Tiina Intal "Päikesest põlenud"

Olen elu jooksul lugenud tuhandeid teiste kirjutatud raamatuid ja siin blogis kirjutanud neist hulga sõnu. Nüüd lõpuks jõudis kätte hetk, mil saan kirjutada raamatust, mis ei ole kellegi teise poolt kirjutatud.

Mul on harjumus pikematel reisidel päevikut pidada - ikka käsitsi kaustikusse - ja ühest sellisest saigi "Päikesest põlenud". See räägib minu reisidest Lõuna-Ameerikas - Peruus, Colombias ja Boliivias. "Päikesest põlenud" on eelkõige reisiraamat, kuid mitte ainult. Aga mida veel, saab lugeja lugemise käigus ise avastada.

Kirjutasin sellise raamatu, mida ma ise oleksin tahtnud enne reisile minekut lugeda. Kust saaks teada, kuhu tasub minna ja kuhu mitte, kuidas sõita kohalike bussidega, palju see maksab, kus ööbida, kuidas kohalikega suhelda ja muud kasulikku teavet. Lugesin enne sõitu läbi need raamatud, mille raamatukogust Lõuna-Ameerika kohta leidsin ja praktilist infot polnud neis õieti üheski. Seega koorman neid lugejaid, keda see ei huvita, hindade jms triviaalsusega. Aga loodan küll, et see ei ole põhjuseks raamatust loobuda, sest päris kindlasti ei ole see mingi praktiline käsiraamat. See on siiras ja aus reisipäevik, kuhu said kirja nii reisil kohatud vaatamisväärsused, inimesed kui ka isiklikud mõtted. Tihtipeale kirjutasin päevikut keset sündmusi istudes, nii et tulemus oli eriti vahetu ja värske. 

"Päikesest põlenud" on väga isiklik raamat. Päevik ongi kõige isiklikum kirjandusvorm, ma olen siin laiali laotanud oma mõtted, tunded ja teod ning need ei ole mind just alati parimast küljest näidanud. Kirjutan ka teemadest, mida tavaliselt reisikirjadest ei leia, kuid need olid minu elu osa sel perioodil.

Aga eelkõige on see siiski reisikiri, mis loodetavasti annab inspiratsiooni järgmisteks Lõuna-Ameerika reisideks, jagab praktilisi teadmisi ja kogemusi, tutvustab põnevaid inimesi ja paiku. Ning seda luban kindlasti: saab nutta ja naerda!

Lähemalt raamatu sünniloost kirjutan järgmistes postitustes.

Mõned katkendid raamatust ilmusid mõni aeg tagasi Lõunalehes.

Osta siit: Kirjastus Hunt

Paar isutekitajat:

Iquitos võttis meid vastu kuuma leitsakuga. Kuigi ka Lima näis Eestist tulnule palav ja niiske, siis siin tundus, nagu oleksime astunud aurusauna. Mõnus. Meie Airbnb korter oli väga tore: avar ja kõik vajalik olemas. See tähendas siis pesemiseks külma vett ja pesupesemiseks pesuruum, kus olid kraan ja kauss. Ventilaator oli ka ja mis sa hing veel vajad! Lk 86

Cusco lähedal asuvad Saqsaywamani kindluse varemed. Kui seda sõnamonstrumit välja öelda ei suuda, siis Sexy Woman käib ka. Kui olime mitmest trepist üles roninud, kohtasime üht meest, kes teatas, et veel on kakskümmend minutit vaja mäest üles ronida, ja pakkus, kas me ei tahaks hoopis hobustega ringkäiku teha. Hind oli 65 soli (18 eurot) nägu, selle eest sai hobuse, giidi ja käia neljas kohas. Olime juba ammu tahtnud hobustega sõita, niisiis olime nõus. Sealsamas lähedal ootas auto, istusime peale ja sõitsime hobusefarmi poole. Autos torkas pähe, et oleme toredad tüdrukud küll, istume suvalise linna peal kohatud mehega autosse ja sõidame ei tea kuhu. Siiski jõudsime peagi hobusefarmi. Lk 201

Ostsime bussijaamast piletid San Gili viivale bussile (35 000 peesot ehk 10 eurot). Küsisin, kas on ikka korralik buss koos WCga. „Jaa,” sain vastuseks, „see on suur buss, WC ja wifiga.” Bussi väljumiseni oli aega, nii istusime ootesaali maha. Varsti tuli meie juurde üks mees, kes küsis, kas me tahaksime varasema bussiga minna. No miks me siis ei tahtnud. „Vamos!” Jooksime mehe sabas läbi bussijaama. „Ruttu! Ruttu!” Meie kotid laaditi ühe bussi tahaotsa, pilet anti kellelegi ära ja meie ise ronisime bussi, teadmata, kas see on ikka õige buss. Mingit WCd siin loomulikult ei olnud, rääkimata wifist. Buss peatus teel kõigis ettejäävates asulates, võttis tee äärest inimesi peale ja lasi maha. Nii et sõitsime nelja tunni asemel kuus. Karta on, et selle bussi pilet oli odavam ka. Lk 126

Seisime San Blasi väljakul, et end pisut soojendada, kui korraga kuulsime selja tagant tuttavat keelt. Mööda sammus ei keegi muu kui Ivo Tšetõrkin, kes juhtus Amazonas Reiside grupiga täpselt samal ajal Cuscos olema. Nende reis sai järgmisel päeval otsa ja viimase õhtu veetsid nad baaris Km0, kuhu kutsusid meidki. Rohkem eestlasi me siin kohanud pole. Lk 186

Kell neli aga algas see, mille pärast Huacachinasse tullakse – bagisõit liivadüünidel (15 dollarit). Huacachina oaasi ümbritsevad kõrged liivadüünid ja nendel sõidetakse suurte rohmakate bagidega. Rihmad kinni ja sõit algas. Pärast paarisadat meetrit tuli mulle meelde, et see ei meeldinud mulle eelmine kord ju üldse. Sest juht vajutab gaasi põhja ja suunab auto otse kõrge mäeharja poole. Sul ei ole aimugi, mis selle taga on. Sealt paneb peaaegu püstloodis alla, et järgmisest düünist üles kimada. Vahepeal teeb järske pöördeid düüni serval või kihutab üle küngaste, nii et kõik hüppavad istmetel. Tore, et kõik said kõva häälega kiljuda. Tundsin, kuidas adrenaliin kehas ringi liigub. Mõistusega saad aru, et sõiduvahend on just sellisel maastikul liikumiseks mõeldud, juht on professionaal ja rihmadega oled kõvasti istme küljes kinni, aga ikka on hirmus. Eriti siis, kui ees näed ainult mäeharja ja sul pole aimugi, mis selle taga on. Mõtlesin, et kui kellelgi oleks millegipärast pudel piima kaasas olnud, siis oleks sellest sõidu lõpuks või saanud. Lk 242 

Tänan:

Kätlin Kaldmaad, käsikirja kõige esimest lugejat, kes ütles, et muidugi sa oskad kirjutada ja rohkem ei olnudki julgustuseks vaja.

Terje Tammearu, kes teatas, et siin ei ole ju õieti midagi toimetada ja saatis siis tagasi parandustest kirju käsikirja.

Anu Lemsalu, kes joonistas kaardid, ilma milleta ei saa ometi ühtegi reisiraamatut välja anda.

Kaia Aalmanni, kes oli nõus oma mugavustsoonist välja astuma, et raamat ära küljendada.

Hanneleele Kaldmaad, kes tegi imetoredad päikeselised kaaned.

Ivo Tšetõrkinit ja Aliine Lotmanit Amazonas Reisidest, kes tutvustasid mulle Peruud esimest korda ja ilma kelleta ei oleks seda raamatut juhtunud. Samuti kõiki minu reisikaaslasi, kes selle esimese reisi meeldejäävaks tegid.

Guy Gavriel Kay "A Song for Arbonne"

Guy Gavriel Kay "A Song for Arbonne" on alternatiivajalooline fantaasiaromaan. Fantaasiat tähenduses maagia on siin vähe, piirdudes mõnigate omadustega, mis preestrinnadel aitasid maailma paremini tunnetada. Ja taevas on kaks kuud. Tegevus toimub paigas, mis meenutab trubaduurideaegset Prantsusmaad. 

Algus oli kohutavalt aeglane. Esimesed 60 lehekülge ei toimunud mitte midagi ja selle läbimine oli enam kui vaevaline. Siin natuke juhtus ja järgmised 60 lehekülge läksid sama aeglaselt. Keset strateegilist arutelu või lahingumöllu hakkavad tegelased mõtisklema minevikus juhtunu üle ja seda mõnikord lehekülgede kaupa. Autor tahtis põhjalikult lava valmis seada ja tegelasi tutvustada. Tegemist on epic fantasy'ga, mis tähendab, et asjad peavadki olema suurejoonelised, naised ilusad ja mehed vägevad. Kõik olulised tegelased olid kohutavalt läbinägelikud ja terava taibuga. Mehed olid vägevad sõdalased, samas ka kõvad strateegid. Õnneks oli autor neile ka inimlikke omadusi juurde lisanud. Nii oli eriti positiivne kangelane hertsog Bertran de Talair parandamatu naistemees, rääkimata tema pimedast vaenust teise üliku vastu, mille oli loomulikult põhjustanud üks naine. Peamised vaenlased Ademar ja Galbert olid kui mõjutatava kuninga ja tema eriti kavala nõuandja karikatuurid. Kõige suurema arengu tegi läbi Blaise ja kuna enamasti näitas autor maailma tema vaatepunkti läbi, siis oli talle lihtne kaasa elada. Naistest pole ma veel rääkinud, neid oli terve hulk ja nad olid kaunid, iseseisvad, targad ja terve mõtlemisega maailmas, kus naisi nähti eelkõige vahendina poliitiliste tulemuste saavutamiseks.

Mulle väga meeldis autori kasutatud vahelduv vaatepunkt, kuigi mõnikord toimus see lausa sama lõigu sees. See annab võimaluse näha tegelasi mitmekesisemas valguses, mitte ainult nende enda mõttemaailma kaudu, vaid ka kellegi teise pilgu läbi. See lisab alati lugedes sügavust ja ahhaa-elamusi, kus ootamatult avaneb tegelane hoopis teise nurga alt.

Aga mida edasi, seda rohkem  ma sellesse maailma sisse elasin ja seda rohkem tegelased mulle korda minema hakkasid. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, teisest küljest mitte. Raamat on kirjutatud rohkem kui 30 aastat tagasi, mistap praeguseks kindlasti paljudele tundub selline loo jutustamise viis naiivne ja aegunud. Kay kirjutab kaunisti, maailm on rikas, üksikasju, mida tähele panna, hulganisti. See on üks neist raamatutest, mida on lugedes lihtne armastada, aga milles pärast käest panemist hakkad nägema vigu ja auke ja ebausutavusi. Aga kuna mina olen ikkagi suhteliselt vähe sellist sorti teoseid lugenud, siis mulle avaldas muljet. 

Olen Guy Gavriel Kay'lt lugenud "Tiganat" eestikeelses tõlkes ja nagu mäletan, oli seegi üsna paks ja aeglane. Aga seal oli maagiat rohkem ja tegevuspaik üsna erinev ning tunne, mis pärast lugemist sisse jäi, hoopis teistsugune.

2025. aasta kokkuvõte

Kaks viimast aastat on siin blogis ikaldus olnud, seega pean alustama kaugemalt. Ega ma ei luba, et edaspidi parem saab olema, aga eks näis.

Statistikat ka - mullu 100 loetud raamatut, millest 30 kuulasin ja kokku 26 110 lehekülge. Ma tegin natuke petukaupa ka, sest aasta lõpus vaatasin, et sajast on vaid seitse raamatut puudu ja ilusa numbri saamiseks otsisin välja riiulis seisvad luulekogud, mille läbilugemine suuremat aega ei võtnud. 

Varasemal kahel aastal nii palju kokku ei tulnud, sest suurema osa neist lugesin J.R.R. Tolkieni "The History of Middle Earth" sarja. See võttis kokku poolteist aastat ja nüüd olen ma põhimõtteliselt läbi lugenud kõik, mida tema kirjutistest Keskmaa kohta avaldatud on. Kokku 28 raamatut ja uskuge mind, see ei olnud lihtne lugemine. Sest Tolkien ei kirjutanud mustandit ja seejärel puhtandit. Tal oli tuhandeid lehekülge tekste, mida ta üha ümber kirjutas ja parandas ja millest tema poeg Christopher üritas sotti saada. Keskmaa ajalugu lugema hakates ootasin tegelikult midagi muud - avaldamata tekste, et pikendada oma Keskmaal olekut. Tegelikult oli Christopher Tolkieni eesmärk näidata pigem autori mõtte arengut ja nii saigi lugeda ühe ja sama teksti eri versioone, millele lisandusid tema enda põhjalikud kommentaarid. Nii olen näiteks Bereni ja Luthieni lugu lugenud vähemalt seitsmes eri versioonis, millest nii umbes kolm olid luulevormis. Kas te teadsite, et algselt oli Frodo nimeks hoopis Bingo ja et Celeborni kvenjakeelne nimi on Teleporno? Ja ma sain lahendatud ühe väga ammuse küsimuse, miks minu 1977. aasta "Kääbiku" eestikeelses tõlkes räägitakse gnoomidest. Elrondi sõnade järgi valmistasid trollikoopast leitud mõõgad gnoomid Gondolinis. Kas see on mingi tõlkeviga? Aga gnomes oligi Tolkieni esialgne nimetus noldorite kohta ja see oli nii ka "Hobbiti" esimeses trükis. Alles hiljem otsustas ta noldorite kasuks, kuna see sõna oli eksitav ja seostus lugejatel pigem hoopis teistsuguste olendite kui kõrghaldjatega. 

Seega oli väga tore pärast poolteist aastat Tolkieni kogutud teoste lugemist võtta ette midagi ilusat ja armast ja kerget. Ajaloolised naistekad on mulle ikka meeldinud, näiteks Kaari Utrio on kindel lemmik. Sara Medbergi "Kammerneitsi" ei petnud ootusi, siin sai lisaks armastusloole, mis kulges üsna etteaimatavat rada pidi, ka päris palju tollest ajastust teada (19. sajandi alguse Soome). Ja ilma selleta ei viitsiks ma selliseid raamatuid üldse lugeda. Siia otsa sai loetud Darlene Marshalli kolmik: "Piraadi saak", "Salakaubavedaja pruut" ja "Kapten Sinisteri armuke". Kui esimene raamat oli väga tore, siis viimase puhul ootasin juba lõppu. Sest igal asjal on piir ja neli ajaloolist naistekat järjest on igatahes liiga palju korraga. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt, mida ma ilmselgelt ei oska. Sest järgmisena tuli Ben Aaronovitch, kelle kõik Londoni jõgede sarja teosed ma endale soetasin ja läbi lugesin. Neid oli kokku 15 (üks jutustus on veel lugemata, aga juba laual ootel). 

See juhtus niimoodi, et käisin Cambridge'is Johnny Flynni kontserdil. Selles linnas on iga nurga peal raamatupood ja ühes neist, mis oli üldse pigem plaadipood, leidsin Ben Aaronovitchi "Londoni jõgede" sarja raamatud 4-5 naela tükk. No mitte kuidagi ei suutnud neid ostmata jätta. Hädavaevalt mahutasin kohvrisse, õnneks lennujaamas ei kaalutud. Paar puuduolevat tellisin hiljem Krisost juurde. 

Värskendav on lugeda fantaasiakirjandust, mis toimub tänapäeva suurlinnas ja kus peategelaseks on "no nonsense" politseinik. Eriti pärast poolteist aastat Tolkieni. Selles maailmas ei ole võlukunst kaasasündinud, vaid seda on võimalik õppida, kuigi teatud omadused tulevad kasuks. Võlureid on vähe, eriti Inglismaal, aga neid siiski on. Politseinik Peter Grant sukeldub pea ees tundmatusse maailma, mida, nagu selgub, asustavad igasugu poolilmaolendid. Goblinid, haldjad, ükssarvikud, kummitused, suuremad ja väiksemad jumalused, aga kõige suuremat kurja teevad otse loomulikult inimesed, eriti need, kes võlukunsti oskavad. Selgub, et Londoni jõed pole niisama lihtsalt jõed, vaid igal jõel on oma jumalus, kes siis, kui ta parajasti jões ei uju, majandab inimeste maailmas oma äranägemise järgi. Aaronovichi raamatutes on kõike - põnevust, uudsust, armastust, ootamatuid pöördeid, kuritegude uurimist, politseisüsteemi jaburat bürokraatiat ja huumorit.

Edasi tulevad lüheldased märkused ja mõlgutused nende raamatute kohta, millest midagi veel meeles on.

Jätkan fantaasiaga.

Susanna Clarke "Piranesi"

Algus ei olnud paljutöotav. Mingi imelik maailm, kus on ainult suured saalid, kivist kujud ja vesi. Selles liigub ja elab üks inimene. Ei kedagi muud. Kord nädalas kohtub ta ühe teisega ja see kõik on täiesti normaalne? Peategelane teeb uurimistööd, kaardistab ja arvutab. Üsna aeglaselt hakkab lahti harunema, et see maailm ikkagi ei ole normaalne. Heas fantaasiakirjanduses ei pea tingimata olema lohesid ja võlureid, kuigi viimastest oskab Clarke sama kaasakiskuvalt kirjutada. 

Timo Talvik "Sulid ja sulased"

Täitsa tore Eesti etno.

Michel Faber "Fahrenheiti kaksikud"
Ma ostsin selle raamatu kohe pärast ilmumist, sest tahtsin seda kindlasti lugeda. Kümme aastat ainult pidi ootama. Sain aru küll, miks ma seda toona lugeda tahtsin. Eelkõige just niminovell on ootamist väärt. Selline natuke nihestunud maailm, mis küll loo edenedes muutub loogiliseks, aga samas mitte eriti mõistetavaks. Teised jutud olid ka hea lugemine.

Ursula K. Le Guin "Lääneranniku annaalid. Annid"

Jättis külmaks, sellised kontseptuaalsed teosed kipuvad igavavõitu olema.

Roger Zelazny, Jane Lindskold "Lord Deemon"

Täitsa tore.

Andrzej Sapkowski "Crossroads of Ravens"

Uut Sapkowski raamatut pidi igal juhul lugema. Tegevus toimub ajal, mil noor Geralt on äsja koolist maailma astunud ja peab selles nüüd üksi hakkama saama. Algus ei olnud paljutõotav. Nagu oleks videomängust maha kirjutatud. Mingid mahajäetud kaevandused ja karja koletistega võitlemine. Siis läks natuke paremaks ja lõpuks selgus, et mingi süžee on ka ikka olemas. Pakun, et see on eelkõige fännidele, autor puistab siia-sinna vihjeid, mille puhul on hea noogutada, ahah, siit siis see asi alguse sai.

Loomad

Gerald Durrell "Mina ise ja muud loomad"

Kogumik Durrelli varem avaldatud ja avaldamata kirjutistest tema sajanda sünniaastapäeva puhul. Huvitava otsusena on kogu tekst uuesti tõlgitud, ka näiteks lõigud juba eesti keeles olevatest raamatutest, nagu "Minu pere ja muud loomad". Samas olid need hästi tõlgitud. Theodoresest oli saanud Theodore, aga Spiro oli õnneks endiselt Spiro, mitte Spyros. Kahtlustan, et sellise otsuse ajendiks oli eelkõige loomanimede kaasajastamine ja siis leiti, et teeme juba kõik uuesti.

Gerald Durrell "Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus..."

See ilma kaanteta kapsaks loetud raamat on mul suvilas ja seetõttu satub ikka aeg-ajalt lugemisele. Tõeline comfort food. Durrellit võib alati lugeda ja üle lugeda, ikka on tore.

James Herriot "Kõik see Issanda loomaaed", "Kui nad vaid rääkida oskaksid", "Küll mõnel loomaarstil ikka ei vea"

Herrioti raamatud mulle väga meeldivad. Need on nii südamlikud, inimesed on enamasti ilusad ja head, rääkimata loomadest. Kui nad just loomaarstile sõraga ei viruta ega hammusta. 

Jaapan

Durian Sukegawa "Oamoos" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" 

Jaapani kirjandusega ei saa ma sina peale. See on liiga võõras ja liiga imelik. Miks nad ometi niiviisi käituvad?

Arthur Golden "Geiša memuaarid"

See ei ole jaapanlase kirjutatud, kuigi põhineb ühe päris geiša päris mälestustel. Sellest sain palju paremini aru. Eks ta oligi püüe Jaapanit Lääne lugeja jaoks kirjeldada. Meeldis, et sain teada, kes olid geišad ja milline oli nende elu ja millises kultuuris nad elasid. Palju väikesi üksikasju näiteks riietumise ja söömise kohta. Ei meeldinud viis, milliseks peategelane oli kirjutatud, kuigi lugemise ajal võtsin teda just sellisena enesestmõistetavana, aga see on juba häda kõigi esimeses isikus kirjutatud raamatutega, et lugejana võtan automaatselt omaks nende vaate elule ja teistele tegelastele. Alles tagantjärele hakkan mõtlema, et see või teine asi oli küll väheke mööda.

Pierre Loti "Proua Krüsanteem"

Mõni raamat vananeb halvasti. Kui see ühest küljest oli huvitav pilguheit saja aasta tagusesse Jaapanisse, siis valge mehe kolonialistlik maailmavaade häiris kogu aeg. Autor arutab tõsimeeli, kas jaapanlastel ikka hing on. Puccini "Madama Butterfly" aluseks on see raamat, aga ooperis on konflikt väga suureks mängitud, seda siin ei ole. Kõik jäävad ellu.

Kõik ülejäänu

Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

Ilus uurimus raamatute ja kirjutamise algusajast antiikmaailmas. Siit kumab läbi (või tegelikult virutab rusikaga silma) autori suur armastus raamatute ja lugemise vastu.

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

Ma tahtsin sellest raamatust eraldi ja pikalt kirjutada, aga läks nii nagu ikka. Suurepärane.

David Foenkinos "Delikaatsus"

Prantsuslikult kerge ja lendlev armastuslugu.

Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas"
Jonasson läks vahepeal natuke tüütuks, aga see raamat oli küll tore. Kogu see ajuvaba sekeldamine piirituseajamise, õela mõisniku tasalülitamise ja omavaheliste suhetega. Tegelased on nagu Jonassonil ikka, täiesti kokkusobimatud, aga kuidagimoodi suudavad nad kambapeale saavutada erakordsed tulemused.

Hendrik Groen "Rõõm ja Rahu"

Vanadekodu raamatud olid paremad, aga ega sellel ka viga polnud.

Eva Janikovszky "Käin juba lasteaias"
Olin väga üllatunud, kui kilkasin tööl, et uus Jankovszky on ilmunud ja sain noortelt lapsevanematelt imestunud pilke. Tema "Kui ma oleksin suur" ja "Minuga juhtub alati midagi" olid minu lapsepõlves kindlad suured lemmikud, aga paistab, et vahepeal on tekkinud katkestus ja nooremad ei ole teda lugenud. Millest on kahju, aga samas saavad nüüd nende lapsed jälle Janikovszky suurepäraseid teoseid lugeda. 

Anneli Ramos Põder "Kuuba ühes hingetõmbes"

Eesti-Kuuba tüdruku üleskasvamise lugu Kuubal. Isiklik lugu ja samas suurepärane ülevaade Kuuba ajaloost ja elust-olust viimase kuuekümne aasta jooksul. 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Tore on lugeda kellegi teise mälestusi ka minu noorusajast, eriti kui need on huvitavalt ja kaasaelamist võimaldavalt kirja pandud.

Merete Mazzarella "Soodushinnaga sõit"

Jättis külmaks, aga ma pole sihtgrupp ka veel, soodushinnaga pensionärikaardini läheb mul veel veidi aega :)

Caroline de Maigret "Mida vanemaks, seda paremaks - aga ikkagi vanemaks"
See oli küll eakohane teos, aga pigem teada-tuntud tõdede ülekordamine. Minu jaoks mitte midagi sellist, mida poleks varem teadnud või mida ma oleksin tahtnud kasutusele võtta.

 

Aliis Aalmann "Kes aias"

Loen ja saan aru, et need lood on väga hästi kirjutatud. Ometi ei pannud need mind kaasa elama. Noorte naiste ängid ei lähe mulle enam korda. Aga nagu veidi varem selgus, siis pensionäride omad ka veel mitte. 

Aino Pervik "Arabella, mereröövli tütar"

Seda raamatut ma lapsepõlves ei lugenud, seega pole erilisi mälestusi peale filmi. Aga see pole üldse ainult lasteraamat. Siin on nii palju kihte ja kõlbab väga hästi ka minusugusel vanainimesel lugeda.

Dodie Smith "Ma vallutan lossi"

Üllatuslikult meeldiv teos. Tasus lugemist küll.

Loone Ots "Armastus"

Armastusest selle eri vormides. Tegelased on ajaloost ja miks ei oleks võinud nende elus selliseid asju juhtuda. Tegevus toimub vaid ühe ööpäeva jooksul, aga selle sisse mahub nii palju. Eelkõige mõtteid ja tundeid. Igal tegelasel on oma hääl ja Uku Masingu peatükid oleks nagu ta ise kirjutanud. Väga hea.

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Väga meeldis. Midagi lootusrikast ja kaunist, kus inimene ei ole inimesele hunt ja päriselt ka hoolitakse üksteisest. Tore on teada, et kusagil on selline maailm olemas, olgu siis ainult raamatus.

 
Anne Glenconner "Mida siis veel?"

Žanr: aristokraatide raskest elust. Glenconneri "Seltsidaam" keskendus eelkõige tema tegevusele printsess Margareti seltsidaamina, siin on ta rohkem kirjutanud just omaenda elust, mis oli hoolimata vägagi privilegeeritud seisusest ja elust vahel üsnagi kohutav. Samas kirjutab praegu 93 aastane autor oma elust siiski positiivse ja humoorika nurga alt. Peatükk kõrgklassi lapsehoidjatest on tõeline kuld.

 
Elizabeth Gilbert "Eat Pray Love"

Lõpuks jõudsin selleni ka. Jättis külmaks. Rooma osa oli ok, sealt edasi läks liiga lopsakaks. Minu jaoks oli kõike liiga palju. Ääretult enesekeskne raamat, mis ei ole etteheide, sest kuidas veel oma elust kirjutada, kui mitte ennast kõige ettotsa sättides. Või noh, tegelikult on võimalik ka niimoodi kirjutada, kohe tuleb meelde Tamara Miljutina "Inimesed minu elus", mis on muidugi täiesti meelevaldne seos ja ei puudu üldse asjasse.

 

Aurora Venturini "Täditütred"

See oli täiesti pöörane teekond, millel tuleb lasta end kanda, sest muidu võib ära uppuda. 

Veera Saar "Ukuaru"

Siiani oli näinud ainult filmi ja üllatusega selgus, et raamatul on kaks osa. Minna ja Aksli lugu on esimeses, teises osas aga on peategelaseks üks teine noor naine, kes samamoodi mehe ja maailmaga võitlust peab pidama. Sealsamas Ukuarul. Esimene oli huvitavam.

Sylvia Frank "So Long, Marianne"

Leonard Coheni ja Marianne Ihleni armastuslugu. Ma vaatasin pärast lugemist ka samanimelise seriaali ära ja nüüd on need kaks mul peas segamini. Coheni muusikat olen omal ajal palju kuulanud, nüüd sai tema isik ka natuke rohkem liha luudele. Aga Mariannest ei teadnud ma varem peale nime üldse mitte mitte midagi ja siin on ta võrdväärne tegelane.

murca "Kaks hunti"

Mul on luulega viletsad suhted, aga see siin oli päris hea. Isegi mina sain aru, mida öelda taheti.

Toon Tellegen "Ritsika tervenemine"

Tüütu mõistujutt depressioonist. Polnud minu tassike teed.

Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Juba Hannahi eelmise Poirot raamatu järel leidsin, et pole suurem asi, aga olin selle juba ära unustanud, nii et ostsin uue ka. Hannah võib olla hea kirjanik, aga see raamat ei olnud ei hea Poirot ega isegi mitte kuigi hea krimka. Lõputud vestlused, kus keegi midagi ei ütle ja mis kuhugi ei vii ning Agatha Christie'st oli asi kaugel.

Gert Kiiler "Mineviku eest ei pääse"

Vot selline peab üks hea krimka olema. Hoogu ja tagaajamist, kõvasid mehi ja kauneid naisi.

Nancy Birtwhistle "Puhtalt ja looduslikult" ja "Green Living Made Easy"

Nancy Birtwhistle on inglanna, kes võitis mõned aastad tagasi British Bake-Offi ja kes jagab sotsiaalmeedias küpsetiste retsepte ning nippe säästlikumaks ja planeedisõbralikumaks eluks. Ta on hirmus tore Yorkshire'i aktsendiga proua ja tema retseptid ja nipid on kõik lihtsad ja kergesti järele tehtavad. Ta viskab rasvased grillrestid ööseks muru peale ja hommikul on need nagu ime läbi vaid lapiga üle tõmmates puhtad. Ta õpetab, kuidas kastanimunade või luuderohulehtedega pesu pesta. Sissekuivanud plekid saab välja soolvee või äädikaga. Ta küpsetab jõulupudingut kümme tundi sajakraadises ahjus ja tulemus on imeline (proovisin järele). Ta näitab, kuidas kausitäiest õuntest saab nii moosi kui ka äädikat.

Nancy on avaldanud päris mitu raamatut, mõni on puhtalt kokaraamat, teistes kirjutab muudest keskkonnasõbraliku elamise viisidest. Eesti keelde on tõlgitud kõige esimene, "Puhtalt ja looduslikult", mis keskendub puhastusvahenditele ja puhastamisele. "Green Living Made Easy" sisaldab peatükke toiduvalmistamise, puhastamise, aiatööde ja muude käsitööprojektide kohta. Kõik suunitlusega sellele, kuidas säästlikumalt (nii raha kui ka keskkonna mõttes) elada. 

Nancy propageerib rohelist loodusesõbralikku eluviisi, ilma et oma elu keeruliseks peaks tegema ja liiga palju maksma. Äädikas, pesusooda, söögisooda, piiritus - juba neist piisab, et peale hakata. Ka mina segasin kokku mitu kodust puhastusvahendit, mis ei sisalda loodustkahjustavaid kemikaale ja mis tõepoolest töötavad. Kuigi ökotooteid saab poest ka osta, siis on need üsna kallid ja ise äädikat ja eeterlikku õli kokku segades saab kõvasti odavamalt (leidsin Leedust ühe e-poe, kust saab koostisosi hea hinnaga ja suuremas koguses tellida).

Igatahes, ostke mõni tema raamat, mõne hea nipi paremaks eluks leiab sealt kindlasti, kui ka kastanimunadega pesu pesema hakata ei taha. Või jälgige sotsiaalmeedias, sest ta ei ole üldse kade ja paneb oma retseptid ja juhised postitustesse kenasti kirja.

Küll aga tahan kobiseda eestikeelse raamatu tõlke üle. Tõlkija või toimetaja on teinud väga vähe kodutööd ja tõlkinud vaid sõnu. Näiteks eco-friendly washing-up liquid on eesti keeles keskkonnasõbralik pesuvahend. Mis vahendit siin mõeldi, kas nõude-, pesu- või hoopis autopesuvahendit? Mida sa poest ostma lähed? Ma võin täie kindlusega öelda, et Nancy mõtleb siin nõudepesuvahendit. Eesti lugejale vajab selgitust ka valge äädikas. Mis Inglismaal on viieprotsendine. Meil müüakse 30% äädikhapet ja nende kahe segiajamine võib lausa ohtlikuks osutuda. Ja kas keegi on kunagi näinud müügil köögiviljaõli? Vegetable on tõepoolest köögivili, aga vegetable oil siiski taimeõli. Köögiviljaglütseriin esines õnneks vaid ühes kohas ja sellest sai hiljem taimne glütseriin.

Tõlkinud Inna Serikova

https://www.nancybirtwhistle.co.uk/

Tove Jannson, Tuulikki Pietilä "Ülestähendusi saarelt"

Mõni raamat tuleb koju, sest ma tahan seda kindlasti lugeda, mõni raamat tuleb, sest kingiti, mõni raamat sellepärast, et ma tahan, et see mul riiulis seisaks ja mõni raamat seetõttu, et on lihtsalt ilus.

Tove Jannsoni ja Tuulikki Pietilä  "Ülestähendusi saarelt" on väga ilus raamat. Aga lisaks on ta ka lugemist ja kaasamõtisklemist väärt.

Jansson ja Pietilä elasid Soome lahes asuval Klovharu saarel ligi kolmkümmend suve. Suur osa raamatust koosneb algusaastate märkmetest, kui nad saare leidsid ja sinna maja ehitama asusid. Janssoni päevikukirjed vahelduvad nende majaehitaja Brunströmi märkmetega selle kohta, milliseid ehitusmaterjali osteti, mis ilm oli ja mida söödi, aga seal on ruumi ka mõtetele, et on paras aeg sõita Hattulasse ja vaadata, kas leiab vesiroose, mis taluvad soolast vett. 

Jansson oskab kirjutada 30 aastat saarel elamisest nii tundeküllaselt ja siia alla käivad ka paadid, mootorid ja tööriistad. Või ürt-merisalat, mis õitseb põhjapoolsel rannal ja liiv-vareskaer rannaniidul. Õhus on pääsukesed, hahad ja helikopterid. Kõiki neid tuleb tervitada. Igavene võitlus kajakatega, kes saart enda omaks peavad ja pidev töö - tuleb püüda kala, teha puid, tassida vett. Elu nii kaugel saarel on ju väga lihtne ja ilma igasuguste mugavusteta. 

Võib juhtuda, et inimesed muutuvad pikka aega kahekesi elades vaikseks, vähemalt saarel küll. Teineteisele öeldakse peamiselt argipäevaseid asju, ja kui argipäev toimib nagu vaja, siis räägitakse veelgi vähem. Kui juba liiga vaikseks jäi, läksin üles mäe otsa, kus kas kajakad kisasid täiesti kõrist või oli vähemalt tuulel ja ilmal midagi öelda, ning vahel täieliku tuulevaikusega võis pihlaka all või verandatrepil seistes kuulda maapinnal toimuvaid vaevuaimatavaid lakkamatuid protsesse, eriti öösiti. Ja udus hüüdsid paadid.

Alati, kui udu hakkas tekkima, ütlesime teineteisele, et nüüd tuleb udu, seejärel ütlesime iga kord, et tuligi udu, ja siis ei olnudki selle kohta rohkem midagi öelda.

Ma tüdinesin meist ära, minu jaoks olime igavaks muutunud. (lk 76-77)

Tuulikki Pietilä pildid on Tove Janssoni tekstiga võrdselt olulised. Mina ei ole kunagi üheltki Soome lahe saarelt merele vaadanud ja nende maalide kaudu saan seda teha.

Tove Janssoni "Suveraamat" on kindlalt üks parimaid asju, mida ma kunagi lugenud olen. Neis kahes on palju ühist, meri ja selle stiihia, elu väikesel saarel, kus ei saa kunagi kindel olla, mille meri järgmisel korral kaasa viib, aga kus sellegipoolest tehakse küttepuid ning istutatakse lilli ja puid.

 "Ülestähendused" ilmusid esmakordselt 1996. aastal, pärast seda, kui Jansson ja Pietilä olid saarelt lõplikult ära kolinud. See on omamoodi hüvastijätt ja kolmekümneaastane armastuslugu, kus hoolimata kaaslase ettearvamatusest ja hootistest vihapursetest jääd teda ikka alati armastama. Sest ta on sulle pakkunud nii palju rahu ja vaikset rõõmu.

Tõlkinud Maarja Aaloe

Loetud raamatute nimekiri 2026 (täiendamisel)

1. Morgan Housel, Raha psühholoogia (audio)
2. Bill Bryson, Notes from a small island
3. Leonora Carrington, Kuuldesarv
4. Sabahattin Ali, Kasukaga madonna (audio)
5. Hasso Krull, Igavene taastulek
6. Graham Greene, Idaekspress
7. Jaagup Mahkra, Vaarisa moodi
8. Kristina Sabaliauskaitė, Silva rerum
9. Ben Aaronovitch, The Masquerades of Spring
10. Jonathan Balcombe, Mida kala teab
11. Kristi Saare, Kuidas alustada investeerimisega (audio) 
12. Henry Rider Haggard, Motezuma tütar
13. Antti Tuomainen, Väike Siber
14. Anne Glenconner, Mõrv Mustique'il
15. Jaan Kaplinski, Piirpääsukese Euroopa
16. Guy Gavriel Kay, A Song for Arbonne
17. Leil Lowndes, Kuidas rääkida ükskõik kellega
18. Natalia Ginzburg, Perekonnaleksikon (audio) 
19. Sophie Hannah, Kuidas pidada vimma
20. James Herriot, Koerajutud
21. 
    

Loetud raamatute nimekiri 2025

1. Sara Medberg, Kammerneitsi
2. M. C. Beaton, Malbe daami surm
3. Allan ja Barbara Pease, Vastus
4. Darlene Marshall, Piraadi saak
5. Darlene Marshall, Salakaubavedaja pruut
6. Darlene Marshall, Kapten Sinisteri armuke
7. Truman Capote, Hommikueine Tiffany juures (audio)
8. Leonardo Padura, Sügismaastik (audio)
9. Irene Vallejo, Lõpmatus papüürusroos
10. Ursula K. Le Guin, Lääneranniku annaalid. Annid (audio)
11. Mea Salo, Toortoidu käsiraamat
12. Kairi Look, Tantsi tolm põrandast
13. David Foenkinos, Delikaatsus
14. Arthur C. Clarke, Ajaodüsseia. Aja silm (audio)
15. Roger Zelazny, Jane Lindskold, Lord Deemon (audio)
16. Jonas Jonasson, Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas (audio)
17. Ben Aaronovitch, Rivers of London
18. Ben Aaronovitch, Moon over Soho
19. Hendrik Groen, Rõõm ja Rahu (audio)
20. Ben Aaronovitch, Broken Homes
21. Philip Matyszak, Iidses Ateenas viie drahmiga päevas
22. Pierre Loti, Proua Krüsanteem
23. Ain Kütt, Kadunud sõrmuse mõistatus
24. Brian Fagan, Nadia Durrani, Horisontaalne ajalugu
25. Ain Kütt, Kolme kaardi mõistatus
26. Ben Aaronovitch, Whispers Under Ground
27. Ben Aaronovitch, Foxglove Summer
28. Ben Aaronovitch, The Furthest Station
29. Ben Aaronovitch, The Hanging Tree
30. Ben Aaronovitch, Lies Sleeping
31. Eva Janikovszky, Käin juba lasteaias
32. Ben Aaronovitch, False Value
33. Meelis Kraft, Korstnapühkija Ove ja Tartu uputus (audio)
34. Anneli Ramos Põder, Kuuba ühes hingetõmbes (audio)
35. Ben Aaronovitch, Amongst Our Weapons
36. Brigitta Davidjants, Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte (audio)
37. Viivi Luik, Ajaloo ilu
38. Mirjam Männik, Tüdrukud kolmandalt
39. Bernardine Evaristo, Tüdruk, naine, keegi teine (audio)
40. Leelo Tungal. Seltsimees laps
41. Arthur Golden, Geiša memuaarid
42. Merete Mazzarella, Soodushinnaga sõit
43. Silvia Pärmann, Kusagil maailma lõpus
44. Ben Aaronovitch, Tales from the Folly
45. Ben Aaronovitch, What Abigail Did That Summer
46. Bill Bryson, Jalutuskäik metsas (audio)
47. Anniina Ljokkoi, Liisa Kaski, Taimsed pärimustoidud
48. Ben Aaronovitch, October Man
49. Ben Aaronovitch, Winter's Gifts
50. Nancy Birtwhistle, Green Living Made Easy
51. Kristiina Ehin, Südametammide taga (audio)
52. Ben Aaronovitch, Stone Sky
53. Gerald Durrell, Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus...
54. M. C. Beaton, Ausa mehe surm
55. Caroline de Maigret, Mida vanemaks, seda paremaks - aga ikkagi vanemaks (audio)
56. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja nõiutud kabel
57. James Herriot, Kui nad vaid rääkida oskaksid
58. Hendrik Relve, Retked põlisrahvaste omailmadesse (audio)
59. James Herriot, Küll mõnel loomaarstil ikka ei vea
60. Dodie Smith, Ma vallutan lossi
61. Urmas Vadi, Kuu teine pool (audio)
62. Tove Jansson, Suveraamat (audio)
63. Fred Jüssi, Rebasetund (audio)
64. Loone Ots, Armastus
65. Seppo Zetterberg, Reisimuljeid vanadest Baltimaadest (audio)
66. Gina Viliune, Tappev arkebuusilask
67. Aliis Aalmann, Kes aias
68. Mariana Leky, Mida siit näha võib (audio)
69. Timo Talvik, Sulid ja sulased (audio)
70. Durian Sukegawa, Oamoos (audio)
71. Aisling Leonard-Curtin, Trish Leonard-Curtin, Väikeste sammude jõud
72. Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar (audio)
73. Anne Glenconner, Mida siis veel? (audio)
74. Elizabeth Gilbert, Eat Pray Love
75. Andrzej Sapkowski, Crossroads of Ravens (e)
76. Nancy Birtwhistle, Puhtalt ja looduslikult
77. Aurora Venturini, Täditütred
78. Veera saar, Ukuaru
79. Nikolai Samohhin, Maailma Otsa!
80. Marguerite Yourcenar, Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik (audio)
81. Sylvia Frank, So Long, Marianne (audio)
82. James Herriot, Kõik see Issanda loomaaed
83. murca, Kaks hunti
84. Gerald Durrell, Mina ise ja muud loomad
85. Toon Tellegen, Ritsika tervenemine (audio)
86. Anna Gavalda, Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks (audio)
87. Miranda July, All Fours
88. Gert Kiiler, Mineviku eest ei pääse
89. Haruki Murakami, Lõuna pool piiri, lääne pool päikest (audio)
90. Agatha Christie, Magav mõrv
91. Sophie Hannah, Aasta viimane surm
92. Tove Jannson, Tuulikki Pietilä, Ülestähendusi saarelt
93. Susanna Clarke, Piranesi
94. Eeva Park, Hundirattas
95. Morgan Housel, Nii nagu ikka (audio)
96. Michel Faber, Fahrenheiti kaksikud
97. Hando Runnel, Avalikud laulud
98. Kalju Kangur, Vale mees vaadis
99. Michel Lambert, Kolmas trepiaste
100. Kristiina Ehin, Aga armastusel on metsalinnu süda

Loetud raamatute nimekiri 2024

1. Karel Čapek, Aedniku aasta
2. Anna Haava, Väike luuleraaamat
3. J.R.R. Tolkien, Sauron Defeated
4. Liis Puis, Meditsiinimüüdid ja nende teaduslikud selgitused (audio)
5. Kiti Põld, Minu taaskasutus
6. U. Liivaku, H. Meriste, Kuidas seda tõlkida
7. Stella Gibbons, Musta masenduse talu (audio)
8. Siegfried von Vegesack, Jaschka ja Janne (audio)
9. J.R.R. Tolkien, Morgoth's Ring
10. Jonas Jonasson, Prohvet ja idioot (audio)
11. Lucy Foley, Jahiseltskond (audio)
12. J.R.R. Tolkien, The War of the Jewels
13. Mae Lender, Minu Lõunamaa (audio)
14. Marko Mäetamm, Vanaisa. Grandfather
15. Colleen Cambridge, Mõrv Mallowan Hallis (audio)
16. Colleen Cambridge, Mürgi jälg (audio)
17. Lia Virkus, Siire Vanaselja, Aias sajab saia (audio)
18. Martha Wells, Allumatuse protokoll (audio)
19. Monique Roffey, Black Conchi näkk (audio)
20. J.R.R. Tolkien, The Peoples of Middle-earth
21. J.R.R. Tolkien, The Nature of Middle-earth
22. Fannie Flagg, Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus (audio)
23. Colleen McCullough, Ogalinnud
24. J.R.R. Tolkien, Farmer Giles of Ham
25. Robert MacFarlane, Jackie Morris, The Lost Spells
26. Joel Jans, Rõngu roimad
27. Jeanette Winterson, Love
28. Indrek Hargla, Apteeker Melchiori apokrüüfid
29. Andrzej Sapkowski, Tuleproov (audio)
30. Clara McKenna, Mõrv Keyhaveni lossis (audio)
31. Lucas Buchholz, Tasakaalu raamat. Vestlused kogi tarkadega
32. Katrin Alujev, Elamise kergus (audio)
33. Annabel Streets, Susan Saunders, Hea pika elu projekt (audio)
34. Claire Keegan, Sellised väikesed asjad (audio)
35. Stefania Auci, Sitsiilia lõvid (audio)
36. Nino Haratischwili, Kaheksas elu I
37. Gert Kiiler, Saatus koosneb juhustest
38. Kai Haldre, Kristel Ehala-Aleksejev, Jaan Vogelberg, Marika Hanson, Naise tervis
39. Stefania Auci, Lõvide talv (audio)
40. Douglas Adams, Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas (audio)
41. Douglas Adams, Universumi lõpu restoran (audio)
42. Nino Haratischwili, Kaheksas elu II
43. Tom Felton, Võlukunsti teine pool (audio)
44. Joosep Sarapuu, Džungli(s)lumm
45. Katrin Saali Saul, Naiseks olemise kunst (audio)
46. Maarja Undusk, Ellen Niit: Heleda mõtte laast
47. Agatha Christie, Kurjakuulutav kevad
48. Nicklas Brendborg, Meduusid vananevad tagurpidi (audio)
49. Marion Chesney, Kiirustav surm
50. Kristina Birk-Vellemaa, Sekspositiivseks
51. Peeter Kard jt, Korilase käsiraamat II
52. Anne Carson, Linnade elu
53. James Herriott, Ja kõigi loomade üle ... I
54. Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees, Kübeke elutervet vihkamist (audio)
55. Martha Wells, Väljumisstrateegia (audio)
56. Indrek Hargla, Mõisa köis
57. Amor Towles, Härrasmees Moskvas
58. Mark Twain, Elu Metsikus Läänes (audio)
59. Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril
60. Kirke Männik, Diskotramm teeb diskoavarii

Sophie Hannah "Hercule Poirot' püha öö"

Sophie Hannah kirjutatud "Hercule Poirot' püha öö" on uus Agatha Christie tuntuima detektiivi lugu. Järjekorras juba viies. 

On 1931. aasta 19. detsember ning Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool valmistuvad üheskoos veetma kauaoodatud rahulikke jõulupühi, kui neid kutsutakse uurima kuritegu: Norfolkis on ühes haiglapalatis mõrvatud mees. Edwardi ema Cynthia Catchpool nõuab, et Poirot jääks koos temaga rannikul paiknevasse viletsas seisus härrastemajja kogu pühade ajaks, kuni on selle mõistatuse lahendanud.

Catchpool peab koos Poirot'ga suunduma ebamugavasse ja külma maamajja, kus on jõuludeks kokku tulnud üsna värvikas seltskond. Traagiline majaperenaine, Catchpooli kohutav ema (inspektori vaatenurgast muidugi), kaks sõjajalal olevat õde ja nende mehed ning muidugi majaperemees, kentsakas mehike, kes tahab tingimata ise tapja välja selgitada, enne kui oma surmahaigusele alla vannub. 

Kohalik inspektor on muidugi tuhm nagu aiateivas, kuid see-eest väga enesekindel. Autor kirjeldab Poirot kannatusi mõnuga, kuid paistab, et seekord üritab keegi tõepoolest kuulsat detektiivi rajalt maha saada.

Kui olen varem kurtnud, et Hannah koob oma teostes liiga keerulisi intriige, siis siin on olukord kenasti tasakaalus ja kuidagi tundub, on Hannah rohkem tabanud Christie stiili, või siis olen tema kirjutatuga juba harjunud, enam ei tekkinud sellist võõristustunnet, nagu varasemate teoste puhul, et oleks nagu Christie, aga ei ole ka. See teos oli igatepidi Christie vääriline lugemissoovitus.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Agatha Christie "Miks nad ei kutsunud Evansit"

Neid Agatha Christie raamatuid, mida ma lugenud pole, ei ole eriti palju, aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut "Miks nad ei kutsunud Evansit". Mis on väga tore, sest Agatha Christie lugemine on enamasti ikka väga meeldiv ajaviitmise võimalus. Tegemist on kordustrükiga, mis on veel eriti hea, sest olgem ausad, 90ndatel välja antud viletsal paberil ja laguneva köitega raamatud tulekski uuesti välja anda, mida jõudumööda ka tehakse. Aga tegemist on ka uustõlkega, mis on veel eriti tänuväärne tegevus, seda tehakse üsna harva, sest see on ju kallis, kuid nii mõnigi tolle aja tõlgetest ei kannata erilist kriitikat.

Selles teoses lahendavad kuritegu Bobby Jones, keda tema isa peab haletsusväärseks nooreks tobuks ja kes esmapilgul eriti terase pliiatsina välja ei paista. Teiseks uurijaks on Bobby lapsepõlvesõber leedi Frances. See kokkusobimatu paar asub tarmukalt kuritegu lahendama, mille põhiküsimus on muidugi "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Kes on Evans ja miks teda kutsuma pidi, selgub lõpuks ka, pärast hulka ohtlikke seiklusi, kus peakangelased pidevalt peaaegu surma saavad. Siin on ehk tänapäeva lugeja jaoks liiga palju kokkusattumusi, ümberkehastustumisi, viimase hetke pääsemisi, femme fatale'e jne. Aga mõnus on lugeda rahulikult kulgevat raamatut, kus pole mingeid võigaste laipade kirjeldusi ega lapserööve, vaid vana hea mõrv, mille ajendiks on raha.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak

Maria Palusalu "Naadimetsast paradiisiks"

Kõigeapealt pean alustama sellest, et ma pole kunagi aiapidamise vastu erilist huvi tundnud, hoolimata sellest, et olen kõik oma suved veetnud suure aiaga suvilas. See oli vanemate pärusmaa ja minu panus piirdus enamasti muru niitmise ja saaduste tarbimisega. Aga ükskord tuleb kätte aeg, kus saad aru, et kui tahad ka edaspidi nautida mõnusat suve oma aias ja selles kasvavaid lilli ja aedvilju, tuleb hakata ise ka midagi tegema, sest vanemad ei ole igavesed.

Maria Palusalu "Naadimetsast paradiisiks" tundus olevat just selline raamat, millest alustada. Autor lubab teha samm-sammult selgeks, kuidas saada ilusat ja - mis kõige tähtsam - vähe hoolt nõudvat aeda. Hooldusvaba aeda pole muidugi olemas, aga kui on valida põlvili maas rohimise või pika varrega kõpla vahel, siis valin igal ajal viimase. 

Palusalu ütleb, et Eestis haritakse aedu ikka veel keskaegsete meetoditega ja et on võimalik palju lihtsamalt hakkama saada. Eelkõige on oluline saada lillepeenrad vabaks püsiumbrohtudest. Ega selleks lihtsat vahendit ei ole, kõige tõhusam on need lihtsalt välja kaevata. Mis on ikka päris suur ja raske töö. Teine väga oluline asi on kava. Enne kui asuda õhinal uusi põnevaid taimi koju tooma, tuleb läbi mõelda kujundusplaan, valida aia tingimustega sobivad taimed, teha istutusplaan ning alles seejärel labidas mulda lüüa.

Kui algul oli ema rõõmus, et ma lõpuks ometi olen hakanud aiapidamise vastu huvi tundma - ta pidi seda ootama üle neljakümne aasta - siis varsti muutus ta pisut kahtlevaks, kui ma oma uute teadmistega teda ründama asusin. Kõigepealt on vaja välja vahetada kõik tööriistad, siis teha ümber aiaplaan, kaevata välja umbrohud, istutada uued taimed, luua lilleniit, tekitada õunapuude alla taimestus, ... ja siis hoogu pidada. Ostsin küll mitu uut tööriista, aga ülejäänu jääb ehk tulevasteks aastateks.

Raamat on jaotatud seitsmeks osaks - kujundusplaan, õigete taimede leidmine, istutusplaan, pinnase ettevalmistus ja rajamine, töövõtted ja tööriistad. Tore on see, et tegemist on Eesti autoriga, mitte tõlkeraamatuga, seega saab kindel olla, et soovitused sobivad meie kliimasse. Autor Maria Palusalu, üks pereettevõtte Palusalu Aedade liige, on hariduselt maastikuarhitekt, mis raamatus selgelt ka välja tuleb, sest tõesti suur osa teosest on pühendatud kujundus- ja istutusplaani koostamisele.

Peab silmas pidama, et see raamat räägib iluaia rajamisest, köögiviljade ja kasvuhoonete kohta tuleb mujalt infot otsida. Samuti on Palusalu aia puhul tegemist nn Inglise aiaga, mis näiteks minu ema silmale on liiga tihe, liiga lopsakas ja liiga umbrohte täis. See viimane käib siis mõnede peenrasse istutatud lillede kohta, mis tema arvates on pigem ilusate õitega umbrohud kui lilled. Aga igal juhul saab siit palju häid ideid ja eelkõige aia harimist lihtsustavaid töövõtteid ja nippe, isegi kui sinu oma aed teistsuguse kontseptsiooniga on. Näiteks vali vähe hoolt nõudvad taimed, mis ei vaja suvel pidevat kastmist, kujunda istutused selliselt, et kogu mullapind oleks taimedega kaetud (nii ei jää umbrohtudele ruumi) ja parem tee üks suur kui mitu väikest peenart. Kõige rohkem on sellest raamatust kindlasti kasu uue aia rajajale. Üldmulje on natuke fragmentaarne, eri infokilde on puistatud kõigisse osadesse.  Siin on palju inspireerivaid fotosid kaunitest aedadest ja taimedest. Kokku saab võtta Maria Palusalu sõnadega: "Kõige rohkem õpid uusi asju tehes - hakka pihta."

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Martha Wells "Tehislik seisund"

Martha Wellsi "Tehislik seisund" on järg tema raamatule "Kõik süsteemid punases", kus tegutseb android, kes nimetab ennast mõrtsukbotiks. Teises osas läheb ta otsima põhjust, miks ta end niimoodi nimetab. Sest kunagi üle-eelmises elus on ta tapnud hulga inimesi, mida temasugune turvabot, kes on loodud inimeste kaitsmise jaoks, ei tohiks üldse saada teha. Selleks peab ta, oh õudust, liikuma läbi tihedalt rahvastatud jaamade, suhtlema inimestega ja selle juures mitte nägema välja, nagu oleks ta android. Ta sokutab end ühe inimtühja laeva peale, mis aga osutub eriti võimsa ajuga transpordibotiks. Nende omavaheline suhtlus ja koostöö oli tervameelne ja tore lugeda. Peagi hakkab keegi tema elu kallale kippuma ja olukord läheb üsna pingeliseks. Selles raamatus on kõvasti turvasüsteemide skannimist ja nendesse häkkimist, üksteisega voo kaudu suhtlemist, infopakettide allalaadimist, ühesõnaga üsna tehniline värk, mida aga tasakaalustavad peategelase liigseltki inimlikud mõtted ja tunded. 

"Kõik süsteemid punases" meeldis mulle väga, parajalt tegevust, hea lühike, ei mingit venitamist. "Tehislik seisund" enam nii põnev ei olnud. Raamatu esimene kolmandik kulus suuresti peategelease sisekaemuse peale, mis ei viinud ei tegevust edasi ega polnud ka üleliia põnev. Esimese osa tugevused on siiski ka siin alles, eriti teose lühidus, aga sellesse nappi 143 lehekülge mahtus lugu kenasti ära ja puudu ei tulnud. Endiselt tuleb kiita Liis Rodeni kaanepilti.

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

Teised kirjutavad: loterii, Ulmekirjanduse baas, Sulepuru, Loterii

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Pudinaid 13

Lühidalt viimasel ajal ja pisut varem loetud raamatuist.

Charles Spence "Gastrofüüsika"

Ootasin sellest teosest midagi muud, seega oli väike pettumus, kuigi palju uusi ja põnevaid asju sai teada. Spence kirjutas oma raamatu eelkõige restoraniomanikele ja toidutootjatele, seetõttu ja nagu ta ise raamatus kirjutab, ootused on väga tähtsad. Kui eeldame, et toit maitseb mingil viisil ja see nii ei ole, hindame seda toitu hoopis madalamalt kui siis, kui me oleksime uudseks maitseelamuseks rohkem valmis olnud. Näiteks roosakaspunased toidud peaksid maitsema magusad. 

Teadsin juba varem, et toidu maitsele avaldab mõju taldriku värv ja suurus, aga see on alles algus. Tegelikult avaldab sellele, kuidas me toitu hindame, mismoodi see meile maitseb ja kas me saame kõhu täis või mitte, väga palju muid tegureid. Kahvli-noa materjal ja raskus, ümbritsevad helid ja lõhnad, isegi laudlina tekstuur. 

Põhimine nõuanne - mida iganes te ka toiduga ei teeks, ärge kunagi kasutage joomiseks kõrt! Sest lõhn on osa maitseelamusest ja me ei tunne seda üksnes ninaga, vaid ka läbi suu ja kõrt kasutades jätate te end ilma suurest osast maitseelamusest!

Stanley Tucci "Maitsed minu elus"

Stnaley Tucci on Itaalia päritulu Ameerika näitleja, kellest ma midagi ei teadnud, kuigi lugedes tuli välja, et olen näinud tema filmi "Suur õhtusöök", mis oli väga hea, sest sellest oli raamatus palju juttu. Loed ja imestad, kuidas nii paljud inimesed on toidu koha pealt täiesti obsessiivsed, eriti kui nad on itaallased. Ja kuidas väga väikesed nüansid muudavad toidu maitset ja olemust. Killuke võid või jupike juustu keeduvees ja ongi kohe hoopis teine toit. Raamatus on hulk retsepte ja suud vett jooksma ajavaid toidutegemise ja söömise kirjeldusi. Tuccil on ka hea huumorimeel ja oskus iseenda üle naerda. Filmimaailmast kirjutab ta muidugi ka, aga rõhk on pigem toidul, inimestel ja mälestustel. 

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu esimene Murakami. Mida iganes ma sellest ootasin, oli see hoopis midagi muud. Pärast lugesin autori järelsõna ja sain aru, et ta oligi proovinud kirjutada üsna teistugust raamatut kui varem. Esiteks püüdis ta kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks tuua fookusesse häbelikkusetus. Autor vabandab, et "see ei ole ei radikaalne, ei šikk, ei intellektuaalne, ei postmodernne ega ka eksperimentaalne romaan. See on lihtsalt tavaline realistlik romaan. Pidage seda silmas, kui te seda loete." Ja et tegelikult ei ole see ka mingi armastusromaan, arenguromaan oleks täpsem nimetus. Tore, lugemise ajal ma midagi silmas ei pidanud, aiva imestasin, et ahsoo, et siis selline romaan. Ega mul autorile siin midagi juurde lisada polegi, õigust räägib.

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Gert Kiiler on kirjutanud Ameerika krimikirjanduse klassika stiilis loo kõvade meeste ning ilusate ja saatuslike naistega. Ainult et tegevus toimub Viljandis, kus 60ndatel pole mingit nõukogude võimu, kuid on kasiinod ja džäss ja ootamatult palju kuritegeliku mõtteviisiga tegelasi. Hoogne ja vaimukas, ei sisalda ühtegi sarimõrvarit ega lapsepõlves traumeeritud psühhopaati. 

Ain Kütt "Sagadi paruni mõrvalood"

Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudest räägitakse kogu aeg, aga kuidagi on kõrvale jäänud mitte vähem huvitav Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari. Praeguseks on ilmunud neli lugu ja iga raamatuga läheb aina paremaks. Tegevus toimub 1820ndate aastate lõpus ja annab sissevaate baltisakslaste suletud ellu. Mõrvalugu on muidugi oluline, aga väga huvitav on just sissevaade baltisakslaste igapäevaellu ja suhetesse. Tolleaegne etikett ja suhted, samuti saab pisut aimu poliitilisest ümbritsevast, aga see pole peamine.

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

See oli küll üks eelmise aasta parimatest elamustest. Nellie Bly oli hakkaja naisterahvas 19. sajandi lõpul, kui naised üksinda veel eriti midagi teha ei tohtinud, eriti ümber maailma reisida. Aga just seda ta tegi, sest tahtis Jules Verne'i tegelasele ära teha, mis, nagu pealkirjast näha, tal õnnestuski. Reisi jooksul kohtus ta ka Jules Verne'i endaga, kellega küll ühise keele puudumisel eriti suhelda ei saanud. Ta teeb tähelepanekuid teel kohatud võõraste riikide ja inimeste kohta, mis praegusel ajal on vahel natuke piinavad lugeda. Eriti siis, kui selleks, et ta saaks mõnel laeval normaalselt elada, peab mõni mees ta oma tiiva alla võtma. Õnneks oli tol ajal küllaga džentelmene, kes selleks varmalt valmis olid.

Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine"

Kätlin Kaldmaa novellidest leiab alati midagi, kuigi mitte kõik jutud pole ühtemoodi kõnetavad. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida väga põnevale kujundusele, mida nimetatakse Šveitsi köiteks, kus raamatuselg on lahti, rääkimata raamatu leekivast moonipunasest kaanevärvist.

Richard Powers "Ilmapuu"

Võimas ja eepiline lugu puudest ja nende kaitsjatest läbi aastasaja. Minu jaoks siiski ei jätnud nii sügavat muljet, kui autor oli ette näinud.

Robert Louis Stevenson "Eesliga Sevennides"

Väikene reisiraamat 19. sajandi Prantsusmaalt, kus kuulus kirjanik Prantsusmaal mägedes reisis. Pani mõtlema selle peale, kui palju lihtsam on praegusel ajal matkamine. Meil on olemas kerged ja soojad magamiskotid ja jalgrattad. Mistõttu ei pea suure raha eest ostma kangekaelset eeslit ja teda mööda mäekurusid kiiremini liikuma utsitama.

August Kitzberg "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused. I-II"

August Kitzberg portreteerib "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestustes" oma aega ja inimesi ning teeb seda väga muhedalt. Üldiselt jääb mulje, et kõik inimesed olid ilusad ja head. Või siis ehk pisut veidrikud. Välja arvatud komissar Seleznjov, kes venestamise ajal Kitzbergi vallakirjutaja ametist lahti tegi. Kõik Kitzbergi sugulased olid väga targad ja väga puhtad. Kuigi kaldun arvama, et minu ja tema arusaamine puhtusest ei lähe päris kokku. 

Ja pole midagi uut siin päikese all, ääremaastumine algas juba siis raudtee tulekuga. Kitzberg kirjutab, et raudtee kihutab läbi paikade, kus ei ole midagi vaadata ja sõidud on nüüd väga igavaks muutnud, mitte nii, nagu varasemalt hobuvankris, kus sai rahulikult ümbritsevate külade ja põldude ilu nautida. Ja et raudtee tulek on paljud kaunid külad välja suretanud. 

Kitzbergi eluaastad olid 1855-1927, nii et suures osas kirjeldab ta 19. sajandi teist poolt ja toob selle üsna elavalt silme ette. Hoolimata vähesest haridusest töötas ta vallkirjutaja ja kohtunotarina ning hiljem oli Riias vabriku kontoriametnik. Oma kirjanduslikul tegevusel ta neis mälestustes eriti ei peatunud. Ma ei saa öelda, et see raamat just hirmus põnev oleks olnud, aga huvitav küll. Tema keel on mahlakas ja värvikas, kui ta avab piltide, juttude ja portreedena seda vana eluviisi, mis juba teose esmatrüki ilmumisel 1924. aastal päris kaugeks olid jäänud.

Kitzbergi kirjeldus C. R. Jakobsoni matustel käigust on aga tõeline odüsseia. Märtsikuu tee, põhjatu kuni vankrirummuni. Matusepäeva eelõhtul jõuti ühte Vändra metsavahitallu, kust edasi enam vankriga ei saanud. Seal oli juba mitu saatkonda matuselisi ees ja muudkui tuli juurde. Magamisest polnud juttugi, ruumi oli ainult püsti seista, nii lauldi öö otsa leina- ja isamaalaule. 

Pärast hulga verstasid astumist jõuti Kurgjale, aga polnud ka seal ruumi maha istuda, tuli püstijalu seista terve päev otsa. Ja kaasavõetud leibkotid olid nad muidugi metsavahitallu maha jätnud. Terve päeva sadas vihma ja minema saadi Kurgjalt alles öö saabudes. Kuigi lauad olid kaetud, ei jäänud ta sinna sööma, sest "pidime lese ja vaeselaste käest veel kõhutäie kaasa võtma". Ja nii tuli verst versta järel söömata ja väsinult pimedas läbi lume ja saju tagasi marssida. Kitzberg istus paar korda puu alla ja palus: "Jätke mind siia." Nii väsinud oli ta, et elul ega surmal enam väärtust ei olnud. Kaaslased leidsid tee äärest mingi puulõikaja majakese, aga selle rehetoas magas juba kakskümmend saarlast-puulõikajat põrandal. Ja õhku oli võimata noaga lõigata, seda oleks pidanud kirvega raiuma. Rehetoa kõrval aga leidus pisike kambrike, kuhu ta siis magama säeti. Hommikul andsid peremees-perenaine talle haput piima ja leiba ("missugust piima, kuidas see küll maitses!") ega olnud nõus temalt mingit tasu võtma. "Jakobsoni matuseliste käest ei võivat nad midagi võtta," ütlesid nad. (lk 174-177)

Teised kirjutavad:

Eesti Päevaleht

Kreutzwaldi sajand

Evald Hermaküla loeb katkendi raamatust

2022. aasta kokkuvõte

Klõps kodusest raamaturiiulist.
Siin on lugemata raamatuid küllaga!

Aasta 2022 ja 78 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust. Isegi hästi, et nii läks, sest sel aastal oli kõike muud teha kui raamatuid lugeda. Aasta alguses alustasin hooga üle pika aja isiklikku väljakutset Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT, mille hoog rauges kevadeks. Üheks põhjuseks ehk ka see, et võtsin riiulist Isabella Beatoni Majapidamise käsiraamatu ja lugesin seda seitse kuud. Veel võtsin Uku Masingu "Rapanui vabastamise" ja nägin ka sellega tükk aega vaeva. Suuremalt jaolt täiesti arusaamatu tekst. Autor eeldas, et lugeja on temaga samal tasemel ja mitte midagi lahti ei seletanud. Kuigi mulle tundub, et kui oleksin selle raamatuni jõudnud teismelisena, oleks see mulle väga meeldinud. Selles vanuses tundus, et arusaamatu joga on täiesti ok, sest nagunii ei saanud ja maailma asjadest liiga palju veel aru. Aga nüüd on need teosed loetud ja saab muuga edasi minna. Igatahes jätkan oma LOOTi sel aastal ja ootan huviga, mitu aastat mul 41 raamatu läbisaamisega veel läheb. 11 on juba tehtud.

Sel aastal sai jälle suht juhuslik valik raamatuid. Avastasin Robert MacFarlane'i ja lugesin läbi viis tema teost. Krimkasid ma eriti ei loe, mis on muidugi puha vale, sest sel aastal sai neid kokku lausa 19. Enim meeldisid Antti Tuomaineni "Jänesefaktor" ja "Põdravalem" ning Ain Küti "Kuldse medaljoni mõistatus". 

Aga parimate väljatoomine on sel aastal lihtne, sest enamik loetud raamatutest olid sellised käib kah. Või siis olid ikka päris head, aga tagantjärele erilist emotsiooni enam ei tekita. Ja kui ma nüüd seda listi vaatan, siis saan aru, et see oli (jälle) aasta, kus raamatud aitasid tegeliku elu eest põgeneda. Ma olen alati lugenud peamiselt selleks, et ümbritsevast tegelikkusest pääseda, aga sel aastal oli seda eriti vaja. Samas need, mis suurima elamuse jätsid, rääkisid siiski päris elust ja päris inimestest, kuigi tuleb välja, et see päris elu on palju pöörasem kui ükski väljamõeldis olla saab.

Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"  

Avastasin Robert MacFarlane'i Johnny Flynni muusika kaudu (kelle ma omakorda avastasin Mrs Beatoni raamatu lugemise tagajärjena). MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, matkamisest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise vaev? Alustasin lugemist viimati ilmunud raamatust "Underland" ja see oleks olnud peaaegu viga. Sest raamat on üle 600 lk ja sisaldab nii palju erisuguseid teemasid, et lihtne oleks olnud alla anda. Liikusin siis tagantpoolt ettepoole ja tegelikult jättis kõige suurema elamuse tema esikteos "Mountains of the Mind". See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Raamatus "The Old Ways" kõnnib ta mööda iidseid radasid nii oma kodumaal kui ka mujal maailmas. "Wild Places" aga viib meid Briti saarte metsikutesse paikadesse. Eesti keeles on temalt ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest.

Anne Glenconner "Seltsidaam" 

Anne Glenconner on Briti aadliperre 1932. aastal sündinud naine, kes oli suure osa elust kuninganna Elizabethi õe printsess Margareti sõber ja seltsidaam. Tema perekond oli lähedane kuningaperega, kuigi pärast II maailmasõda üsna vaene. Anne abiellus lord Glenconneriga, kellega kooselatud elu ületab igasuguse fantaasia. Mees oli äkilise loomuga ja mõnikord ka vägivaldne, laristas raha, ostis näiteks Kariibi meres isikliku Mustique saare, kuhu rajati hotellid ja kus nad suure osa oma ajast veetsid. Ja tema surres selgus, et ta oli jätnud kogu varanduse oma abilisele. Ka poegadega ei läinud neil hästi, kaks suri noorelt ja kolmas sai mootorrattaõnnetuses kõvasti viga. Muidugi oli juttu ka kuninglikust perekonnast ja eriti printsess Margaretist, kelle elu ka eriti lihtne polnud. Päris elu, aga loed nagu seiklusromaani.

Tia Navi "Mitte-suhted" 

Kui muidu loed krimkasid ja fantaasiat, siis see teos sinna vahele oli tõeliselt värskendav. Päris elu, päris inimesed, päris probleemid. Ja nii hästi kirja pandud. Pealkiri on Mitte-suhted, seega nagu ei tohiks nii "päris" olla. Raamat koosneb lühijuttudest, mis on aga omavahel tegelaste kaudu seotud. Mulle hirmsasti meeldib võte, kus sama tegelast näidatakse läbi erinevate isikute vaatepunktide, see avab nagu terve uue maailma. Raamat on ka ilus ja igati mõnus käes hoida. Ekraanilt ei paista see üldse välja!

Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad" 

Kõik need kuninglikud Theudechildid, Theuderichid, Theudeliad läksid omavahel segamini, aga see polnudki eriti tähtis. Tähtsad olid kaks naist - Fredegund ja Brunhild - kes valitsesid 6. sajandi Euroopat. Salamõrvad, mürgitamised, pagendamised, vandenõud, venna-, poja- ja isatapud, naiste mõrvamisest või paremal juhul kloostrisse pagendusse saatmisest rääkimata. Autor on toetunud peamiselt ühele kroonikale, aga kirjutanud vägagi elava ja detailse raamatu, dialoogide, pidusöömingute ja riietuse kirjeldustega.