esmaspäev, 12. november 2018

Margaret Atwood "Nõiasigidik"

Ma olen nüüd viimasel kuul lugenud sellise kompoti raamatuid, et pea hakkab segi minema. Läbisegi Diana Wynne Jones, 1001 öö muinasjutud, Tolkien, Kreeka müüdid, Norra müüdid, Shakespeare ja kõige vahele veel "Purjutamise lühiajalugu". Oh, ja siis veel üritan vabadel hetkedel Elisa raamatust kuulata "Doktor Živagot".

Praegu tunnen, et müütidele ja muinasjuttudele tuleb veidikeseks ajaks joon alla tõmmata ja lugeda näiteks mõnda krimkat. Kuigi krimka tegelikult ei erine liiga palju muinasjutust. Aga tegelikult ma tean juba, mis järgmisena tuleb – Heiki Pärdi "Eesti argielu", sest selle laenasin oma sõbrannalt ja ei ole viisakas seda liiga kaua oma käes hoida. Kui järele mõelda, siis on see "Eesti vanarahva peldikuraamat" (nagu üks mu tuttav seda nimetas) ilmselt parim raamat maa peale tagasi tulekuks.

Aga kõigepealt tõmban siiski muinasjuttudele joone alla. Margaret Atwoodi "Nõiasigidik"on sarjast Hogart Shakespeare, kus tuntud kirjanikud Shakespeare'i tänapäevastavad. Margaret Atwood valis oma ümberjutustuseks "Tormi".

Kui raamatu lõpust originaali sünopsist lugesin, siis osutus see täiesti segaseks ja jaburaks. Ma olen "Tormi" ka teatris näinud, aga lühiülevaate alusel pole sellel näidendil küll saba ega sarvi. Nii et oli väga põnev teada saada, mida Atwood sellega teinud oli.

Atwood ei lähe Shakespeare'ist väga kaugele. Shakespeare'i näidendit lahatakse selles teoses risti ja põiki, nii et viimasel leheküljel on ka lugeja "Tormi" eri tõlgenduste ekspert. Asi on selles, et peategelane Felix töötab vanglas kirjanduse õpetajana ja lavastab seal koos vangidega "Tormi". Õppetundide osana arutavad nad tegelasi ja nende motiive üksipulgi.

Selle sarja puhul on süžee käik ja lõpplahendus ju ette teada, aga põnevust kruvib see, et ei ole võimalik teada, kuidas konkreetne autor oma loo lahendab. Äkki ta keerab ikkagi kõik pea peale ja õnnelikust lõpust saab midagi muud? Atwood hoiab pinget, sest asju, mis võivad selles loos viltu minna, on palju.

Näidendi läbiv teema on kättemaks. Kuidas inimene seda elus hoiab, hoolega tuld alla teeb ja õrnalt silitab. Tekkis seos Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdaniga", kuigi "Nõiasigidik" on loomulikult hoopis teistsugune teos kui Afanasjevi oma. Teose motoks on: "Kindel on see, et inimene, kes püüdleb kättemaksu, hoiab haljad omaenda haavad, mis muidu paraneksid ja saaksid terveks." (Sir Francis Bacon "Kättemaksust"). Jah, selline pikaajaline kättemaksu haudumine muudab ju inimest. Ja mis jääb järele siis, kui see ükskord täide on viidud? Suur tühi koht, mida on vaja uuesti täita, aga millega? Kuidas sellest eluga välja tulla?

Niisiis pani see raamat mind selliste asjade üle mõtlema, millest aga ei tohiks teha järeldust, et tegemist on sünge raamatuga. Kaugel sellest, "Nõiasigidik" on teravmeelne, põnev, kohati naljakas, samas tegeleb teemadega nagu üksildus ja petlikud illusioonid. Felixi enda elu on lahutamatult seotud Shakespeare'i "Tormiga", ta elab seda, ta lavastab seda ja see lavastab teda ennast.

Siin on lahedaid nükkeid, näiteks ei luba Felix kasutada oma õpilastel muid vandesõnu kui käsilolevast näidendist. Nii areneb vangide vahel hulganisti selliseid toredaid vestlusi:
"Sa oled üks va kuritõbine kommunist," ütleb MaoSilm.
"Keri sinna kohta, tähniline värdjas," sõnab Punane Koiott.
"Ei mingit hoorapoja ülbamist, me oleme meeskond," ütleb Koivamees.
(lk 145)

Lisaks on raamatus veel pisut tahtmatut koomikat kirjavigade näol, näiteks nuttis keegi luksudes valgesse taskurätikusse, mis oli suur nagu laudnina (lk 41).

Varem on selles sarjas eesti keeles ilmunud: Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" (Talvemuinasjutt), Howard Jacobsoni "Shylock on mu nimi" (Veneetsia kaupmees) ja Anne Tyleri "Hapu tüdruk" (Tõrksa taltsutus).

Ja tulekul on veel "Othello" Tracy Chevalierilt, "Kuningas Lear" Edward St. Aubynilt ja "Macbeth" Jo Nesbolt. Loodan, et Varrak ikka jätkab selle sarja tõlkimist. Need tõotavad olla väga põnevad.

Teised kirjutavad:
Jaan Martinson
Sõber raamat
Linda Järve

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 3. september 2018

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Teate, Fredrik Backmani "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on nii suurepärane raamat, et ma kohe ei tahakski rohkem midagi selle kohta kirjutada, kui et - lugege.

Samas, ma ei oleks ise seda ilma soovituseta kätte võtnud. Peategelane on varsti kaheksa-aastaseks saav Elsa, kellel on üsnagi ekstsentriline vanaema. Kõlab nagu mingi lasteraamat. Aga lasteraamat see ei ole, kuigi siin räägitakse ka muinasjutte. Lapsest peategelane, iseäranis selline, kelle vanaema nimetab valesid "tõe teisteks versioonideks" ja kes murrab koos lapselapsega kell üks öösel loomaaeda sisse, annab võimaluse rääkida maailma kurjadest ja õudsetest asjadest viisil, mis on ühteaegu väga naljakas ja väga hirmus, aga samas on raamatu toon soe ja lõpp lootustandev.

Ma ei tahagi rohkem midagi sisu kohta öelda, sest kõige toredam on seda ise avastada.

Tõlkinud Ene Mäe

Teised kirjutavad:
Istu mu pingile...
Loetu kaja
Tuuli ja Marta jutunurk
Lugemiselamused
Triinu raamatublogi
Vahel ma kirjutan ka
EPL
Heleni kirjanurk
Manni lugemisblogi
raamatumuljete kodu




reede, 24. august 2018

Lõuna-Ameerika reisiraamatud


Teiste riikide ilukirjandus on suurepärane viis kohalikust kultuurist ja vaimulaadist arusaamiseks. Aga kui tahta midagi konkreetsemat ja ülevaatlikumat, siis aitavad kaasaaegsed reisiraamatud. Olen neid viimastel kuudel lugenud/kuulanud terve posu ja püüan väikese ülevaate anda.

Ses mõttes on reisikirjandus väga tänuväärne, et näitab meile väga erinevate inimeste maailma. Ega ma muidu ei oleks huvitunud vahetusõpilase tegemistest (Liisi Lõo "Minu Tšiili") või pensionärist ameeriklase omadest (Lynnwood Leroy Coppedge "Days and Dazed in Peru") või hoopis jalgpallimaailmast (Malle Koido "Minu Rio de Janeiro"). Kaks raamatut on kirjutanud noored lastega tegelevad vabatahtlikud/maailmaparandajad (Liis Kängsepp "Minu Argentina" ja Mirjam Johannes "Minu Toba") ja siis kõiksugu muid karvaseid ja sulelisi, nagu ümbermaailmareisi tegev viiekümnendates naine (Inga Kuusik "Maailm on lõputa"), ameeriklane, kes tahab Hiram Binghami jälgedes jala Machu Picchule jõuda (Mark Adams "Turn Right at Machu Picchu"), Saksa vanamees, kes sõidab ihuüksi jalgrattal üle Andide (Christian E. Hannig "Kondori tiibade all"), kaks liblikauurijat ja -püüdjat vihmametsas (Pille Gerhold "Minu Brasiilia" ja Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana") ja last but not least, telestaar koos zooloogiga, kes rändavad mööda maailma ohustatud loomade otsinguil (Mark Carwardine "Viimane võimalus näha"). Kõigi ühine joon on see, et nad on mingil ajal kusagil Lõuna-Ameerikas.

Ja mida ma siis kõigist neist raamatutest olen teada saanud? Tegelikult mitte just liiga palju sellist, millest enne ei teadnud. Muidugi on huvitav lugeda elust kusagil, kuhu ma ise vaevalt satun, nagu vihmametsa liblikaid püüdma, Andidesse jalgrattaga sõitma või vahetusõpilaseks. Aga päris praktilise teabega on ikka nii, et seda tuleb siiski pigem inimeste käest otse või internetist otsida või siis Lonely Planetist. Sellised raamatud ongi pigem selle raskestisõnastatava tunnetuse saamiseks. Mille puhul mulle tegelikult tundub, et seda on paremini võimalik leida hoopis ilukirjandusest.

Hästi lühidalt sain teada järgmist: Lõuna-Ameerikas on väga suured käärid inimeste elatustasemes. On superrikkaid ja supervaeseid. Selline kihistumine toob kaasa suurenenud kuritegevuse, sest noh, sul on ju raha omale uus mobiiltelefon osta, aga minul mitte. Oma asjadel tuleb igal hetkel silm peal hoida, sest kõik, mis ei ole sinu otseses valduses, võib järgmisel hetkel kuuluda kellelegi teisele. Narkootikumid on teema. Kokaleht ei ole narkootikum. Inimesed on enamasti sõbralikud ja lahked, aga turistilt üritatakse ikkagi natuke rohkem ära võtta kui vaja oleks. Boliivia on väga odav. Aeg on suhteline. Harva juhtub midagi kindlaksmääratud ajal. Ühistransport tihtipeale vana ja logu. Loodus on imeline ja esindatud on enam-vähem kõik, mida maailmas pakkuda on: värvilised mäed, vulkaanid, džungel, ookean, imelised kosed, liustikud, linnud ja loomad.

Millest ma veel aru sain, on see, et Petrone Prindi Minu-sarja raamatud ei ole reisiraamatud. Need on elamise raamatud. Nende autorid elavad võõras kultuurikontekstis lühemat või pikemat aega ja kirjeldavad oma igapäevast elu oma kirjutamisoskuste kohaselt. Selle elu hulka kuuluvad enamasti kultuurikonfliktid, imestamine kohalike imelike kommete ja käitumise üle ning palju isiklikke suhteid. Ja kuigi reisihuviline saab neist raamatutest pisut midagi kõrva taha panna, siis reisile minemise koha pealt neist suurt abi ei ole. On mõned erandid, kus on raamatu lõpus eraldi peatükk ka turistile (näiteks "Minu Kreeka" ja "Minu Amsterdam").

Lugemissoovituse annaksin kindlasti Ave Ungro "Minu Kolumbiale". Siin oli elu ja draamat. Autor sukeldus pea ees kohalikku ellu ja portreteerib väga huvitavalt kohalikke inimesi.

Teiste Minu-sarja raamatutega kippus vahel igavaks kätte minema. Käid küll iga päev slummis lastega mängimas, aga terve raamatu jaoks jääb põnevusest väheks. Sergei Põlme "Minu Prantsuse Guajaana" võlus oma eksootilise asukohaga – kämping keset vihmametsa, kust autor 11 kuu jooksul hulka metsaretki ette võttis, seda lisaks igaöisele liblikate ja muude putukate püüdmisele. Ka tema kirjeldab kohalikke päris huvitavalt. Selles raamatus on peategelaseks loodus.

Ka Liina Oru "Minu Surinames" oli loodus väga olulisel kohal. Mulle meeldis, et ta ei kirjeldanud ainult oma linnaelu, vaid selleks, et päriselt kohalikust elust osa saada, käis ka Suriname väikestes külades, ja mitte vaid turistina, vaid elas kohapeal ka pikemalt. Niimoodi on võimalik saada kohalikku ellu palju sügavam sissevaade, kui vaid kiirelt läbi sõites. Sellest raamatust sai teada, kuidas tuleb käituda kuumas kliimas (Suriname on suuremalt jaolt vihmamets). Nagu kohalikud – aeglaselt. Algul tundus autorile eestlasele tüüpiliselt, et kohalikud on laisad ja ei tee suurt midagi peale päevade kaupa toolil istumise ja aeglaselt ringi loivamise. Pikapeale selgus, et tegelikult on see viis kuumas kliimas ellujäämiseks ja millegi ära tegemiseks, kiirustades ei juhtu muud, kui et oled ruttu võhmal ja lõppkokkuvõttes ei suudagi millegagi hakkama saada. Isegi eestlane suutis sellise elustiili lõpuks omaks võtta.

Maailma kõige igavama raamatu tiitli saab minult aga küll Lynnwood Leroy Coppedge, kelle "Days and Dazed in Peru" on päevaraamat, kuhu autor aasta jooksul pani iga päev kirja, kuidas ta Peruus elas. Sellises korralikus koolikirjandi stiilis. (Sun 26 Jul: We turn off our computers and go to sleep at one thirty and are up and seven. After desayuno and after Yobani leaves for a day with her sister we check online ...) Sain selle küll lõpuks läbi loetud, lootuses midagi kohalike inimeste ja tavade kohta teada saada, aga seda vähest oleks palju lühemalt kirja panna saanud.

Inga Kuusiku "Maailm on lõputa" on samuti päevik, mis eriti alguses üsna tuim oli. Aga raamatu edenedes autor avaneb ja lõpupoole on elu-olu ja reiside kirjeldused juba täitsa toredad lugeda. Autor reisis kaheksa kuu jooksul ümber maailma, mis tähendas tegelikult enamikust paikadest päris kiiret läbijooksmist. Puudust tundsin kohalike inimeste ja nendega suhtlemise kirjeldamisest. Autor rõhub pigem ikka kohtadele ja vaatamisväärsustele. Neid muidugi nii pika reisi korral jagub.

Liis Kängsepa raamatus "Mina, vandersell" on just sellist kohalikega suhtlemist ja dialooge palju, mis paneb raamatu palju rohkem elama. Tema rändas ka mitu kuud, aga ainult Lõuna-Ameerikas. Mulle see raamat väga meeldis. Rikkalik sõnavara, dialoogid, kohalik elu. Kohe alguses on peatükk sellest, kuidas rumal gringo saab alati petta koos kõiksugu näidetega, kuidas kedagi oli röövitud või kuidas asjad ei läinud nii nagu lubatud. Ei olnud alustuseks just kõige julgustavam. Ja millest Kängsepp veel kirjutab, on reisiväsimus. Ma imestasin, et Inga Kuusik seda oma raamatus kordagi ei maini. Sest kui sa oled kuude kaupa pidevalt liikumises, pead igal teisel õhtul taas kogu oma maise varanduse seljakotti pakkima, kui sul pole kunagi oma isiklikku ruumi ega riidekappi, siis ühel hetkel saab sellest kõigest oksendamiseni küllalt.

Kängsepp sõnastab oma raamatus väga kenasti midagi, mida ka ise olen mõelnud.
Millegipärast arvatakse tihti, et seljakoti selga võtmine või teise riiki kolimine on julgustükk, milleks suuremal osal inimestel piisavalt söakust pole.
...
"Kus see julgus siin on?" ei saa ma viimasel ajal enam hästi aru. "Minu meelest on palju suurem julgus võtta koos kellegagi 30-aastane majalaen ja saada kolm last."
 
"Ma ikkagi arvan, et sa oled julge," on üks minu hea sõber siiski veendunud. "Enamus inimesi ei söanda kunagi oma unistusi jahtida. Palju lihtsam on mööda stereotüüpset rada käia, et oma eluga kuidagi hakkama saada. Aga sina oled teistsugune." 
Võib-olla on sellel sõbral õigus, ehk olengi keskmise inimesega võrreldes uljam. Aga igal mündil on kaks poolt. Rändurid ei arva, et seljakoti selga võtmine on tohutu julgus, see on lihtsalt midagi, mida nad teha tahavad. Tihtipeale ei taha me seda endale küll tunnistada, aga meid seob ühine joon – me põgeneme millegi eest. (lk 31)
See on nii täpselt öeldud ja on kõigi nende loetud raamatute läbiv joon. Nende autorid on julgenud oma unistusi ellu viia, nad on teinud raske otsuse olemasolev maha jätta ja pea ees tundmatusse hüpata.

Aga kõige suurema elamuse reisiraamatute hulgast pakkus mulle Christian E. Hannigi "Kondori tiibade all". Sakslasest autor sõitis üksi jalgrattaga üle Andide. Ta alustas oma teekonda Boliiviast ja eesmärgiks oli Lima Peruus. Jalgrattaga mööda kõrvalisi teid sõites on võimalik näha seda tegelikku elu, mis turistidel nägemata jääb. Ja tegelik elu on Altiplanol karm. Vaenulik kliima, ääretu vaesus, valitsustepoolne hoolimatus. Kohe alguses satub ta revolvritoru ette, kui ta koos väikese reisigrupiga Boliivia soolaväljadel kogemata salakaubavedajate teele ette jääb. Seejärel aga algavad Boliivias külaelanike meeleavaldused, mis tähendab teeblokaade. Ka see on ohtlik, sest vihased elanikud ei ole just vaimustatud kellegi läbilaskmisest. Aga autor on juba vanem kogenud mees ja oskab valida õige käitumisviisi, nii ta saab siiski kõigist teesulgudest lõpuks mööda ja jõuab Peruu piiri äärde. Ta ööbib tihtipeale pisikestes külades, kuhu mõnesse ei ole varem sattunud ühtegi välismaalast. Elektrit neis ei ole, toit on lihtne ja odav, kogu töö tehakse käsitsi iidsetest aegadest pärinevate tööriistadega.

Teose meeleolu on melanhoolne, tuleb see autori iseloomust või teda ümbritsevast maastikust või ehk hoopis sellest tõelusest, mida ta ümberringi nägi. Autori pilk on terav ja ta oskab tabada tähenduslikke hetki ja olukordi. Kahjuks ei ole tõlget üldse toimetatud. Toimetaja nime raamatus ei ole, aga isegi tõlkija pole oma esimese korraga kirjapandut üle lugenud. Ja kogu raamat oli nii viletsas liimköites, et kippus vägisi laiali lagunema.

