kolmapäev, 29. detsember 2021

Kätlin Kaldmaa "Lydia"

Kas te teadsite, et Eestil on päris oma Supertüdruk? Ja üldse mitte mingi filmi- või seriaalitegeleane. Päris ehtne tüdruk, päriselt siin elanud. 11-aastaselt andis ta isa asemel koolis tunde, 14-aastaselt kirjutas ajalehte artikleid. Veidi hiljem avaldas oma esimese luuleraamatu. Kõige esimesel laulupeol, kui ta oli 25-aastane, tuli esitusele kaks laulu, mille sõnade autoriks ta on.

Just sellisest tüdrukust räägib Kätlin Kaldmaa lasteraamat "Lydia". See on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.

Huvitaval kombel ei ole mina kunagi Lydia Koidulast mõelnud kui supertüdrukust. Või üldse kui tüdrukust. Ta oli ikka kogu aeg olnud valmis kirjanik, kes ükspäev abiellus ja läks Kroonlinna elama. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis kooliajast meelest on. Peale selle muidugi, et ta kirjutas kõik need suured ja pühad luuletused ja siis veel mõned lõbusad näidendid. Lydia Koidula ei ole inimene. Ta on pühak, sümbol, eesti kirjanduse alustala, ajalooline entiteet. Temast ei ole räägitud kunagi viisil, nagu sellest raamatus. Vähemasti ei ole mina seda tähele pannud. Usun, et see raamat toob meie suurkuju lastele lähemale ja annab innustust tänapäeva tüdrukutele.

Lugeda armastab Lydia üle kõige. Ta loeb läbi kõik papa kirjutatud artiklid ja papa tõlgitud lood ja juttustab need noorematele edasi. Neile, kes veel lugeda ei oska.

Õige pea kirjutab Lydia ühevõrra hästi eesti ja saksa keeles. Kui isa mõnikord päeva ajal käib linna peal asju ajamas, annab ta õpetaja ameti Lydiale üle. Eks ole tüdruk ju kodus õe ja vendade peal omajagu harjutanud.

Ülejõe koolilastele meeldib õpetaja Lydia väga, sest kui matemaatikast küll saab, õnnestub ta lihtsa vaevaga meelitada lugusid jutustama. (lk 22)

Imetoredad pildid joonistas Jaan Rõõmus.

Teised kirjutavad: Lugemissoovituse blog, SulepuruLugemissoovituse blog2, Lugemissoovituse blog3, Lugemissoovituse blog4Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Koos kirjastusega Hunt.

teisipäev, 28. detsember 2021

Agneta Pleijel "Kaksikportree"

Agneta Pleijeli "Kaksikportree" on romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Üks on kuulus kirjanik ja teine kuulus kunstnik, kokku saavad nad vanas eas, kui Christie tütrepoeg palub Kokoschkal oma vanaemast portree maalida. Kumbki pole mõttest esialgu vaimustatud, kuid portree siiski valmib. Selle käigus vestlevad kaks suurkuju elust, armastusest, kunstist ja surmast.

See on selline väike raamat, nii mahult kui ka olemuselt. Mingeid elumuutvaid tarkusi siit ei saa, kuigi neil kahel on pika elatud elu peale seda kogunenud küll. Samas on see päris kosutav lugemine, avab veidi mõlema elus toimunud sündmusi - kaotatud armastus, pettumused, õnnehetked. Mulle meeldis teose ülesehitus, see oli kuidagi loomulik, samas huvitav, kuidas minevik ja olevik omavahel suhtlema on pandud. Oletan, et autor on kirjandusega tutvunud ja kirjutab asjadest, mis päriselt olid. Samas on selge, et see on ilukirjanduslik fiktsioon ja mida need kaks täpselt tegid ja mõtlesid, on autori väljamõeldis. Aga kõlab usutavalt. Agatha Christie raamatute fännina minu jaoks igatahes küll. Muide, kes veel ei ole lugenud Christie mälestusi ("Minu elu lugu"), siis soovitan soojalt. Need on ka väga huvitavad.

Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?

Kokoschka vaatab teda oma toolilt, jalg üle põlve.

Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.

Kirjutamine on lasknud mul rahus olla. (lk 43)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

teisipäev, 14. detsember 2021

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Skandaal"

Jessica Fellowesi kolmas Mitfordide mõrvalugude osa "Skandaal" räägib seekord õde Dianast. Mitfordi õdesid oli kokku kuus, niisiis tundub, et oodata on vähemalt kuut raamatut, sest Nancy ja Pamela olid põhitegelasteks eelmises kahes osas.

Fellowes on kasutanud oma krimisarja kirjutamisel praegu nii populaarset võtet – tegelikult elanud isikuid. Kes veel ei tea, siis Mitfordi õed olid päriselt Inglismaal elanud kuus õde, kes sündisid eelmise sajandi alguses aristokraatide perre ning paistsid silma skandaalide ja muude põnevate eluseikadega. Sestap ei ole selle teose pealkiri "Skandaal" just eriti originaalne. 

Peategelaseks on Louisa, vaene Londoni tüdruk, kes sattus sarja esimeses osas Mitfordide juurde lapsehoidjaks ja pidi juba siis kuritegu lahendama. Nüüdseks on vanemad tüdrukud juba neidudeks sirgunud ja vanuselt kolmas õde Diana kutsub Louisa pärast abiellumist enda juurde toatüdrukuks. Tegevus toimub 1930ndatel, kus rikkad noored endiselt kõvasti pidutsevad, aga natsismi vari tõuseb ka juba Inglismaa kohale. Kuigi see teema teoses just eriti suurt osa ei nõua, siis mööda minna sellest autor ka ei saanud. Miks, saab raamatu lõpu poole teada. Surmasid on mitu ja skandaale ka, ning Louisa peab koos oma politseinikust sõbra Guyga need ära lahendama. 

See on selline vana hea Inglismaa krimka, aga mitte eriti Agatha Christie laadis. Tema ju ei kirjutanud noortest rikastest säravatest pidutsejatest, kes siin peamiselt tegutsevad. Mõrvariks osutus, nagu kord ja kohus, ebatõenäoline isik, peategelased olid lõpu eel suures surmaohus ja lõpus said ikka aru, kui väga nad teineteist armastavad. Tegemist on täitsa toredate krimilugudega, kuigi esimese osa uudsus on praeguseks kadunud.

Kui teile see raamat või eelmised osad meeldisid, soovitan soojalt lugeda õdede tegelikust elust Mary S. Lovelli suurepärasest teosest "Mitfordi tüdrukud". Ka seda raamatut võib lugeda nagu põnevikku, sest päris elu on palju erakordsem kui see, mida ükski kirjanik välja suudab mõelda.

