Charles P. Mountford "Unenägude aegadest"

Erinevalt Tšiili ja Tšuktši muinasjuttude kogumikust on siin tegemist pigem Austraalia pärismaalaste eri hõimude lugude ümberjutustustega. Nii on, et mõne asja, looma või linnu teket antakse edasi erinevate lugude kaudu. Kuigi ka siin on küllaga tapmist ja tagaajamist, jääb üldmulje pigem rahulik ja kena.

Jinini surm
Kui maailm veel noor oli, polnud seal surma. Selle õnnetuse tõid ilmale naisterahva Bima ja tema armukese Japara pahateod.
Bimal oli poeg Jinini, keda Bima mees Purukupali väga hoidis. Igal hommikul toitu korjama minnes võttis Bima Jinini endaga kaasa ja igal õhtul tõi Bima korjatud toidu ja armastavale isale tagasi tema poja.
Poissmees Japara, kes samas laagris elas, käis muudkui Bima kannul ja keelitas teda Jininit puu varju jätma, kuniks naine temaga võsas ära käib. Nende armulugu oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel väga kuumal päeval Bima oma armukesega liiga kauaks ära jäi. Kui ema tagasi pöördus, nägi ta ehmatades, et puu vari oli kõrvale nihkunud ja Jinini lamas lõõskava päikese käes surnuna.
Kui isa õnnetusest teada sai, läks ta vihast ja murest meeletuks, Ta karistas oma naist karmilt hooletuse pärast, võttis siis Jinini surnukeha kätele, läks merre ja uputas enda ära. Ühtlasi andis ta käsu, et kuna tema poeg suri, siis peavad kõik olendid surema ega tohi enam iialgi ellu ärgata. Ja nii on see jäänudki ennemuistsest ajast siiamaani. (lk 12)

Lugu läheb edasi, Japarast sai kuumees, kelle näos Purukupali löödud haavad on siiamaani näha, Bima aga muudeti koovitajaks.

Mopaditid ja mustad kakaduud
Hirm surnute hingede ees ja elavate soov neile meeldida on aluseks paljudele põlisasukate müütidele ja keerulistele matusekommetele.
Melville'i saare elanikud usuvad, et surnute hinged, mopaditid, elavad suletud kogukondadena. Nad on põlisasukate moodi, aga neil pole keha ning nad on ainult endiste inimeste ähmased kujutised. Ükski elav inimene pole mopaditit kunagi näinudki, sest nad on päeval nähtamatud, kuupaistel valged ja pimedas mustad.
Äsja surnud inimese hing seisab haua ääres kuni matusetalituse lõppemiseni. Siis alustab ta pikka lendu oma tulevasse kodusse kiljuvate mustade kakaduude parve saatel, kes hoiatavad põlisasukate taeva elanikke, et uus hing on teel.
Endisest maisest kestast hoolimata muudetakse mopaditi nooreks, hea tervise ja rahuliku loomuga olevuseks, sest uues kodus peab igaüks olema terve ja õnnelik ning elama teistega leplikult. (lk 98)

Tõlkinud Boris Kabur.