Pudinaid 10

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud.

Claudia Pineiro "Betty Boop"

Argentina naiskirjaniku krimka. Ainuüksi selle pärast tasub raamatuga tutvust teha. Millal te viimati Argentina krimkat lugesite? Just nii. Aga muidu ka oli täiesti korralik mõrvalugu. Tänapäevane, kuid mitte liiga jälk ja sünge.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" ja "Tagasi Bridesheadi"

"Allakäik ja langus" oli üks ütlemata lõbus teos. Kohe algusest peale on näha, et peategelasest ei saa midagi head tulla. Aga tema allakäik ja langus oli väga tore lugemine. Autor ei üritagi jätta muljet, nagu kirjutaks ta realistlikku teost ega võta ei ennast ega oma tegelasi kuigi tõsiselt.

Mis ei kehti üldsegi "Tagasi Bridesheadi" kohta. Tegelikult on ka see allakäigu ja languse lugu, ühe perekonna oma, lisaks ka võõraks olemise lugu ja kaunis sõpruse ja armastuse lugu. Aga see on ikka täie tõsidusega kirja pandud.

Ülle Leis "Võõrkeelse suhtluse käsiraamat"

Väga kasulik kõigile, kes peavad inglise keeles kirjutama või rääkima. Ülle Leis kirjutab nii, et on huvitav ja toob väga toredaid näiteid, mil võõras keeles suhtlemine suurt segadust võib tekitada. Ka veebis tasuta saadaval.

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss ja tiiger kahekesi paadis keset ookeani. Ilus muinasjutt, aga siiski ei midagi enamat. Kuigi püüdis küll väga.

Anaïs Nin "Henry ja June"

See raamat jättis mu täiesti külmaks. Mõnda raamatut peab lugema, mitte kuulama. Kuulan raamatuid enamasti pikema autosõidu ja söögivalmistamise ajal. Aga kuulata sibulate hakkimise kõrvale, kuidas Anaïs Nin kirjeldab Henry Milleri riista, ei lähe mitte.

Andrus Kasemaa "Vanapoiss"

Heh, mina ei ole selle teose sihtgrupp, üldse mitte. Aga ma ei tea ka, kes oleks. Jan Kaus kiitis seda teost, ehk tema siis on.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu",  "Hauatagune oht", "Suverüütel" 

Neelasin need neli Butcheri teost välgukiirusel, aga nüüd ei mäleta neist enam suurt midagi. Meelelahutus, hea mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate). Butcher on kirjutanud sellest sarjast 17 raamatut ja autori kodulehe andmetel kirjutab neid veel. Eesti keelde on tõlgitud neli esimest ja võiks küll veel tõlkida.

John Fowles "Maag" 

Üldse ei läinud peale. Kui hakkas tunduma, et said juba midagi aru, tekkis uus täiesti ootamatu pööre ja olid koos peategelasega jälle täielikus pimeduses. Aga kui tema teose lõpuks vist sai aru, milles kogu värk seisnes, siis mina küll mitte. Veel tundus, et noor autor on siia raamatusse kokku kirjutanud oma ihad ja seksuaalfantaasiad. Aga miks ta sellega küll teisi peab piinama? Lugemise ajal oli üldiselt küll põnev ja ilus.

Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Väga intelligentne reisiraamat. Liiga intelligentne.

Vilmos Kondor "Budapest noir" 

Krimka, mis toimub 1930ndate Budapestis. Verd, higi ja pisaraid, atmosfääri ja näpuotsaga tundeid. Põnev koht ja ajastu.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" 

Ülitoredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" ja "Musta missa vandenõu"

Vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" ja "Randröövel"

Ka selle raamatu võtsin ette tänu saatuse juhatavale sõrmele hiirekliki näol oma elektroonilises raamatukogus. Aga selliseid telliseid on suvel väga hea lugeda. Olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Talupoegade elust oli huvitavam lugeda kui randröövlist paruni patu- ja petutegudest. Peale selle on suur osa "Randröövlist" omaaegsete kohtumaterjalide ümberkirjutused. 

Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk"

Sellest raamatust sain lapsena teada, mis on landgang ja kambüüs, kes elab Aafrikas ja miks ei tasu oma nina põõsasse toppida. Oli tore taaskohtumine.

Pudinaid 5

Koondpostitus eesti autoritest

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja"
Melchiori sarja neljas raamat, seekord üsna karm. Põhiline tegevus toimub, nagu pealkirja järgi arvata võibki, Brigitta kloostris, kus tegutseb kägistaja. Isand Melchioril tuleb mõrvari leidmiseks sukelduda üsna kaugesse ajalukku, lisaks sellele tegeleda ka omaenese perekonnaga, kus asjalood kurvapoole pöörduvad. Panin tähele, et seda teost kiidetakse Hargla Melchiori-sarja raamatutest kõige paremaks. Ei oska nõustuda või vastu vaielda, mulle on nad kõik meeldinud.

Indrek Hargla "Süvahavva. Esimene suvi"
Mulle meeldis! Ma saan muidugi aru, et see pole üldsegi mingi adekvaatne arvamus. Aga ... mulle meeldis! Seriaali ma näinud ei ole, seega lugesin täiesti puhtalt lehelt. Olen muidugi Harglalt lugenud nii Frenchi ja Koulu lugusid kui ka apteeker Melchiori omi, seega ehk mitte nii puhtalt lehelt. Selline Eesti oma etnoõudus - peeglitagused maailmad, salaühingud, ammu unustatud armulood, surnute vaimud - ja selle keskel täiesti tavaline eesti pere, kes kõigega kuidagi toime peab tulema. Üsnagi loogiline oma ülesehituselt ja põnev ka. Ei saanud kuidagi käesti panna. Ootame kannatamatult järge.

Hille Karm "Taevas ja maa"
Hille Karm kirjutab oma elust 50-60ndate Eestis kirikuõpetaja tütrena. Südamlik tagasivaade oma vanematele ja nende loodule. Selles ajas ei olnud kirikuõpetajana lihtne elada. Kirik ei sobi sellesse riiki. Ja kuna meie pere on isa kaudu kirikuga seotud, ei sobi ka meie sellesse riiki (lk 109). Kuid lapsepõlv on kõigest hoolimata ikkagi ilus aeg, eriti 50 aastat hiljem tagasi vaadates.

Andrus Kasemaa "Leskede kadunud maailm"
Milline ood kaduvale maailmale, mis ongi vist juba praeguseks suuresti kadunud (teos ilmus 2012). Noore mehe vahel gerontofiilseks tõmbuvad kirjeldused vanadest naistest, siis kui nad noored olid ja siis kui nad vanad on ja natuke ka siis, kui nad vahepeal mehel olid. Aga samal ajal ka autori lapsepõlve kirjeldus selles Peipsi-äärses külas ja ümbritsevates metsades. Ja kaduva maailma kirjeldus - kõik need pööningud ja aiad ja kokkukukkuvad vanad majad, kus leidub nii palju põnevad ja unustatutki. Kõiksugu tööriistad ja muud riistad, mille nimed ei ütle praegu midagi ja mille otstarvet enam ei tea, pitsist ja siidist pesu vanades kopituse järgi lõhnavatest kummutisahtlites.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"
Üks hõre ja mõtlik raamat. Kassid toovad väheke särtsu ja elu sisse. Mina vähemasti ei ole varem lugenud ühegi kassi mõttemõlgutusi. Päris värskendav on iseennast vahepeal kassi silmade läbi vaadata. Aga tegelikult ei ole kassid siin raamatus ainukesed, rohkem avab teos ühe maja ja ühe koha siseelu.

Justin Petrone "Misjonäripoos"
Mõnusad lood. Ilma pingutamata kirja pandud, lihtsalt kirjutamise lustist. Paljud "Misjonäripoosi" lugudest on varem naisteajakirjades ilmunud ja mõni pole ka ehk enam liiga ajakohane. Teemad on seinast seina, mõni jutt on igavavõitu, samas ongi niimoodi tekste igale maitsele ja ebahuvitavad teemad võib ju ometi vahele jätta. Paari jutu puhul sai ka südamest naerda, näiteks selles, kus Petrone kirjeldab eesti keele õppimise valu ja vaeva.

