pühapäev, 14. märts 2021

Andrzej Sapkowski "Baptism of Fire", "Tower of the Swallow", "Lady of the Lake", "Season of Storms"

Esimesest neljast Andrzej Sapkowski kirjutatud "Nõiduri" sarja raamatust kirjutasin siin. Need on praeguseks hetkeks eesti keelde tõlgitud. Järgmised neli raamatut lugesin inglise keeles, sest poola keelt ma kahjuks ei oska ja otse loomulikult ei suutnud ma mitu aastat nende tõlkimist oodata. Kuna need pole veel eesti keeles ilmunud, püüan võimalikult vähe sisust avaldada. Järgnev on lugemise ajal kirja pandud ja hiljem täiendatud mõttekillud.

"Baptism of Fire" (Tuleristsed) ja "Tower of the Swallow" (Ööbikutorn)

Lõputu teekond karmil ja vaenulikul maal, millega mulle meenus Sõrmuste isand – imelik isehakanud kokkuklopsitud seltskond – nõiduriga koos reisivad parandamatust lobamokast bard, poolt vahetanud vaenlase sõdalane, targutav vampiir, kes on loobunud verejoomisest, ja eriti osav vibukütist tütarlaps. Muu hulgas jäävad nad jõel sõites vaenlase noolterahe alla. Vahepeal reisivad nad ka päkapikkude ja metsameestega ning isegi Lõõrimaa kuninganna geriljasõjaväega. No paralleelid on ilmsed.

‘What a company I ended up with,’ Geralt continued, shaking his head. ‘Brothers in arms! A team of heroes! What have I done to deserve it? A poetaster with a lute. A wild and lippy half-dryad, half-woman. A vampire, who’s about to notch up his fifth century. And a bloody Nilfgaardian who insists he isn’t a Nilfgaardian.’
 
‘And leading the party is the Witcher, who suffers from pangs of conscience, impotence and the inability to take decisions,’ Regis finished calmly. ‘I suggest we travel incognito, to avoid arousing suspicion.’ 
‘Or raising a laugh,’ Milva added. (Baptism of Fire)

Imelised pääsemised, kuigi mitte eriti imelised kohtlemised. Nii Geralt, Yennefer kui ka Ciri satuvad aina ühe vihma käest teise räästa alla. 

Huumorit ei ole õieti üldse, kui mitte lugeda huumoriks Geralti ja Cahiri kaklust ja seda, kuidas Milva nad rihma abil lahutas, aga ma pole päris kindel, kas autor seda just niimoodi mõtles. No tegelikult oli joomaõhtu Regise hütis naljakas ja kogu Touissanti liin üsna koomiline. See on tegelikult imetlusväärne, kuidas Sapkowski kogu sellesse süngesse ja lootusetusse otsinguretke huumorikillukesi sisse põimib, nii et need ei muuda suurt eesmärki farsiks, kuid leevendavad lugeja pinget, tegelaste oma muidugi ka.

Geralt muutub järjest vähem võitmatuks kangelaseks. Ta kaotab kannatuse, satub äkkvihasse, on liiga aeglane ja tähelepanematu, liiga kaastundlik. Ta peaks olema oluliselt parema kuulmise ja nägemisega kui tema kaaslased, ometi pole tihti tema see, kes esimesena ohtu märkab. Ta peaks olema tundetu koletisetapja, aga tapmise asemel ajab ta koletise potte ja panne kokku tagudes minema. Tagatipuks selgub, et ta ei olegi enam nõidur. Sest ta jääb ilma nii nõiduri mõõgast kui ka medaljonist. Kuidas elab edasi inimene, kes on kaotanud oma kõige sisemise olemuse? Ta pole end mitte kunagi kuidagi teisiti identifitseerinud kui nõidurina. Kes või mis siis üldse järele jääb? Ma pole praegu seda kirjutades veel lõppu jõudnud, aga ehk ongi autori eesmärk sellega midagi näidata. 

Noh, järgmises osas selgus, et nõidur jääb ikka nõiduriks. Ükskõik, mida ta ise vahepeal ka arvab. Ka teised tegelased arenevad, mulle hakkas isegi Yennefer saaga lõpuks natuke meeldima.

He dodged into the forest, to the foot of the nearest tree, so the trunk would protect his back. But before the brigands could run over, hooves thudded, and from the bushes and fog emerged a mighty horse draped in a caparison with a red and gold diagonal chequered pattern. The horse was carrying a rider clad in full armour, a snow-white cloak, and a helmet with a perforated pig-faced visor. Before the bandits could compose themselves, the knight was already breathing down their necks and carving every which way with his sword, and blood was gushing in fountains. It was a splendid sight. (The Tower of the Swallow)

Sapkowski kasutab palju mitme vaatepunkti ja eri aegade segamist. Nii saame mingist olukorrast ülevaate eri tegelaste silme läbi ja eri aegadel, nii et tegevus hüppab edasi ja tagasi. Mis tähendab, et jutt jääb vahel kõige põnevama koha peal pooleli, autor võtab hoo maha ja kirjutab lehekülgede kaupa Põhja kuningriikide omavahelistest suhetest, poliitilisest olukorrast ja ajaloost. Ma tean küll, kuidas teost üles ehitatakse ja et vahepeal on vaja lugejale hingetõmbepausi anda, aga kui sind parasjagu huvitab hirmasti, kuidas tegelane pealtnäha väljapääsmatust kitsikusest välja rabeleb, ei ole selline vahepala just eriti teretulnud. 

Kõige hullem oli saaga viimase ja kogu sarja eelviimase osa, "The Lady of the Lake" (Järveemand) algus. Selle asemel, et hooga tegevusega jätkata, kirjutab autor pika peatüki kaugest tulevikust, kus kaks nõida üritavad unenägude abil taastada iidset legendi nõidurist ja nõiduritüdrukust. Sellisel viisil sai autor kergesti lühikeste fragmentide abil vahepeal juhtunut edasi anda, aga lugeja kannatuse pani see küll proovile. Mind ei huvitanud mitte üks raas tolle nõia erootilised unenäod ega hommikusöögiks söödud muna. Ma tahtsin teada, mis sai edasi Cirist, Geraltist ja Yenneferist. Aga loomulikult selgus päris lõpus, et need kaks nõida olid olulised, eks ma seda kahtlustasin. Kuigi arvan, et autor oleks selle vabalt võinud ka teistmoodi lahendada, ilma lugejat ära kurnamata. See, kuidas kõik õigel ajal õiges kohas kokku said, tundus konstrueeritud, aga samas, see ongi ju, mida autor teeb – konstrueerib lugu. 

"Tower of the Swallowis" pöördub autor Põhjala müütide poole. Ta ei ole üritanudki neid eriti varjata või muuta, vaid üsna otse üle võtnud. Nagu ka eelnevates osades muinasjuttude puhul. Eesootav suur külm, mis toob maailma lõpu, ilmapuu, Ragh nar Roog,  Skellige saarte inimeste ja kohanimed ning palju muud. "Lady of the Lake" toob lisaks kuningas Arthuri legendid. Sapkowski kasutab muinasjutte ja legende oma maailma orgaanilise osana ja vihjab ka sellele, et kunagi tulevikus saab sellestsamast loost, mis meie ees lahti rullub, ise muinasjutt ja legend.

Sapkowski kirjeldab üksikasjalikult võitlusi ja muid tegevusi, ümbritsevat keskkonda, mis toob tegevuse filmina silme ette. Kui sa kõigest aru saad, sest mõõgavõitluse voldid ja torked (eriti inglise keeles) läksid minu teadmistest natuke mööda. Ja kui juba sellest juttu tuli, siis midagi ei ole teha, mõni tegelane näeb minu jaoks nüüd välja selline, nagu ta seriaalis oli. Õigemini on peas mingi segu minu enda fantaasiast ja seriaalist ja internetist nähtust. Kuigi olin lugemist alustanud enne seriaali vaatamist. Aga hoolimata sellest, et olen nüüdseks fänluse raames netist liiga palju Henry Cavilli pilte vaadanud (ja mõelda, et ma polnud sellest näitlejast enne isegi kuulnud), ei ole raamatu-Geralt tema nägu. Mis on siiski tore.

