Neljapäev, 21. aprill 2011

Käia poes või mitte käia poes? Vol 2

Miks see raamatusõltlase elu nii raske peab olema? Sain just ühe triloogia läbi ja nagu kartsin, tuleb nüüd järje-triloogia ette võtta. Sest hea triloogia oli ja tahaks teada, mis edasi saab. Õnneks on need raamatukogu väliskirjanduse osakonnas olemas. Aga niimoodi ei vähene kuidagi kodus olevate lugemata raamatute nimekiri.

Loen igal vabal hetkel, aga lugemata raamatute virn ei vähene, hoopis suureneb. Sest kogu aeg on ümberringi nii palju ahvatlusi. Igal hetkel teeb mõni pood või kirjastus sooduskampaaniat ja kuigi olen muutunud võrreldes varasemaga väga valivaks, on seda siiski liiga palju. Teen nimekirju, tõmban kõva südamega mitu raamatut maha, aga ikka jääb nii palju järele. Tean, et kodus riiulitel ja lauanurkadel kuhjuvad lugemata raamatute virnad, aga uued pakutavad on ju ometi vähemalt sama head ja väärt läbilugemist ja kodus omamist.

See on huvitav teema ja autasustatud kirjanik, ma ei tea ju eelmise sajandi Hiinast mitte midagi, need jälle aga tunnustatud Eesti autorid, kelle loominguga peaks paremini kursis olema. Hmm, seda raamatut olen juba lugenud, aga selline ajatu teema peaks kodus ikka olemas olema, ehk on tulevikus vaja teadmisi värskendada. Hea küll, selle tõmban maha, kohalikus raamatukogus olemas ja hetkel täitsa saadaval. Või ikka ei tõmba? Maksab ainult 3.20 ja nii mõnus on võtta kätte uus ja lõhnav raamat, päris oma. Nii, laps juba ammu nõuab Kingi õudukat, selle hea hinnaga raamatu võib talle ju osta, vast ikka hakkab lugema.

Varsti kolivad kõik raamatud elektroonilistesse vahenditesse, kellele neid paberraamatuid siis enam vaja on? Lapsele need vaevalt korda lähevad. Ostan sama raha eest talle parem jäätist. Ja milleks ma neid üldse loen? Teeks hoopis midagi kasulikku selle asemel.

Laupäev, 9. aprill 2011

Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.

Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.

Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga

Laupäev, 2. aprill 2011

Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Jätkuvad Justin Petrone Eesti-elamused, millest osa ühes raamatus juba kirjas.

Raamat algab seal, kus esimene lõppes. Justini Eesti hulka kuulub ka depresiivne Oslo, suurlinlik Stockholm ja õllehämune Kopenhaagen. Need tunduvad Eesti-raamatus küll võõrkehana, kuid raamatu kontseptsiooni järgi siiski mitte. Minu Eesti 2 hõlmab vaid lühikest ajavahemikku 2003. aastal, üheksat kuud, mil Petroned oma esimest last ootasid. Alapealkirjaks on "Mida sa tahad?", seega jätkuvad ka noormehe eksistentsialistlikud probleemid, mis üldse mitte üllatavalt raamatu kulminatsiooniks vastuse saavad.

Raamatu tegevus toimub 2003. aastal, seega vaid kaheksa aastat tagasi, aga kui palju selle lühikese aja jooksul juba muutunud on! Kõigepealt ei ole meil enam Eesti-Läti piiri, millest pildi tegemiseks salaja üle hüpata, õige ehitus- ja arendustegevus polnud veel hoogu sisse saanud ja seega oli Justini ema lause: "Viie aasta pärast on see kõik teistmoodi" ju täiesti õige, kuigi tol ajal kõlas see pigem enese lohutamisena. Mõned asjad aga ei muutu, nagu libedus Tallinna tänavatel või mõned ebainimlikud ametnikud. Peatükk piletikontrolör Sirjest oli üks väheseid, mis pinget kruvida suutis. Ma absoluutselt ei poolda ilma piletita sõitmist, aga sellest, miks inimesed üksteise suhtes viisakad ja hoolivad olla ei saa, ei saa ma üldse aru. Isegi kui nad on piletikontrolörid ja tuvastanud mõne jänese. Aga nüüd on kuri Sirje igatahes "laulu sisse" pandud ja sealt enam välja ei saa. Kirjanike kasutada on ikka eriti rafineeritud kättemaksmise viis.

Väga tahaks kiita tõlkija Raivo Hoole tööd, oli tunne, kui loeksin eesti keeles kirjutatud raamatut. Oli küll selliseid kohti, kus mõningaid asju eestlase jaoks liiga pikalt selgitati, aga see pole muidugi tõlkija viga vaid pigem raamatu suunitlusest tulenev. Samast suunitlusest tuli ka see, et raamat kulges vaikselt ühest pildist teise ja vahepeal tuli lugeda, kui vähe Justin endast ja oma oskustest arvab ja kuidas ta üldse ei tea, mida ta tahab. Mis autoril hästi välja tuleb, on inimeste kirjeldamine. Epu perekond näiteks  on kamp tõelisi eestlasi. Enamasti kirjeldab autor inimesi päris põhjalikult ja üsna tabavalt. Mulle väga meeldis lugeda kellegi Jüri kirjeldust ja läks pisut aega, enne kui sähvatas, kellest jutt käib.
"Sina oled vist Jeffrey," ütles kare hääl hämarast galeriinurgast, "Matsi uus inglise keele õpetaja?"
"Olen," ütlesin ma ja pöörasin end hääleallika poole. See oli pikka kasvu kiitsakas mees, just nagu Mats, aga vanem. Tal oli seljas argine tumeroheline kampsun ning jalas püksid, mis napilt suutsid varjata ta pikki kurejalgu. Kui mees valguse kätte astus, panin tähele, et ka ta nägu on Matsi moodi, ent siiski teistsugune, vanem, ning seda ehtis valge vunts ja raamisid valged punakasblondi nüansiga juuksetutid. [...]
Ta ei tundunud teab mis vana, ehkki oli pisut kentsakas, kuidas ta oma hallid juuksed oli pügada lasknud: tukk jooksis sirgelt üle lauba, kõrvadele aga langesid pikad salgud. Nii nägi ta välja nagu ristisõdade-aegne rüütel. (lk 109)
Arvasite ära, kellest jutt käib?

Minu sarja raamatuid loetakse enamasti sellepärast, et saada midagi teada teiste maade kohta. Kuna Minu Eesti ilmub ka ingliskeelsena, siis mida saavad teised teada Eesti kohta? Nad saavad teada, et Eestis on palju saari, et eestlased ei räägi ega kallista, et meil on pime, külm ja hall, et Tallinn on täis peldikuid, mida merevaatega korteriteks nimetatakse, et kõik eestlased on siniste silmadega ja joovad palju kohvi, aga mõned neist ekstsentrilised (Epp ja tema sõbrannad nimelt). Petronedel autot ei olnud, aga kui oleks olnud, oleks ilmselt saanud teada, et meil on ka ülbed autojuhid ja auklikud teed. See-eest oleme saksalikult korrektsed ja täpsed, nii et kui ühe lumetormi ajal Tallinna liikluses kaos tekib, trammid seisavad ja autod ei sõida, hõiskab Justin rõõmust - lõpuks ometi midagi, mis nende vastikult täpsust tagaajavate eestlaste korra paigast lööb.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.