Krister Kivi "Üksteist"
Kohe ei tahagi selle raamatu kohta midagi öelda. Ei oska ka hästi. Tundus rohkem selline teismelise armuvalus noormehe soigumine olevat. Millal tuleb armastus? Ikka vist ei tule. Aga äkki siiski? Ootan veel siin arvuti taga natuke, ehk ta ikkagi kirjutab mulle veel. Nii üksi on olla. Kui ta ainult minust natukenegi hooliks.

Olavi Ruitlane ja Herkki Erich Merila „Eesti edulood“
Suure meediakära saatel ja Hooandja toel ilmunud luulekogu Ruitlase tekstide ja Merila fotodega. Teosel on isegi isiklik koduleht ja puha. Aga huvitaval kombel ei ole sellest raamatust keegi teine peale Kaur Kenderi midagi arvanud. Ma muidugi ei otsinud üleliia põhjalikult. Kellele Ruitlase luule meeldib, see kindlasti loeb. Või vaatab Merila pilte. Kogus oli terve hulk setokeelseid tekste, mis võõramaalasele raskusi valmistasid. Kindel, et sisu oli sama lahe kui eestikeelsetel, aga no lihtsalt ei saanud midagi aru.

Peeter Laurits "Sild sinna ja tagasi"
See on eelkõige kunstialbum, mis sisaldab tähtsamat osa Peeter Lauritsa Kütioru perioodi loomingust alates 1997. aastast. Raamatu esimeses osas on kaks Eero Epneri teksti. Esimene neist räägib Kütiorust, paigast, kus Laurits pikalt elas ja kunsti tegi. Teine aga on vestlus Peeter Lauritsaga, mis on korraga nii huvitav kui ka hariv. Kahes keeles, sobib ka kinkimiseks kunstihuvilisele välismaa sõbrale. Raamatu teine pool sisaldab Lauritsa pildikollektsioone Taeva atlas, Uputus, Psühhosoikum, Mullatoidu restoran ja Labürint.

Jüri Kuuskemaa "Hea töö headele inimestele"
Ilus teos keskaegse Tallinna käsitöömeistritest. Mis olid tsunftid ja kuidas neid majandati, millised olid reeglid ja seadused. Kaua pidi töötama sellina ja millise meistritöö tegema meistriks saamise jaoks. Kokku ülevaated 14 käsitöölise ametist, nende seas näiteks kiviraidur, tinavalaja, raamatuköitja, rätsep, lihunik ja mündrik. Huvitav ja toredad pildid pealekauba.

Mari Saat "Lasnamäe lunastaja"
Kuidas tulevad toime need eesti keelt mittekõnelevad eestimaalased, kes elavad kusagil Lasnamäel ja valivad Savisaart? Mis võib juhtuda, kui keskealine venelannast üksikema kaotab töö, aga korteri eest on vaja maksta ja tütre breketid maksavad tuhandeid? Mari Saat pani ühe võimaliku loo kirja.

Armin Kõomägi "Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof"
Ei ole midagi öelda, Kõomäe novellid on täitsa korralik tükk lugemist. Võib lugeda ka edaspidi.

Ma olen leidnud ääretult põnevaid isiksusi, kellega koos tunnen end hästi. Näiteks Arved. Arved istub alati minu vasakul käel. Ta mõõdab ja kaalub igal hommikul üle oma naise, kaks puberteediealist last ja iseenda. Tal on koostatud kaheksateistkümne aasta pikkune perekonna statistiliste andmete kogum, mille abil arvutab ta välja pereliikmete kehamõõtmete dünaamilised projektsioonid tulevikuks. Kolme aastaste alamperioodide kaupa. Arvestades samas ka maailmaturu trende, elukallidusindekseid ja keskpanga konjunktuuri prognoose on ta koostanud perekonna eelarve matemaatilise mudeli, mille abil on ta võimeline välja arvutama, kui palju kulub raha riiete ja toidu peale aastal 2014 näiteks. Tõenäosusega 98,5 protsenti. Me kõik peame Arvedist väga lugu. (Anonüümsed logistikud)