Tõlkinud Triin Sinissaar

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

laupäev, 4. detsember 2021

Anthony Aveni "Tähelood"

Anthony Aveni "Tähelood" räägib tähtkujudest ja inimestest. Aga see pole mingi horoskoobiraamat, vaid juttu tuleb ikka nendest tähtedest, mida inimesed juba aegade algusest taevas näinud on ja mida nad igatemoodi seletanud ja tõlgendanud on. Horoskoopidest päris mööda pole autor läinud, need on lihtsalt meie kultuuris olemas, aga see on rohkem väike kõrvalepõige. Eelkõige räägibki raamat sellest, mida pealkirjas lubatakse - lugudest, mis on seotud tähtedega, mis toimuvad tähtedega ja tähtede juures. Neid lugusid on jutustatud aastatuhandeid ja igal rahval on need veidi erinevad. No tegelikult ikka päris erinevad.

Tähelood meenutavad maailma, kust me tulime, ja maailma, kus me nüüd elame. Need ütlevad meile, millal on vaja moraalset kompassi uuesti kalibreerida, ja hoiatavad päriselus ootavate ohtude eest. Aga need täidavad aja kulgu näidates ka praktilist funktsiooni, mis omakorda aitas inimestel luua aastaajalise kalendri. (lk 39) Tänapäevalgi ennustavad Andide mäestiku talunikud Plejaadide abil ilma. Ja teadus ütleb, et täitsa õigesti. (lk 40) 

Paljud rahvad tõmbavad sarnaseid arhitektuurilisi jooni taeva ja oma elukoha vahel. Näiteks skidi-poniide maja kuplikujuline vorm matkib taevast kuni täpse korralduse ja suunani välja: idas on uks, nurkades neli tugisammast ja hoolikalt paigutatud suitsuava, millest elanikud saavad tähti vaadata. Selle peale nendib autor, et tänapäevastes majades on ehk isegi veranda päevitamiseks, aga kus on meie eluruumis koht tähtedele? Tänapäeva inimestele need enamjaolt korda ei lähe. (lk 115) Nii ta on, ka mina olen just selline inimene. See raamat pakub kindlasti palju rohkem neile, kes on taevakaardiga tuttavad, kes teavad, kus mingid tähtkujud asuvad ja kuidas liiguvad. Müüte ja taevalugusid on küll väga huvitav lugeda, aga ilma selliste teadmisteta on pisut keeruline neid konteksti panna. 

Raamatus on tähelugusid igast maailma otsast. Läänemaailma tähtkujud on nime saanud Kreeka müütidest, kus positiivseteks kangelasteks on meesjumalused, naistele on määratud vähemtähtsad ja sageli negatiivsed rollid. Näiteks Andromeda, kes oma ilu tõttu kalju külge aheldatakse, kus ta meeleheitlikult Perseuse kangelaslikku päästmist vajab. Ka asteekide lugudes on kangelasteks mehed ja Hiina Purpurpalee õukonnas on vaid üksikud naissoost tähtkujud. Need ühiskonnad (Kreeka-Rooma, asteekide ja Hiina) on tugeva patriarhaalse taustaga. Et leida mõnd naiste ühiskondlikult tähtsa rolli ehedat kirjeldust, tuleb pöörduda kultuuride poole, mis ei ole nii hierarhilise korraldusega, näiteks Põhja-Ameerika irokeesid, navahod ja lakotad, ja Austraalia, Aafrika ja Amazonase põlisrahvad. (lk 141-142)

Lõpetuseks üks näide irokeeside täheloost.

Pikkmaja lähedal metsaveerel mängisid seitse väikest poissi. Neil läks kõht tõhjaks ja nad läksid ema juurde toitu küsima, aga tollel oli kiire ja ta keeldus. Poisid püüdsid tühjast kõhust mitte välja teha ja läksid tagasi mängima, aga varsti palusid nad teist korda süüa. Nad aeti taas minema kui tüütused. Kui see juhtus veel kolmaski kord, tegi kõige vanem poiss endale trummi ja vennad hakkasid tema rütmi järgi ümber püha puu tantsima. Varsti hakkasid poiste jalad maa pealt üles kerkima ja nad kerkisid üles taevasse. Lärm tõmbas klanniema tähelepanu, kes vaatas majast välja ja nägi poisse kõrgemale tõusmas. "Mida ma küll tegin?" halas ta, saades aru, et tema keeldumine oli lapsed minema ajanud. Ta jooksis kiirelt tuppa, haaras terve sületäie toitu ning tuli tagasi välja, et neid alla meelitada. Aga oli  hilja – poisid olid juba liiga kaugel teel Taevailma. Te võite neid endiselt seal kobaras näha. Mis on loo moraal? Hoia toit valmis, ema. Seepärast võib tänaseni irokeeside pikkmajja saabudes, kellaajast olenemata, alati näha tulel potitäit maisihautist ehk sagamite'i. (lk 140)

Tõlkinud Tiina Randus

Aitäh kirjastusele Argo raamatu eest.

teisipäev, 10. august 2021

Agatha Christie "Mõrv päikese all"

Agatha Christie on enamasti kindla peale minek (tahaks öelda alati, aga kahjuks on ka vanameistril viletsamaid jutte). "Mõrv päikese all" sisaldab 13 suvist müsteeriumit. Tegevus toimub enamasti kusagil rannakuurordis, kas siis Inglismaal või mõnes soojemas paigas. Värskendavalt tegutsevad siin enamasti vähemtuntud uurijad, nagu Parker Pyne, James Bond ja härra Satterthwaithe, aga paaris loos uurib asja siiski ka Hercule Poirot.

James Bond on väheke äpu noormees, kelle pruut temast rikkamate seltskonnas ringi tuuseldab ja jätab ta üksi oma tusamõtetega, mingis mõttetus kuurordis. Proua Willard J. Peters aga ei hoolinud õigupoolest Kreekast, kuid hoidis oma arvamuse hoolikalt enda teada, sest tema poeg tundis antiikmineviku vastu suurt kirge. Ja nii nad suvitasidki ühes Delfi hotellis, kuni asjalood hirmuäratava pöörde võtsid. Härra Harrison ja härra Langdon aga on segatud armukolmnurka ja ei ole selge, kumb teist rohkem vihkab. Need on kolme esimese jutu lühikokkuvõtted ja mitte üheski neist ei mõrvata kedagi. Christie tegeleb lisaks mõrvadele ka inimloomuse kirjeldamisega, mis on praegusel ajal lugedes väheke kummaline. Kuigi ma olen arvamusel, et inimloomus ei ole viimase saja aastaga kuigivõrd muutunud, siis see maailm, kus Christie tegelased tegutsevad, on küll. Iseäranis siit Eestist vaadatuna, vana hea Inglismaa kohta ma ei julge midagi arvata. Kui tänapäeva Briti krimkasid lugeda, siis tundub, et seal on kõik täpselt samamoodi. 

Nojah, ma tahan lihtsalt öelda, et selliseid vana kooli krimkasid on tõepoolest mõnus lugeda. See kummaline ja ebareaalne maailm, suvine päike, jõudeelu ja suhted. Hoolimata kogu pealkirjast ei toimu mitte igas loos mõrva, aga põnevaid müsteeriume jagub neisse kõigisse. Armukolmnurki ja varastatud väärisasju ja ammuseid saladusi. 

Osa lugudest on varem mujal ilmunud, aga vähemalt minu jaoks oli mõni jutt ka uus, igatahes ei tulnud meelde, et oleksin seda varem lugenud.