Üks hoopis teistmoodi reisiraamat on Mark Carwardine'i "Viimane võimalus näha". Zooloog Mark Carwardine sõidab koos kuulsa telesaatejuhi Stephen Fry'ga mööda maailma ja otsib ohustatud loomi. Kakskümmend aastat tagasi sõitis Mark koos kirjanik Douglas Adamsiga ringi ja nüüd teeb ta seda taas koos Stephen Fry ja BBC võttegrupiga. Carwardine kirjutab väga mõnusa huumoriga ja Fry on muidugi selline sell, kellest ei ole keeruline naljakaid lugusid välja võluda.

Panen siia ka nimekirja kõigist reisiraamatutest, millest ülalpool juttu.
  1. Mark Adams, Turn Right at Machu Picchu 
  2. Mark Carwardine, Viimane võimalus näha
  3. Ave Ungro, Minu Kolumbia
  4. Pille Gerhold, Minu Brasiilia
  5. Mirjam Johannes, Minu Toba
  6. Lynnwood Leroy Coppedge, Days and Dazed in Peru 
  7. Liis Kängsepp, Mina, vandersell
  8. Sergei Põlme, Minu Prantsuse Guajaana 
  9. Inga Kuusik, Maailm on lõputa 
  10. Liis Kängsepp, Minu Argentina
  11. Liisi Lõo, Minu Tšiili
  12. Christian E. Hannig, Kondori tiibade all
  13. Liina Org, Minu Suriname
  14. Malle Koido, Minu Rio de Janeiro
Lisaks olen varem kirjutanud samuti Lõuna-Ameerikas ringi rännanud Ivo Tšetõrkini "Minu Amazonasest"  ja Tiit Pruuli "Minu Maailmast".

reede, 17. august 2018

Burkhard Schröder "Konkistadoorid"

Burkhard Schröderi "Konkistadoorid" andis võimaluse vaadata ajas 500 aastat tagasi, mil esimesed eurooplased läbi vaenuliku Uue Maailma kulda ja Eldoradot otsisid. Selles raamatus kirjeldatud konkistadooride otsinguretk toimus praegustel Venezuela ja Colombia aladel. Schröder on muuhulgas õppinud ajalugu ja seiklusjutt põhineb tõestisündinud sündmustel ja ajaloolistel isikutel.

Seltskond Saksimaa kaevureid on koos peredega meelitatud pikale ohtlikule merereisile uuele maale, kus neile tööd, maad ja head palka lubatakse. Kohale jõudes selgub, et tööd ja palka ei paista eriti kusagilt. Nii otsustavad mõned, et niisma passimise asemel lähevad kaasa kuulsat kullalinna Eldoradot otsivate konkistadooridega. Algab ränk teekond läbi vaenuliku maa.

Päris poistekas seiklusjutt see ei ole, pigem täiskasvanutele, just seetõttu, et oli pigem pisut raskemeelne see teos. Samas jagub nii seiklusi, õudusi kui ka armastust. On olemas nii seksistseenid kui ka kirjeldused rängast võitlusest loodusstiihiate või vaenulike pärismaalastega. Need esimesed on siiski üsna kahvatud. Peategelane on päris noor mees (18-aastane), kes uuele maailmale avali silmi otsa vahib, samas uue ja võõra kergemini omaks võtab. Kokkuvõttes oli täitsa loetav ajalooline seiklusjutt, millele annab juurde asjaolu, et umbes nii see kunagi ka päriselt juhtuda võis. Kõik tegelased, välja arvatud mõned erandid, on ajaloolised isikud, kaasa arvatud peategelane Burckhardt Ansorg. Raamatus kirjeldatud retk toimus Georg Hohermuth von Speyeri juhtimisel 1535-1538 ja selle sündmused on suuremas osas ka aset leidnud.

Tõlkinud Anna-Liisa Sutrop

reede, 10. august 2018

Juan Gabriel Vásquez "Asjade kukkumise hääl"

Kui plaanid minna elama või reisima võõrale maale, siis kuidas ennast selle elu ja inimestega kurssi viia? Bukahoolik pöördub muidugi ennekõike raamatute poole. Võib lugeda reisiraamatuid, aga võib lugeda ka ilukirjandust. Pigem ongi ilukirjandus see, mis avab võõrale rahva olemust ja hinge.

Colombia kirjaniku Juan Gabriel Vásquezi "Asjade kukkumise hääl" just seda minu jaoks tegi. Colombia kõige kuulsam kirjanik on muidugi Gabriel Garcia Marquez, kelle "Armastusest ja teistest deemonitest" ma ka hiljuti lugesin. Aga Garcia Marquezega on see häda, et tema raamatute tegevus toimub kauges minevikus (või vähemalt nende, mida mina lugenud olen). Vasquez seevastu kirjutab minuvanustest inimestest praegusel ajal. Ühest küljest on nad siinpool maakera olijatele väga sarnased, nagu ikka. Aga tulenevalt selle maa karmist lähiminevikust (narko- ja geriljasõjad, inimesi tapeti lihtsalt tänaval) vaatavad inimesed seal maailmale teisiti kui mina seda teen.

Nii kirjutab Vasquez, kuidas tema põlvkonna inimesed kohtudes ikka küsivad, et mida sa tegid või kuidas elasid sel ajal, kui tapeti Lara Bonilla. Või kui tapeti Galan. Või kui lasti õhku Avianca lennuk. Ja kõik mäletavad. Sedasi, veendudes, et nad pole ainsad, neutraliseerivad nad sellel ajastul kasvamise tagajärjed või leevendavad haavatusetunnet, mis on neid väsimatult saatnud. (lk 195) Tegemist oli poliitikutega, kes narkoparun Pablo Escobarile ette jäid. Avianca lennukisse pani ta pommi, et tappa üht teist poliitikut, kes aga polnudki pardal. Autor puudutab ka colombialaste vastuolulist suhtumist Escobari, kes tappis nii palju süütuid inimesi, kuid keda mõned ikkagi kangelaseks peavad. See raamat andis mulle mingisuguse tunnetuse, kuidas Colombia inimesed mõtlevad ja tunnevad ja maailma asjadele vaatavad.

Siin on kaks lugu – minajutustaja Antonio ja tema tuttava Ricardo Laverde lugu. Antonio ise ütleb, et Laverde lugu on tema enda lugu, aga mul oli siiski raskusi nende kahe vahel paralleelide tõmbamisega. Nad on ühtemoodi laias inimlikus mõttes. Inimesed tutvuvad, armuvad, saavad lapsi. Neil on probleeme. Aga kellel ei oleks? Mõnes mõttes on siin ka krimilugu, kus minajutustaja uurib Laverde mõrva tagamaid. Kes seda tegi ja miks?

Vasquez jätab otsad lahti. See võiks olla pettumus, aga nagu tema tegelane küsib: "Kas see teadmine muudab midagi? Mis vahet seal on?" Mõtled hetke järele ja saad aru, et tõepoolest, ei ole vahet. Aga lugejana oled harjunud, et autor sinuga mängureeglite järgi käituks. Mis ei vähenda lugemiselamust, sest "Asjade kukkumise hääl" ei ole krimilugu.

Mis häält teevad asjad kukkudes? Mis häält teeb elu, kui see pöördumatult allamäge veereb? Ja millisel hetkel selles osaleja aru saab, et nüüd on hilja? Et murdepunkt on möödas ja et juba ta ongi üle lauanurga libisenud?

Aga ei tasu arvata, et tegemist on masendava raamatuga. Laverde lahtirulluv elukäik on huvitav ja koos sellega avaneb ka riigi minevik.

Tõlkinud Mai Tõnisoo

Teised kirjutavad:
Margus Haav, ERR
Loterii
Istu mu pingile...
Tuuli filmiblogi
Nõudmiseni
Manni lugemisblogi
Kirjakoi

neljapäev, 26. juuli 2018

Mario Vargas Llosa

Mario Vargas Llosa on kõige tuntum Peruu kirjanik ja eesti keelde on temalt tõlgitud viis raamatut: "Kutsikad", "Kapten ja külastajannad", "Tädi Julia ja kirjamees", "Lituma Andides" ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule".

Vargas Llosa esimene teos oli 1959. aastal ilmunud novellikogu "Los Jefes", eesti keeles 1975. aastal "Kutsikad". Niminovell räägib keskklassi noormeestest, kes kompavad piire, katsuvad omavahel jõudu ja püüavad leida oma elule mõtet ja eesmärki. Olen seda kogu nüüd kaks korda lugenud ja pean tunnistama, et see ei jätnud mulle erilist muljet ja midagi meelde ka sellest ei jäänud.

Tõlkinud Jüri Talvet

Vargas Llosa kirjutab palju oma isiklikust kogemusest, kuid nagu ta "Tädi Julia ja kirjamehe" eessõnas märgib, "ei ole romaanižanr sündinud selleks, et rääkida tõtt, sest tõed muutuvad kunstiks saades alati valedeks (õigemini kahtlasteks ja kontrollimatuteks tõdedeks)."

"Tädi Julia ja kirjamees" kirjeldab autobiograafilisi elemente tema esimesest abielust. Samas eessõnas tunnistab ta ka oma nõrkust melodraama järele. Need kaks asja kokku segades on ta tekitanud tõelise Ladina-Ameerikaliku tohuvabohu.

19-aastane Mario õpib ülikoolis õigusteadust ja töötab raadiotoimetuses, kui tema ellu saabub tädi Julia, kes on temast kolmteist aastat vanem ja lahutatud. Nad armuvad ja püüavad oma suhet kogu suure perekonna eest varjata, mis on loomulikult läbikukkumisele määratud. Samal ajal tutvub Mario Pedro Camachoga, kummalisevõitu mehikesega, kes kirjutab väsimatult raadiokuuldemänge. Need seebiooperid on enam kui melodramaatilised ja autor põimib oma loo vaheldumisi Camacho kuuldemängudega. On tunda, millise mõnuga Vargas Llosa neid seebioopereid kirjutanud on. Ilmselt on see maitse asi, kes liialdusi ja melodraamat silmaotsastki ei kannata, sellel seda raamatut kätte võtta ei tasu, sest ka nimitegelase ja tädi Julia armulugu ei jää suurt Pedro Camacho suurejoonelistest seebiooperitest maha. Sellele raamatule ei tohi liig tõsiste plaanidega läheneda, aga kui seda võtta suurepärase meelelahutusena, siis seda ta just ongi.

Tõlkinud Eva Kolli

Ka raamatus "Lituma Andides" kasutas Vargas Llosa oma isiklikke kogemusi ajast, mil ta presidendiks kandideeris – sissiliikumise Sendero Luminoso hirmuteod olid päris, terve suure alpakade karja mahakõmmutamine oli päris. Tegevus toimub Peruu Kesk-Andides 1980ndate lõpus. Ehk seda teost võiks lugeda ajaloolise romaanina. Lisaks terrorismile on raamatus taustal ka ebausk ja uskumused. Aga teost võiks võtta ka kriminaalromaanina, kus mägedesse saadetud politseinik üritab inimeste vaikimisest hoolimata teada saada, kuhu on kadunud paar inimest.

"Lituma Andides" on üsna sünge teos, inimesed selles on sünged ja karmid, nagu ka maa, kus nad elavad. Autor on siiski ka seda lohutut maailma kaunimaks teinud. Suur armastus kestab hoolimata kogu ümbritsevast vägivallast ja räpasusest. Nii et seda teost võib võtta ka armastusromaanina.

Tõlkinud Ruth Lias

"Kapten ja külastajannad" on seevastu kerge, lõbus ja frivoolne, nagu ka Amasoonase džungel, kus kogu tegevus toimub. Selles raamatus pilab Vargas Llosa sõjaväge ja nende ametlikku kirjavahetust. Mustersõjaväelasest kapten pannakse ülemuste käsul džunglisse sõdurite jaoks lõbumajateenust looma. Selleks, et sõdurid külatüdrukud rahule jätaksid. Kõik peab toimuma suure saladuskatte all, mis omakorda koomiliste lahenduste arsenali kasvatab. Paralleelselt kirjeldab autor usulist fanatismi ja sõjaväelist. Sest kapten Pantoja on omal alal täielik fanaatik. Ta läheneb kõigele, ka seksuaalelu probleemidele "teaduslikult". On hirmus tore lugeda hirmtõsises sõjaväelises stiilis aruandeid, kus teemaks on sõdurite seksuaalsed tegevused.

Kahes viimases raamatus kasutab Vargas Llosa huvitavat tehnikat dialoogide edasi andmiseks – kaks eri kohtades ja aegadel toimuvat dialoogi jooksevad vaheldumisi – ja tekitab niimoodi väga huvitava efekti, mis mind alguses närvi ajas, aga hiljem leidsin selles oma võlu.

Tõlkinud Ruth Lias

Teised kirjutavad:
Kutsikad: Jüri Talvet
Lituma Andides: LoteriiKalle Käsper, EPL
Kapten ja külastajannad: Loterii
Tädi Julia ja kirjamees:
Sehkendamine
Lembit Liivak, Sirp
Raamatukoi
Loterii
Loterii 2
Südamelähedaselt
Erik Aru, EPL
Kirjad Sõgedate külast

pühapäev, 8. juuli 2018

Tiit Pruuli "Minu maailm"

Tiit Pruuli kirjutab, et raamatu "Minu maailmaluseks on kellegi Artur Soometsaga tehtud kihlvedu ja nii koosnebki raamat vaheldumisi kummagi mehe teisele kirjutatud reisikirjadest. Pruuli kirjutab Artur Soometsast pikalt ja laialt, kuidas ta rikkaks sai ja millised on tema reisimisharjumused. Aga peatükid on kirjutatud täpselt samas stiilis ja mõttedki on kahtlaselt sarnased – keskealise mehe mõtted reisimisest, maailmast, naistest ja iseendast. Jäägu see siis autori pisikeseks saladuseks.

Kumbki mees otsib oma reisidelt seoseid Eestiga ja nad leiavadki neid mõnikord ootamatutest kohtadest. Nii saab lisaks teada Karl Tõnissoni ehk vend Vahindra elukäigust Myanmaris ja Jakob Lukatsist, isehakanud Eesti asja ajajast Austraalias. Viinis on selleks seoseks praeguse presidendi Alexander van der Belleni Eesti juured, Malis elab juba ammu sinna abiellunud eestlanna ja muidugi jätkub Baltisaksa maadeavastajaid igale poole. Veel käiakse Tuulas, Indias, Antarktikas, Tais, Austraalias, Tongal ja mujal.

Põhjapooluse reisil annab autor antropoloogilise ülevaate leedukast uusrikkast reisikaaslasest. Kuna lugesin just üle pika aja Gerald Durrellit, kes on teatavasti meister inimeste ja olukordade kirjeldamisel, siis toon siia paralleeli ja ütlen, et selle reisi kirjeldus oli Durrelli vääriline.

Aga kõik need mõtted maailmast ja oma kohast selles ja reisimise mõttekusest ja mõttetusest ... need jätsid ausalt öeldes külmaks. Raamatu pealkiri annabki laia tõlgendamisvõimaluse – mis see "minu maailm" siis õigupoolest on. Kas need kohad, kus ma olen rännanud või hoopiski see sisemine maailm, mis teatavasti meid mitte kunagi maha ei jäta, ükskõik kui kaugele me selle eest ka põgeneda ei püüaks. Ses mõttes on raamatu lõpp tähenduslik – ta jätab Artur Soometsa Sahhalini saarele. Kõigist kohtadest valida just see tuuline ja külm jumalatest mahajäetud paik!

Raamatu rehabiliteeris stanide peatükk – vot siin oli elu ja armastust. 6000 kilomeetrine reis läbi Kesk-Aasia vabariikide, Pamiiri kõrgmäestikus, mööda maailma kõrgeimat autotrassi, vahepeal hulk linnu ja madalaimaid radasid. Kõrgusekartjast minule pakkus muuhulgas rõõmu lugeda, et on teisigi, kel sama viga küljes ja kes väsinud juhiga päevinäinud autos katkisel teel kuristiku serval kihutades peaaegu meelemõistuse kaotab. Peatükk sõidust mööda Pamiiri mägiteid oli vägev – nagu oleks ise seal auto tagaistmel värisenud.
Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Oli selge, et jala ma Horogi minna ei saa. Oli selge, et siia ma jääda ei saa. Oli selge, et ma ei julge seal auto tagaistmel enam istuda. Siis sähvatas päästev idee. Läksin pükse kergitades tagasi auto juurde: "Sa, Alier, oled võib-olla väsinud, las ma sõidan ise." Arvasin, et kui saan rooli enda kätte, liigun edasi ohutu tempoga ja sügavast järsakuservast ohutus kauguses.
"Ole nüüd – mina ja väsinud!" Alier tundus tõesti solvunud olevat. "Me sõidame mõnikord kaks ööpäeva järjest. Suitsetame vahepeal rohtu ja sõidame. Sa puhka parem taga, kõht ka korrast ära."
Mu plaani oli lörri läinud.
(lk 199)
Teised kirjutavad: Petrone Prindi kogutud lingid

pühapäev, 1. juuli 2018

Lewis Pugh "21 Yaks and a Speedo"

Lewis Pugh on erakordne inimene. Ta on Briti-Lõuna-Aafrika päritolu kestvusujuja ja ookeanide eest kõneleja. Ta oli esimene inimene, kes on ujunud pikamaadistantsi igas maailma ookeanis. 2007. aastal ujus ta üle Põhjapooluse (jah, praegusel ajal on seal võimalik ujuda), kus vesi on -1,7 kraadi, ja 2010. aastal üle Himaalaja mäestikus asuva liustikujärve. Ta ujub alati "Kanali ujumisreeglite" järgi ehk ainult ujumispükste, -mütsi ja -prillide väel. Selliste üliinimlike tegevuste eesmärgiks on juhtida maailma tähelepanu meie ookeanide järjest halvenevale tervisele.

Kahjuks tema raamat "21 Yaks and a Speedo" nii erakordne ei ole ja ilma autori isiksuseta see mulle ehk nii sügavat muljet ei oleks jätnudki. Mul oli rõõm teda esinemas näha ja seda ta tõesti oskab. Raamat koosneb lühikestest peatükkidest, nii paras paarikümne minutiga läbi lugeda ja igaüks käsitleb mingit teemat. Mis aga teeb teose eriliseks, on see, et autor kirjutab kõigest läbi omaenese õppetundide. Iga peatüki taga on stoori – Pugh jutustab meile loo. Iseendast. Ta ei ole mingi guru, kes tarku mõtteid laotab, ta on need asjad ise läbi elanud ja oskab läbi omaenda õppetundide ka teistega jagada. Ja ärgu keegi enam öelgu, et üks inimene ei suuda maailma muuta. Kui sul on unistus ja tahe, siis on see võimalik.

  • Quitting is a dangerous thing to do, because it can easily become a habit (p. 9)
  • I've met plenty of people who have followed their dreams. And not a single one of them regrets doing so. (p. 31)
  • You often get what you are thinking about. (p.45)
  • When you've got purpose, everything becomes possible. (p. 72)
  • When you have hope in the future, you have power in the present. And when you lose that hope, your dream goes with it. (p. 132)
  • When you put your mind to something, very few things are impossible to achieve. (p. 45)
  • If someone tells you that you can't achieve your dream, don't waste good time arguing. Walk away and do it. (p. 218)

Lewis Pugh' järgmine ettevõtmine on üle La Manche'i kanali ujumine, aga mitte risti, vaid piki seda, mis tähendab 560 km pikkust distantsi Land's End'ist Cornwallis kuni Doverini Kentis. See on osa ülemaailmsest "Action for Oceans" kampaaniast ja eesmärk on juhtida Suurbritannia valitsuse tähelepanu sellele, kui kehva kaitse all on praegu saareriiki ümbritsev meri. Ta alustab ujumist 12. juulil ja keskmiselt plaanib ta ujuda 5 tundi ja 10-20 km päevas. Vot sellised mehed on olemas. Soovitan tema TED talki vaadata, seal on ka video sellest, kuidas ta üle põhjapooluse ujus. 

Lewis Pugh koduleht

neljapäev, 3. mai 2018

Ivo Tšetõrkin "Minu Amazonas"

Ivo Tšetõrkin elas Peruus mitu aastat ja sellest sai "Minu Amazonas". Peamiselt toimub tegevus Amazonase vihmametsas, kuigi põigatakse pisut ka mujale. Amazonase ääres keset džunglit asub Iquitos – linn, kuhu ei vii ühtegi teed. Tegemist on siiski üsna suure ja elust kihava linnaga, siin elab u 400 000 elanikku. Iquitos on "sõbralik, lärmakas, elurõõmus ja kergelt maniakaalne". Autor ütleb džunglilinnade kohta "suhteline tsivilisatsioon", aga kui olla mitu nädalat metsas, siis eks ta nii tundubki. Pikemalt kirjutab autor Amazonasel parvede otsimisest ja seoses sellega ekspeditsioonist kaugemasse džunglikülla nimega Nueva York, kus nad olid esimesed välismaalased, kes sinna saabunud.

Ivo Tšetõrkin on suurepärane jutuvestja ja kuigi kogu teos koosneb omavahel lõdvalt seotud olukordadest, siis haarab see endaga kaasa. Mina alustasin raamatu kuulamist hommikul ja siis käisin terve päeva ringi, telefon näpus. Nii põnev oli, et ei saanud kuidagi pooleli jätta. Nii saingi õhtuks raamatu läbi.

Isiklik ja üldine on väga kenasti tasakaalus. Kuigi autor kirjeldab oma isiklikke elamusi ja tegevusi, annab ta sellega väga hästi edasi ka üldisemat paigavaimu. Lisaks osutab ta ka Peruu ühiskonna valupunktidele, nagu vihmametsa ekspluateerimine ja kokaiinitööstus.

Seiklusi jagub. Jääb tunne, et Amazonas on koht, kus juhtub kogu aeg midagi, aga ilmselt on see teos siiski kontsentraat pikemast ajast. Autor lükkab ümber mitu vihmametsa kohta käivat müüti, nagu see, et piraajad ja kaimanid su kohe nahka pistavad, niipea, kui varba vette pistad või et  loodusrahvad elavad siiani käsikäes loodusega. Näiteks linnades elavad inimesed ei taha metsast midagi teada ja on väga rahul sellega, et on sealt ära saanud. Autor on üsna kriitiline ka kõiksugu heategevusorganisatsioonide suhtes, keda sealkandis ikka jagub.

Samas on džungel siiski võimas ja inimene ei ole siin looduse kroon. Arvestama peab mürgiste madude ja torkavate herilastega. Sääsed tunduvad selle kõrval juba väiksem mure. Troopiline vihm võib tõsta veetaseme metsas kümne minutiga nabani ja keset džunglit äraeksimine lõppeda fataalselt. Kohalikud inimesed on enamasti sõbralikud, kuid alati ei ole võõras džunglikülla teretulnud. Peale selle on peruulased suured jutuvestjad, mis tähendab, et nende lubadusi ei saa iga kord tõe pähe võtta. Nii juhtuski autori esimesel omakorraldatud reisil. Hoolimata sellest, et kohalik teejuht oli lubanud, et tal on ühes külas tuttavad ja neid seal lahkelt vastu võetakse, pidi reisiseltskond seal oma olemasolu külavanemale õigustama. Õnneks läks lõpuks kõik hästi ja neil lubati külasse ööbima jääda, aga vastasel korral oleksid nad keset ööpimedust pidanud mujale liikuma.
Me olime meldinud ennast küladesse, lükanud keset jõge paati madalikult välja, ikka edasi rühkinud, teadmata ise, kas järgmisel ööl magame kellegi kodus või lihtsalt põõsas. Ning nüüdseks ei olnud mul ka enam mingeid illusioone selle kohta, et ka meie teejuhtidel oleks meie retkest mingisugune ettekujutus – nemadki vaid lasid ennast voolul kanda.
Aga vaadates Darwinit enda kõrval nii rahulikult istumas ja suitsetamas, sain oma rahu tagasi. Ma ei kahelnud hetkeksi Darwini siiruses. Kuidas saabki seda küsimärgi alla seada? Piisab ainult pilgust enda ümber, teha kõrvad metsa sirinale ja huigetele lahti ning ei ole mingit kahtlust, et seal sügaval kõnnib ringi terve hulk
shapshico'sid ja muid kummalisi olendeid, keda meie maailm veel avastanud ei ole. Ja see mets räägib ise enda eest, minu roll on siin tühine. Mis siis, et me ei ole näinud anakondat vette libisemas või ahve puu otsas sabapidi kõõlumas. Nad kõik on seal olemas, ja mitte keegi ei saa selles kahelda.
Nüüdseks olen seda raamatut veel mitu korda lugenud. Sest see on parim sissejuhatus Peruu-reisile. Lugesin enne reisi ja reisi viimasel päeval tagasisõidul. Siis oli see juba hoopis teine raamat. Paigad ja inimesed, kellest raamatus juttu, olid tuttavaks saanud. Darwin oligi just nii muhe sell, nagu raamatus kirjeldatud ja Iquitos lõi mu oma kuumuse, lärmi ja pideva liikumisega esimesel saabumisel ikka täiesti oimetuks. Igal juhul soovitan kõigil Lõuna-Ameerika huvilistel Amazonas Reisidega seal ära käia. See on elamus. Ja enne seda lugeda "Minu Amazonast".

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

esmaspäev, 23. aprill 2018

Kümme aastat

23. aprillil 2008 ilmus siia lehele kõige esimene postitus. Nii et Bukahooliku blogi sai täna 10 aastaseks!

Selle aja jooksul olen kirjutanud 438 postitust. Aga lugenud 770 raamatut. Ise ka ei usu.

Need on olnud toredad aastad, kus ma olen just seoses raamatutest kirjutamisega ennast arendanud mitte ainult selles vallas, kuidas paremini raamatutest kirjutada, vaid ka selles, kuidas ja mida üldse lugeda.

Kõige suurem mõju on siin olnud teistel blogijatel, kelle kirjutisi ma lugema hakkasin ja eelkõige avastasin selle kaudu omale eesti kirjanduse.

Eks siin on olnud nii tõuse kui mõõnu, sest ütlen ausalt, lugemine läheb palju kergemalt kui kirjutamine.

Nii tähtsa päeva puhul tahan oma lugejaid tänada, et olete ikka minu kaootilise graafiku ja eklektilise lugemismaitsega kaasas olnud. Olen siin varem paar korda kirjutanud, et alustasin seda lugemispäevikut ennekõike iseenda jaoks mälupikenduseks. Aga on väga tore, et minu mõtted ka teistele inimestele korda lähevad. Sest nii väga tahaks oma vaimustust mõnest heast raamatust ka teistega jagada. Ei taha ju head elamust ainult omale hoida.

Mul on lausa kolm raamatut, mille tahan oma lugejatele edasi anda. Kaks neist on isiklikust raamatukogust: Neil Gaimani autogrammiga "The View from the Cheap Seats" ja Hendrik Groeni "Kuniks elu. Uus Salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana". Kolmanda raamatu pakub lahkelt Bukahooliku hea sõber Rahva Raamat ja lubab lausa ise omale sobiva raamatu valida. Valida saab järgmiste raamatute vahel.

Kui sa tahad raamatut saada, kirjuta palun kas siia kommentaaridesse:
1. Miks sina raamatuid loed?
2. Miks sa külastad raamatublogisid?
3. Millist raamatut sa soovid.

Raamatud loosin välja nädala pärast, 30. aprillil.

Panen oma vastused ka kirja:
1. Loen selleks, et õppida tundma uusi asju, kohti ja inimesi, aga eelkõige pääsen raamatuga teise maailma. Tõnu Õnnepalu ütles "Harjutustes", et reisida pole vaja, piisab täiesti lugemisest. Mina tahan neid muid maailmu ka oma silmaga näha, aga kui see võimalik ei ole, näiteks fantaasiakirjanduse puhul, siis raamatu abiga saab seal ära käia küll.
2. Väga põnev on lugeda, mida teised on arvanud raamatutest, mida lugenud olen. Tihti leiavad teised üles asju, mida ise tähelegi ei pannud ja niimoodi avardavad muud arvamused ka minu lugemiskogemust. Ja muidugi on seda tarvis selleks, et välja raalida need raamatud, mida lugeda. Sest raamatuid on alati rohkem kui lugeda jõuab.

Aitäh teile!

neljapäev, 12. aprill 2018

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Tutvustuse kohaselt räägib Anne-Marie O'Connori "Daam kullas" Gustav Klimti kuulsa maali modelli Adele Bloch-Baueri elust. Olin selles raamatus pisut pettunud, sest Adelest oli juttu vaid raamatu esimeses osas, sealt edasi muutus teos Austria juudiperekondade ellujäämis- ja hukkumislooks. Viimases osas aga jutustab autor võitlusest Adele pärijate ja Austria riigi vahel maalide tagasisaamise nimel.

Liiga palju üksikasju ja kuna kuulasin raamatut, siis ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, kellest juttu tehakse. Ilmsesti olid kõik käsitletud perekonnad kuidagi Bloch-Baueritega seotud ja peatükk peatüki haaval võeti läbi nende põgenemine natside poolt okupeeritud Austriast.

Kuna tegemist oli Austria kõrgklassi kuulunud perekondadega, kellel oli raha küllalt, siis paljud said end vabaks osta ja niimoodi pääseda, kahjuks aga mitte kõik teoses käsitletud inimesed. Adele ise suri  1925 aastal, olles enne seda pärandanud oma Klimti maalid Austria riigimuuseumile, mis pidi üle antama pärast tema abikaasa surma. Vahepeal aga tulid natsid võimule ja konfiskeerisid nende vara. 57 aastat hiljem asus aga Adele õetütar neid maale Ameerika Ühendriikide kohtu kaudu Austrialt tagasi nõudma. Esiteks tundub mulle imelik, et ühe riigi muuseumiga on võimalik vaielda teise riigi kohtus ja teiseks oli ju Adele ise need maalid muuseumile pärandanud. Keeruliste juriidiliste nõksude kaudu aga suudeti maalid Austrialt kätte saada.

Autor on üritanud anda suurt ülevaadet Austria juutide käekäigust teise maailmasõja ajal, aga sellega on teos kaotanud fookuse ja kokku on kõike liiga palju. Gustav Klimtist on ka juttu ainult esimeses osas, sealt edasi muutus teos natside vägivalla kirjelduseks ja viimases osas juriidiliseks tulevärgiks. Igal juhul sain raamatust palju uut teada, sest tuleb tunnistada, et mu teadmised eelmise sajandi asjadest on üpris lünklikud.

Tõlkinud Aldo Randmaa

Teised kirjutavad:
Siiliste raamaturiiul
Lugemispäevik
Ekspress
Tilda ja tarakanid
Päevaterad
Lugemiselamused

esmaspäev, 5. märts 2018

Anne Tyler "Hapu tüdruk"

Anne Tyleri "Hapu tüdruk" on kolmas raamat Hogarth Shakespeare'i sarjast ja jutustab ümber "Tõrksa taltsust".

Tuletan meelde, "Tõrksa taltsutus" on Shakespeare'i komöödia, kus tõrgest naist üritatakse mehele panna, lõpuks ta nõustub, kuid avastab pulmas, et mees käitub ebaviisakalt. Aga mees taltsutab teda eri vahenditega, ei anna talle süüa ja ei luba uusi riideid selga panna – seda kõike väga armastusväärsel moel, ja lõpuks on naine nii taltsas, et on nõus absoluutselt kõigega, mida mees ütleb või teeb. Lisaks on näidendis veel suur hulk segadust ja saab kõvasti nalja seetõttu, et teenrid oma isandateks maskeeruvad ja vastupidi.

Ei kõla eriti millegi sellisena, mis tänapäevasesse maailmasse sobiks – loo moraal on ju selles, et iga naine peab oma mehele tingimusteta alluma ja isegi kui ta alul sellest aru ei saa, siis on võimalik teda seda tegema panna. Oli huvitav teada saada, kuidas autor selle dilemma lahendab, nii et teos ka praegusesse maailma sobiks.

Sain arvustustest teada, et Anne Tylerit hinnatakse kui Baltimore'i keskklassi perekondade elust vaimukalt kirjutajat. Kate Battista elab koos isa ja õega siis ilmselt Baltimore'is. Isa on ekstsentriline teadlane ja Kate kantseldab nii kodu kui ka teismelist õde. Ta töötab lasteaias, kus talle eriti ei meeldi ja üldse elab igavat elu. Aga siis tuleb isa suurepärasele mõttele Kate mehele panna, sest tema venelasest abilisel Pjotril hakkab USA viisa otsa saama ja ilma abiliseta jääks tema maailma muutev avastus tegemata. Kate saadab mõlemad esialgu kukele, aga lõpuks ikkagi muudab meelt. Mina ei saanudki aru, kus see murdepunkt täpselt oli ja mis pani teda ettepanekuga nõustuma.

Tyler kirjutab mõnusa huumoriga, Kate'i tähelepanekud maailma kohta on teravmeelsed ja olukorrad üsnagi naljakad. Raamat on kiire ja lobe lugemine, samas ei upu mingitesse naistekate klišeedesse. Seksi ei ole! Ootasin põnevusega, millise lõpplahendusega autor välja tuleb. Aga kui lugemine ise oli täitsa mõnus, siis lõpus pettusin. Eelkõige seetõttu, et ma ei saanud aru, miks Kate "taltus", kui just autor ei pidanud silmas, et on ju täiesti normaalne, et kaks noort inimest võiksidki teineteisele meeldima hakata, kui nad rohkem üksteist tundma õpivad.

Tõlkinud Karin Suursalu

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat
Mariann

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

esmaspäev, 12. veebruar 2018

Kaari Utrio "Tuulepistrik"

Aasta 1066, kus mehed olid karmid ja naised kaunid, inimelu ei maksnud mitte midagi ja jumalat kardeti just niipalju kui tarvis. Kaari Utrio "Tuulepistrik" viib lugeja keskaja armutusse ja ülevasse maailma. Utrio paneb rõhku sõjategevuse ja kommete kirjeldamisele ja seda suuresti läbi "väikese ajaloo", ehk naiste igapäevaste toimetuste vaatepunkti.

Üsna alguses selgus, et tegemist on "Vasklinnu" järjega, sest üks peategelasi, Olaf Tuulepistrik, on "Vasklinnu" Terheni ja Eiriku poeg. Tegevus algab Soomes, kus põrkuvad Arantila pärija Olaf Tuulepistriku ja Launiala peretütre Aure ja tema venna Lyy teed. Asi päädib konfliktiga, mis nõuab veritasu. Edasi liigub tegevus läbi normannide alade tolleaegse maailma keskpunkti Bütsantsi ja siis tagasi läände Itaaliasse. Bütsants vaakus oma viimaseid hingetõmbeid, kuigi nad ise seda veel ei teadnud. Euroopa aga oli rivaalitsevate vürstide ja isehakanud hertsogite omavaheliste kisklemiste tallermaa.

Raamat on toekas, aga põnevust jagub. Kuigi kogu teose läbivaks niidiks on vihkamine ja armastus, siis päris romantiliseks armastusromaaniks seda nimetada ei saa. Vägistamised, piinamised ja tapmised just kuigi romantilised ei ole, aga teos on tasakaalus, nii et kaunid ja ülevad stseenid vahelduvad madalaga. Peategelastele langeb üks katsumus teise järel ja ootamatud pöörded liigutavad nende elu teise suunda. Ajastuga sobivad imelised pääsemised ja jumalik vahelesegamine, näiteks maavärin õiges kohas. Esimene maavärin aitas luua meeleolu, teine raamatu tegevust pikendada ja kolmas lahendamatu sõlmituse ära lahendada. Viimased kaks näisid häbematult deus ex machina moodi välja, aga ega maavärin ei küsi inimeste tillukestest tegemistest ja võib ju ka just nende elu sõlmpunktis toimuda. Peategelaste teed ristuvad ikka ja jälle ja pinget hoiab küsimus, kas veritasu saab tasutud ja millisel moel. Olaf, Aure ja Lyy püüavad igaüks omal moel hakkama saada. Kui tugevad mehed said oma väärtust tõestada sõjaväljal, siis naistel oli selles maailmas hoopis tagasihoidlikum osa. Mind natuke häiris naiste elu kujutamine, aga ehk siis oligi nii, et kui ainus, mis inimese elus hoidis, oli jõud ja vägivald, siis jäidki naised tagaplaanile ning taandusid kaubaks ja lastesünnitajaks.

Enam-vähem kõike, mida ma "Vasklinnu" kohta kirjutasin, võib öelda ka "Tuulepistriku" kohta. Tegevus hargneb üle kogu tolleaegse maailma, olud pillutavad tegelasi siia-sinna, eriti Auret. Selles pidevate sõdade ja karmide meeste maailmas ei ole naistel mingit sõnaõigust oma elu üle otsustamisel ega muud rolli kui oma mehele pärija sünnitada. Kui hästi läheb, saad omale mehe, kes liiga palju ei peksa. Abikaasa valikul polnud üldjuhul kummalgi poolel sõnaõigust, abikaasa valisid vanemad selle järgi, kuidas poliitika nõudis. Niimoodi käis see vähemasti normannide maailmas, kes olid Põhja viikingite järeltulijad. Normannid olid selleks ajaks liikunud üle kogu Euroopa, tükk aega juba paigas Prantsusmaa aladel ja kanda kinnitanud Itaalias. William Vallutajaga sai ka Inglismaa omale normannist valitseja.

Kas te teate, miks muinasjuttudes just nooremad pojad omale kuningatütre ja pool kuningriiki saavad? Sest kogu vara pärandati vanimale pojale, noorematel oli kaks valikut – kas minna preestriks või kloostrisse või hakata sõjameheks kellegi teise väes. Peale ülla sünnipära mingit vara neil polnud ja neil polnud õigust isegi naist võtta. Nii neid ränd- ja röövrüütleid sõjakäikude mehitamiseks sigines.

Kellele meeldis "Vasklind", sellele meeldib ka "Tuulepistrik" ja vastupidi. Kuigi ei ole tähtis neid just järjekorras lugeda, need on iseseisvad teosed. Samas on pärast "Tuulepistriku" lugemist hea teada saada, kuidas sai Olaf Tuulepistrikul olla üllas Kreeka suguvõsa, kui tema isa oli Punane Varjaag Eirik Tugev ja mismoodi tema ema oli korraga nii kõrgest soost Kreeka printsess kui ka Põhjala udunõid.

Eesti keeles on Kaari Utriolt ilmunud seitse raamatut, aga kirjutanud on ta palju rohkem. Minu lemmik on "Vendela". Palun veel Kaari Utriot tõlkida!

Tõlkinud Loone Ots

Teised kirjutavad:
Heiksi blogi
Triinu Raamatublogi

Tänan raamatu eest Rahva Raamatut

reede, 9. veebruar 2018

2017. aasta kokkuvõte

Kui nüüd proovida välja tuua need kõige enam meeldinud/raputanud/hinge läinud/meelde jäänud raamatud, siis tuleb alustada Robin Hobbist. Lõpetasin tema lugemise ja ülelugemise juunikuus, aga päris tihti tuleb tahtmine "Elderlingide" raamatud uuesti kätte võtta. Aga sellele tahtmisele ei tohi järele anda, sest nii palju uut ja põnevat juba ootab.

Ehk siis, 2017 oli Robin Hobbi aasta. Lugesin aasta esimesel poolel läbi kõik tema Elderlingide maailma raamatud ja lühijutud ning enamiku neist mitu korda (16 romaani, 4 lühijuttu, kokku 11 480 lehekülge). Sinna kulusid esimesed viis kuud. Mistõttu minu tore plaan Lugeda Oma Olemasolevaid Teoseid (LOOT) läks täiega vett vedama. Sest pärast Hobbi maratoni lõppu oli kogunenud kenake hulk uusi raamatuid, mida oli ju vaja kohe lugeda. Lisaks tekkis mulle teatud põhjustel uus huvi, mis on seotud eelmise sajandi alguse Venemaaga ja seega aasta teisel poolel lugesin-kuulasin hulka ajalooraamatuid. Kokku sain läbi 87 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust, mille iselugeja on ikka taeva õnnistus – selle abil saab ära kasutada kogu lugemise seisukohalt kasutu aja nagu autosõit või söögitegemine.

Toon välja suuremad elamused.

Elin Toona Gottschalk "Pagulusse" on võimas mälestusteraamat, kus lapse pilgu läbi kirjeldatakse teist maailmasõda, põgenemist ja elu võõrsil.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" jääb valusalt hinge, et kuidas on niimoodi võimalik? See on ühe tüdruku lugu aga samal ajal ka kõigi 70ndatel Nõukogude Eestis sündinud inimeste lugu. Tasakaaluks valusatele lapsepõlvemälestustele on tütrega kahasse kirjutatud palverännuretke päevik, mis on lahe ja lihtne.

Anya von Bremzen "Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes", alapealkirjaga mälestusi toidust ja igatsusest. Naljakas, kurb ja informatiivne ühekorraga. Nõukogude aja absurdsus pakub selleks lugematul hulgal võimalusi. Raamatust saab ka kiirmarsi korras ülevaate eelmise sajandi Venemaa ajaloost ja seda siis eelkõige läbi toidu vaatepunkti. Aga toit on ju alati olnud ükskõik mis ajal või oludes elavatele inimestele kõige tähtsam. Suure ajaloo vahel on autor kirja pannud ka oma perekonna loo.

Helen Rappaport "Revolutsiooni küüsis" põhineb Peterburis 1917. aastal elanud välismaalaste mälestustel ja annab kõrvalseisjate pilgu läbi hoogsa ja põneva sissevaate selle aasta pöördelistele sündmustele. Mina nõuka-ajal koolis käinud inimesena õppisin hoopis midagi muud. Näiteks ei teadnud ma midagi 1917. aasta juulis Peterburis toimunud suurtest meeleavaldustest, kus hukkus samuti palju inimesi. Aga see raamat pole lihtsalt pöördeliste sündmuste kirjeldus. Läbi kaasaegsete kirjade ja mälestuste avaneb isiklik vaatepunkt ja kõrvalseisjatena avavad välismaalaste arvamused ja kirjeldused sündmusi teise nurga alt.

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal". Vahet pole, mida Winterson kirjutab, teda on alati nauding lugeda. "Sel pikal ajal" on ümberjutustus Shakespeare'i "Talvemuinasjutust" ja tegemist on igati kaasaegse teosega.

Indrek Koff "Saja rahva lood", mida ei saa eriti kuhugi liigitada, aga mis on ilma liigitamatagi suurepärane inspiratsiooniallikas, lõbus ka. Täielik ahhaa- ja ohhoo-elamus eelmisel aastal.


Toredaid lugemiselamusi oli muidugi rohkem, vähestest loetud lasteraamatutest soovitan Kairi Loogi lennukaid "Lennujaama lutikad ei anna alla" ja "Piia Präänik kolib sisse". Esimeses tegutseb lennujaamatäis putukaid, kes on kõigiti valmis oma lennujaama kinnipanemisest päästma. Kuigi täiskasvanud lugejale tundusid mõned kohad veidi lihtsameelsed, siis usun, et sihtgrupp ei pane selliseid asju tähelegi. Piia Präänik aga jutustab hakkajast tüdrukust, kes uude kohta kolides peab uue elu-olu ja naabritega tuttavaks saama.

Aasta alguses lugesin/kuulasin järjest kolm Mehis Heinsaare novellikogu, mis panid mind mõneks ajaks elama mingis paralleelmaailmas ja tundma, et inimesed on ilusad ja head, aga rohkem kirjutada ma neist küll ei mõista. Neid peab igaüks ise lugema.

Ulmekirjandusest olid mõnusalt vanamoodsad ja humoorikad Robert Sheckley "Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud" ja Poul Andersoni "Aja valvurid". Elutervet (Soome) huumorit leiab ka Tuomas Kyro raamatust "Kõike head, toriseja!"

Aimekirjandusest avardasid vaatevälja Ester Bardone, Anu Kannikese, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plathi "101 Eesti toitu ja toiduainet" Eesti toiduajaloo teemal ja  Peter Wohllebeni "Puude salapärane elu" metsa toimimise alal.

Ajaloolisest Simon Sebag Montefiore "Romanovid", mis annab mahukusest hoolimata kiirülevaate Romanovite dünastia 400-aastasest ajaloost. Raamatut on süüdistatud selles, et on voodi poole kaldu, mis aga teebki selle huvitavaks ja kaasahaaravaks. Paratamatult on tee kuninglikku soosingusse käinud läbi isiklike suhete ja kes neid kuivi sõjakäikude kirjeldusi ikka jaksab pikalt lugeda.

Kurban Said "Ali ja Nino" on ilus armastuslugu 20. sajandi alguse Kaukaasiast, kus põrkuvad kristlus ja islam ja mille rahuliku eneseolemise löövad puruks sõjad ja Nõukogude võim. Teose autor on jäänud saladusse, aga kirjutatud on see juba 1937 ning ajastu ja paiga kirjeldus tundub autentne. See on ka üks neist raamatutest, mis lõhnab ja elab ja mille kirjeldused toovad tegevuse elavalt silme ette.

Veel võiks nimetada Ilmar Taska "Pobedat", mis pani mind mõtlema selle üle, kuidas autor oskab lugu üles ehitada ja pinget hoida. Niipea kui lugeja saab väikese hingetõmbepausi ja hakkab arvama, et nüüd lõpuks ometi pöördub lugu paremuse poole, leiutab autor tegelastele järgmise ja veel hullema katsumuse. Niimoodi kuni lõpuni välja.

Ja last but not least – Neil Gaimani "Eikusagi", mis mullu lõpuks ka eesti keeles ilmus.

reede, 2. veebruar 2018

Pudinaid 9

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"
Jutukogumik, kus nimijutt "Suudlevad vampiirid" lühiromaani mõõdu välja annab. Huvitav lähenemine vampiiride põlvnemisele (mitte et ma eriti kursis oleks, mida teised autorid on kirjutanud), vahepeal vajalikult jäle, siis jälle põnev ja hoogne. Jutud on väga erinevatest kategooriatest. Nimijutt, nagu pealkirjast näha, räägib vampiiridest, "Minu päevad Liinaga" on aga Eesti etnofantaasia. Seda juttu saab muuseas kuulata ka Vikerraadio järjejutuna. Kuna paljudele jäi loo lõpp arusaamatuks, kirjutas Hargla sellele ka järje "Tema päevad Liinaga", kus asjad selgemalt lahti harutatakse. Täitsa tore abikaasade lahkukasvamise jutt "Raudhammas" koos ajarännuga viikingiaega. Kaks apteeker Melchiori lugu, kus kriminaalne süžee põrkub üleloomulikuga. Vahepeal oli üks tulevikus toimuv jumalakaotamise ja -otsimise lugu, mis mulle erilist muljet ei avaldanud. Lõpetuseks veel Jõgeva metsade vahel toimuv puhtakujuline splatter-zombi-õudukas, mis ilmselt meie ulmeskeene siseringi kuuluvatele inimestele palju äratundmisrõõmu tõi.

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"
Teate, tõepoolest hea raamat ja võivad lugeda ka need, kes eneseabiraamatute peale nina krimpsutavad. No kui Mihkel Raud üldse ei meeldi, siis ei maksa, sest see on isiklik raamat ja iseendast räägib Raud palju. Aga kõike seda ainult selleks, et sina temast kaugemale võiksid jõuda.

Teet Kallas "Corrida"
Suhtedraama nõukaaegsel saarel, kus ei puudu ka üleloomulik element. Noor tütarlaps abiellub vananeva kirjanikuga pärast vaevu paarikuist tutvust. Nad sõidavad suveks saarele, kuhu mees on kunagi suvila ostnud. Alles seal hakkavad nad teineteist tundma õppima. Vee ajab sogaseks saarele ujuv noormees, kes osutub tütarlapse sõbraks. Veel on saarel hulk pudulojuseid ja kuna teatud asjaoludel jääb saar muust maailmast mõneks ajaks ära lõigatuks, peavad nad kõik seal kolmekesi kuidagi hakkama saama. Minu jaoks oli huvitav tegelaste mõttemaailma avamine. Mulle on alati tundunud arusaamatu, kuidas saab pärast imelühikest tutvust kohe abielluda. Varasemal ajal ei olnud muidugi niisama kokkuelamine ühiskondlikult aktsepteeritav, aga sellegipoolest. Vahepeal raamat venis, sest seda mõttemaailma avati ikka põhjalikult. Lõpp oli minu maitse jaoks liigselt moraalne, aga pulli sai kogu teose vältel küll.

Arvo Krikmann "Laustud sõna lagub"
Omal ajal müügilt ärakorjatud teos, mis sisaldab eestlaste vanasõnu. Miks ta ära korjati, et tea praegu enam keegi, aga see on mõnus raamat lehitsemiseks ja miks mitte ka sobivaks elujuhtumiks mõttetera leidmiseks.

Liina Metsküla "Nutika reisimise ABC"
Autor ütleb esimese asjana: "Reisi kohe". Sest homme pole sul ka piisavalt palju raha ja homme on sul samad hirmud mis täna. Kui otsus tehtud, tuleb hakata plaanima ja siin tulebki autor appi. Ta annab nõu, kuidas reisimiseks raha koguda, kuidas leida odavaid lennupileteid ja valida sobiv majutus. Ta kirjutab levinud vigadest  ja lennuhirmust ülesaamisest. Teises osas annab Metsküla ülevaate võimalikest sihtkohtadest ja terve peatükk on pühendatud üksi reisimisele. Teksti ilmestavad inimeste lood, kes kirjeldavad oma reisikogemusi. Ma ei ole eriti suur reisisell, aga ei leidnud siit raamatust suurt midagi, mida juba poleks teadnud. Sest ütleme ausalt, olen jõudnud sinnani, kus mugavalt organiseeritud reis ja ööbimine puhtas hotellitoas kaaluvad üles väikese hinnavahe. Teos ongi suunatud eelkõige nooremale lugejale. Siin on lausa eraldi peatükk välismaal elamisest ja töötamisest. Üdini praktiline raamat, kirjutatud reipas sõbratoonis. Nonii, lähengi kohe reisipakkumisi uudistama.

Sally Andrew "Mõrvade ja armastuse retseptid. Tannie Maria mõistatus"
Krimka Lõuna-Aafrikast, mis on igasugu Põhjamaade kaamosega võrreldes midagi hoopis muud. Peategelane on keskealine naisterahvas, kes hakkab olude sunnil kohalikule ajalehele suhtenõuandeid kirjutama. Kuna ta aga oskab kõige paremini hoopis süüa teha, siis on kõik need nõuanded vürtsitatud toiduretseptidega. Aga siis toimub mõrv ja Tannie Maria asub koos kolleegidega ajalehest seda lahendama. Raamatus on hulga aafrikapäraseid toiduretsepte ja kogu teos on mõnusas aeglases stiilis, just nagu elu isegi seal Aafrika kolkas. Usun, et kellele meeldisid John McCall Smithi Proua Ramotswe lood, leiab ka Sally Andrew raamatust omale lugemismõnu.

Milena Busquets "Ka see läheb mööda"
Elegantne lugu suhetest ja armastusest ja toidust ja elamisest. Lein, vananevad naised ja nende endised mehed ja endiste meeste uued naised? Ei kõla just eriti lootustandvalt, aga Milena Busquets on kokku kirjutanud hoogsa ja teravmeelse raamatu, mille lugemine on puhas mõnu. "Ka see läheb mööda" on väljend, mis kehtib alati ja igas olukorras. Väga positiivne sedastus, kas pole?

Peter Wohlleben "Puude salapärane elu"
Mida kõike me puude kohta ei tea. Wohlbellen uurib oma kodukandi metsa, mitte mingeid eksootilisi kooslusi kaugel lõunamaal. Saksamaa on küll meile lähedal, ometi pööke meil ei kasva. Sellegipoolest on tegemist meile tuttavate metsakooslustega. Puud suhtlevad, toetavad ja armastavad üksteist. Muidugi mitte inimese lühikeses ajavaates. Kuna puud on meist palju pikaealisemad, siis ei ole neil kiiret infot sekunditega edasi anda, aga ometi nad võivad teisi puid abistada kas siis juurte kaudu suhkrulahuse edasiandmise kaudu või siis edastavad õhusignaale. See raamat muudab viisi, kuidas sa edaspidi metsa ja puudesse suhtud.

Jerome K. Jerome "Three Men in the Boat" ja "Three Men on the Bummel"
Ajatu huumoriklassika, kusjuures "Kolm meest uitamas" pole pooltki nii naljakas kui esimene, "Kolm meest paadis". Paljud üle-eelmise sajandi lõpus kirja pandud mõtted on üllatavalt kaasaegsed. Ma olen mõlemat raamatut juba mitu korda lugenud, aga ikka on hea aeg-ajalt kätte võtta. Hiljuti ilmusid neist ka eestikeelsed uustrükid.

Roy Peter Clark "50 Writing Tools" on abimees igaühele, kes kirjutab, arvab, et oskab kirjutada, arvab, et ei oska kirjutada ja kes soovib kirjutama hakata. 50 praktilist nõuannet, mis alguse poole on tehnilisemat laadi ja mida edasi, seda metafüüsilisemaks lähevad. Internetis tasuta loetav.

Helen Rappaport "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud"
Paks raamat Venemaa viimase tsaari neljast tütrest. Raamat haarab ka kõik nende ümbritsevad, eelkõige tsaari ja tsaarinna ja nende venna, troonipärija Aleksei. Kohati kannatab teos liigse detailirikkuse käes. Kaua sai ikka jaksad lugeda Tatjana ühe päeva tegemisi, mis on kirja pandud tund tunni haaval. Autor on kasutanud tsaariperekonna ja nende lähikondsete kirju ja mälestusi, aga nagu raamatust välja tuleb, hävitasid nad suure osa oma kirjadest pärast tsaari võimust loobumist. Joonistub välja armastav ja kokkuhoidev perekond, kes küll impeeriumi juhtimiseks eriti sobiv ei olnud. Jäi mulje, et tsaar tahtis igal võimalikul hetkel vaid oma naise ja lastega aega veeta, riigiasjad polnud eriti olulised. Tüdrukud kasvasid suures eraldatuses ja kuigi nad sõja ajal halastajaõdedena tegutsesid, siis eluvõõrad olid nad ikkagi. Kuidagi pole võimalik mööda minna ka Grigori Rasputinist, kelle puhul Rappaporti käsitluses ei saagi täpselt aru, miks ta nii suur vaenlane oli. Sest autor vaatab teda läbi tüdrukute ja tsaarinna silmade, kelle jaoks ta oli pühak ja nõuandja.

Leonid Mletšin "Lenin. Venemaa võrgutamine"
Mitte ainult Leninist, võiks selle raamatu kohta öelda. Mletšin kirjutab muidugi Leninist ka, aga eelkõige avab ta tema olemust läbi kaasvõitlejate ja vaenlaste. Ta püüab välja selgitada, kuidas ometi sai selline tundmatu mees revolutsiooni käivitajaks ja maailma suurima impeeriumi võrgutajaks. Ta oli geenius - lubas seda, mida ei julgenud keegi teine - lahendada kõik probleemid otsekohe! Need, kes talle järgnesid, ei mõelnud üldse, kas see kõik on ka teostatav. Jällegi - paljud nimed olid mulle küll tuttavad, aga nende taga olevad isikud mitte, ja Mletšin kirjutas nad elavaks - Nadežda Krupskaja, Lev Trotski, Aleksandr Kerenski, Inessa Armand, Aleksandra Kollontai ja ka palju uusi nimesid.