Lühidalt viimasel ajal ja pisut varem loetud raamatuist.
Charles Spence "Gastrofüüsika"
Robert Louis Stevenson "Eesliga Sevennides"
Avalik-isiklik lugemispäevik
Lühidalt viimasel ajal ja pisut varem loetud raamatuist.
Charles Spence "Gastrofüüsika"
August Kitzberg portreteerib "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestustes" oma aega ja inimesi ning teeb seda väga muhedalt. Üldiselt jääb mulje, et kõik inimesed olid ilusad ja head. Või siis ehk pisut veidrikud. Välja arvatud komissar Seleznjov, kes venestamise ajal Kitzbergi vallakirjutaja ametist lahti tegi. Kõik Kitzbergi sugulased olid väga targad ja väga puhtad. Kuigi kaldun arvama, et minu ja tema arusaamine puhtusest ei lähe päris kokku.
![]() |
Klõps kodusest raamaturiiulist. Siin on lugemata raamatuid küllaga! |
Sel aastal sai jälle suht juhuslik valik raamatuid. Avastasin Robert MacFarlane'i ja lugesin läbi viis tema teost. Krimkasid ma eriti ei loe, mis on muidugi puha vale, sest sel aastal sai neid kokku lausa 19. Enim meeldisid Antti Tuomaineni "Jänesefaktor" ja "Põdravalem" ning Ain Küti "Kuldse medaljoni mõistatus".
Aga parimate väljatoomine on sel aastal lihtne, sest enamik loetud raamatutest olid sellised käib kah. Või siis olid ikka päris head, aga tagantjärele erilist emotsiooni enam ei tekita. Ja kui ma nüüd seda listi vaatan, siis saan aru, et see oli (jälle) aasta, kus raamatud aitasid tegeliku elu eest põgeneda. Ma olen alati lugenud peamiselt selleks, et ümbritsevast tegelikkusest pääseda, aga sel aastal oli seda eriti vaja. Samas need, mis suurima elamuse jätsid, rääkisid siiski päris elust ja päris inimestest, kuigi tuleb välja, et see päris elu on palju pöörasem kui ükski väljamõeldis olla saab.
Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"
Avastasin Robert MacFarlane'i Johnny Flynni muusika kaudu (kelle ma omakorda avastasin Mrs Beatoni raamatu lugemise tagajärjena). MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, matkamisest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise vaev? Alustasin lugemist viimati ilmunud raamatust "Underland" ja see oleks olnud peaaegu viga. Sest raamat on üle 600 lk ja sisaldab nii palju erisuguseid teemasid, et lihtne oleks olnud alla anda. Liikusin siis tagantpoolt ettepoole ja tegelikult jättis kõige suurema elamuse tema esikteos "Mountains of the Mind". See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Raamatus "The Old Ways" kõnnib ta mööda iidseid radasid nii oma kodumaal kui ka mujal maailmas. "Wild Places" aga viib meid Briti saarte metsikutesse paikadesse. Eesti keeles on temalt ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest.
Anne Glenconner "Seltsidaam"
Anne Glenconner on Briti aadliperre 1932. aastal sündinud naine, kes oli suure osa elust kuninganna Elizabethi õe printsess Margareti sõber ja seltsidaam. Tema perekond oli lähedane kuningaperega, kuigi pärast II maailmasõda üsna vaene. Anne abiellus lord Glenconneriga, kellega kooselatud elu ületab igasuguse fantaasia. Mees oli äkilise loomuga ja mõnikord ka vägivaldne, laristas raha, ostis näiteks Kariibi meres isikliku Mustique saare, kuhu rajati hotellid ja kus nad suure osa oma ajast veetsid. Ja tema surres selgus, et ta oli jätnud kogu varanduse oma abilisele. Ka poegadega ei läinud neil hästi, kaks suri noorelt ja kolmas sai mootorrattaõnnetuses kõvasti viga. Muidugi oli juttu ka kuninglikust perekonnast ja eriti printsess Margaretist, kelle elu ka eriti lihtne polnud. Päris elu, aga loed nagu seiklusromaani.