Lõpp jäi lahtiseks. Kuigi pentaloogia sai kenasti ära lõpetatud, jäi lõpu tõlgendamine iga lugeja enda hooleks. Minu jaoks ehk liiga lahtiseks, sest mõned asjad jäid täiesti kokku sõlmimata. Kuhu jäi kõik see ettemääratus, ettekuulutus maailma lõpust ja uuest algusest? Ma ei ole kindel, et sain aru, mida autor siin öelda tahtis. Kas seda, et hoolimata kõigist ettekuulutustest ja ettemääratustest on nende täideminemiseks vaja siiski midagi enamat? Selleks, et saatus täide läheks, tuleb aktiivselt tegutseda? Või hoopis nii, et kui sa aktiivselt tegutsed, siis ei lähegi asjad nii, nagu ette on määratud? Hoolimata sellest, mida selle maailma niiditõmbajad teevad või tahavad? Ja tegelikult annab siit edasi kirjutada, kui autor vaid tahab. Sest, nagu kirjutasin, kogu sarja teema keerles väga tugevasti ettemääratuse ja ettekuulutuse ümber ja siis nagu oleks autor selle lõpus üldse ära unustanud.

"Season of Storms" (Tormide hooaeg)

Eelnevad romaanid olid eepilise mõõtmega, seal tegeldi suurte asjadega – maailma muutmise, saatuse, ettemääratusega. Kahes esimeses jutukogus ja viimases, "Season of Storms", aga jutustatakse lihtsalt lugusid, muinasjutte, kui nii võib öelda, ja mulle meeldisid need hoopis rohkem. Ehk ka sellepärast, et seal oli suurt pateetikat ja pikka igavavõitu maailmaloomist vähem. Kuigi ei saa öelda, et Sapkowski oleks sellega ülearu liialdanud. Sarja viimane teos, "Season of Storms", paigutub ajaliselt kuhugi kahe esimese jutukogu aega, nii et seda võib lugeda nii vahepeal kui ka lõpus. Mina valisin kirjutamise järjekorra ja oli väga tore pärast sarja lõppu tegelaste juurde tagasi pöörduda, see nagu leevendas seda ilmajäetuse tunnet, mis ikka valdab, kui midagi head on lõpule jõudnud.

"Season of Storms" meeldis mulle väga ja minu arvates ongi seda õige kõige lõpus lugeda, niimoodi saab armsaks saanud tegelaste juurde tagasi pöörduda. Erinevalt romaanidest on see võrreldav alguse juttudega, mis on romaanipikkuseks venitatud. Sest siin juhtub palju asju, mille oleks võinud ka eraldi lugudena kirja panna. Keegi pani nõiduri mõõgad pihta, kujutage ette! Ilma oma mõõkadeta on Geralt nagu invaliid ja ükski teine hästi ei kõlba ka. Aga muidugi pole tema jaoks mingi probleem ka ilma mõõgata korraga kolmest teeröövlist jagu saada. Kuigi selles romaanis tehakse väga võikaid tegusid, võikamaid kui eelmistes, on see siiski rõõmsam ja lõbusam, ilma selle suure ettemääratuse, saatuse ja peatselt saabuva maailmalõpu koormata, mis iseloomustas eelmisi romaane. Nõidade tsunft näitab siin end eriti halvast küljest, kuigi ega nad Sapkowski maailmas kuigi meeldivad tegelased ka varem polnud. 

Ning ma pean vist redigeerima oma arvamust, et üks raamat ei saa elu muuta. Sest praegu on küll täesti reaalne, et mul jääb kevadel ülikool lõpetamata, sest magistritöö kirjutamine lükkub aina edasi ja edasi ... Mis tekitab frustratsiooni ja halba tuju, aga mitte kuidagi ei ole võimalik ka lugemist pooleli jätta. Ja hoolimata sellest, et lugesin raamatud läbi rekordkiirusel (neli teost kaheksa päevaga), siis veetsin ometi kogu sarja seltsis kõvasti rohkem aega, sest neid oli vaja ju üle lugeda ja siis veel lehitseda ja siis veel.

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas

neljapäev, 21. jaanuar 2021

Andrzej Sapkowski "Viimane soov", "Ettemääratuse mõõk", "Haldjate veri", "Põlguse aeg"

Lugesin kõigepealt "Haldjate verd" (tõlkinud Margus Alver) ja kuigi oli huvitav, siis jäi väga palju arusaamatuks. Sest nagu selgus, olin sattunud sarja keskele. "Põlguse aeg" (tõlkinud Margus Alver) ei leevendanud segadust, niisiis vaatasin ära Netflixi sarja. Ma üldiselt ekraani vaatan väga harva, aga kuna Ulmeguru kusagil poetas, et seriaal raamatut ei häbista, võtsin ette. Ja enne, kui seriaali esimese hooajaga ühele poole sain, olin jälle lõa otsas (just nagu kunagi Robin Hobbiga juhtus). Võtsin uuesti "Haldjate vere" ette ja selgus, et see oli minu jaoks tõepoolest nii kaugeks jäänud, et lugesin nagu esimest korda, kuigi eelmisest lugemisest on vaid aastake möödas. Kuidas on võimalik, et seriaali uhkest, iseteadlikust printsessist on siin saanud kartlik, räämas plikatirts, mis sest et võitluskunstides juba üsna osav? Niisiis läksin raamatukokku kahe esimese jutukogu järele.

Esimesed kaks raamatut – "Viimane soov" (tõlkinud Aarne Puu) ja "Ettemääratuse mõõk" (tõlkinud Kristina Uluots ja Aarne Puu) on tegelikult jutukogud ja võrreldes romaanidega hulga kergemad ja lõbusamad. Sapkowski tasandab oma julma ja karmi maailma mõnusa huumoriga, aga romaanides on üldine õhkkond kõvasti süngem. 

Proovisin mõelda, et mis see siis ikkagi on, mis mind jälle niivõrd sisse tõmbas. 
Maailm? 
"Nõiduri" keskaegsed kuningriigid, kus elavad lisaks inimestele ka kõiksugu muud olendid ja elukad, valitsejate omavaheline madistamine, võlurid ja võlukunst ei ole kuigi originaalne. On äratuntavad Tolkieni mõjutused (kääbikud, päkapikud ja haldjad, kes saabusid üle mere valgete laevadega), aga kuna minu suurte fantaasiasarjade lugemised piirduvad peamiselt Tolkieni, Hobbi ja Troonide mängu kõige esimese raamatuga, siis mida mina ka tean. 

Sapkowski põimib sundimatult sisse muinasjutte: Lumivalgeke, Metsluiged, Väike Merineitsi, Lumekuninganna, Kaunitar ja Koletis jne. See ei ole keeruline, sest tema maailmas on loomuldasa olemas nii päkapikud, näkid kui ka äranõiutud rüütlid. Ilmselt on Poola lugejal äratundmisrõõmu veel palju rohkem, sest arvata on, et ta kasutab sama vabalt ka oma kodumaa pärimust. Esimese hooga tundus see lähenemine lati alt läbi minemisena, eriti kui põgenenud printsess hakkas kokku elama seitsme pöialpoisiga. No mida? Mõtle midagi originaalsemat välja! Samas, miks mitte, tema Kaunitari ja Koletise lugu oli juba hulga omapärasem. Ja tegelikult on vist nii, et kolmkümmend aastat tagasi, kui Sapkowski sarja kirjutamist alustas, ei olnud muinasjuttude ümbertöötlused veel nii populaarseks muutunud. 

Tegelased?
Kümme plusspunkti autorile isikupäraste naistegelaste loomise eest. Yennefer, Calanthe, Renfri ja teised naised on nii elurõõmsalt sarkastilised, küünilised ja iseteadlikud, et annan autorile andeks nende rinnapartii pideva meeldetuletamise.

Tore, et tegelased ei jaotu rangelt headeks ja halbadeks, vaid igaühel on oma motiivid, eesmärgid ja vajadused, mis alati (tegelikult enamasti) ei sobi kokku teiste omadega. Natuke on ka suuresõnalist seletamist looduse ja muude asjade tasakaalu ning inimeste hoolimatu ülemvõimu võtmise kohta. Õnneks mitte liiga palju. Ja seal on lohe! Kuigi vaid üksainus, siis ikkagi üks väga tore lohe.

Peategelane Geralt on meeldivalt ambivalentne, kõigi oma siseheitluste, meeldidatahtmiste ja aukoodeksiga, mitte vaid koletisetapjaks koolitatud ja muteeritud võitmatu kangelane. Raamatus on Geraltil inetu naeratus ja ebameeldiv hääl, kuigi väljanägemine muidu kena, välja arvatud silmad, mis enamikule hirmu nahka ajavad. Seriaali Geralt on tõeline kompu, ainuüksi tema pärast võiks seda vaadata. Ja ma tegin seda mõnuga. Sain aru küll, miks ta liibuvaid nahkpükse oli kandma pandud, kuigi Henry Cavilli pidevalt ees olev kivinägu oleks võinud veidi rohkem emotsioone paotada ja mühatada oleks ta ka vähem võinud. Nagu ikka, on film raamatust kohati kõvasti dramaatilisem ja kohati palju pealiskaudsem. 

