Kaari Utrio "Tuulepistrik"

Aasta 1066, kus mehed olid karmid ja naised kaunid, inimelu ei maksnud mitte midagi ja jumalat kardeti just niipalju kui tarvis. Kaari Utrio "Tuulepistrik" viib lugeja keskaja armutusse ja ülevasse maailma. Utrio paneb rõhku sõjategevuse ja kommete kirjeldamisele ja seda suuresti läbi "väikese ajaloo", ehk naiste igapäevaste toimetuste vaatepunkti.

Üsna alguses selgus, et tegemist on "Vasklinnu" järjega, sest üks peategelasi, Olaf Tuulepistrik, on "Vasklinnu" Terheni ja Eiriku poeg. Tegevus algab Soomes, kus põrkuvad Arantila pärija Olaf Tuulepistriku ja Launiala peretütre Aure ja tema venna Lyy teed. Asi päädib konfliktiga, mis nõuab veritasu. Edasi liigub tegevus läbi normannide alade tolleaegse maailma keskpunkti Bütsantsi ja siis tagasi läände Itaaliasse. Bütsants vaakus oma viimaseid hingetõmbeid, kuigi nad ise seda veel ei teadnud. Euroopa aga oli rivaalitsevate vürstide ja isehakanud hertsogite omavaheliste kisklemiste tallermaa.

Raamat on toekas, aga põnevust jagub. Kuigi kogu teose läbivaks niidiks on vihkamine ja armastus, siis päris romantiliseks armastusromaaniks seda nimetada ei saa. Vägistamised, piinamised ja tapmised just kuigi romantilised ei ole, aga teos on tasakaalus, nii et kaunid ja ülevad stseenid vahelduvad madalaga. Peategelastele langeb üks katsumus teise järel ja ootamatud pöörded liigutavad nende elu teise suunda. Ajastuga sobivad imelised pääsemised ja jumalik vahelesegamine, näiteks maavärin õiges kohas. Esimene maavärin aitas luua meeleolu, teine raamatu tegevust pikendada ja kolmas lahendamatu sõlmituse ära lahendada. Viimased kaks näisid häbematult deus ex machina moodi välja, aga ega maavärin ei küsi inimeste tillukestest tegemistest ja võib ju ka just nende elu sõlmpunktis toimuda. Peategelaste teed ristuvad ikka ja jälle ja pinget hoiab küsimus, kas veritasu saab tasutud ja millisel moel. Olaf, Aure ja Lyy püüavad igaüks omal moel hakkama saada. Kui tugevad mehed said oma väärtust tõestada sõjaväljal, siis naistel oli selles maailmas hoopis tagasihoidlikum osa. Mind natuke häiris naiste elu kujutamine, aga ehk siis oligi nii, et kui ainus, mis inimese elus hoidis, oli jõud ja vägivald, siis jäidki naised tagaplaanile ning taandusid kaubaks ja lastesünnitajaks.

Enam-vähem kõike, mida ma "Vasklinnu" kohta kirjutasin, võib öelda ka "Tuulepistriku" kohta. Tegevus hargneb üle kogu tolleaegse maailma, olud pillutavad tegelasi siia-sinna, eriti Auret. Selles pidevate sõdade ja karmide meeste maailmas ei ole naistel mingit sõnaõigust oma elu üle otsustamisel ega muud rolli kui oma mehele pärija sünnitada. Kui hästi läheb, saad omale mehe, kes liiga palju ei peksa. Abikaasa valikul polnud üldjuhul kummalgi poolel sõnaõigust, abikaasa valisid vanemad selle järgi, kuidas poliitika nõudis. Niimoodi käis see vähemasti normannide maailmas, kes olid Põhja viikingite järeltulijad. Normannid olid selleks ajaks liikunud üle kogu Euroopa, tükk aega juba paigas Prantsusmaa aladel ja kanda kinnitanud Itaalias. William Vallutajaga sai ka Inglismaa omale normannist valitseja.

Kas te teate, miks muinasjuttudes just nooremad pojad omale kuningatütre ja pool kuningriiki saavad? Sest kogu vara pärandati vanimale pojale, noorematel oli kaks valikut – kas minna preestriks või kloostrisse või hakata sõjameheks kellegi teise väes. Peale ülla sünnipära mingit vara neil polnud ja neil polnud õigust isegi naist võtta. Nii neid ränd- ja röövrüütleid sõjakäikude mehitamiseks sigines.

Kellele meeldis "Vasklind", sellele meeldib ka "Tuulepistrik" ja vastupidi. Kuigi ei ole tähtis neid just järjekorras lugeda, need on iseseisvad teosed. Samas on pärast "Tuulepistriku" lugemist hea teada saada, kuidas sai Olaf Tuulepistrikul olla üllas Kreeka suguvõsa, kui tema isa oli Punane Varjaag Eirik Tugev ja mismoodi tema ema oli korraga nii kõrgest soost Kreeka printsess kui ka Põhjala udunõid.

Eesti keeles on Kaari Utriolt ilmunud seitse raamatut, aga kirjutanud on ta palju rohkem. Minu lemmik on "Vendela". Palun veel Kaari Utriot tõlkida!

Tõlkinud Loone Ots

Teised kirjutavad:
Heiksi blogi
Triinu Raamatublogi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut

Kaari Utrio "Armas Henrietta"

Tunnistagem ausalt, mulle meeldivad Kaari Utrio ajaloolised seiklustega pikitud armastusromaanid. Armas Henrietta elas 18. sajandi alguse Helsingis jõukas aristokraadiperes, mis kangesti meenutas Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" perekonda. Ilus, isepäine ja tark Henrietta, kes 24-aastaselt juba vanatüdrukuks jäämas, kuid siiski veel sobivat mehekandidaati pole leidnud. Noorem, inetu ja rumal õde, kes ei saa väljavalitud peigmehega abielluda, sest enne tuleb vanem tütar mehele panna. Väljamõeldud haigusi põdev ema ja isa, kes majaasjadesse ja tütardesse eriti ei puutu. Lõputud ballid ja väljasõidud, teravmeelsed vestlused noorte peigmehekandidaatidega ja ennelõunased tikkimised.

Vallalise aadlisoost tütarlapse elu oli sel ajal lausa masendavalt piiritletud, täis rangeid piiranguid, kellega ja kuidas tohib rääkida, mismoodi väljas või külas käia ja kuidas riietuda. Selle ajaloolise tausta kujutamine ongi raamatu suurim pluss, sest süžee on tüüpiline, tegelased trafaretsed ja lõpplahendus absoluutselt üllatusevaba. "Armas Henrietta" ei ole just Utrio tugevaim teos, kuid meele lahutamiseks ja argipäevast väljumiseks täitsa sobilik. Ja kui mõni pole rahul tõlke kvaliteediga (tõlkinud Merle Krigul), siis mina ei pannud tõlget tähelegi, sest oli vaja ruttu läbi lugeda ja ilmsesti ei oodanudki nii koleda kujundusega raamatust erilist kvaliteeti.

Kaari Utrio "Vasklind"

Kaari Utrio "Vasklind" ilmus Sinisuka sarjas "Lemberomaan" ja selle sarja kujundus on tugev kandidaat Eesti kõigi aegade jubedaima kujunduse konkursil. Aga ei tohi end lasta sellest segada, Kaari Utrio kirjutab suurepäraseid ajaloolisi romaane, mis on küll tugevasti kaldu naiste poole. See tähendab, et ta ei kirjelda suuri sündmusi, mis muutsid maailma, vaid jutustab ajaloost läbi naiste vaatepunkti. Kaari Utrio on hariduselt ajaloolane ja väga produktiivne kirjanik, kes on kirjutanud üle kolmekümne ajaloolise romaani ja lisaks veel terve hulga ajaloolisi aimeteoseid. Tema raamatute peategelasteks on naised, kelle kaudu Utrio kujutab inimeste elu-olu ja tegevusi erinevatel ajajärkudel. Tegevus toimub enamasti Soomes või selle ümbruses. "Vasklinnu" tegevustik on aga eriti laiahaardeline, see küll algab ja lõpeb Soomes, kuid vahepeal käiakse läbi pea kogu 11. sajandi teadaolev maailm: Rootsi, Venemaa, Bütsants, Ungari, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Terhen sünnib Soomes, kuid tema ema abiellub varsti uuesti ja nii rändab ta Rootsi. Jäänud varsti emast ilma, satub ta lõpuks Rootsi kuninga õukonda. Kuningatütar Thorgerd otsustatakse Novgorodi Vene vürsti õukonda õele külla saata ja kuningatütre mänguseltsilisena läheb kaasa ka Terhen. Sest juba tol ajal olid Euroopa kuningakojad omavahel suguluses ja Kiievi vürsti Jaroslavi abikaasa oli Rootsi kuninga Olav Sülekuninga tütar Ingegerd. Neid saatvatel laevameestel on aga omad plaanid - tüdrukud orjaks müüa ja ise lastiga jalga lasta. Natuke kohtlase ülikupoja Eiriku abiga Terhen siiski pääseb ja jõuab Novgorodi kuningatütre Thorgerdi nime all. Thorgerd ise sai laeval surma. Nüüd algab uus elu, kus teda Rootsi kuninga tütreks ja vürstinna Ingegerdi õeks peetakse. Kui Terhen neiuks kasvab, antakse ta mehele Bütsantsi ülikule ja nii jõuab ta tolleaegse maailma keskpunkti (bütsantslaste endi arvates muidugi) Konstantinoopolisse. Ämm kardab, et kaugelt põhjamaalt tuleb nahkades metslane. Selle asemel ilmub aga üks kauneimaid neiusid, keda nähtud. Terhenil on pikad helevalged juuksed ja hele nahk, mida hoolega päikese eest kaitstakse. Aga lisaks on ta pärinud oma Soome loitsijatest esivanematelt võime verd peatada ja udu tekitada.

Lemberomaan on "Vasklinnu" kohta natuke eksitav kategoriseerimine, sest suurema osa raamatust hõlmavad siiski ajaloolised seigad, segamini nii päriselt toimunud kui väljamõeldud. Armastus on muidugi olemas, aga kulub terve raamat, enne kui see lõpuks peategelase teadvusesse jõuab. Teose põhiliseks tugevuseks on ajastu kujutamine, mis vähemasti näib vägagi tõepärane. Ja kuna tegevus toimub üle kogu tolleaegse maailma, siis on eriti huvitav võrdlus eri riikide vahel. Võrreldes agraarse ja barbaarse Euroopaga oli Bütsants 11. sajandil kõrgesti arenenud riik. Samal ajal peab nii Vene vürstiriik kui frankide riik või iga suurem või pisem riigike ennast kõigist teistest paremaks ja arenenumaks, eriti muidugi mingitest kaugel idas elavatest kreeklastest. Aga põhjamaalasi ehk varjaage jätkus küll igale poole. Konstantinoopoli keisril oli varjaagidest kaitsevägi, rääkimata siis Venemaast või teistest lähematest riikidest. Nii kohtub Terhen, kellest Bütsantsis oli saanud Teodora, uuesti Eirikuga, kellest oli vahepeal saanud kuulus väejuht. Eirikuga kohtub Terhen igal pool ja üha uuesti - keskaegne maailm polnud kuigi suur.

Lihtrahva elust siit raamatust midagi teada ei saa, kuna kogu tegevus toimub kuningakodades või ülikute majades. Üldine mulje jäi, et lihtrahvas elas pideva hirmu all - naisi rööviti orjadeks ja mehed löödi lihtsalt maha, kui neid just sõjaväkke ei võetud. Eriti hull oli olukord frangi riigis, kus väljaspool kindlusemüüre tohtis liikuda vaid suure relvastatud kaaskonna saatel. Kui Terhen lõpuks Inglismaale sattus, oli ta sügavalt imestunud, et naised käivad linna peal ringi täitsa üksi, ilma katmata näo ja relvastatud saatjata. Kui Konstantinoopolis ei lubanud naistel üksi kõndida seisus, siis frangi riigis oli see lihtsalt eluohtlik. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli kogu see maailm üsna must-valge. Sõjamehed läksid alati üksiku naise nägemisel pöördesse ja naised olid allaheitlikud ja kuulekad (aga mis neil muud üle jäi).

Naistel polnud selles maailmas mitte mingit iseotsustamise või -valimise õigust. Naine pandi noorelt mehele ja mees valiti selle järgi, kuidas see suguvõsale või riigile (valitsejate puhul) kasu võiks tuua. Naise üle otsustas tema isa või vanem õde või vend või nende puudumisel kohalik ülik. Kogu raamatu jooksul sai vaid üks naine omale ise mehe valida ja selle tagajärjed olid talle traagilised. Madalamate seisuste puhul polnud aga niigi palju valikut, sest naine oli sel ajal ka kaup - naisi rööviti ja müüdi orjaks nii röövretkedelt võõrastelt maadelt kui ka omaenda riigist. Põhjamaades 11. sajandil prostituute ei olnud, sest igal mehel oli alati valida mõni naine oma orjade või teenijate seast, ja kui neist küll sai, võis röövretkelt uued ja nooremad tuua.

"Vasklind" on eepiliste mõõtmetega. Suure osa teosest hõlmavad valitsejate omavahelised suhted ja kõik need poliitilised mängud - kes on sõber, kes vaenlane; selle jaoks antakse tütreid teistele valitsejatele mehele või poegi võõrasse õukonda kasvatada. Bütsantsi õukonna intriigid jäidki mulle lõpuks natuke segaseks. Utrio kasutab tegelikke sündmusi ja isikuid, ja lõpuks oli Bütsantsil korraga kaks keisrinnat ja üks keiser.

Tegelikult ei ava Utrio kuigi sügavalt peategelaste hingeelu. Ei mingeid psühholoogilisi analüüse tegelaste käitumise kohta või kahtlusi ja kõhklusi. Tegelased käituvad just nii nagu neid ümbritsev keskkond ette näeb. Soome tüdrukust Terhenist sai Rootsi kuningatütar ja Bütsantsi keisrinna õukondlane ja nii unustas ta isegi, kes ta kunagi oli. Küll ei unustanud seda Eirik, kes oli ainus side päris-Terheni ja Teodora vahel.

Veel tükk aega pärast raamatu lõpetamist keerles see mul peas ja tekitas uusi mõtteid. See peaks raamatu tugevust näitama küll, kui ta veel hiljem mõtteid mõjutab, mitte kohe meelest ei lenda. Ja nii ta ongi - hästi komponeeritud segu suurtest ajaloosündmustest, valitsejate sugulussuhetest, intriigidest ja poliitikast, naiste elust eri maades ja õukondades, kombed ja tavad, uue ristiusu ja vanade uskumuste omavaheline jõukatsumine ja muidugi kõiki takistusi ületav suur armastus.

Tõlkinud Andres Lepp

Teised kirjutavad:
Livia Viitol, EPL
Raamat ja Kuu