Tõlkinud Maia Planhof, Piret Orav, Karin Kastehein, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Andres Laiapea

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak

esmaspäev, 5. juuli 2021

Shandana Minhas "Kaks poissi, karu ja pöörane seiklus"

Jälle üks esimene – kirjastus Hunt andis välja Eesti esimese Pakistani autori lasteraamatu – Shandana Minhase "Kaks poissi, karu ja pöörane seiklus".

Sobib hästi nii umbes kümneaastastele poistele, aga ka kõigile teistele. Pöörane on see seiklus tõepoolest, kaks venda – 12-aastane Changez ja 9-aastane Timmy – avastavad end ühel hommikul ihuüksi ühes Pakistani rahvuspargis. Nad olid sinna tulnud koos vanematega, aga siis toimub maavärin ja alustuseks on vaja põgeneda näljaste krokodillide eest. Sealt edasi läheb üha pöörasemaks, ilmuvad välja ammu väljasurnuks peetavad velotsiraptorid, kohtutakse karu ja varblasega ning kõige ohtlikumate olevustega – inimestega. Vaimuka ja hoogsa loo sees saab nagu muuseas teada loodushoiust (karu on viimane omast liigist), sõprusest ja sellest, et hoolimata kõigest on väikevennad armsad, isegi kui tegemist on Omnivoor timmicus marutõbidus vendusega, kes vanemale vennale igal võimalikul moel närvidele käib.

Püüdsin Timmyt soojas hoida ja kallistasin teda, aga tal polnud selleks tuju ja ta hakkas mind rusikatega taguma. Püüdsin Timmyt soojas hoida, kattes teda lehtede ja okstega, aga tal polnud tahtmist minu plaanidega kaasa minna, nii et ta üritas mind jalgadega taguda. Püüdsin Timmyt soojas hoida, öeldes talle, et ta peab tegema, mida ma käsin, aga tema ütles, et mina pole tema ülemus ega emme või issi ja et ta tahtis emmet või issit, seejuures proovis ta oma tatist nina minu riietesse pühkida. Kui ma ütlesin, et tunnen samamoodi nagu tema, aga annan endast siiski parima ja keskendun ellujäämisele, ning et tema peaks sedasama tegema, jooksis ta minu juurde, peod muda täis, ja määris selle mulle juustesse.

Lõpuks hoidsin ma Timmyt soojas niimoodi, et ajasin teda suure roikaga taga ja ähvardasin talle sellega vastu pead anda. Kogu see ringijooksmine andis kindlasti sooja. (lk 108)

Kõige toredam tegelane on minu arvates siiski maailma parim luuletaja (enda arvates) pulstikkits, kelle kohutavad värsid äratavad tuhandeid aastaid maganud lohe, kes kohe üldse ei salli halba luulet. Nagu ütleb raamatu tõlkija Hanneleele Kaldmaa, kas te teate veel mõnda raamatut, kui on korraga nii dinosaurused kui ka lohed? Ei tea? Või sellist, kus saab ammu väljasurnud ninasarvikutega võidu joosta või üle näljaste krokodillide hüpata? Raamat puudutab ka tõsisemaid teemasid, mis on seotud Pakistani praeguse elu-oluga, kuid igast raskest olukorrast leidub väljapääs, kui abiks on nutikas karu ja varblane ning poisid ise hakkajad.

Tõlkinud Hanneleele Kaldmaa

Koos kirjastusega Hunt

pühapäev, 27. juuni 2021

S. J. Bennett "Windsori sõlm"

S. J. Bennetti krimiromaanis "Windsori sõlm" uurib mõrva ei keegi muu kui Tema Majesteet Suurbritannia kuninganna Elisabeth II. No mis tal üle jääb, kui kuritegu toimub tema enda lossis ja uurimisrühma juht teeb kaugeleulatuvaid, kuid kuninganna arvates täitsa valesid järeldusi. Aga ta peab oma uurimist toimetama salaja, sest kuningannad lihtsalt ei lahenda ise kuritegusid. Huvitava tegelasena abistab teda selles erasekretäri abi Rozie, kes on pärit Nigeeriast, endine ohvitser ja ratsutaja, kes kannab kõrgeid kontsi ja kitsast seelikut ja murrab mängeldes kallalekippuja sõrmeluud.

"Windsori sõlm" on selline aeglase kulgemisega ja rahulik raamat, keegi ei jookse kuhugi, juuakse teed ja vesteldakse, vahepeal murrab kuninganna veidi pead, räägib õigete inimestega ja Rozie abil uurib asju, aga kõik see käib tasa ja targu, sest keegi ei tohi teada saada, et kuninganna neist ses asjas rohkem teab.

Minu ema, kes on suur Agatha Christie ja muude sarnaste krimkade austaja, ütles, et talle ei meeldinud. Mõrva uurimine oli igav ja kõik see kuninglik elu-olu teda ei huvitanud ning kuningalossi kirjeldused jättis lihtsalt vahele.

Mis annab võtme kätte – keda huvitab Inglise kuningapere ja eelkõige kuninganna ja kes tahab piiluda lossi seinte vahele, sellele peaks see teos hästi istuma. Sest mõrvauurimine on tõesti nagu pisut teisejärguline. Seda toimetatakse muu hulgas, kõigi teiste tähtsate tegevuste vahel, nagu hobuste võidusõit, Obamade külaskäik ja kuninganna 90. sünnipäeva tähistamine. Mida kinnitab kenasti asjaolu, et praegu, kui ma seda postitust kirjutan, ei tule mulle enam üldse meelde, kes oli mõrvar ja miks. 

Ka mulle oleks see teos ilmselt palju rohkem meeldinud, kui poleks varem lugenud ühe teise Bennetti, nimelt Alan Bennetti "Tema majesteet lugejat". Neid kahte teost ei saa päris võrrelda, sest "Windsori sõlm" on siiski kriminaalromaan oma rangete reeglitega. Samas avavad mõlemad teosed lugejale maailma, millest vähesed osa saavad ja eelkõige püüavad näidata Elisabeth II mõttemaailma. S. J. Bennett näitab meile terase meelega, tähelepanelikku ja elutarka naist, kes on palju vastupidavam, kui tema kaaskondsed arvavad.

Ta võttis endale džinni ja Dubonnet' kokteili ja lasi teha parajalt kange segu. Ta igatses Philipi järele. Too oleks öelnud midagi jämedat ja ta naerma ajanud ja südames teadnud, kuivõrd kuninganna endast väljas on, ja sellest hoolinud. /.../

Ta ei olnud õnnetu enda pärast, see oleks olnud naeruväärne. Ta tundis kaasa lossile, kogukonnale ja noorele mehele, kelle elu oli lõpetatud nii jõhkralt, nii häbistavalt. Kuninganna oli ka pisut murelik.

