laupäev, 27. november 2010

Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)
Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud,  ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).
Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)
Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull 

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

4 kommentaari:

  1. viimases eesti ekspressis kirjutas Sven Vabar sellestsamusest, aga muidugi pole see takkajärgi netis loetav.

    iseenesest oleks huvitav näha Radini lisandusteta teksti.

    VastaKustuta
  2. Sven Vabar kirjutas väga hästi sellest.
    Aga lisandusteta tekst? Et tahaks teada, kuidas ikka "päriselt" oli? Hasso Krull kirjutab järelsõnas et antropoloogiline autobiograafia ongi jagatud autorsusega tekst, et selle autor on jagunenud kaheks ja et üht autorit ei oleks ilma teiseta ja vastupidi. Ma kardan, et seda lisandusteta teksti ei ole põhimõtteliselt olemas, sest sellise teksti puhul juba tõlkimine ise tõlgendab teksti vastavalt sellele, kuidas tõlkija seab rõhuasetused ja kuidas ta lauseehitust ja sõnastust muudab. Kui just winnebago silpkirja ära ei õpi :)

    VastaKustuta
  3. hmm, jah... tõlkimine tõepoolest.
    aga midagi autentsemat ikka ehk oleks see silpkirja tõlge. sest takkajärgi tundub ikka päris vägivaldsena need tavade ja müütide lisandused "autobiograafiasse".

    VastaKustuta
  4. Ühiskondade ehitamisel on alati küsimus, mida meie siin tahame saavutada. Faktoloogidel ja päriskultuuri uurijatel on küsimus, et mis seal tegelikult oli.

    Keelud ja käsud ei tööta, selle kuulutas Rooma kirjas välja juba Paulus. Vaja on anda õiget informatsiooni töötavatest seisunditest, siis hakkab see info mõjustama inimeste käitumismudeleid kopeerimise teel.

    Kaplinski just kirjutas USA hegemoonia vajalikkusest 50ndatel. Õige ka, sest oleks USA olnud täielikul, juhtpositsioonil, poleks Nõukogude Liit suutnud oma sotsialismi levikuga neid panema levitama popkultuuri. Toimus kahe superjõu katsumine, kus mõlemad kasutasid ühiskonna mõjutamisel mõningaid mittemilitaarseid vahendeid. Hegeli dialektika - tees (sotsialismi levitamine kirjanduse vahendusel), antitees (popkultuuri levitamine, et noored üldse mõtlemisest lahti ühendada) ja süntees - 68 aasta muudatused nii Pariisis kui USAs endas.

    Meie aja meediamull teenib samuti USA praerguseid huve - et keegi teine oma ideedega maailma ei suudaks mõjutada. Aga teisest küljest on meedia info pidevalt ühiskonda lammutav, suhteid lõhkuv, valesid stereotüüpe süstiv.

    Mis sa ära teed?

    VastaKustuta