Tegevus? Esimeses kahes raamatus tegeleb Geralt peamiselt koletiste püüdmisega, sekka mõned armulood. Geralti ja Yenneferi suhe on klassikaline "armastan sind igavesti, aga pikemalt koos oldud ei saa kuidagi". "Haldjate veri" ja "Põlguse aeg" on juba tükk maad süngemad – on selge, et endine maailm enam kaua ei püsi ja siin nihkub fookus hoopis Cirile, Geralti ettemääratule, erilisele lapsele, kes peaks kunagi maailma päästma või hukka ajama, oleneb kuidaspidi vaadata. 

Aga tundub, et kõige olulisema olen veel ütlemata jätnud. See on huumor. Mõnusalt sarkastiline, mustavõitu huumor, mis selle maailma sünget õhkkonda mahendab. See kehtib eriti kahe esimese kogu kohta. Ma mitme koha peal naersin ikka kõva häälega, mida just tihti ette ei tule. 

Kokkuvõttes meeldisid mulle lühijutud rohkem, just huumori ja kergema meeleolu pärast, samas romaanid on põnevad ja esimesest kahest on näha, et asi saab veel ainult süngemaks minna, mis tähendab, et autoril on veel nii mõndagi varuks. Ja tegelikult on asi ikkagi selles, et on ääretult tore viibida kusagil mujal, kellegi teise välja mõeldud maailmas ja elada sügavuti sisse kellegi teise ellu. Eriti kui see on meisterlikult kirja pandud. Sest siis ei pea omaenda pisikeste probleemide üle pead vaevama. Võtad raamatu ja oled lennult mujal. Ja segamini köök ei häiri enam. Ega miski muu. Sest kellel on aega koristada, kui on vaja raamatut lugeda. Olgu tänatud, et jaanuar on töö mõttes väga vaikne kuu. Kaalusin isegi ühe töö vastuvõtmisest keeldumist, aga siin sai mõistuse hääl siiski võitu, sest vabakutselisena on töö ja tasu vahel liigagi otsene seos.

Keegi kuskil kirjutas, et tal tekkis pärast raamatu lõpetamist pohmelus, aga see ei ole õige. Need on võõrutusnähud. Tahaks veel ja veel viibida selles taevalikus õndsuses, kuhu on lugeja võimeline viima üks hästi kirjutatud raamat, hästi loodud maailm. Ma ei taha sealt välja, ma tahan end selles maailmas sisse seada. Sest mida on igaval argielul meile pakkuda, siin pole isegi mitte kõige tillemat kuldlohet. Ainult köögis pesemata nõud.

Seepärast loen kõik teist – ja kolmandatki – korda läbi. Veel suurema mõnuga, ja avastan palju üksikasju, mida esimesel korral ei näinud, sest siis oli kiire, siis oli vaja teada, mis edasi saab. Nüüd enam ei ole, nüüd saab nautida, aeglaselt lugeda, üle lugeda. 

Tegelikult ma ei oskagi öelda, mis see täpselt on, mis mind Tolkieni, Hobbi ja Sapkowski maailmadesse niivõrd sisse elama on pannud, sest näiteks Steven Brusti Vlad Taltose, Jim Butcheri Harry Dresdeni, Charles Strossi Vürstkaupmeeste ja George R. R. Martini Tule ja Jää raamatud samasugust mõju ei avaldanud.

Igal juhul jään sarja järgmisi osi ootama (see kehtib nii filmi kui ka raamatu kohta). Poola keelt ma kahjuks ei oska, nii et peab eestikeelset tõlget ootama. Aga see võtab ju aastaid, enne kui ülejäänud neli osa tõlgitud saavad ja kas üldse saavad. Jutukogudel ja romaanidel on erinevad tõlkijad, kes on kasutanud veidi erinevat lähenemist (nt elfid vs haldjad ja Jaskier vs Tulikas), mis aga ei häiri. Aga võib juhtuda, et ei suuda kannatada ja pean ingliskeelsed tõlked soetama. Kas keegi teab, kuidas need tõlgitud on, tasub lugeda?

Sarja järgmistest osadest kirjutasin siin.

Teised kirjutavad:

Loe seda, mida Sa filmis ei näinudUlmekirjanduse baasKirjakoiBrixie BlogiNeed ReadSulepuruLoteriiUlmeseosed

Viimane soov: Lugemissoovituse blogNimi läks rändamaReaktorRaamatumoori blogiLugemiselamusiDigital Nerdland, Kiiksu lugemisarhiiv, Sõber Raamat

Ettemääratuse mõõk: Loe katkendit jutust "Võimalikkuse piir", Raamatunohik, Digital Nerdland

Haldjate veri: Sõber RaamatRaamaturiiulike, Hüperebaaktiivne, Postimees, Reaktor

Põlguse aeg: HüperebaaktiivneSõber Raamat, Siiliste

pühapäev, 17. jaanuar 2021

2020. aasta kokkuvõte

Mingitel kummalistel asjaoludel sain mullu hakkama 109 raamatu lugemisega. See on rekord, vähemalt alates sellest ajast, kui loetud raamatute üle arvestust pidama hakkasin. Kindlasti aitas sellele kaasa asjaolu, et 43 neist lugesin-kuulasin Elisa Raamatu vahendusel ja kuulata saab teatavasti ka siis, kui lugeda ei saa, näiteks autosõidu ajal.

Panen kirja mõned, mis rohkem kõnetasid. Ja kuna ma eelmisel aastal kokkuvõtet ei kirjutanudki, siis paar tunamullust raamatut ka.

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst" – ei oodanud sellest nii suurt elamust. Stiil, sisu, kõik oli tasakaalus. Ja ei mingeid koolitüdrukutest soss-nõidu.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" – no lihtsalt ääretult lõbus lugu ja räägib täpselt sellest, mida pealkiri lubab.

Fredrik Backman "Ärevil inimesed" – nagu ikka, räägib Backman pealtnäha jabura ja seosetu loo, mis puudutab tähtsaid teemasid.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu", "Hauatagune oht", "Suverüütel" – meelelahutus, heas mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate).

Vilmos Kondor "Budapest noir" – Ungari krimka, kust leiab sajanditaguse Budapesti verd, higi ja pisaraid.

Angeles Mastretta "Armuvalu" – Mehhikos eelmise sajandi alguses lahti rulluv armastuslugu. Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" – no olid toredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus", "Musta missa vandenõu", "Lendav laev" – vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" – olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. Raamat 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" – äraspidine armastuslugu vanameistrilt, mille tegevus toimub Peruus ja Prantsusmaal, sutsakatega Jaapanisse ja Hispaaniasse. Romaani võib võtta ka kui 20. sajandi elulugu.

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte" – vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" – kahetised tunded. Ei olnud kerge lugemine, virutas kohe alguses nätaki vastu vahtimist, aga siiski jäi meelde ja kuhugi kuklasse kripeldama.

Naomi Novik "Välja juuritud"
 – ehk on see raamat sobivam nooremapoolsemale lugejale, aga kindlasti kõigile, kes armastavad muinasjutte. Minule igatahes sobis väga hästi ja üle pika aja hoidis just see raamat mind öösiti üleval ega lasknud õigel ajal magama minema. Novik on originaalsel moel seganud slaavi mütoloogia nõiakunsti ja keskaegsete kuningate omavaheliste võitlustega. Siin on kuhjaga võitlusi ja nõiasõnu, kapaga huumorit, pisut armastust ja kõvasti mõnusat – ja sünget – müstikat. Originaalne, kaasakiskuv, põnev.

Triinu Meres "Kuigi sa proovid olla hea" – raamatus on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib.


Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0
 – toredad igapäevased tähelepanekud, aga Kivisilla oskab näha argises kordumatut poeesiat.

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" – see oli üks kosutav pisike raamat, oma Kreeka päikese, mere ja vanameestega ning Islandi pimeduse, lume ja vanameestega.


Alexandra Lapierre "Mura" – erakordse naise erakordsest elust. Milline elu! Mura sündis Ukraina aristokraatide perre, jõudis elu jooksul olla abielus kahe baltisaksa paruniga, vahepeal olla mitme mehe armuke ja muusa, istuda mitu korda nõukogude vanglas, hoolitseda Maksim Gorki eest igas mõttes, saada kolm last, anda teavet eri riikide salateenistustele, pidada hurmavaid salongiõhtuid ja tegeleda veel hulga muude asjadega.

Autor on selle erakordse naise elutee kirja pannud romaani vormis ja tuginenud nii palju kui võimalik kirjalikele allikatele. Mis ilmsesti ei olnud eriti lihtne, sest Murat ümbritseb siiamaani saladusteloor. Oli ta siis spioon või mitte? Ja kui kui oli, siis kelle heaks? Nõukogude Liit, Inglismaa või Prantsusmaa?  

Mary S. Lovell "Mitfordi tüdrukud"
 – see oli nagu põnevusromaan, kuigi rääkis päriselt elanud kuuest õest. Ühest õest sai Hitleri kummardaja ja kaaskondne, teisest kommunist, kuigi mõlemad pärinesid Inglise aristokraatia seast. Nad elasid pöördelistel aegadel ja tegutsesid üsnakestki oma äranägemist mööda.

Sama teemat ekspluateerivad ka Jessica Fowelli "Mitfordide mõrvalugude" raamatud ja lugeda võib ka õdede endi kirjutatud raamatuid. Nancy Mitfordi säravaid ja teravmeelseid armastusromaane on ka eesti keelde tõlgitud.

Valentine Nõlvak "Ellujääja" – lugesin seda raamatut, ise kuuma lõunamaapäikese all võrkkiiges loksudes. Lihtsa Eesti naise mälestused hoopis teistsugustet reisidest kui minul parasjagu käsil olid, Siberisse ja vangilaagrisse. Väga huvitav. Naise elust, kellel kohe üldse õnne ei ole. Alustades sellest, et ta jäi väga varakult emast ilma, kasvas kurja kasuema hoole all, hiljem lastekodudes. Pidi tegema rasket talutööd, et kuidagi ära elada. Sai viie mehega viis last, sest elu läks nii. Tegi kaasa kõik sõja- ja Nõukogude võimu koledused – vangistus Patareis, vangilaager Siberis, hilisem elu taigas. Lõpuks Eestisse tagasitulek, kus ka midagi head ei oodanud. Aga kogu aeg säilis rõõmus meel ja elutahe. Võimas lugemine.

Mia Kankimäki "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma" – Mia Kankimägil on 38aastaselt senisest elust täiesti kõrini. Need, kes teavad, mis tunne see on, leiavad siit raamatust nii äratundmisrõõmu kui ka ehk selle viimase tõuke oma ellu muutuste toomiseks. Mia otsustab jätta oma töö ja kodu ning sõita Jaapanisse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shonagoni jägi ajama, sest on lugenud tema "Padjaraamatut". See on ühelt poolt reisiraamat, kust saab teada, kuidas Jaapanis elatakse, ja kuidas üks soomlanna, kes ei oska Jaapani keelt, end seal tunneb. Samas on see ka põnev ja õhuline sissevaade Jaapani kultuuri ajalukku.

Mia Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" – ohhoo, millised naised. Mia Kankimäki mõtleb öösiti naistest, kes tegid midagi omas ajas ennekuulmatut, olid iseseisvad ja teistsugused. Nad reisisid. Üksi, ilma saatjata! Kandsid pükse! Nad maalisid. Teenisid ise omale raha!

Ta saab neist nii suurt inspiratsiooni, et sõidab ka ise Aafrikasse, et käia Isak Dineseni ehk Karen Blixeni jälgedes. Ja mujal ka. Nii on see raamat osaliselt reisikiri, osaliselt 40ndates naise elulooraamat, aga eelkõige siiski nende isepäiste naiste raamat.

Hans Fallada "Tookord meil isakodus" – unustatud pärl. Need on Saksa kirjaniku lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust.

Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased" – erakordne sissevaade baltisakslaste ellu kahe sõja vahelises Eestis. Mothander oli abielus baltisaksa parunessiga, kuigi ise oli rootslane. Nii pääses ta sellesse suletud ringkonda sisse, kuigi ega teda päris omaks seal ei võetudki.

Hendrik Relve "Kiviaja puudutus" – Uus-Guinea saare vihmametsades elavad siiani inimesed, kes kasutavad kivikirveid, elavad kõrgele puude otsa ehitatud onnides ja kelle peatoidus on palmiussid. Relve käis neil külas. See ei olnud mingi lihtne turistiretk, sest võõrad ei ole sellesse kogukonda eriti oodatud ja ega sinna niisama minna ei saagi. Rohkelt pilte ja lingid videotele.


Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu" – väga põnev ülevaade sellest, kuidas teha mantlit. Haarab maailma ei osi, ajaloo, käsitöönduse ja tööstuse arengu ja taandarengu, luksuskaupade tootmise ja tarbijate tagamaad. Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. 

Jaan Aru "Ajust ja arust" – pole ime, et see on juba mitu aastat raamatumüügiedetabelites. Arusaadavalt selgitatud unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu.

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" – veel üks targemaks saamise raamat. Sedakorda sellest, mida Eestimaal kesk- ja varauusajal joodi. Peamiselt ikka õlut, aga muud ka, näiteks mõdu ja viina. Vesi oli kahtlane jook, seda võimalusel välditi. 

Annika Lõhmus "Passist reispassini" – kõik, mida te reisimise praktilise poole kohta veel ei teadnud. Tõeline kasulike nõuannete varaait. Koos humoorikate vahepaladega. 

Loetud raamatute nimekiri 2021 (täiendamisel)

  1. Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski, Muinasjutt Troikast (audio)
  2. Andrzej Sapkowski, Põlguse aeg (audio)
  3. Vahur Kersna, Ei jäta elamata (audio)
  4. Anthony F. Aveni, Tähelood
  5. Lauri Räpp, Minu Tartu (audio)
  6. Eva Poonsh, Koduköögi meisterkokk
  7. Andrzej Sapkowski, Viimane soov
  8. Andrzej Sapkowski, Ettemääratuse mõõk
  9. Andrzej Sapkowski, Haldjate veri (audio)
  10. Johannes Kivipõld, Väike viperus (audio)
  11. Kató Lomb, Kuidas ma keeli õpin
  12. Kaupo Kikkas, Amazonas. Elu ainus foto
  13. Andrzej Sapkowski, The Last Wish (e)
  14. Andrzej Sapkowski, Sword of Destiny (e)
  15. Andrzej Sapkowski, Blood of Elves (e)
  16. Andrzej Sapkowski, Time of Contempt (e)
  17. Andrzej Sapkowski, Baptism of Fire (e)
  18. Andrzej Sapkowski, The Tower of the Swallow (e)
  19. Andrzej Sapkowski, The Lady of the Lake (e)
  20. Andrzej Sapkowski, Season of Storms (e)
  21. George Lakoff, Mark Johnson, Metafoorid, mille järgi me elame
  22. Neil DeGrasse Tyson, Astrofüüsika inimestele, kellel on kiire (audio)
  23. Jim Butcher, Surma maskid (audio)
  24. Jeanette Winterson, Tuletornipidamine
  25. J. K. Rowling, Ickabog (audio)
  26. Shandana Minhas, Ellujäämisjuhised eksinutele (e)

teisipäev, 29. detsember 2020

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi"

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" on pühendatud joogikultuurile Eestis kesk- ja varauusajal ning hoolimata pealkirjast räägitakse siin kõige rohkem õllest. Sest vesi oli tol ajal kahtlane jook, vein kallis ja viin polnud siiski peamine joogipoolis.

Autor on ka varem samal teemal kirjutanud, aga see raamat on pühendatud just joogile. Sest võrreldes toiduga on sellele Eesti ajalookirjutuses vähem tähelepanu jagunud. Tõsi on see, et joogikultuur kätkeb endas paratamatult vägijookide lugu, kuid joogikultuur on siiski laiem. Kesk- ja varauusaja algul oli Eestis jookide valik vaeste ja jõukate laual üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust ning tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas eelkõige joogi kvaliteet, ent ka joomakombeid iseloomustas mõlemal poolel sundimatu tahumatus. Tulenevalt siinse piirkonna geograafilisest asendist oli tähtsaim kohapeal valmistatud jook õlu, millele järgnesid muud teraviljast või meest kääritatud rüüped. Alles varauusaja lõpul hakkas õlu kaotama oma positsioone põletatud viinale.

Alkohoolsed joogid kuulusid kesk- ja varauusajal Eestis kõikides sotsiaalsetes kihtides lahutamatult pidustuste ja seltskondliku ajaveetmise juurde. Sellega kaasnesid muidugi ka pahed nagu liigjoomine, alkoholism ja kuritegevus. Hilisemal ajal jõudsid eliidi lauale uued joogid nagu tee, kohv ja kakao, aga sel ajal kui rikkad seda igapäevast ergutust nautisid, jõid vaesed inimesed üha enam odavat viina. 