Kui muidu loed krimkasid ja fantaasiat, siis see teos sinna vahele oli tõeliselt värskendav. Päris elu, päris inimesed, päris probleemid. Ja nii hästi kirja pandud. Pealkiri on Mitte-suhted, seega nagu ei tohiks nii "päris" olla. Raamat koosneb lühijuttudest, mis on aga omavahel tegelaste kaudu seotud. Mulle hirmsasti meeldib võte, kus sama tegelast näidatakse läbi erinevate isikute vaatepunktide, see avab nagu terve uue maailma. Raamat on ka ilus ja igati mõnus käes hoida. Ekraanilt ei paista see üldse välja!
Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad"
Kõik need kuninglikud Theudechildid, Theuderichid, Theudeliad läksid omavahel segamini, aga see polnudki eriti tähtis. Tähtsad olid kaks naist - Fredegund ja Brunhild - kes valitsesid 6. sajandi Euroopat. Salamõrvad, mürgitamised, pagendamised, vandenõud, venna-, poja- ja isatapud, naiste mõrvamisest või paremal juhul kloostrisse pagendusse saatmisest rääkimata. Autor on toetunud peamiselt ühele kroonikale, aga kirjutanud vägagi elava ja detailse raamatu, dialoogide, pidusöömingute ja riietuse kirjeldustega.
Avastasin Robert MacFarlane'i hoopis muusika kaudu ja kõigepealt kuulasin tema osalusega plaate, vaatasin/kuulasin temaga tehtud intervjuusid ja alles seejärel haarasin raamatute järele. MacFarlane on Cambridge'i ülikooli kirjandusprofessor, kirjanik, mägironija ja matkaja. MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise kannatused?
"Underland" on hetkel MacFarlane'i viimane ilmunud raamat. Alustasin sellega ja oleksin peaaegu alla andnud. Sest raamat on üle 600 lehekülje ja sisaldab väga paljusid erisuguseid teemasid. "Underland" räägib sellest, mis on maa all. Ja seal on väga paljut. Maa all on jõed ja järved, koopad, kus ürginimesed kunsti lõid, teadusasutused, kus uuritakse jälgi tumeainest, mis moodustus universumi sünni ajal, kaevandused igasuguste maavarade kaevandamiseks, tuumajäätmete hoidlad, sõjaaegsed punkrid ja varjendid, terved suured surnuaiad, metrood ja kanalisatsioon ning muidugi elusloodus - seeneniidistik, puude ja taimede juured, terve putukate kogukond. Ta kasutab palju mõisteid sügav aeg, antropotseen, psühhogeograafia ja õnneks seletab need ka kenasti lahti. Teos hõlmab nii paljusid erinevaid teemasid, et esiteks tuleb imestada autori pühendumise üle seda kõike sügavuti uurida ja teiseks tuleb ise eri teemade vaheldumisega harjuda.I am reminded once more of how resistant the underland remains to our usual forms of seeing; how it still hides so much from us, even in our age of hyper-visibility and ultra-scrutiny. Just a few inches of soil is enough to keep startling secrets, hold astonishing cargo: an eighth of the world’s total biomass comprises bacteria that live below ground, and a further quarter is of fungal origin.
*
The real underland of language is not the roots of single words, but rather the soil of grammar and syntax, where habits of speech and therefore also habits of thought settle and interact over long periods of time. Grammar and syntax exert powerful influence on the proceedings of language and its users. They shape the ways we relate to each other and to the living world. Words are world-makers – and language is one of the great geological forces of the Anthropocene.
Järgmisena võtsin ette esikteose "Mountains of the Mind" ja see andis tegelikult kõige suurema elamuse. Kuidas pealkirja tõlkida? Meelte mäed, mõistuse mäed, vaimu mäed...? See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Huvitav oli näiteks teada saada, et viis, kuidas me praegu mägesid mõistame, pole üldse mitte iseenesestmõistetav, vaid tekkis alles 19. sajandil. Sinnani olid mäed lihtsalt ebasõbralikud ja ohtlikud pinnavormid, kus elasid lohed ja muud ohtlikud olendid. Arusaam, et mäed on miljoneid aastaid vanad, et sinna otsa saab kangelaslikult ronida, on tekkinud alles suhteliselt hiljuti. Autori selgitus:
see, mida me kutsume mäeks, on tegelikult maailma füüsilise vormi kokkusulamine inimeste kujutlusvõimega - meelte mägi. Ja viisil, kuidas inimesed mäe suhtes käituvad, ei ole suurt midagi tegemist kivide ja jää endaga. Mäed on vaid juhuslik geoloogiline kokkusattumus. Nad ei tapa meelega ega tee meile ka meelega heameelt: kõik nende emotsionaalsed omadused on neisse istutatud inimeste kujutluvõime toel. Mäed - nagu ka kõrbed, polaartundra, sügavad ookeanid, džunglid ja kõik muud metsikud maastikud, mille me oleme romantiliselt ellu kutsunud - lihtsalt on seal ja sinna nad jäävad, nende füüsilised struktuurid muutuvad aja jooksul tasapisi geoloogia ja ilma mõjul, kuid nad jätkavad oma eksistentsi ka ilma selleta, et inimesed neid kuidagi tajuksid.