Windsori lossis liikus ringi mõrvar. Või vähemalt eelmisel ööl oli liikunud. (lk 32)

Tõlkinud Jüri Kolk

Teised kirjutavad: 

Tänan raamatu eest kirjastust "Eesti Raamat"

pühapäev, 14. märts 2021

Andrzej Sapkowski "Baptism of Fire", "Tower of the Swallow", "Lady of the Lake", "Season of Storms"

Esimesest neljast Andrzej Sapkowski kirjutatud "Nõiduri" sarja raamatust kirjutasin siin. Need on praeguseks hetkeks eesti keelde tõlgitud. Järgmised neli raamatut lugesin inglise keeles, sest poola keelt ma kahjuks ei oska ja otse loomulikult ei suutnud ma mitu aastat nende tõlkimist oodata. Kuna need pole veel eesti keeles ilmunud, püüan võimalikult vähe sisust avaldada. Järgnev on lugemise ajal kirja pandud ja hiljem täiendatud mõttekillud.

"Baptism of Fire" (Tuleristsed) ja "Tower of the Swallow" (Pääsukesetorn)

Lõputu teekond karmil ja vaenulikul maal, millega mulle meenus Sõrmuste isand – imelik isehakanud kokkuklopsitud seltskond – nõiduriga koos reisivad parandamatust lobamokast bard, poolt vahetanud vaenlase sõdalane, targutav vampiir, kes on loobunud verejoomisest, ja eriti osav vibukütist tütarlaps. Muu hulgas jäävad nad jõel sõites vaenlase noolterahe alla. Vahepeal reisivad nad ka päkapikkude ja metsameestega ning isegi Lõõrimaa kuninganna geriljasõjaväega. No paralleelid on ilmsed.

‘What a company I ended up with,’ Geralt continued, shaking his head. ‘Brothers in arms! A team of heroes! What have I done to deserve it? A poetaster with a lute. A wild and lippy half-dryad, half-woman. A vampire, who’s about to notch up his fifth century. And a bloody Nilfgaardian who insists he isn’t a Nilfgaardian.’
 
‘And leading the party is the Witcher, who suffers from pangs of conscience, impotence and the inability to take decisions,’ Regis finished calmly. ‘I suggest we travel incognito, to avoid arousing suspicion.’ 
‘Or raising a laugh,’ Milva added. (Baptism of Fire)

Imelised pääsemised, kuigi mitte eriti imelised kohtlemised. Nii Geralt, Yennefer kui ka Ciri satuvad aina ühe vihma käest teise räästa alla. 

Huumorit ei ole õieti üldse, kui mitte lugeda huumoriks Geralti ja Cahiri kaklust ja seda, kuidas Milva nad rihma abil lahutas, aga ma pole päris kindel, kas autor seda just niimoodi mõtles. No tegelikult oli joomaõhtu Regise hütis naljakas ja kogu Touissanti liin üsna koomiline. See on tegelikult imetlusväärne, kuidas Sapkowski kogu sellesse süngesse ja lootusetusse otsinguretke huumorikillukesi sisse põimib, nii et need ei muuda suurt eesmärki farsiks, kuid leevendavad lugeja pinget, tegelaste oma muidugi ka.

Geralt muutub järjest vähem võitmatuks kangelaseks. Ta kaotab kannatuse, satub äkkvihasse, on liiga aeglane ja tähelepanematu, liiga kaastundlik. Ta peaks olema oluliselt parema kuulmise ja nägemisega kui tema kaaslased, ometi pole tihti tema see, kes esimesena ohtu märkab. Ta peaks olema tundetu koletisetapja, aga tapmise asemel ajab ta koletise potte ja panne kokku tagudes minema. Tagatipuks selgub, et ta ei olegi enam nõidur. Sest ta jääb ilma nii nõiduri mõõgast kui ka medaljonist. Kuidas elab edasi inimene, kes on kaotanud oma kõige sisemise olemuse? Ta pole end mitte kunagi kuidagi teisiti identifitseerinud kui nõidurina. Kes või mis siis üldse järele jääb? Ma pole praegu seda kirjutades veel lõppu jõudnud, aga ehk ongi autori eesmärk sellega midagi näidata. 

Noh, järgmises osas selgus, et nõidur jääb ikka nõiduriks. Ükskõik, mida ta ise vahepeal ka arvab. Ka teised tegelased arenevad, mulle hakkas isegi Yennefer saaga lõpuks natuke meeldima.

He dodged into the forest, to the foot of the nearest tree, so the trunk would protect his back. But before the brigands could run over, hooves thudded, and from the bushes and fog emerged a mighty horse draped in a caparison with a red and gold diagonal chequered pattern. The horse was carrying a rider clad in full armour, a snow-white cloak, and a helmet with a perforated pig-faced visor. Before the bandits could compose themselves, the knight was already breathing down their necks and carving every which way with his sword, and blood was gushing in fountains. It was a splendid sight. (The Tower of the Swallow)

Sapkowski kasutab palju mitme vaatepunkti ja eri aegade segamist. Nii saame mingist olukorrast ülevaate eri tegelaste silme läbi ja eri aegadel, nii et tegevus hüppab edasi ja tagasi. Mis tähendab, et jutt jääb vahel kõige põnevama koha peal pooleli, autor võtab hoo maha ja kirjutab lehekülgede kaupa Põhja kuningriikide omavahelistest suhetest, poliitilisest olukorrast ja ajaloost. Ma tean küll, kuidas teost üles ehitatakse ja et vahepeal on vaja lugejale hingetõmbepausi anda, aga kui sind parasjagu huvitab hirmasti, kuidas tegelane pealtnäha väljapääsmatust kitsikusest välja rabeleb, ei ole selline vahepala just eriti teretulnud. 

Kõige hullem oli saaga viimase ja kogu sarja eelviimase osa, "The Lady of the Lake" (Järveemand) algus. Selle asemel, et hooga tegevusega jätkata, kirjutab autor pika peatüki kaugest tulevikust, kus kaks nõida üritavad unenägude abil taastada iidset legendi nõidurist ja nõiduritüdrukust. Sellisel viisil sai autor kergesti lühikeste fragmentide abil vahepeal juhtunut edasi anda, aga lugeja kannatuse pani see küll proovile. Mind ei huvitanud mitte üks raas tolle nõia erootilised unenäod ega hommikusöögiks söödud muna. Ma tahtsin teada, mis sai edasi Cirist, Geraltist ja Yenneferist. Aga loomulikult selgus päris lõpus, et need kaks nõida olid olulised, eks ma seda kahtlustasin. Kuigi arvan, et autor oleks selle vabalt võinud ka teistmoodi lahendada, ilma lugejat ära kurnamata. See, kuidas kõik õigel ajal õiges kohas kokku said, tundus konstrueeritud, aga samas, see ongi ju, mida autor teeb – konstrueerib lugu. 

"Tower of the Swallowis" pöördub autor Põhjala müütide poole. Ta ei ole üritanudki neid eriti varjata või muuta, vaid üsna otse üle võtnud. Nagu ka eelnevates osades muinasjuttude puhul. Eesootav suur külm, mis toob maailma lõpu, ilmapuu, Ragh nar Roog,  Skellige saarte inimeste ja kohanimed ning palju muud. "Lady of the Lake" toob lisaks kuningas Arthuri legendid. Sapkowski kasutab muinasjutte ja legende oma maailma orgaanilise osana ja vihjab ka sellele, et kunagi tulevikus saab sellestsamast loost, mis meie ees lahti rullub, ise muinasjutt ja legend.

Sapkowski kirjeldab üksikasjalikult võitlusi ja muid tegevusi, ümbritsevat keskkonda, mis toob tegevuse filmina silme ette. Kui sa kõigest aru saad, sest mõõgavõitluse voldid ja torked (eriti inglise keeles) läksid minu teadmistest natuke mööda. Ja kui juba sellest juttu tuli, siis midagi ei ole teha, mõni tegelane näeb minu jaoks nüüd välja selline, nagu ta seriaalis oli. Õigemini on peas mingi segu minu enda fantaasiast ja seriaalist ja internetist nähtust. Kuigi olin lugemist alustanud enne seriaali vaatamist. Aga hoolimata sellest, et olen nüüdseks fänluse raames netist liiga palju Henry Cavilli pilte vaadanud (ja mõelda, et ma polnud sellest näitlejast enne isegi kuulnud), ei ole raamatu-Geralt tema nägu. Mis on siiski tore.

Lõpp jäi lahtiseks. Kuigi pentaloogia sai kenasti ära lõpetatud, jäi lõpu tõlgendamine iga lugeja enda hooleks. Minu jaoks ehk liiga lahtiseks, sest mõned asjad jäid täiesti kokku sõlmimata. Kuhu jäi kõik see ettemääratus, ettekuulutus maailma lõpust ja uuest algusest? Ma ei ole kindel, et sain aru, mida autor siin öelda tahtis. Kas seda, et hoolimata kõigist ettekuulutustest ja ettemääratustest on nende täideminemiseks vaja siiski midagi enamat? Selleks, et saatus täide läheks, tuleb aktiivselt tegutseda? Või hoopis nii, et kui sa aktiivselt tegutsed, siis ei lähegi asjad nii, nagu ette on määratud? Hoolimata sellest, mida selle maailma niiditõmbajad teevad või tahavad? Ja tegelikult annab siit edasi kirjutada, kui autor vaid tahab. Sest, nagu kirjutasin, kogu sarja teema keerles väga tugevasti ettemääratuse ja ettekuulutuse ümber ja siis nagu oleks autor selle lõpus üldse ära unustanud.

"Season of Storms" (Tormide hooaeg)

Eelnevad romaanid olid eepilise mõõtmega, seal tegeldi suurte asjadega – maailma muutmise, saatuse, ettemääratusega. Kahes esimeses jutukogus ja viimases, "Season of Storms", aga jutustatakse lihtsalt lugusid, muinasjutte, kui nii võib öelda, ja mulle meeldisid need hoopis rohkem. Ehk ka sellepärast, et seal oli suurt pateetikat ja pikka igavavõitu maailmaloomist vähem. Kuigi ei saa öelda, et Sapkowski oleks sellega ülearu liialdanud. Sarja viimane teos, "Season of Storms", paigutub ajaliselt kuhugi kahe esimese jutukogu aega, nii et seda võib lugeda nii vahepeal kui ka lõpus. Mina valisin kirjutamise järjekorra ja oli väga tore pärast sarja lõppu tegelaste juurde tagasi pöörduda, see nagu leevendas seda ilmajäetuse tunnet, mis ikka valdab, kui midagi head on lõpule jõudnud.

"Season of Storms" meeldis mulle väga ja minu arvates ongi seda õige kõige lõpus lugeda, niimoodi saab armsaks saanud tegelaste juurde tagasi pöörduda. Erinevalt romaanidest on see võrreldav alguse juttudega, mis on romaanipikkuseks venitatud. Sest siin juhtub palju asju, mille oleks võinud ka eraldi lugudena kirja panna. Keegi pani nõiduri mõõgad pihta, kujutage ette! Ilma oma mõõkadeta on Geralt nagu invaliid ja ükski teine hästi ei kõlba ka. Aga muidugi pole tema jaoks mingi probleem ka ilma mõõgata korraga kolmest teeröövlist jagu saada. Kuigi selles romaanis tehakse väga võikaid tegusid, võikamaid kui eelmistes, on see siiski rõõmsam ja lõbusam, ilma selle suure ettemääratuse, saatuse ja peatselt saabuva maailmalõpu koormata, mis iseloomustas eelmisi romaane. Nõidade tsunft näitab siin end eriti halvast küljest, kuigi ega nad Sapkowski maailmas kuigi meeldivad tegelased ka varem polnud. 

Ning ma pean vist redigeerima oma arvamust, et üks raamat ei saa elu muuta. Sest praegu on küll täesti reaalne, et mul jääb kevadel ülikool lõpetamata, sest magistritöö kirjutamine lükkub aina edasi ja edasi ... Mis tekitab frustratsiooni ja halba tuju, aga mitte kuidagi ei ole võimalik ka lugemist pooleli jätta. Ja hoolimata sellest, et lugesin raamatud läbi rekordkiirusel (neli teost kaheksa päevaga), siis veetsin ometi kogu sarja seltsis kõvasti rohkem aega, sest neid oli vaja ju üle lugeda ja siis veel lehitseda ja siis veel.

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Andrzej Sapkowski "Viimane soov", "Ettemääratuse mõõk", "Haldjate veri", "Põlguse aeg"

Lugesin kõigepealt "Haldjate verd" (tõlkinud Margus Alver) ja kuigi oli huvitav, siis jäi väga palju arusaamatuks. Sest nagu selgus, olin sattunud sarja keskele. "Põlguse aeg" (tõlkinud Margus Alver) ei leevendanud segadust, niisiis vaatasin ära Netflixi sarja. Ma üldiselt ekraani vaatan väga harva, aga kuna Ulmeguru kusagil poetas, et seriaal raamatut ei häbista, võtsin ette. Ja enne, kui seriaali esimese hooajaga ühele poole sain, olin jälle lõa otsas (just nagu kunagi Robin Hobbiga juhtus). Võtsin uuesti "Haldjate vere" ette ja selgus, et see oli minu jaoks tõepoolest nii kaugeks jäänud, et lugesin nagu esimest korda, kuigi eelmisest lugemisest on vaid aastake möödas. Kuidas on võimalik, et seriaali uhkest, iseteadlikust printsessist on siin saanud kartlik, räämas plikatirts, mis sest et võitluskunstides juba üsna osav? Niisiis läksin raamatukokku kahe esimese jutukogu järele.

Esimesed kaks raamatut – "Viimane soov" (tõlkinud Aarne Puu) ja "Ettemääratuse mõõk" (tõlkinud Kristina Uluots ja Aarne Puu) on tegelikult jutukogud ja võrreldes romaanidega hulga kergemad ja lõbusamad. Sapkowski tasandab oma julma ja karmi maailma mõnusa huumoriga, aga romaanides on üldine õhkkond kõvasti süngem. 

Proovisin mõelda, et mis see siis ikkagi on, mis mind jälle niivõrd sisse tõmbas. 
Maailm? 
"Nõiduri" keskaegsed kuningriigid, kus elavad lisaks inimestele ka kõiksugu muud olendid ja elukad, valitsejate omavaheline madistamine, võlurid ja võlukunst ei ole kuigi originaalne. On äratuntavad Tolkieni mõjutused (kääbikud, päkapikud ja haldjad, kes saabusid üle mere valgete laevadega), aga kuna minu suurte fantaasiasarjade lugemised piirduvad peamiselt Tolkieni, Hobbi ja Troonide mängu kõige esimese raamatuga, siis mida mina ka tean. 

Sapkowski põimib sundimatult sisse muinasjutte: Lumivalgeke, Metsluiged, Väike Merineitsi, Lumekuninganna, Kaunitar ja Koletis jne. See ei ole keeruline, sest tema maailmas on loomuldasa olemas nii päkapikud, näkid kui ka äranõiutud rüütlid. Ilmselt on Poola lugejal äratundmisrõõmu veel palju rohkem, sest arvata on, et ta kasutab sama vabalt ka oma kodumaa pärimust. Esimese hooga tundus see lähenemine lati alt läbi minemisena, eriti kui põgenenud printsess hakkas kokku elama seitsme pöialpoisiga. No mida? Mõtle midagi originaalsemat välja! Samas, miks mitte, tema Kaunitari ja Koletise lugu oli juba hulga omapärasem. Ja tegelikult on vist nii, et kolmkümmend aastat tagasi, kui Sapkowski sarja kirjutamist alustas, ei olnud muinasjuttude ümbertöötlused veel nii populaarseks muutunud. 

Tegelased?
Kümme plusspunkti autorile isikupäraste naistegelaste loomise eest. Yennefer, Calanthe, Renfri ja teised naised on nii elurõõmsalt sarkastilised, küünilised ja iseteadlikud, et annan autorile andeks nende rinnapartii pideva meeldetuletamise.

Tore, et tegelased ei jaotu rangelt headeks ja halbadeks, vaid igaühel on oma motiivid, eesmärgid ja vajadused, mis alati (tegelikult enamasti) ei sobi kokku teiste omadega. Natuke on ka suuresõnalist seletamist looduse ja muude asjade tasakaalu ning inimeste hoolimatu ülemvõimu võtmise kohta. Õnneks mitte liiga palju. Ja seal on lohe! Kuigi vaid üksainus, siis ikkagi üks väga tore lohe.

Peategelane Geralt on meeldivalt ambivalentne, kõigi oma siseheitluste, meeldidatahtmiste ja aukoodeksiga, mitte vaid koletisetapjaks koolitatud ja muteeritud võitmatu kangelane. Raamatus on Geraltil inetu naeratus ja ebameeldiv hääl, kuigi väljanägemine muidu kena, välja arvatud silmad, mis enamikule hirmu nahka ajavad. Seriaali Geralt on tõeline kompu, ainuüksi tema pärast võiks seda vaadata. Ja ma tegin seda mõnuga. Sain aru küll, miks ta liibuvaid nahkpükse oli kandma pandud, kuigi Henry Cavilli pidevalt ees olev kivinägu oleks võinud veidi rohkem emotsioone paotada ja mühatada oleks ta ka vähem võinud. Nagu ikka, on film raamatust kohati kõvasti dramaatilisem ja kohati palju pealiskaudsem. 

Tegevus? Esimeses kahes raamatus tegeleb Geralt peamiselt koletiste püüdmisega, sekka mõned armulood. Geralti ja Yenneferi suhe on klassikaline "armastan sind igavesti, aga pikemalt koos oldud ei saa kuidagi". "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg" on juba tükk maad süngemad – on selge, et endine maailm enam kaua ei püsi ja siin nihkub fookus hoopis Cirile, Geralti ettemääratule, erilisele lapsele, kes peaks kunagi maailma päästma või hukka ajama, oleneb kuidaspidi vaadata. 

Aga tundub, et kõige olulisema olen veel ütlemata jätnud. See on huumor. Mõnusalt sarkastiline, mustavõitu huumor, mis selle maailma sünget õhkkonda mahendab. See kehtib eriti kahe esimese kogu kohta. Ma mitme koha peal naersin ikka kõva häälega, mida just tihti ette ei tule. 

Kokkuvõttes meeldisid mulle lühijutud rohkem, just huumori ja kergema meeleolu pärast, samas romaanid on põnevad ja esimesest kahest on näha, et asi saab veel ainult süngemaks minna, mis tähendab, et autoril on veel nii mõndagi varuks. Ja tegelikult on asi ikkagi selles, et on ääretult tore viibida kusagil mujal, kellegi teise välja mõeldud maailmas ja elada sügavuti sisse kellegi teise ellu. Eriti kui see on meisterlikult kirja pandud. Sest siis ei pea omaenda pisikeste probleemide üle pead vaevama. Võtad raamatu ja oled lennult mujal. Ja segamini köök ei häiri enam. Ega miski muu. Sest kellel on aega koristada, kui on vaja raamatut lugeda. Olgu tänatud, et jaanuar on töö mõttes väga vaikne kuu. Kaalusin isegi ühe töö vastuvõtmisest keeldumist, aga siin sai mõistuse hääl siiski võitu, sest vabakutselisena on töö ja tasu vahel liigagi otsene seos.

Keegi kuskil kirjutas, et tal tekkis pärast raamatu lõpetamist pohmelus, aga see ei ole õige. Need on võõrutusnähud. Tahaks veel ja veel viibida selles taevalikus õndsuses, kuhu on lugeja võimeline viima üks hästi kirjutatud raamat, hästi loodud maailm. Ma ei taha sealt välja, ma tahan end selles maailmas sisse seada. Sest mida on igaval argielul meile pakkuda, siin pole isegi mitte kõige tillemat kuldlohet. Ainult köögis pesemata nõud.

Seepärast loen kõik teist – ja kolmandatki – korda läbi. Veel suurema mõnuga, ja avastan palju üksikasju, mida esimesel korral ei näinud, sest siis oli kiire, siis oli vaja teada, mis edasi saab. Nüüd enam ei ole, nüüd saab nautida, aeglaselt lugeda, üle lugeda. 

Tegelikult ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on, mis mind Tolkieni, Hobbi ja Sapkowski maailmadesse niivõrd sisse elama on pannud, sest näiteks Steven Brusti Vlad Taltose, Jim Butcheri Harry Dresdeni, Charles Strossi Vürstkaupmeeste ja George R. R. Martini Tule ja Jää raamatud samasugust mõju ei avaldanud.

Igal juhul jään sarja järgmisi osi ootama (see kehtib nii filmi kui ka raamatu kohta). Poola keelt ma kahjuks ei oska, nii et peab eestikeelset tõlget ootama. Aga see võtab ju aastaid, enne kui ülejäänud neli osa tõlgitud saavad ja kas üldse saavad. Jutukogudel ja romaanidel on erinevad tõlkijad, kes on kasutanud veidi erinevat lähenemist (nt elfid vs haldjad ja Jaskier vs Tulikas), mis aga ei häiri. Aga võib juhtuda, et ei suuda kannatada ja pean ingliskeelsed tõlked soetama. Kas keegi teab, kuidas need tõlgitud on, tasub lugeda?

Sarja järgmistest osadest kirjutasin siin.

Teised kirjutavad:

Loe seda, mida Sa filmis ei näinudUlmekirjanduse baasKirjakoiBrixie BlogiNeed ReadSulepuruLoteriiUlmeseosed

Viimane soov: Lugemissoovituse blogNimi läks rändamaReaktorRaamatumoori blogiLugemiselamusiDigital Nerdland, Kiiksu lugemisarhiiv, Sõber Raamat

Ettemääratuse mõõk: Loe katkendit jutust "Võimalikkuse piir", Raamatunohik, Digital Nerdland, Loterii

Haldjate veri: Sõber RaamatRaamaturiiulike, Hüperebaaktiivne, Postimees, Reaktor

Põlguse aeg: HüperebaaktiivneSõber Raamat, Siiliste, Loterii

pühapäev, 17. jaanuar 2021

2020. aasta kokkuvõte

Mingitel kummalistel asjaoludel sain mullu hakkama 109 raamatu lugemisega. See on rekord, vähemalt alates sellest ajast, kui loetud raamatute üle arvestust pidama hakkasin. Kindlasti aitas sellele kaasa asjaolu, et 43 neist lugesin-kuulasin Elisa Raamatu vahendusel ja kuulata saab teatavasti ka siis, kui lugeda ei saa, näiteks autosõidu ajal.

Panen kirja mõned, mis rohkem kõnetasid. Ja kuna ma eelmisel aastal kokkuvõtet ei kirjutanudki, siis paar tunamullust raamatut ka.

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" – ei oodanud sellest nii suurt elamust. Stiil, sisu, kõik oli tasakaalus. Ja ei mingeid koolitüdrukutest soss-nõidu.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" – no lihtsalt ääretult lõbus lugu ja räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab.

Fredrik Backman "Ärevil inimesed" – nagu ikka, räägib Backman pealtnäha jabura ja seosetu loo, mis puudutab tähtsaid teemasid.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu", "Hauatagune oht", "Suverüütel" – meelelahutus, heas mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate).

Vilmos Kondor "Budapest noir" – Ungari krimka, kust leiab sajanditaguse Budapesti verd, higi ja pisaraid.

Angeles Mastretta "Armuvalu" – Mehhikos eelmise sajandi alguses lahti rulluv armastuslugu. Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" – no olid toredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus", "Musta missa vandenõu", "Lendav laev" – vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" – olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. Raamat 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" – äraspidine armastuslugu vanameistrilt, mille tegevus toimub Peruus ja Prantsusmaal, sutsakatega Jaapanisse ja Hispaaniasse. Romaani võib võtta ka kui 20. sajandi elulugu.

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte" – vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" – kahetised tunded. Ei olnud kerge lugemine, virutas kohe alguses nätaki vastu vahtimist, aga siiski jäi meelde ja kuhugi kuklasse kripeldama.

Naomi Novik "Välja juuritud"
 – ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega. Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev.

Triinu Meres "Kuigi sa proovid olla hea" – raamatus on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib.


Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0
 – toredad igapäevased tähelepanekud, aga Kivisilla oskab näha argises kordumatut poeesiat.

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" – see oli üks kosutav pisike raamat, oma Kreeka päikese, mere ja vanameestega ning Islandi pimeduse, lume ja vanameestega.


Alexandra Lapierre "Mura" – erakordse naise erakordsest elust. Milline elu! Mura sündis Ukraina aristokraatide perre, jõudis elu jooksul olla abielus kahe baltisaksa paruniga, vahepeal olla mitme mehe armuke ja muusa, istuda mitu korda nõukogude vanglas, hoolitseda Maksim Gorki eest igas mõttes, saada kolm last, anda teavet eri riikide salateenistustele, pidada hurmavaid salongiõhtuid ja tegeleda veel hulga muude asjadega.

Autor on selle erakordse naise elutee kirja pannud romaani vormis ja tuginenud nii palju kui võimalik kirjalikele allikatele. Mis ilmsesti ei olnud eriti lihtne, sest Murat ümbritseb siiamaani saladusteloor. Oli ta siis spioon või mitte? Ja kui kui oli, siis kelle heaks? Nõukogude Liit, Inglismaa või Prantsusmaa?  

Mary S. Lovell "Mitfordi tüdrukud"
 – see oli nagu põnevusromaan, kuigi rääkis päriselt elanud kuuest õest. Ühest õest sai Hitleri kummardaja ja kaaskondne, teisest kommunist, kuigi mõlemad pärinesid Inglise aristokraatia seast. Nad elasid pöördelistel aegadel ja tegutsesid üsnakestki oma äranägemist mööda.

Sama teemat ekspluateerivad ka Jessica Fowelli "Mitfordide mõrvalugude" raamatud ja lugeda võib ka õdede endi kirjutatud raamatuid. Nancy Mitfordi säravaid ja teravmeelseid armastusromaane on ka eesti keelde tõlgitud.

Valentine Nõlvak "Ellujääja" – lugesin seda raamatut, ise kuuma lõunamaapäikese all võrkkiiges loksudes. Lihtsa Eesti naise mälestused hoopis teistsugustet reisidest kui minul parasjagu käsil olid, Siberisse ja vangilaagrisse. Väga huvitav. Naise elust, kellel kohe üldse õnne ei ole. Alustades sellest, et ta jäi väga varakult emast ilma, kasvas kurja kasuema hoole all, hiljem lastekodudes. Pidi tegema rasket talutööd, et kuidagi ära elada. Sai viie mehega viis last, sest elu läks nii. Tegi kaasa kõik sõja- ja Nõukogude võimu koledused – vangistus Patareis, vangilaager Siberis, hilisem elu taigas. Lõpuks Eestisse tagasitulek, kus ka midagi head ei oodanud. Aga kogu aeg säilis rõõmus meel ja elutahe. Võimas lugemine.

Mia Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" – Mia Kankimägil on 38aastaselt senisest elust täiesti kõrini. Need, kes teavad, mis tunne see on, leiavad siit raamatust nii äratundmisrõõmu kui ka ehk selle viimase tõuke oma ellu muutuste toomiseks. Mia otsustab jätta oma töö ja kodu ning sõita Jaapanisse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shonagoni jägi ajama, sest on lugenud tema "Padjaraamatut". See on ühelt poolt reisiraamat, kust saab teada, kuidas Jaapanis elatakse, ja kuidas üks soomlanna, kes ei oska Jaapani keelt, end seal tunneb. Samas on see ka põnev ja õhuline sissevaade Jaapani kultuuri ajalukku.

Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" – ohhoo, millised naised. Mia Kankimäki mõtleb öösiti naistest, kes tegid midagi omas ajas ennekuulmatut, olid iseseisvad ja teistsugused. Nad reisisid. Üksi, ilma saatjata! Kandsid pükse! Nad maalisid. Teenisid ise omale raha!