See oli lühike kokkuvõte raamatust, milles kirjutatakse jookidest, mida Eesti aladel on tarbitud ja sellega kaasnevast kombestikust. Vanal ajal joodi kalja, taari, mõdu ja õlut. Vett muidugi ka, aga seda pigem siis, kui muud võtta ei olnud. Ilmekas tunnistus veejoomise seostamisest eeskätt puuduse ja vaesusega pärineb Eestimaa asehalduri Andreas Lennartssoni 1603. aaasta kirjast Rootsi kuningale. Selle järgi oli aadlimees Dietrich Stryck sõja, nälja ja katku tõttu langenud nii suurde viletsusse, et ei saanud endale isegi mitte toopi õlut lubada, vaid pidi jooma vett (lk 33). Viinamarju siinkandis ei kasvanud, nii toodi vein kaugelt, mis tähendas, et see oli kohale jõudes kallis ja ka kvaliteet võis pika reisi vältel kannatada saada. Lahjat õlut aga joodi iga päev ja palju, sest see oli eelkõige janukustutaja ja täiendus söögisedelile, joovastav mõju oli teisejärguline. Siiski oli tol ajal pidu ilma joovastavate jookideta mõeldamatu. 

Jookide puhul ei saa kuidagi üle vaadata ka majanduslikust tähtsusest. Jookide valmistamise ja müügiga teenisid paljud inimesed endale elatist, aga näiteks suure viinapõletamisega kaasnes ulatuslik metsaraie, kuid mõisnikud rikastusid. Mõdu valmistamine oli seotud mesindusega, vein hansakaubandusega.

Raamat tekitas tahtmise lugeda üle apteeker Melchiori lugusid või mõnda muud keskajast šnitti saanud teost, näiteks fantaasiakirjandust, kus tegelased ikka söögilauas pidusööki ja -jooki nautisid või kõrtsis asju ajasid. Siin on palju toredaid pilte ja ka jookide valmistamise õpetusi, kuigi paarsada aastat vana õlleteo õpetus oli küll selline, et mina ei suutnud kuidagi selle tegemist ette kujutada.

Teised kirjutavad:

Sirp

Vikerkaar

Tänan raamatu eesti kirjastust Argo

esmaspäev, 21. detsember 2020

Sophie Hannah "Kingfisher Hilli mõrvad. Uus Hercule Poirot' lugu"

Sophie Hannah' juba neljas Hercule Poirot' lugu "Kingfisher Hilli mõrvad" viib meid otsemat teed külma ja lumisesse Inglismaale, kus toimuvad kahtlased asjalood ja mõrvad.

Agatha Christie tuleb ära unustada, siis saab seda teost täielikult nautida. Sest muidugi pole Sophie Hannah Agatha Christie ja kui kogu aeg mõelda, et "nagu väheke imelik on", siis ei saa üldsegi lugeda. Jah, teoses on Hercule Poirot, vanad Inglise maamajad nendes viibivate rikaste ekstsentriliste persoonidega ja üks üsna segane lugu.

Segaseks läheb kohe päris alguses, kus peatüki pealkiri on "Kesköine kogunemine", kuid kohe väidab inspektor Catchpool (kes on selle loo jutustaja), et tegelikult on hoopis õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest (mis minu arvates on täitsa keskpäev, aga mitte õhtupoolik). Edasi kohtuvad nad kahe naisega, kellest üks käitub väga imelikult ja teine tunnistab Poirot'le, et on sooritanud mõrva. Edasi selgub, et mõrvatud on üks mees, keda kõik armastasid ja kelle tapmise on üles tunnistanud tolle mehe venna kihlatu. Kohe saab selgeks, et selge ei ole mitte midagi, sest asjalood on üpris kummalised ja risti-rästi omavahel kokku sõlmunud.

Kui olen varem virisenud, et Hannah on oma süžeed ja motiivid tarbetult keeruliseks teinud, siis siin ei olnudki motiivid eriti keerulised, kuigi võib ju mõelda, et ka mitte eriti loogilised. Samas on igas krimiromaanis oma loogika, nii et ka see pole kuigi oluline puudujääk. 

Kuna kogu aeg on asjalood väga segased, siis on see ühe hooga lugemise raamat, sest tahaks ju teada, mis toimub, kes toimub ja mis edasi saab. Klassikaline krimilugu ilma õõvastavate detailideta, uhke lõpukõnega, isikupäraste persoonidega ja mis kõige tähtsam, koos Hercule Poirot'ga.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

esmaspäev, 14. detsember 2020

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" on vanameistri esimene armastusromaan, mille ta kirjutas alles 70 aastaselt. Kuid vähem imalat või romantilist armastuslugu annab välja mõelda ja see oligi autori kavatsus. 

Samas võib romaani võtta ka kui 20. sajandi elulugu. See algab 50ndate Peruus Limas, jätkub Pariisis, Londonis, teeb põike Tokyosse ja lõpeb 1980ndate Madridis. 40 aastat armastust ja 40 aastat ajalugu. 

Peruust pärit noormehe eluunistuseks on elada Pariisis. Ja ongi kõik. Muid ambitsioone tal polegi. Ta asub Pariisis tööle tõlgina ja on eluga rahul. Ta on ju ometi oma unistuste linnas. 

Peruust pärit tütarlapse eluunistuseks on elada turvalist elu. Tema jaoks tähendab see majanduslikku kindlustatust. Selle poole püüdlemisel ta vahendeid ei vali. Kuid siiski ei suuda ta kohanduda ja olla rahul sellega, mida elu talle pakub. Tema traagika seisneb selles, et ikka on vaja midagi uut, midagi, mis elu käima paneks, mis teeks õnnelikuks.

Sellise kahe täiesti erinevate soovidega inimese vahel ei saagi midagi hästi välja tulla. Paha tüdruk ilmub Ricardo ellu ja kaob sealt jälle. Kuni ilmub ootamatult kusagil mujal välja hoopis kellegi teisena. Tšiilitar, geriljavõitleja, Prantsuse diplomaadi abikaasa, kahtlase Jaapani ärimehe armuke. Llosa jälgib seda kummalist armastuslugu 40 aasta vältel, sellega koos ka Euroopas ja kogu maailmas toimuvaid arenguid. 

Autor on öelnud, et armastuslugu on välja mõeldud, aga kõik see, mis romaani tegevuse ajal ajaloos juhtus, on päris. Koos Ricardoga saame viibida 50ndate aastate Limas, 60ndate Pariisis, mis kihas kultuurist, 70ndate psühhedeelses narkootikume täis hipide Londonis ja elada kaasa autori sünnimaa Peruu tõusudele ja langustele. See kõik annab romaanile lisaväärtuse ja täiendab ootamatute pööretega armastuslugu, mis, nagu öeldud, põrmugi romantiline pole.

Kui enamasti kipub romaanides selliste kummaliste kokkusattumuste, kadumiste ja teise näo ja nime all ootamatute väljailmumiste puhul tekkima kiiresti teatud ebareaalsuse ja muinasjutulisuse tunne, siis siin kaob see üsna kähku. Pahas tüdrukus ei ole midagi üleloomulikku, ta on üdini maine, kalkuleeriv ja miskipärast on paipoiss Ricardo temasse ikka ülepea armunud.

Ootamatud pöörded, põnev ümbritsev aeg ja keskkond, huvitavad persoonid, suurepärane tõlge.

Tõlkinud Marianne Ots

Tänan raamatu eest kirjastust Eesti Raamat

laupäev, 5. detsember 2020

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas"

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" on armas pisike raamatuke. See ei ole luule ja see on luule. Seda täiendavad Hanneleele Kaldmaa graafika ja kõige lõpus on Igor Kotjuhi järelsõna. Seda on mõnus pihus hoida ja libejat kaant silitada. See tundub lausa täiuslik väike asi.

Kätlin Kaldmaa Islandi külas on väike maja ja kohvik ja enamasti on seal öö ja pimedus. Aga pimedus on mõnus ja turvaline. Aeg liigub seal aegamisi.

Kätlin Kaldmaa Kreeka külas on väike maja ja kohvik, kus istuvad vanamehed. Seal on enamasti päike ja suvi ja meri, meri, meri!!! Seal võtab kõik aega. 

Ühes õiges külas on tingimata kohvik ja vanamehed, küla on maailma lõpp-punkt ja kõige algus. Seal peab olema vesi, soovitavalt suur vesi, ookean. 

Ma ei oskagi muudmoodi öelda, kui et seda raamatut oli kosutav lugeda. Eriti praeguses novembripimeduses, kus kuum Kreeka päike turgutab ja Islandi tuuline ööpäevane öö tundub turvaline. Selles on headust ja rahu, sellega koos saab aja maha võtta ja Fridale salli kududa või verikokosid ja armastusepallikesi süüa.


See raamat sobib imehästi kingituseks, eelkõige muidugi iseendale, aga ka kõigile, kes armastavad Islandit või Kreekat või kohvikuid ja vanamehi või päikest ja päeva või ööd ja pimedust või aprikoose. Kõigile, kellele meeldib luule ja kellele ei meeldi luule. 

Teised kirjutavad: Sirp

Koos kirjastusega Hunt

neljapäev, 12. november 2020

Pudinaid 11

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud. 2. osa.

Elizabeth Gilbert "Tüdrukute linn"

Noorte tüdrukute rajust elust sõjaeelses New Yorgis (st et põhiline tegevus toimus 1930ndatel). Mitte midagi ei ole praeguseks muutunud. Ikka seks ja alkohol, kõvad peod, murtud südamed, edu ja häbi. Mitte eriti edasipüüdlik tüdruk saabub väikelinnast New Yorki oma tädi juurde, kes on teatriomanik. Noorele naisele tundub see show-tantsutüdrukute glamuurne elu maailma tipuna. Ja nii ta sukeldubki sellesse ülepeakaela. Aga iga pidu lõpeb ükskord otsa ja lisaks sellele algab II maailmasõda. Mis asjad jälle kõik kenasti õigesse perspektiivi seab.

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

Jällegi üks üsna segane lugu. Aga see-eest ilusti ja poeetiliselt kirja pandud. Ja lõpp oli üsnagi erinev sellest, mida alguses oleks arvata võinud.

Sally Rooney "Vestlused sõpradega"

See lugu polnud üldse segane. Väga tänapäevane. Sellest, kuidas noored vasakpoolsed intellektuaalid praegusel ajal mõtlevad ja mida teevad. Tegelikult väga kauge kõigest sellest, mida mina siin teen ja ka sellest, mida mina nende vanuses tegin. 

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte"

Vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud"

No Winterson võib kirjutada ka auto kasutusjuhendi ja ma loen seda suurima heameelega. Tema puhul ei ole oluline mitte niivõrd see, millest ta kirjutab, vaid see, kuidas ta kirjutab. 

Margus Kalam "Minu Aasia"

Eesti mees sõidab Aasias ringi, otsib oma poele käsitöökaupa ja iseendale naist. Leiab nii ühte kui ka teist. Erisuguseid inimesi. Sekeldusi ja halenaljakaid juhtumusi ka. Kellel neid reisimisel ette ei tuleks, eriti kui ringi sõita peaaegu pidevalt, nagu Kalam seda viimased mitmed aastad teinud on. Kalam on need muheda huumoriga kirja pannud. Hoiatuseks sinisilmsetele turistidele ja tugitoolireisiks teistele. 

Ela Tomson (koostaja) "Valda Raud. Üks elu"

Põhiliselt on teos kokku pandud Valda Raua päevikute ja kirjade põhjal. Palju on juttu Valda Raua tütrest Anu Rauast ja muidugi ka abikaasa Mart Rauast. Oleksin rohkem tahtnud teada tema tõlkimiste kohta, aga seda oli üsna vähe. 

Jaak Roosaare "Rikkaks saamise õpik" 

Kes meist ei tahaks rikkaks saada. Roosaare annab üsna konkreetseid soovitusi ja näpunäiteid. Jah, ka sina võid rikkaks saada! Või mina. Ainult et ma oleksin sellega pidanud alustama 20-aastaselt. Põhimõtteliselt peab alustama säästmisega. Seejärel tuleb säästud investeerida, kasvõi saja euro kaupa. Ja ühel päeval oledki rikas. Nii lihtne ongi. Kui ei usu, lugege ise.

Merit Raju "Sõltumatu naine"

Raju kirjutab põhimõtteliselt täpselt samast asjast, mis Roosaaregi. Aga see teos on suunatud naistele ja kuigi võiks öelda, et mis vahet seal on, siis tuleb välja, et on küll. Naised vajavad ennekõike julgustamist, et üldse oma rahaasjadega korralikult tegelema hakata. Suurema osa raamatust Raju just sellega tegelebki. Siin on vähem konkreetseid investeerimissoovitusi, palju rohkem toetamist, julgustamist. Võib öelda, et see on pigem eneseabiraamat, aga suunaga oma rahaasjade korrastamisele ja (meestest) sõltumatuks saamisele. Rahaasjades, loomulikult.

Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?"

Mulle väga meeldis. Paralleelselt ema noorpõlvepäevik ja 14-aastase Anni suuremaks kasvamise lugu. 

Aidi Vallik räägib siin raamatu sünniloost. Ta küsis koolis oma kooli kaheksandikelt, milline peaks olema raamat, mida nemad lugeda tahaksid. Ta sai teada:  

Et ühes heas raamatus peaks peategelane vanematega tülli minema. Soovitavalt kunagi hiljem peaks ta tülli minema ka sõpradega. Ta pidi kodunt põgenema ja elama kuskil mingi aeg vaba, metsikut ja ohtlikku elu ilma täiskasvanuteta. Ta pidi jooma alkoholi ja proovima narkootikume. Ja seal raamatus pidi olema tulekahju. Keegi pidi surma saama, aga keegi selline, kellest väga kahju ei oleks. See, kui peategelane surma saab, «sakib täiega», nii et seda ei tohi olla. Seal raamatus pidi olema veel õnnetu armastus (ja just nimelt õnnetu, sest keda see õnnelik armastus huvitab!) ja seksikoht. Ning keegi pidi osutuma kellekski teiseks. Vaat nii.

Vaat nii jah, rohkem polegi midagi öelda. Pole ime, et see teos noortele hästi sobib. Vanematele ka. 


Wolfgang Herrndorf "Miks me varastasime auto"

See noorteraamat meeldis ka. Kuigi võiks öelda, et paljude asjadega on üle võlli mindud (no milline 14-aastane kihutab autoga Saksamaa kiirteel), aga samas puudutas raamat paljusid olulisi teemasid, armastust (kuidas siis muidu), sõprust, kiusamist, kodust vägivalda. Kõik oli rüütatud üsnakesti lõbusasse road-trippi. 

teisipäev, 10. november 2020

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt"

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" on ühtaegu lummav ja hirmus raamat. Teemad, millest ei räägita praegu, saati siis 1970ndatel, kui teos ilmus. Laste seksuaalsus, aga selle kõrval on lisaks täiskasvanute seksuaalsus, mis on veel täielik tabu. Raamat virutab kohe päris alguses vastu silmnägu. Kui esimesest ehmatusest üle saad ja ettevaatlikult edasi loed ning ühel hetkel mõistad, et see on kirjandus, mitte päris elu, siis läheb juba lõbusamaks. Vähehaaval hakkab lahti kooruma ühe lapse mitmekihiline maailm, kus on sees igasuguseid asju. Lõbusaid, julmi ja kurbi, ei ole võimalik vahet teha, mis on päris ja mis fantaasia, aga sellest, kuidas laps maailma vaatab, saab aimu küll. 

Kassandra viiakse neljapäeval ühte uhkesse tubadega majja, kus igal hommikul tulevad härrad teda vaatama ja uurima. Mõne aasta pärast läks ta välja, et õues mängida. Pühapäeval tulid ema ja teised teda vaatama. Siis läks mööda palju aastaid, kui ükspäev tuli ema ja ta ära viis. Seda lugedes mõtled, et teisiti ei olegi ju võimalik lapse ajataju kirja panna. 

Karapanu vaatab meisterlikult maailma lapse pilguga ja see ongi uperpallitav, maagiline, täis väikesi pettumusi ja suuri tundeid. Miski pole päris ja kõik on tõeline. Autor ei näita lugejale teed, ta peab ise oma seisukoha kujundama. Tõlkija kirjutab järelsõnas, et just see tasakaalutus ja ebakindlus on lugemisel pool lugemiselamuse õõvastavast võlust ning loob painajaliku muinasjutu, mis on kordamööda ja samaaegselt kohutav ja naljakas, lõbusalt õhkkerge ja raske kui hauakivi.

Peale raamatu sisu on "Kassandra ja hunt" eriline ka veel sellepoolest, et see on teadaolevalt esimene eesti keelde tõlgitud Kreeka naiskirjaniku raamat. Uuskreeka keelest on meile üldse vaid paarkümmend teost tõlgitud. Ja kolmandaks on raamat veel ka imekaunis!

Tõlkinud Karoliina Kagovere

Teised kirjutavad: Kirjakoi

esmaspäev, 2. november 2020

Pudinaid 10

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud.


Claudia Pineiro "Betty Boop"

Argentina naiskirjaniku krimka. Ainuüksi selle pärast tasub raamatuga tutvust teha. Millal te viimati Argentina krimkat lugesite? Just nii. Aga muidu ka oli täiesti korralik mõrvalugu. Tänapäevane, kuid mitte liiga jälk ja sünge.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" ja "Tagasi Bridesheadi"

"Allakäik ja langus" oli üks ütlemata lõbus teos. Kohe algusest peale on näha, et peategelasest ei saa midagi head tulla. Aga tema allakäik ja langus oli väga tore lugemine. Autor ei üritagi jätta muljet, nagu kirjutaks ta realistlikku teost ega võta ei ennast ega oma tegelasi kuigi tõsiselt.

Mis ei kehti üldsegi "Tagasi Bridesheadi" kohta. Tegelikult on ka see allakäigu ja languse lugu, ühe perekonna oma, lisaks ka võõraks olemise lugu ja kaunis sõpruse ja armastuse lugu. Aga see on ikka täie tõsidusega kirja pandud.

Ülle Leis "Võõrkeelse suhtluse käsiraamat"

Väga kasulik kõigile, kes peavad inglise keeles kirjutama või rääkima. Ülle Leis kirjutab nii, et on huvitav ja toob väga toredaid näiteid, mil võõras keeles suhtlemine suurt segadust võib tekitada. Ka veebis tasuta saadaval.

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss ja tiiger kahekesi paadis keset ookeani. Ilus muinasjutt, aga siiski ei midagi enamat. Kuigi püüdis küll väga.

Anaïs Nin "Henry ja June"

See raamat jättis mu täiesti külmaks. Mõnda raamatut peab lugema, mitte kuulama. Kuulan raamatuid enamasti pikema autosõidu ja söögivalmistamise ajal. Aga kuulata sibulate hakkimise kõrvale, kuidas Anaïs Nin kirjeldab Henry Milleri riista, ei lähe mitte.

Andrus Kasemaa "Vanapoiss"

Heh, mina ei ole selle teose sihtgrupp, üldse mitte. Aga ma ei tea ka, kes oleks. Jan Kaus kiitis seda teost, ehk tema siis on.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu",  "Hauatagune oht", "Suverüütel" 

Neelasin need neli Butcheri teost välgukiirusel, aga nüüd ei mäleta neist enam suurt midagi. Meelelahutus, hea mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate). Butcher on kirjutanud sellest sarjast 17 raamatut ja autori kodulehe andmetel kirjutab neid veel. Eesti keelde on tõlgitud neli esimest ja võiks küll veel tõlkida.

John Fowles "Maag" 

Üldse ei läinud peale. Kui hakkas tunduma, et said juba midagi aru, tekkis uus täiesti ootamatu pööre ja olid koos peategelasega jälle täielikus pimeduses. Aga kui tema teose lõpuks vist sai aru, milles kogu värk seisnes, siis mina küll mitte. Veel tundus, et noor autor on siia raamatusse kokku kirjutanud oma ihad ja seksuaalfantaasiad. Aga miks ta sellega küll teisi peab piinama? Lugemise ajal oli üldiselt küll põnev ja ilus.

Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Väga intelligentne reisiraamat. Liiga intelligentne.

Vilmos Kondor "Budapest noir" 

Krimka, mis toimub 1930ndate Budapestis. Verd, higi ja pisaraid, atmosfääri ja näpuotsaga tundeid. Põnev koht ja ajastu.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" 

Ülitoredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" ja "Musta missa vandenõu"

Vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" ja "Randröövel"

Ka selle raamatu võtsin ette tänu saatuse juhatavale sõrmele hiirekliki näol oma elektroonilises raamatukogus. Aga selliseid telliseid on suvel väga hea lugeda. Olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Talupoegade elust oli huvitavam lugeda kui randröövlist paruni patu- ja petutegudest. Peale selle on suur osa "Randröövlist" omaaegsete kohtumaterjalide ümberkirjutused. 

Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk"

Sellest raamatust sain lapsena teada, mis on landgang ja kambüüs, kes elab Aafrikas ja miks ei tasu oma nina põõsasse toppida. Oli tore taaskohtumine.



teisipäev, 20. oktoober 2020

Hans Fallada "Tookord meil isakodus"

Kui ma ei tea, mida järgmisena lugeda, siis avan arvutis oma elektroonilise raamatukogu, valin lugemata raamatud, panen silmad kinni, kerin edasi ja tagasi ning klõpsan hiirega kusagil. Niimoodi võib sattuda täiesti ootamatutele leidudele. Või mitte just teab mis ootamatutele, sest need raamatud olen ma ju ometi ise omale kunagi soetanud. Hans Fallada "Tookord meil isakodus" on riiulis seisnud juba aastaid ja oleks muidu sinna kindlasti ka edasi jäänud. Ostsin selle kunagi Kupra pankrotipesast paari krooniga puhtalt autori nime järgi. Sest Hans Fallada on kirjutanud ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu "Igasugused lood". Aga "Tookord meil isakodus" ei kutsu lugema ei oma pealkirja, kujunduse ega üldise olemise poolest. Millest on väga kahju, sest tegemist on suurepärase teosega.

Need on Fallada lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust. Ta kasvas väga rangete reeglitega kodus, kuid porterteerib suure armastusega oma vanemaid, riukalikke õdesid ja korralikku venda, äärmiselt kokkuhoidlikku vanaema ning iseennast seikluste- ja pahandusteotsijana. Aga ka kentsakaid onusid ja tädisid ning muid sugulasi. Selgub, et tol ajal  tundsid vähesed end tavaliste sakslastena, vaid olid friislased ja preislased ja hannoverlased, kes olid üksteise suhtes üsna kriitiliselt meelestatud. Kuna Hansu ema oli pärit Friisimaalt ja isa Hannoverist, siis tuli pidevalt tegemist teha sugulastega, kes ühte või teist poolt ei sallinud.

Siin on palju lugusid Fallada sugulastest ja perekonnatuttavatest, muuhulgas ühest teenijast, kes nende koduste raamatutega oma tuttavatele raamatukoguteenuse avas. Või lugu, mis iseloomustab hästi tema isa meelelaadi. Vennad olid ühe pidusöömingu jaoks mõeldud tordi salaja põhjalikult kaunistustest paljaks söönud ja jäid siis hirmuga karistust ootama. Aga keegi ei öelnud mitte midagi! Järgmisel hommikul said poisid söögiks sedasama torti. Ja lõunaks. Ja õhtusöögiks. Ja sama järgmisel päeval. Nad ei saanud enne söögiks midagi muud, kui tort otsas oli. Keretäie üle oleksid nad hoopis õnnelikumad olnud. 

Lõppude lõpuks said need tordid ometi otsa. Lõunaks oli – mäletan seda siiamaani – vestfaali paksud magushapud oad suitsulihaga, toit, mida ma seni üpris pikkade hammastega olin söönud. Pistsin neid kahe suupoolega. "Poiss, sa teed endale niimoodi liiga!" hüüatas ema, kui ma kolmanda taldrikutäie võtsin. 

Isa aga ütles ainult: "Vaata aga vaata! Vaata aga vaata!" ja naeratas, endal väikesed kurrud silmanurkades.

Tol ajal olid veel alles ranged seisusevahed, kuid paljud aristokraadid juba vaesunud. Nii kirjutab ta ühest prouast, kes oli liiga vaene, et omale teenijatüdrukut palgata, kuid liiga peen, et ise ahju kütta. Ja nii ta siis istus külmas toas, kui just sõbranna mõnikord oma teenijat tema juurde ahju kütma ei saatnud. 

Lõpus on pikem kirjeldus, kuidas ta teismelisena noorteseltskonnaga Saksamaale rändama läks, aga see ei olnud enam nii huvitav kui varasema lapsepõlve kirjeldused. Teisalt oli huvitav lugeda ja mõelda, kuidas matkati sada aastat tagasi ja kui palju see erineb nüüdsel ajal matkamisest.

Tõlkinud Katrin Kaugver

kolmapäev, 14. oktoober 2020

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0"

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0" on kogumik lühikesi ja veel lühemaid jutukesi, katkeid, tähelepanekuid. Kui mina lähen uksest välja, siis kõnnin või sõidan oma sihtpunkti ja hiljem tagasi ning kui ehk märkangi midagi huvitavat, siis lendab see kohe peast välja. Kui Veronika Kivisilla läheb uksest välja, siis ta vaatab ringi, paneb tähele, jätab meelde ja kirjutab üles. Tihtipeale polegi vaja välja minna, toredaid tähelepanekuid saab teha ka omas kodus, eriti kui sul on õiges eas poeg. 

2. detsember 2017

Poeg vaatab enne lastehommiku algust musta laega saali aknast inimesi tänaval. Vaatab tükk aega. Siis ütleb: "Ma tegin natuke statistikat. Kümnest inimesest umber kolmel on selline kõnnak, nagu oleks neil elus asjad kõige paremas korras."

Uskumatu, kui palju võib ühes tavalises kohas ja tavalises päevas leiduda, aga selleks, et need üles leida, peab vist ikkagi olema Veronika Kivisilla. 

15. september 2015

Õhtuses ühistranspordis võiks alati olla üks muhe titt. Nagu oli täna rongis. Hakkas mulle maailma kõige avalamalt naeratama, siis kelmikalt kavaldama ning peitust mängima. Viimaks ajas keele suust välja ja lükkas seda aina paremasse ja jälle vasakusse suunurka. Vaatas mulle siis küsivalt otsa. Sain aru, et pean toimima samuti. Üsna pea tegi seda ka kuldhammastega mammi minu vastas. Titt vaatas meid täiesti tunnustava pilguga.

Tekstid olid algselt Facebooki postitused ja minagi olen käinud neid autori lehel lugemas, aga on nii tore, et need nüüd kaante vahel on. Tegelikult on nad kaante vahel juba kaks aastat, aga hiljuti ilmus uus ja täiendatud trükk, 2.0. Tekstid on paigutatud uuematest vanemateni ja lõpevad 2013. aastaga. See annab huvitava efekti, kui mõne märkuse tagamaad alles veidi hiljem selguvad. Vahel on jutud veidi nukrad, aga tihtipeale siiski väga lõbusad. Seda raamatut lugedes on kogu aeg muhelus näol.

31. august 2017

Poeg: "Ma mõtlen ühele sõnale ja mul on hea tugev tunne..."   

Mina: "Mis sõna see siis on?"

Poeg: "Jõupaber!"

Just praegu mängitakse raamatul põhinevat näitemängu Kirjanike Maja musta laega saalis. Jaanika Juhansoni lavastus avab argipäevade poeesia, tavaliste hetkede lumma, elu pisikesed kummastavad detailid, kirglikud igatsused ja haprad unistused. Viis etendust on jäänud, nii et veel jõuab!

Teised kirjutavad:

esmaspäev, 24. august 2020

Agatha Christie "Viimane vaimudetund"


Agatha Christie raamatus"Viimane vaimudetund" on kakskümmend lugu, mille ühisnimetuseks on üleloomulikkus. Kui krimilugude puhul on üleloomulike juhtumuste kasutamine levinud võte, kus detektiiv lõpuks üsnagi maiste asjade kaudu imelikud asjad ära selgitab, siis siin on selliseid lugusid, kus tegutsevadki viirastused, teispoolsusest antakse hoiatusi ja keegi ei seleta neid lõpuks ära. Need on läbisegi inimeste loodud "üleloomulikkusega", nii et põnevust jagub, sest kunagi ei tea ette, mida täpselt oodata. 

Mida ometi kirjutada Agatha Christie kohta, mida varem ei ole öeldud? Christie talendi austajad teavad, mida oodata, ja teised võiksid ka järele proovida. Lühijutud on tutvumiseks tänuväärne žanr ja Christie on neid kirjutanud terve hulga. Mulle tundus, et olin suuremat osa neist juba varem lugenud, aga ilmselt mitte kõiki. Igal juhul tore lisandus krimikirjanduse suurkuju eestikeelsesse kirjavarasse. 

Kaanetekstil öeldakse, et kokku on kogutud Christie kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood. Sada aastat hiljem nad ilmselt enam nii jubedad ei tundu kui kirjutamise ajal. "Viimases vaimudetunnis" saab kohtuda juba tuttavate Poirot ja Miss Marple'iga, aga ka meediumide, usuhullude, isepäiste nukkude ja niisama petturitega.

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

teisipäev, 11. august 2020

María Dueñas "Õmblejanna Madriidist"

María Dueñase "Õmblejanna Madriidist" on eepiliste mõõtmetega romaan ühest etapist Hispaania ajaloos. Kuigi see on väga hästi peidetud ühe naise loo taha. Kuussada lehekülge pisikest teksti on igal juhul eepiliste mõõtmetega ja ajalugu on üsnagi esil – tegevus toimub peamiselt II maailmasõja eelsetel aastatel Hispaanias ja Marokos, kus oli seal ajal Hispaania protektoraat. Aga sellest, et autor tahtis tegelikult ajaloolist romaani kirjutada, hakkab alles lõpu poole aru saama. Sest lugeja arvab ikka, et romaan räägib Sira Quiroga elust.

Peategelane Sira sündis Madriidis 1911. aastal. Niipea, kui ta neiuks sirgus, juhtus üsna tavapärane lugu – ta armus elumehesse, sõitis koos tollega Marokosse ja ühel hetkel avastas end ilma rahata, võlgades ja rasedana ihuüksi võõral maal. Sira ei olnud tugev, tark ja haritud ettevõtlik naine. Tal oli vähe kooliharidust, veel vähem julgust ja oskust ise toime tulla. Selline kangelanna on vahelduseks värskendav. Siiski saab ta teiste abiga (kes samuti ei ole vahelduseks mingid head samariitlased) jalad alla, avab õmblussalongi ja hakkab Marokos elavatele välismaalasest rikastele ja ilusatele naistele riideid õmblema. Vaikselt pääseb ta niimoodi ka ise nende rikkasse ja ilusasse maailma, eelkõige kuna sõbruneb ühe oma kliendi, inglanna Rosalinda Foxiga, kes on protektoraadi komandöri Juan Luis Beigbederi armuke. Kaks viimast on ajaloolised tegelased. Siin oleks võinud tuluke juba põlema minna, aga ikka veel teeskles raamat, et jutustab ühe vaese tütarlapse elust.

Romaanis leiab ka muid tegelikult elanud isikuid, näiteks Briti seikluskirjaniku ja luureteenistuse töötaja Alan Hillgarthi ning siis veel kindral Franco ja tema kälimehe Ramón Serrano Suñeri. Ja kuigi nad olid pikalt Sira tegemiste taustamängijad, siis ühel hetkel tuli lugeda lehekülgede kaupa Hispaania poliitilise ladviku omavahelistest võitlusest ja lõpuks ka sellest, mis sai kõigist neist romaanis tegutsenud ajaloolistest isikutest hiljem. See tõmbas tempo täiesti maha. Aga see oli juba üsna romaani lõpupoole ja siis ma sain ometigi aru, et tegelikult on "Õmblejanna Madriidist" ajalooline romaan, et autoril olid selle raamatuga hoopis muud plaanid, aga ta oli need osavalt ära maskeerinud. 

Nüüd paistab vist, et ma vastandan neid kahte – romaan ühe naise elust ja ajalooline romaan. Üldsegi mitte, ajalooline romaan ühe naise elust on ju täiesti aktsepteeritav žanr ja pealegi väga huvitav žanr, vähemalt minu arvates. Nii on ka "Õmblejannaga Madriidis", selle ajalooline osa polnud sugugi igav. Aga usun, et Hispaania lugejale oli see kõvasti huvitavam kui mulle, sest oma riigi ajaloost natuke rohkem teada saada on ikka huvitav. Seda kõike võib võtta kui romaani lisaväärtust, sõltub, mida keegi ootab. Kuigi mina seda ei oodanud, siis ei saa ka öelda, et see mind oleks liialt häirinud. Targemaks saada on ikka hea ja igav ju ei olnud. 

Peale selle, et "Õmblejanna Madriidist" on ajalooline romaan, on ta ka armastusromaan, suureks kasvamise romaan, spiooniromaan. 600 lehekülje sisse mahuvad need kõik kenasti ja ei sega üksteist mitte üks raas. Suurepärane tõlge ja kaunis kujundus. 

Tõlkinud Mari Laan ja Kristiina Raudsepp

Teised kirjutavad:

Tänan raamatu eest kirjastust Toledo