Esmaspäev, 31. oktoober 2016

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju"

Vincent Schiavelli oli Sitsiilia päritolu tuntud Ameerika näitleja, praeguseks küll siit ilmast lahkunud. Ühel hetkel hakkas ta oma juurte vastu huvi tundma ja sõitis koos tolleaegse kihlatuga Sitsiiliasse vanemate kodukülla Polizzi Generosasse. Algus ei olnud just üleliia paljutõotav, sest eht itaallaslikult anti neile võõrastemaja kohta vastukäivaid juhiseid, vihma sadas jne. Pärast järelpärimisi ta siiski leidis oma sugulased ja sellest sai loomulikult jälle eht itallaaslikult suurepärane vastuvõtt ja väga soe suhtlus, mis jäi tema ellu kuni lõpuni.

"Tanti Beddi Cosi" ehk "Palju ilusaid asju" on Sitsiilia väljend, millega soovitakse teistele kõike parimat. Raamat on soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri. Siit saab teada paiga ajaloost ja muidugi selle inimestest.

Raamatus on ka hulganisti toiduretsepte, sest paljude ilusate asjade seas on toit muidugi see kõige ilusam. Schiavelli on lisaks kirjutanud veel mitu Sitsiilia köögi ainelist kokaraamatut.

Lisan siia isutekitamiseks ühe retsepti.
Vaese mehe kartulid
Seda lihtsat ja isuäratavat toitu võivad süüa kõik, olenemata nende majanduslikust seisundist.
Maitse muidugi paraneb, kui kartuleid küpsetada 'a bbrascera sütel. Kui seda luksust pole kusagilt võtta, võib neid küpsetada ahjus. 
Igale sööjale
1 punane kartul (250-300 g)
meresoola
extra virgin oliiviõli
musta pipart 
Eelsoojendage ahi 190 kraadini. Hõõruge kartulit köögiviljaharjaga. Keerake kartul fooliumi ja küpsetage 1 tund. Keerake kartul lahti, lõigake pikuti pooleks ja hakkige sisu jämedalt. Lisage soola, kallake ohtralt oliiviõli peale ja raputage heldelt musta pipraga üle. Serveerige. (lk 304)
Tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik

Teised kirjutavad:
Love the World

Neljapäev, 27. oktoober 2016

Dervla Murphy "Täie hooga"

Dervla Murphy kirjutatud "Täie hooga" on erakordne lugu naiselt, kes sõitis jalgrattaga Iirimaalt Indiasse. 1960ndatel. Üksi. Läbi raudse eesriide taga oleva Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Afganistani ja üle Himaalaja mägede Pakistani. Kardan, et praeguses maailmas ei oleks selline reis enam võimalik. Kuigi ka teda hoiatati mitmesuguste ohtude eest, mis üksikule naisterahvale idamaades osaks võivad saada, siis ei osutunud ükski neist tõeks.

Ainuke tõeline vahejuhtum inimestega toimus Türgis kurdi aladel, kus teda ründas ööbimispaigas mees. Aga püstolilask lakke aitas. Muidugi oli ohtlikke juhtumeid teisigi, Bulgaarias ründasid teda hundid, siin aitas jällegi püstol. Afganistani mäestikus takistas teed liustik, millest ülesaamisel tuleb ainult autori leidlikkuse üle imestada.

Ohtude asemel koges Murphy hoopis erakordset külalislahkust. Ta püüdis ööbida sõjaväepunktides, kus oli kõige ohutum ja niimoodi sõbrunes mitme tähtsa sõjaväelasega, kes teda omakorda oma sugulastele soovitasid. Sellisel viisil sattus ta Pakistanis kohaliku printsi paleesse külaliseks, milleks ta oma katkistes nailonpükstes ja mitu nädala korralikult pesemata kehaga hoopiski valmis polnud. Autor armus Iraani jäägitult ja tal oli hirmus kahju sealt lahkuda, kuid siis tuli Afganistan ja sellesse armus ta veelgi enam.

