Lewis Carroll "Snargijaht"

Kummalisevõitu seltskond võtab ette laevasõidu kaugele maale, et kätte saada Snark. Ja jumala eest mitte kohtuda Kõmakaga. Lewis Carrolli absurdiballaad ehk nonsensspoeem ehk sürreaaleepos "Snargijaht" on väärt süvenemist. Teisalt võiks seda lugeda ka lihtsalt kui lahedat absurdipoeemi, nautida autori mõtteuperpalle, sõnade rittaseadmise oskust ja toredaid tegelasi koos nende eripäraste nimedega nii originaalis kui ka tõlkes.

Et raamat on kakskeelne - kõrvuti eesti- ja ingliskeelne tekst - suurendas lugemiselamust veelgi. See sai nii-öelda kahekordne, huvitav oli vaadata, kuidas tõlkija Mati Soomre selle või teise sõna on lahendanud ja samas ka näha, milline oli Carrolli oma tekst. Raamatul on põhjalikud kommentaarid ja tore järelsõna, mis haakub üsna hästi poeemi stiiliga. Kuigi Carroll on ise öelnud, et ta ei tea, kes või mis on Snark, siis on sellega ometigi tegelenud terve plejaad uurijaid ja vaieldakse siiamaani.

See teos on klassika - kvaliteetses köites ja imekauni kujundusega ning hetkel täiesti olematu hinnaga saadaval. Kiirustage poodi, enne kui päris otsa saab!

Nad otsisid, abinõuks kahvlid ja hool,
sõrmkübarad, lootus, paar nõksu:
läks ähvardustööks raudteeosakust pool,
nii seepi kui muiet sai lõksu.

Siis Köösneril sugenes eraprogramm,
mis teistele tekitaks norgu:
eesmärgiks sai inimsoo esmane samm
maailmatu süngesse orgu.

Ka Koprale silma jäi seesama kant,
ta sinna läks tulisi jalu.
Ei näidanud välja too intrigant,
et teine teeks talle peavalu.

Neil mõlemal mõte jäi pidama Snarki
ja suurvõiduks küps oli vaim,
ent näo tegi kumbki, kui jalutaks parki,
kust kindlasti ära on kaim.

lk 95

Tõlkinud Mati Soomre

Teised kirjutavad:
Tiiu Laks, EPL
Peeter Helme, Eesti Ekspress

Lewis Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

Lewis Carrolli raamatut "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" on kõik kindlasti lugenud. On ju? Siis jagan vaid paari tsitaati, mida ka kõik kindlasti varem kohanud on. Eks ju?

*

"Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi," jätkas Kuningas. "Mitte kunagi!"
"Unustate küll," vaidles Kuninganna, "kui te seda oma märkmikku kirja ei pane."

*

"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda  t e i s e  kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."

*

"Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!"

*

"Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad, tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagiviisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!"

*

"Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval, keskel nina ning all suu. Kõigil teil on täpselt samamoodi. Kui sul oleks näiteks silmad ühel pool nina või suu pealael, siis oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."

*

"Mina olen alati arvanud, et lapsed on metsikud koletised muinasjuttudest," märkis Ükssarv.

*

"Arvutada ei oska ta põrmugi," noogutasid Kuningannad seejärel tähtsalt üksteisele.
"Aga kas teie oskate?" pöördus Alice äkki Valge Kuninganna poole.
Kuninganna ohkas ja sulges silmad. "Ma võin juurde võtta, kui mul on küllalt aega, aga ära anda ei oska ma mingi hinna eest."

Tõlkinud Risto Järv ja Tuuli Kaalep