MacFarlane kirjeldab pikalt ja kaasahaaravalt esimeste Everesti otsa ronida püüdnud meeste teekonda (George Mallory ja tema kompanjonid). See teekond on ka praegusel ajal väga raske, aga sada aastat tagasi tundus peaaegu võimatu. Mehed kõvakübarates ja roosa vihmavarjuga...
Minusugune, kes kardab kõrgust, aga ometi on ka veidike mägedes roninud ja neid südamest imetlenud, saab sellest raamatust turvaliselt lugeda, mis tunne ikkagi on külmas ja lumes kaljurünkal rippuda. MacFarlane ise on kõva alpinist ja kirjeldab ka iseenda ronimiselamusi. Väga elavalt ja kaunilt.
The mountains one gazes at, reads about, dreams of and desires are not the mountains one climbs. These are matters of hard, steep, sharp rock and freezing snow; of extreme cold; of a vertigo so physical it can cramp your stomach and loosen your bowels; of hypertension, nausea and frostbite; and of unspeakable beauty.
*
Hope, fear. Hope, fear – this is the fundamental rhythm of mountaineering. Life, it frequently seems in the mountains, is more intensely lived the closer one gets to its extinction: we never feel so alive as when we have nearly died."The Old Ways"
Siin kõnnib MacFarlane vanu teid mööda nii Briti saartel kui ka mujal. Ta viib meid muu hulgas Ida-Himaalaja budistide radadele, Hispaania Camino de Santiagole ja okupeeritud Palestiina aladele, aga kõige rohkem kõnnib ta oma kodusaarel. Siin raamatus on kõvasti kõndimist, aga ka vee peal sõitmist, sest eks mereteedki on teed. Nagu oma teisteski teostes, segab ta siin ajalugu, loodust ja reisikirjandust, räägib teel kohatud inimestest, kes tihtilugu on üsna omamoodi, ütleks, et lausa imelikud. Aga ta portreteerib neid austuse ja kerge uudishimuga.
We tend to think of landscapes as affecting us most strongly when we are in them or on them, when they offer us the primary sensations of touch and sight. But there are also the landscapes we bear with us in absentia, those places that live on in memory long after they have withdrawn in actuality, and such places – retreated to most often when we are most remote from them – are among the most important landscapes we possess.
"Wild Places"
on teistest raamatutest rohkem Briti saarte keskne, siin otsib autor metsikuid paiku, mida Suurbritannias ja Iirimaal veidi siiski veel alles on. Ta ronib, kõnnib ja ujub ning öösiti magab mägedes või iidsetel aasadel. Rännakute ajal mõtleb kliimamuutuste, elupaikade hävimise üle, räägib inimestest, keda ta teel kohtas ja neist, kes juba ammu surnud, ajast ja kuuluvusest. Tema kogemus ühe Šoti mäe otsas olemisest:
The comfortless snow-shires, the frozen rocks: this place was not hostile to my presence, far from it. Just entirely, gradelessly indifferent. Up there, I felt no companionship with the land, no epiphany of relation like that I had experienced in the Black Wood. Here, there was no question of relation. This place refused any imputation of meaning.
