neljapäev, 8. september 2011

Neil Gaiman "Tähetolm"


Pärast väikest vaheaega Neil Gaimanit lugedes tuli hirmus isu "Stardust" uuesti üle lugeda. Kuna vahepeal oli raamat eesti keelde tõlgitud (tõlkija Sash Uusjärv), siis otsustasin maakeelse versiooni kasuks. Olen seda ka varem märganud, et eestikeelne versioon tundub võõrkeelse originaaliga võrreldes palju lihtsam ja lapselikum. Sest "Tähetolm" on ikkagi muinasjutt, kuigi mitte just kõige väiksemate jaoks mõeldud. Ühest küljest päris muinasjutt, seal on nii kurjad nõiad, head haldjad kui ka positiivne kangelane. Teisest küljest on romaanis vägivalda ja seksistseen ja ka üks f-tähega sõna, mis küll väga pisikeses kirjas. Tõlkele midagi ette heita ei saa, ega ma muidugi ei hakanud seda originaaliga võrdlema, aga ühtegi sellist asja, mis silma oleks kriipinud, küll ette ei tulnud. Huvitav vaste oli kärvamets, inglise keeles serewood.

"Tähetolm" on niisiis muinasjutt, kus armunud noormees Tristran Thorn läheb haldjamaale oma armastatule taevast langenud tähte tooma. Tee peal satub ta mitmesugustesse eluohtlikesse seiklustesse, kohtub erinevate põnevate tegelastega, leiab, kaotab ja taasleiab oma tähe ning lõpuks peab valima, millisel teel jätkata.

Mulle meeldisid eriti Tormikantsi vendade mõnusalt soojad perekondlikud suhted. Sest see näitab ju ometi perekonna kokkukuuluvust, kui omaenda vendade poolt mõrvatud vennad rändavad vaimudena nendega koos ja veel elusolevate vendade tegudel silma peal hoiavad. Vend, kes esimesena leiab kindluse võtmed, mille nende isa surres taevasse oli lennutanud, saab kantsi uueks isandaks. Võtmed on aga tähe käes. Seega läheb lahti jaht. Ühes õiges muinasloos peab olema ka kuri nõid ja "Tähetolmus" on neid kogunisti mitu. Ka Lilimite õeskonna liikmed jälitavad langenud tähte, sest tema abil saavad nad jälle tagasi oma nooruse.

Gaiman segab omaenda vohava fantaasia traditsiooniliste muinasjuttude ja müütide elementidega ja tulemuseks on suurepärased lood, mis ühest küljest on nagu tuttavlikud, kuid siiski ei korda neid. Seitsmepenikoormasaapad ja lendav laev saavad siin täitsa uue kuju.
"Ehk kõneled mulle, mis asju sa ajad?" küsis väike karvane mehike, kui nad maas istusid ja teed jõid.
Tristran mõtles hetke ja ütles siis: "Ma tulen Müürikülast, kus elab noor neiu nimega Victoria Forrester, kellele pole naiste seas võrdset, ja temale, ning ainuüksi temale, olen ma kinkinud oma südame. Ta nägu..."
"Tavaline komplekt?" küsis väike olend. "Silmad? Nosu? Ammad? Nigu ikka?"
"Muidugi."
"Noh, siis võib sellest osast üle üpata," sõnas väike karvane mees. "Ma usun, et kõik on nigu sa ütled. Mis totulotu asja see noor daame on su tegema pand?"
Tristran asetas puust teetassi rohule ja tõusis solvunult.
"Mis paneb sind arvama," küsis ta häälel, mis oli tema arvates tulvil kõrkust ja põlgust, "et mu armsaim daam saatis mu teele mingi totra ülesandega?"
Väike mees vaatas oma süsimustade silmahelmestega tema poole üles. "Sest see on ainumas põhjus, mis siukse nolgatsi nõnna lolliks ajab, et üle Haldjamaa raja tulla. Ainuksed, kes teie maadelt seiepoole tulevad, on laulikud, armunud ja ullpead. Ja laulumehe moodi sa jüsku ei paista, vaid oled - andeks mu sõnad, poiss, kuid see on tõsi - sama arilik kui leivapuru. Nõnna et see piab olema armastus, ma arvan."
"Sest," teatas Tristran, "igal armunul on hullumeelse süda ja lauliku meel." (lk 78)
Ja siis on mul veel üks rõõmusõnum kirja panna. Minu kaasaegne teismeline, kes vastavalt  kaasaegsete teismeliste kommetele raamatuid ei loe, sest need on igavad, pikad ja tüütud, ja raamatu lugemise ajal ei saa ju facebookis hängida, on lugenud ühe soojaga läbi kaks Gaimanit ("Graveyard book" ja "Tähetolm"). Ma olen küll varemgi talle lauanurgale omaarust põnevaid raamatuid poetanud, aga siiani ei midagi. "Kääbik" loeti läbi näiteks ainult sellepärast, et see oli kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kommentaar oli, et väga hea raamat ja et film ei ole üldse raamatu moodi ja raamat on kõvasti parem. Järgmisena lubas ette võtta "Viimase ükssarviku", kohe kui Vampiiripäevikute kaks osa läbi on loetud. Nii et lootust veel on!

Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Päevik, Lugemispäevik
Never judge a book...
Ulmekirjanduse Baas
Mareki asjad
Nädala autor
loterii
Segane maailm
Raamatuarmastus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar