Sophie Hannah "Hercule Poirot' püha öö"

Sophie Hannah kirjutatud "Hercule Poirot' püha öö" on uus Agatha Christie tuntuima detektiivi lugu. Järjekorras juba viies. 

On 1931. aasta 19. detsember ning Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool valmistuvad üheskoos veetma kauaoodatud rahulikke jõulupühi, kui neid kutsutakse uurima kuritegu: Norfolkis on ühes haiglapalatis mõrvatud mees. Edwardi ema Cynthia Catchpool nõuab, et Poirot jääks koos temaga rannikul paiknevasse viletsas seisus härrastemajja kogu pühade ajaks, kuni on selle mõistatuse lahendanud.

Catchpool peab koos Poirot'ga suunduma ebamugavasse ja külma maamajja, kus on jõuludeks kokku tulnud üsna värvikas seltskond. Traagiline majaperenaine, Catchpooli kohutav ema (inspektori vaatenurgast muidugi), kaks sõjajalal olevat õde ja nende mehed ning muidugi majaperemees, kentsakas mehike, kes tahab tingimata ise tapja välja selgitada, enne kui oma surmahaigusele alla vannub. 

Kohalik inspektor on muidugi tuhm nagu aiateivas, kuid see-eest väga enesekindel. Autor kirjeldab Poirot kannatusi mõnuga, kuid paistab, et seekord üritab keegi tõepoolest kuulsat detektiivi rajalt maha saada.

Kui olen varem kurtnud, et Hannah koob oma teostes liiga keerulisi intriige, siis siin on olukord kenasti tasakaalus ja kuidagi tundub, on Hannah rohkem tabanud Christie stiili, või siis olen tema kirjutatuga juba harjunud, enam ei tekkinud sellist võõristustunnet, nagu varasemate teoste puhul, et oleks nagu Christie, aga ei ole ka. See teos oli igatepidi Christie vääriline lugemissoovitus.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Agatha Christie "Miks nad ei kutsunud Evansit"

Neid Agatha Christie raamatuid, mida ma lugenud pole, ei ole eriti palju, aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut "Miks nad ei kutsunud Evansit". Mis on väga tore, sest Agatha Christie lugemine on enamasti ikka väga meeldiv ajaviitmise võimalus. Tegemist on kordustrükiga, mis on veel eriti hea, sest olgem ausad, 90ndatel välja antud viletsal paberil ja laguneva köitega raamatud tulekski uuesti välja anda, mida jõudumööda ka tehakse. Aga tegemist on ka uustõlkega, mis on veel eriti tänuväärne tegevus, seda tehakse üsna harva, sest see on ju kallis, kuid nii mõnigi tolle aja tõlgetest ei kannata erilist kriitikat.

Selles teoses lahendavad kuritegu Bobby Jones, keda tema isa peab haletsusväärseks nooreks tobuks ja kes esmapilgul eriti terase pliiatsina välja ei paista. Teiseks uurijaks on Bobby lapsepõlvesõber leedi Frances. See kokkusobimatu paar asub tarmukalt kuritegu lahendama, mille põhiküsimus on muidugi "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Kes on Evans ja miks teda kutsuma pidi, selgub lõpuks ka, pärast hulka ohtlikke seiklusi, kus peakangelased pidevalt peaaegu surma saavad. Siin on ehk tänapäeva lugeja jaoks liiga palju kokkusattumusi, ümberkehastustumisi, viimase hetke pääsemisi, femme fatale'e jne. Aga mõnus on lugeda rahulikult kulgevat raamatut, kus pole mingeid võigaste laipade kirjeldusi ega lapserööve, vaid vana hea mõrv, mille ajendiks on raha.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak