Bukahooliku märkmed: Loetud raamatute nimekiri: 2010

Kuvatud on postitused sildiga Loetud raamatute nimekiri: 2010. Kuva kõik postitused

teisipäev, 4. jaanuar 2011

2010. lugemisaasta kokkuvõte

Oli lugemisaasta. 73 läbiloetud raamatut, millega lõin oma mullu püstitatud isikliku rekordi kümne teosega. Oli Indrek Hargla ja Neil Gaimani aasta. Taaskord. Veel oli eesti kirjanduse aasta – tervelt 30 eesti kirjaniku teost lugesin läbi. Päris palju eluloolist kirjandust. Aga ajalugu, müüte ja muinasjutte seekord vähem, kuigi päris ilma ka ei saanud. Riiulile lisandus 119 uut teost. Hea aasta oli.

Kui üritasin mullu loetud raamatuid kuidagi lahterdada, siis selgus, et suurem osa kuulusid kategooriasse „elamus" ja „hea". Kui nüüd midagi esile tuua, siis järgmised raamatud:

Mari Tarand „Ajapildi sees" – poeetiline tagasivaade ühte ajastusse ja lapsepõlve.
Andrei Ivanov „Minu Taani onuke. Tuhk" – eestivene kirjaniku sügavalt puudutavad jutustused.
Ülo Russak „Nad kuuluvad maailmale" – kodumaine väärikas lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi loomaaia-raamatutele.
Kalev Kesküla „Elu sumedusest" – ma ei oska seda ühe lausega kokku võtta, aga need on ühed hingekosutavad ja väga sumedad minatuurid.
Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud" – veel üks sume raamat.
Alan Bennett „Tema majesteet lugeja" – kuhjaga peent inglise huumorit.
Siima Škop – ilus pildiraamat, mis toob meelde mälestused õnnelikust lapsepõlvest.
Kärgatav Kõu „Ühe indiaanlase autobiograafia" – teistmoodi mõtlemise harjutus.

Juba nimetatud Neil Gaimanilt lugesin sel aastal Ameerika jumalaid, Anansi Boys'i, Neverwhere'i ja Häid endeid, millega olen Gaimani teostele enam-vähem ringi peale teinud, Indrek Hargla aga debüteeris lisaks Frenchi ja Koulu viimasele osale Apteeker Melchiori krimilugudega.

Aga oli ka selliseid raamatuid, mille kohta küsisin pärast lugemist, „mis see veel oli?" Mis iseendast ei anna mingit indikatsiooni teose väärtuse või väärtusetuse kohta, vaid näitab, et mina ei saanud sellest raamatust aru või et ma lihtsalt ei olnud sel hetkel antud raamatu sihtgrupp. Jah, ma liigitan siia Õnnepalu paljukiidetud luulepäeviku, Ruitlase paljukiidetud „Naise", Quignardi paljukiidetud „Ekslevad varjud", ja Pereci „Mõelda/liigitada ja teisi tekste" (kas see on kirjandus?), mis mulle kõik üsna erinevatel põhjustel ei sobinud. Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad" oli lihtsalt igav, aga nimekirja tipus on Aleksis Kivi näidend "Õlleretk Schleusingenis", mis oli tõeliselt-tõeliselt igav (igavam veel kui kooliajal loetud kohustuslikud Tuglase novellid, palju igavam. Kuigi mullu loetud Tuglase novellikogu oli natuke vähem igav juba).