Ta pidas teel olles päevikut ja saatis sõpradele kirju, mille alusel teos ongi kokku pandud. Murphy ütleb, et ta ei muutnud esialgu kirja pandut kuigivõrd, mis tähendab, et tegemist on eheda ja autentse teosega, kuigi stiili osas võiks ju norida. Aga ei ole vaja. Sest tegemist on ääretult huvitava reisikirjaga. Murphy suhtub teel kohatud inimestesse enamasti suure empaatiaga ja need vastavad samaga. Samas oskab ta näha huumorit kohtades, kus midagi naljakat tegelikult ei ole. Kõik need algelised hotellitoad, vilets toit, karmid kliimaolud ja lõputu bürokraatia. Vastukaaluks jälle imeline loodus, lahked võõrustajad ja maitsev toit (ka paleedes, nagu eelpool juttu oli). Kardan, et praegu seda maailma enam suures osas alles ei ole.
Täna õhtul kohtasin üht noort Hollandi paarikest, kes saabus Kabuli oma esimesele välislähetusele kahe nädala eest ning imestab ikka veel, kuhu nad küll on sattunud. Mööndavasti on nende imestus mulle arusaadav ja ma olen tõesti rahul, et lähenesin Afganistanile sammhaaval. Kui oleksin Dublinist otse Kabuli lennanud, maandunud idamaades tundliku haistmismeelega päranisilmse uustulnukana, poleks minagi ehk osanud hinnata afgaanide elu ja kultuuri peenemaid tahke. Aga praegu, Istanbulist Mashhadisse rännatud kahe kuuga muutusid teed päev-päevalt vähem maanteesarnaseks, mäed kõrgemaks, õhk hõredamaks, riietus võõramaks, toolid harvemaks, muslimid rohkem islamit jägivaks, sanitaartingimused jubedamaks, ilm palavamaks, haisud vängemaks ja toit mustemaks. Afganistani piirile jõudnud, näis juba üsna loomulik enne sööki leivalt mullapuru pühkida, juustult karvu noppida ja suhkru seest putukaid eemaldada. Ühtlasi ei häirinud mind enam kirbud, söögiriistade puudumine ega seegi, et kümme päeva polnud ma riideid seljast võtnud või voodis maganud. (lk 109)
Tõlkinud Lauri Saaber

Teised kirjutavad:
Ekspress

Esmaspäev, 24. oktoober 2016

Sophie Hannah "Suletud kirst"

Sophie Hannah' "Suletud kirst" on teine "Agatha Christie Hercule Poirot" uus lugu, esimene oli "Monogrammimõrvad". Juba esimest raamatut lugedes valdas mind tunne, et kõik oleks nagu õige, aga päris ikkagi ei ole. Ehkki tegevus toimub igati Christie'likus maailmas ja toimub mõrv ja Poirot on ka üsna nagu Poirot, on kogu teos natuke nagu nihkes, justkui pistaks suhu maasika, mis aga maitseb hoopis mustika järele.

Ehk ei tohi unustada, et kuigi peategelaseks on Hercule Poirot, et ole tegemist Agatha Christie teosega. Kui sellest mõttest lahti lasta, siis on tegemist igati ontliku kriminaalromaaniga. Mina isiklikult olen just Christie'like krimkade fänn, Skandinaavia noir ja sarimõrvarid ei huvita mind üleüldse.

"Monogrammimõrvade" lahendus oli tarbetult keeruline ja sama viga kipub olema ka "Suletud kirstul". Vanal heal Christiel oli motiiviks enamasti kas raha või armastus. Siin aga on tegemist sellise üsna kaasaegse sisemise motiiviga. Samas ei tohi krimkadest (vähemasti sellistest klassikalistest) kunagi täiuslikku loogikat ja põhjendatust otsida. Need ongi omaette maailmad, oma rangete žanripiiride ja sisemise loogikaga. "Suletud kirstus" hoitakse pinget üleval, esmapilgul ühtmoodi näivad asjad osutuvad hoopis millekski muuks, vihjeid antakse  ja ei puudu ka klassikaline lõpustseen, kus kogu seltskond on ühte ruumi kogunenud ja Poirot särades igaühel neist motiivi ja võimaluse leiab.

Tegemist on klassikalise juhtumiga, kus rikas vanem daam otsustab muuta oma testamenti ja jätab lapsed pärandusest ilma. Samal ajal kutsub ta oma Iirimaa mõisa külla lisaks lastele ka Hercule Poirot ja Scotland Yardi inspektori. Miks? Kas on oodata mõrva? Selge see, et mõrv toimub, kuigi mitte päris nii, nagu oleks võinud oodata. Nagu ütlesin, siis mõrva motiivis olin natuke pettunud, aga see ei muuda asjaolu, et lahenduseni jõudmise tee on kirja pandud nauditavalt ja põnevust kruttivalt.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Martinson ja sõbrad

Tänan Varrakut raamatu eest

Pühapäev, 23. oktoober 2016

Max Morris "The Wit and Wisdom of William Shakespeare"

Kui ei jõua kogu rehkendust, tee natuke. Max Morris on kokku kogunud William Shakespeare'i teostest vaimukad ja targad ütlused, kõik kenasti teemade kaupa lahterdatud - "The Wit and Wisdom of William Shakespeare". Muuhulgas sain teada, et "Kiss me, Kate" pärineb "Tõrksa taltsutusest" ja "Kõik pole kuld, mis hiilgab" "Veneetsia kaupmehest". (Klõpsa piltidel suuremalt nägemiseks).






Pühapäev, 16. oktoober 2016

David Messer "Sigmund"

David Messeri "Sigmund" räägib Sigmund Freudist. Raamatu käivitab väga huvitav idee, et inimesele on antud teatud eluaeg ja selle iseseisev muutmine võib kaasa tuua tagajärjed. Praegusel juhul sattus Freud uuesti maailma, tänapäeva Londonisse, kuna ta lõpetas oma elupäevad ise kolmteist päeva enne ettenähtud aega. See kolmteist päeva aga on ikkagi vaja ära elada ja nii seiklebki Freud Londonis, et leida vastused, mis eluajal vastamata jäid. Teda aitab sealjuures Londoni psühhiaater David Pollack.

Freud ei ole eriti imestunud sellest kõigest uuest, mida ta näeb. Oleksin arvanud, et 75 aasta jooksul on maailm nii palju muutunud, et väheke rohkem imestust tekitada. See võib tulla peategelase isikust, keda ongi väga raske enam millegagi üllatada, või siis ei ole autor sellele liiga palju tähelepanu pööranud.

Et kriitiline pool kohe ära öelda, siis on raamatu nõrkuseks dialoogid. Keegi ei räägi niimoodi, isegi kui tegemist on psühhoanalüütikutega! Pigem on tegemist kirjalike traktaatidega, mis dialoogide nime all raamatusse pugenud. Samas ei kehti see siiski kõikide vestluste kohta. Kohtumised narkodiileri ja sekspoe müüjaga olid väga toredad. Iseäranis aga lugu härra Zellenkast. Narkodiileri peatükki saab lugeda siit.

Minusugusele lugejale, kes Freudist ega psühhoanalüüsist kuigi palju ei tea (aga pärast teose lugemist teab juba kõvasti rohkem!), jäi tegelikult põhiidee esialgu natuke hämaraks - mida ta siis ikkagi leidis. Kas tema tagasitulek tasus ära?

Tahtmata küll liiga palju spoilereid kirja panna, vastan kohe küsimusele ise. Esialgu mõtlesin, et sellel peab olema mingi seos tema töö ja psühhoanalüüsiga. Seda muljet tugevdas ka raamatu tagakaane tekst, mis räägib, et Freud püüab leida vastuseid küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Aga tuleb välja, et küsimused olid hoopis inimlikumad ja isiklikumad. Teose kõrvalliin räägib 60-aastate noortest ameeriklastest, kes Vietnami sõtta sattusid. See tundus algus arusaamatu ja üleliigsena, kuigi ühe noormehe nimi Sigi tegi valvsaks. Lõpuks aga kukkus kõik kenasti paika. Ka päris lõpus ilmnev võimalik isa-poja liin on selline, mida on kirjanduses väga palju kasutatud, aga mis siin teose ideega hästi kokku sobis. 

Minu kokkupuude Freudiga on olnud üsna vähene - teismelisena lugesin artikleid tema teooriatest ja meelde jäi peenisekadedus - see tundus siis tobe ja tundub ka nüüd. Järgmine kokkupuude oli Mare Kandre raamat “Naene ja dr. Dreuf”, mis on vägagi feministlik teos ja kus Freudil küll midagi positiivset ei olnud. Seetõttu on väga tore, et nüüd on olemas ka “Sigmund”, mis vastukaaluks näitab tema positiivset poolt. Ja last, but not least, mulle meeldib väga raamatu kaanekujundus.

Vaadake ka arutelu Varraku Facebooki kirjandusklubis, kus autor ka ise sõna võttis, kommenteeris ja küsimustele vastas. Kõigile ülalpool õhkuvisatud küsimustele on autor vastanud, mis minu jaoks avardas loetut päris palju.

Tõlkinud Margus Leemets

Teised kirjutavad:
Kultuuritarbija 60+
Siiliste raamaturiiul
Merje
Intervjuu autoriga
Andres Laiapea
Mis loeb?
Rabarberibulvar

Tänan Varrakut raamatu eest