Ta saab neist nii suurt inspiratsiooni, et sõidab ka ise Aafrikasse, et käia Isak Dineseni ehk Karen Blixeni jälgedes. Ja mujal ka. Nii on see raamat osaliselt reisikiri, osaliselt 40ndates naise elulooraamat, aga eelkõige siiski nende isepäiste naiste raamat.

Hans Fallada "Tookord meil isakodus" – unustatud pärl. Need on Saksa kirjaniku lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust.

Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" – erakordne sissevaade baltisakslaste ellu kahe sõja vahelises Eestis. Mothander oli abielus baltisaksa parunessiga, kuigi ise oli rootslane. Nii pääses ta sellesse suletud ringkonda sisse, kuigi ega teda päris omaks seal ei võetudki.

Hendrik Relve "Kiviaja puudutus" – Uus-Guinea saare vihmametsades elavad siiani inimesed, kes kasutavad kivikirveid, elavad kõrgele puude otsa ehitatud onnides ja kelle peatoidus on palmiussid. Relve käis neil külas. See ei olnud mingi lihtne turistiretk, sest võõrad ei ole sellesse kogukonda eriti oodatud ja ega sinna niisama minna ei saagi. Rohkelt pilte ja lingid videotele.


Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu" – väga põnev ülevaade sellest, kuidas teha mantlit. Haarab maailma ei osi, ajaloo, käsitöönduse ja tööstuse arengu ja taandarengu, luksuskaupade tootmise ja tarbijate tagamaad. Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. 

Jaan Aru "Ajust ja arust" – pole ime, et see on juba mitu aastat raamatumüügiedetabelites. Arusaadavalt selgitatud unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu.

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" – veel üks targemaks saamise raamat. Sedakorda sellest, mida Eestimaal kesk- ja varauusajal joodi. Peamiselt ikka õlut, aga muud ka, näiteks mõdu ja viina. Vesi oli kahtlane jook, seda võimalusel välditi. 

Annika Lõhmus "Passist reispassini" – kõik, mida te reisimise praktilise poole kohta veel ei teadnud. Tõeline kasulike nõuannete varaait. Koos humoorikate vahepaladega. 

Loetud raamatute nimekiri 2021

  1. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Muinasjutt Troikast (audio)
  2. Andrzej Sapkowski, Põlguse aeg (audio)
  3. Vahur Kersna, Ei jäta elamata (audio)
  4. Anthony F. Aveni, Tähelood
  5. Lauri Räpp, Minu Tartu (audio)
  6. Eva Poonsh, Koduköögi meisterkokk
  7. Andrzej Sapkowski, Viimane soov
  8. Andrzej Sapkowski, Ettemääratuse mõõk
  9. Andrzej Sapkowski, Haldjate veri (audio)
  10. Johannes Kivipõld, Väike viperus (audio)
  11. Kató Lomb, Kuidas ma keeli õpin
  12. Kaupo Kikkas, Amazonas. Elu ainus foto
  13. Andrzej Sapkowski, The Last Wish (e)
  14. Andrzej Sapkowski, Sword of Destiny (e)
  15. Andrzej Sapkowski, Blood of Elves (e)
  16. Andrzej Sapkowski, Time of Contempt (e)
  17. Andrzej Sapkowski, Baptism of Fire (e)
  18. Andrzej Sapkowski, The Tower of the Swallow (e)
  19. Andrzej Sapkowski, The Lady of the Lake (e)
  20. Andrzej Sapkowski, Season of Storms (e)
  21. George Lakoff, Mark Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame
  22. Neil DeGrasse Tyson, Astrofüüsika inimestele, kellel on kiire (audio)
  23. Jim Butcher, Surma maskid (audio)
  24. Jeanette Winterson, Tuletornipidamine
  25. J. K. Rowling, Ickabog (audio)
  26. Shandana Minhas, Kaks poissi, üks karu ja pöörane seiklus
  27. Jodi Taylor, Üks neetud jama teise otsa (audio)
  28. Milan Kundera, Romaanikunst
  29. Jeanette Winterson, Lighthousekeeping
  30. Vilmos Kondor, Patune Budapest (audio)
  31. S. J. Bennett, Windsori sõlm
  32. Terry Pratchett, Rahvas (audio)
  33. Kätlin Kaldmaa, Hundi taltsutamine
  34. Roald Dahl, Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu (audio)
  35. Teffi, Šampanja teetassidest (audio)
  36. Fritz Leiber, Mõõgad ja nõidus (audio)
  37. Agatha Christie, Mõrv päikese all
  38. Frank Herbert, Düün (audio)
  39. George R. R. Martin, Haviland Tufi reisid (audio)
  40. Suzanne Allain, Härra Malcolmi nimekiri (audio)
  41. Rosamund Young, Lehmade salajane elu
  42. Arvo Valton, Üks päev Ivo Schenkenbergi elust (audio)
  43. Käty Gavriilidis, Minu Küpros (audio)
  44. Nellie Bly, Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma (audio)
  45. Clifford D. Simak, Jumalate valik (audio)
  46. Victoria Hislop, Cartes Postales from Greece
  47. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (audio)
  48. Clifford D. Simak, Mängud ajas (audio)
  49. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 (audio)
  50. Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk (audio)
  51. Péter Esterházy, Sõnade imelisest elust (audio)
  52. Mehis Heinsaar, Võlurite juures (audio)
  53. Olav Osolin, Kus lendab part (audio)
  54. Anton Tšehhov, Elu igavus ja teisi jutte (audio)
  55. Eduardo Medoza, Gurbilt teateid ei ole
  56. Heidi Iivari, Tartu sariarmastaja
  57. Lotta Olsson, Surnute tõeline arv (audio)
  58. Anthony Aveni, Tähelood. Tähtkujud ja inimesed
  59. Indrek Jääts, Reisid Lõuna-Aafrikas
  60. Merili Metsvahi, Sõsara sõrmeluud
  61. Agneta Pleijel, Kaksikportree
  62. Richard Powers, Ilmapuu (audio)
  63. Jessica Fellowes, Skandaal
  64. Mark Manson, The Subtle Art of Not Giving a F*ck (audio)
  65. Sinikka Piippo, Meele ja mõistuse toidud
  66. Andrei Beljanin, Jaht pruutidele (audio)
  67. Rolf Dobelli, Hea elu kunst
  68. Arto Paasilinna, Jänese aasta
  69. Jonas Jonasson, AS Kättemaks On Magus (audio)
  70. Vilmos Kondor, Budapesti spioon (audio)
  71. Hans Rosling, Faktitäius
  72. Leonardo Padura, Havanna tuuled (audio)
  73. Lars Mytting, Küttepuud
  74. Theodor Kallifatides, Taplus Trooja pärast (audio)
  75. Indrek Hargla, Süvahavva. Viimane suvi
  76. Johan Erss, Astridi pildid
  77. Kätlin Kaldmaa, Lydia
  78. C. K. McDonnell, Kummalised sõnumid (audio)
  79. Albert Engström Moskoviidid (audio)
  80. Veronika Kivisilla, Helsingi helistikud
  81. Charles Spence, Gastrofüüsika
  82. Urmas Nemvalts, Mürakarude viimased triibulised
  83. Robert Louis Stevenson, Eesliga Sevennides