Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.
Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.
Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).
Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud.
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21)
Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 2
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar