laupäev, 28. detsember 2019

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid"

Mul ei ole ammu enam lasteraamatuealisi lapsi ja sellest on tuline kahju, sest praegu ilmub nii imelisi lasteraamatuid. Teisest küljest muidugi on see väga hea, sest ma läheksin ja ostaksin kõik need raamatud ära ja siis peaksin küll suuremasse korterisse kolima, juba praegu ei ole raamatuid kuhugi panna. Ma omale ei raatsi viimasel ajal eriti raamatuid osta, aga neid kauneid lasteraamatuid ostaksin küll. Kolmandast küljest ei ole ju täiskasvanul sobilik ainult iseenda rõõmuks lasteraamatuid lugeda, igaüks peab ometi leidma oma vanuseklassile sobiliku kirjanduse! Nii ma siis käin ja lehitsen neid raamatupoes (nii harva, kui ma seal käia püüan). Neljandast küljest, unustage ära. Häid raamatuid võivad kõik lugeda. Kairi Looki "Piia Präänik ja bandiidid" on just selline hea raamat.

Kairi Look on kõige säravam ja elurõõmsam Eesti lastekirjanik, keda ma tean. Alati heatujuline, naeratav ja päikeseline. Sellised on ka tema raamatud. Piia Präänik seikleb juba teises raamatus. Esimest, "Piia Präänik kolib sisse" tasub samuti lugeda, juhul, kui te seda juba teinud ei ole. Aga seda ei pea tingimata enne bandiidiraamatu lugemist tegema, võib ka pärast.
See juhtus veebruaris, enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse
ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, könnid, mingit kliimasoojenemist pole. Isegi suusatajad ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune.
„Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal?” kostis vanaisa.
„Kas president?” küsis Piia.
„Ei, tema valvab, et ministrid vempe ei teeks. Viisteist kelmi, kõik hauvad pahandusi.” Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu.
Ja see on alles kõige esimene lehekülg! Siia juurde Ulla Saare superlahedad pildid ja seiklus lähebki lahti. Sobib kõigile vanustele.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Lugege kaht esimest peatükki
Intervjuu autoriga

neljapäev, 26. detsember 2019

Delia Owens "Kus laulavad langustid"

Delia Owensi "Kus laulavad langustid" tegevus toimub 1950ndatel Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolinas. Enne lugema asumist vaatasin üle, mida Amazonis selle raamatu kohta arvatakse. Positiivseid ma lugema ei hakanud, need on igavad, aga negatiivsed see-eest annavad palju rohkem teavet. Peale selle, et süžee olevat ettearvatav, igav ja tegevus ebausutav, pahandasid lugejad selle üle, et autor pole ise ilmselt sealkandis üldse käinud, sest on tegelaste suhu pannud täiesti vale dialekti, ja tol ajal (1940ndatel) ei pannud mitte keegi oma poegadele nimeks Tate või Chase.

Noh, mõtlesin, kõik see läheb ju tõlkes kenasti kaduma. Ilmselt pahandaks iga võrokene, kui Võrumaal toimuvas romaanis räägiksid tegelased äkki näiteks Hiiu murrakus, aga ükski välismaalane ei teeks mitte mingi vahet. Julgen arvata, et enamik Eesti lugejatest ei tea Põhja-Carolina elu-olust eelmise sajandi 50ndatel mitte kõige vähematki, siis on Delia Owensi pakutav meile täiesti autentne. Nii et võis lugema asuda küll.

Üle pika aja ei pidanud ma kusagil kolmandiku peal lugemist katkestama ja vaatama tiitellehe pöördelt, kas raamatul ikka toimetaja on. Enamasti on. Ja siis imestama, et mida ta ometi tegi, kui täiesti silmnähtavaid apse pole suutnud korda teha. Seda on kahjuks viimaste lugemiste ajal liigagi tihti ette tulnud. Tõtt-öelda ma ikka vaatasin seekord ka (tõlkija Bibi Raid, toimetaja René Tendermann), aga selleks, et keda kiita suurepärase tõlke eest, millele ei olnud kohe mitte midagi ette heita.

Kya Clarke on sündinud padural ja peab juba alates kuuendast eluaastast peaaegu üksi hakkama saama. Ta elab ihuüksi oma majakeses ja kuigi ta saab mõnedelt inimestelt veidi abi, siis lähedalasuva linnakese elanike silmis on ta täielik rämps, kellest tuleb kauge kaarega mööda käia. Nii õpib ta ennast inimeste eest peitma ja suhtlema hoopis lindudega. Lõpuks lähevad asjad nii, nagu nad ikka lähevad, kui noored mehed ja naised kokku saavad. Aga lapsepõlves kogetu mõjutab meid ikka edasi.

"Kus laulavad langustid" peaks sobima laiale lugejaskonnale. Siin on mõrvalugu, kohtuprotsessi kirjeldus, palju kaunist loodust, täiskasvanuks saamise lugu ja muidugi armastuslugu. Et nagu igaühele midagi. Aga see ei ole hoiatusena mõeldud, siin teoses on eri osad orgaaniliselt seotud ja üks ei domineeri teise üle. Tegevuse ebausutavuse koha pealt võiks muidugi mõndagi öelda, aga kuulge, tegemist on ilukirjandusega, pealegi ei ole see siin raamatus peamine. Delia Owens on zooloog ja teoses on palju imelist, väga usutavat loodust. Ja see kõik on nii kaunilt kirja pandud. Alustuseks kohtusin sellise sõnaga nagu "padur". Padura kohta võib öelda ka "lodu" või "marš", aga need ei kõla pooltki nii kenasti. Ja siis meenus veel "polder", mis, tuleb välja, on padur pärast kuivendamist. Nii palju uusi sõnu!

"Kus laulavad langustid" on üks ütlemata ilus raamat, ilusas eesti keeles, täis kaunist loodust ja usku, et kuigi me ei saa oma minevikku enda küljest maha raputada, on asju, mida on siiski võimalik selja taha jätta.

Tõlkinud Bibi Raid

Teised kirjutavad:
Loe katkendit
Mariann
Sehkendamine
Manni lugemisblogi
Kirjakoi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut.