Müüdiraamatud

Müüdiraamatud on Päevalehe kirjastuse sari, kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber vanu müüte. Tegelikult on see küll Canongate kirjastuse sari, mida Päevalehe kirjastus eesti keeles välja annab. Eesti keelde on neist tõlgitud vaid viis. Kirjastus võiks ju ometi sarja tõlkimist jätkata. Sest need viis olid nauditav lugemine. Muidugi, sarja ülejäänud autorid olid vähemalt minu jaoks võõrad nimed. Kas siin peitub iva? Et ei julgeta tõlkida meie lugejale võõraid autoreid, sest kardetakse, et see ei müü? Winterson, Atwood ja Pelevin on ilmselt kindla peale minek. Kuigi... ka mina ostsin need raamatud alles siis, kui nad 49 kroonile alla olid hinnatud. Aga nüüd - lugemise järjekorras!

*

Jeanette Wintersoni "Taak" jutustab ümber Heraklese ja Atlase müüdi. Selle, kus Herakles saab ülesandeks tuua kuningas Eurystheusele Hesperiidide õunad. Ta pöördub aia rajaja Atlase poole ja niikauaks, kuni Atlas talle aiast õunu toomas käib, võtab maailma raskuse enda kanda. Autor kirjeldab Atlase mõtteid ja Heraklese sisemisi hingepiinu ja hiljem ka ühe inimese (jumala?) mõtteid. Atlas, kellele jumalad tegid ülesandeks meie maad ülal hoida, hakkab lõpuks ülesande mõttekuses kahtlema. Siin on mitu toredat vunki, mis muidu veidi raskemeelse teose vähe rõõmsamaks teevad. Näiteks koer Laika, kes kosmosesse sõitis ja seal Atlasega sõbrunes. Ja lõpp, kus selgus, et Atlase kahtlustel oligi alus.

*

Ilmselt on kõik koolis käinud inimesed teadlikud Trooja sõjast ja Odüsseuse reisidest. Minu esimene kokkupuude sellega oli koolis ajalootunnis, kus ma sain neist aru kui tegelikult toimunud sündmustest. Selle üle, kas Trooja oli tegelikult olemas ja Odüsseus tõesti kükloopide ja sireenidega maadles, on vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Minu seisukohalt on need tegevused toimunud, sest mille alusel me saame väita, et need seda ei ole? Illusioon ja reaalsus ei tarvitse üldse olla teineteisele vastandlikud jõud, mis tuleb hästi välja sarja järgmisest, Viktor Pelevini kirjutatud teosest "Õuduse kiiver". See räägib ümber Minotauruse müüdi - sellesama, kes elas Kreetal labürindis ja kelle Ariadne abiga reetlikult surmas Theseus. Vormiliselt ei ole siin tegemist enam mingi müüdi ümberjutustusega, vaid sisu on edasi antud interneti jututoa vestluse vormis. On hulk imelike nimedega tegelasi, kes on enda teadmata sattunud kuhugi (labürindi sisse?) ja kes omavahel saavad suhelda arvuti vahendusel. Nende vestlust aga kontrollib keegi - kas Minotaurus? Raamatu tutvustuses räägitakse praegusest ajastust, kus infot on ülikülluses, aga teadmist pole ollagi. Kas see oligi teose eesmärk? Sest mina ei saanud lõpuks enam midagi aru, kes on kes ja miks nad niiviisi teevad ja mis kogu selle värgi mõte oli. Sest tõepoolest - infot muudkui voolas iga tegelase sõrmede alt, aga mida see mulle andis? Vahepeal küll tekkis illusioon, et ma hakkan midagi taipama, aga see kadus ruttu. Sest info üksi teadmist ei taga.

*

Tagasi Odüsseuse juurde. Margaret Atwoodi jäi painama mõte kangelasliku Odüsseuse truust kaasast Penelopest. Sel ajal kui mees kakskümmend aastat kodust eemal vägitegusid tegi, pidi naine kodus üksi hakkama saama. "Penelopeia" ongi jutustus Penelope enese suust, et mis siis tegelikult juhtus naise ja tema kaheteistkümne teenijatüdrukuga, kelle Odüsseus tagasi jõudes üles puua lasi. Sarja teiste raamatute hulgas võiks seda teost lugeda kõige lineaarsemaks, selgemaks ja jutustavamaks. Penelope räägib lihtsalt oma lugu, see vaheldub teenijatüdrukute lauludega. Lahendusi on mitu, nagu ka vaatepunkte. Kõigepealt muidugi Homerose oma, siin raamatus lisandub Penelope, aga ka teenijatüdrukute oma. Mitte midagi ei ole siin maailmas ühene ja igaühel on oma tõde.

*

Alexander McCall Smith kirjutab raamatus "Unenägude Angus" ümber aga hoopis keldi müüti keldi ja šoti unenägude ja armastuse jumalast Angusest. Esmalt tundus tema lähenemine kõige traditsioonilisem - esimene peatükk kirjeldab Anguse sündi. Aga edasi tuleb peatükk hoopis kaasajast. Ja niimoodi läbisegi Angusest oma jumalate maailmas ja Angusest inimeste maailmas. Samas on iga peatükk iseseisev jutustus ja igas neist osaleb ka Angus.

*

Neid viite müüdiraamatut oleks täiesti mõttetu omavahel võrrelda või ritta panema hakata. Kuigi sihteesmärk kõigile autoritele oli sama, siis lähenemine oli igaühel täiesti erinev. Traditsiooniliselt ei suhtu müüti ükski autor, kõige uudsemalt võtab teemat vahest Pelevin. Ja kõik loovad seoseid tänapäevaga, kes otse, kes ümbernurga. Neid ümberjutustusi võib vabalt lugeda ka kui uut ilukirjandust. Aga kui ikkagi võrrelda, siis kõige enam meeldis mulle Unenägude Angus. Ma vist armastan unenägusid...

*

Samas sarjas on ilmunud ka Karen Armstrongi "Lühike müüdi ajalugu", mille võiks kõigepealt, enne müütide juurde asumist, läbi lugeda.

Teised kirjutavad:

EPL, EPL
Taak: Ekspress, Kirjandusest
Penelopeia: Ekspress
Kiiver: baas
Angus: Sehkendaja, EPL
Lühike müüdi ajalugu: Ekspress, Sirp