Eesti keeles on ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest. Tulin mõttele, et tahaksin tõlkida mõnda tema raamatut. Sest lugedes pidin pidevalt peatuma ja otsima sõnade tähendusi. MacFarlane'i keel on rikkalik ja ta kasutab palju vanaaegseid ning kohalikke murdesõnu. Neid viimased ta ka selgitab, aga minu jaoks oli keeruline inglise keeles lugedes ette kujutada kõike seda, mida ta kirjeldab. Taimede kuju ja värvi, linde, kivimeid, maastikku ja selle elemente, mis vahe on cliff'il, boulder'il ja rock'il - Eestis, kus mägesid pole, on see üks kalju kõik. Ja ega sõnraamatute selgitused eriti palju neid erinevusi silme ette manada ei aidanud. Lugedes aga ei taha iga paari lause tagant pausi teha, sest niimoodi peab pidevalt väljuma autori ilusast keele ja meele voost, mis kõvasti vähendab lugemismõnu. Aga kui ikka täpselt aru ei saa, siis pole ka eriti palju mõnu. Just MacFarlane'i raamatuid lugedes sain aru, et aastad tõlkijana on mõjunud mõneti destruktiivselt. Ma tahan igast lausest täpselt ja põhjani aru saada, aga nagu öeldud, selleks, et teksti nautida, tuleks seda ühtlase hooga lugeda. Seetõttu tundub tema tõlkimine hea lahendus. Sest teose kõige lähem lugeja on alati tõlkija. Tema on see, kes peab teksti nii palju lahti harutama, et ise sellest väga täpselt aru saab. Vastasel korral ei ole võimalik autori mõtet omas keeles edasi anda. Aga mina peaksin tema raamatute tõlkimiseks aja leidmiseks vist küll pensionile minema, milleni on aega veel enam kui küll.
Shelley Puhak on tolmu pühkinud kahelt keskaja kuningannalt Brunhildilt ja Fredegundelt. Autor nimetab neid pimeduse kuningannadeks, osalt seetõttu, et nende valitsusaeg jääb täpselt nn pimedasse keskaega, aga ka seepärast, et oma varjuderiigis on nad enam kui tuhat aastat vastu pidanud. Kroonikud ja ajaloolased on nad maha kandnud ja ära unustanud või maininud vaid kui tühiseid tegelasi, ometi võttis nende kahe kuninganna impeerium enda alla pool Euroopat ning mõlemad valitsesid kauem kui ükski neile eelnenud kuningas - Fredegund 29 ja Brunhild 46 aastat. Mõlemad olid autsaiderid, kes jõudsid abikaasa kaudu dünastiasse, kus naistel polnud lubatud krooni kanda. Kuna nad ise võimu haarata ei tohtinud, võisid nad valitsejaks saada üksnes meessoost sugulase asemikuna. Murettekitavalt suures koguses meessugulasi mürgitati, pussitati ja saadeti teise ilma ning kuningannadelgi tuli salamõrtsukate eest pageda ja enda omasid tööle värvata.
Merovingide dünastiale alusepanija kuningas Chlodovechi poja Clothari surma järel 561. aastal jagati Frangi riigi valdused tema poegade vahel neljaks kuningriigiks: Akvitaaniaks, Burgundiaks, Austraasiaks ja Neustriaks. See ei olnud kõige targem otsus, sest vennad ja hiljem nende pojad asusid otsekohe omavahel valduste pärast võitlema. Brunhild oli läänegoodi printsess Hispaaniast, Austraasia kuningriigi valitseja Sigeberti abikaasa. Fredegund aga Neustria kuningriigi Chilperichi kolmas naine, endine orjatar.
Autor äratab ellu need kaks unustatud kuningannat ja nende omavahelise suhte. Ta kasutab nii palju kui võimalik kaasaegsete kirjeldusi, mille tõttu suudab tuua elavalt silme ette nii tegelaste dialoogid kui ka riietuse ja söögilaua. Tegelasi on palju ja nende nimed läksid lootusetult sassi - Theudechild, Theudebert, Theuderich, Theudelia, veel üks Theuderich ja nõnda edasi. Aga see polnudki nii tähtis, sest lugu on täitsa pöörane. Selleks, et ellu jääda, tuli võidelda, intriige punuda, sõdida, põgeneda ja ka mõrvata. Puhak on suutnud luua elava ja põneva pildi tollest ajast ja kommetest, hoolimata allikate vähesusest. Ta ütleb, et see raamat pole akadeemiline ajalookäsitlus, vaid algallikatel põhinev populaarteaduslik jutustus. Just see võimaldab seda lugeda nagu seiklusjuttu. No ja lisaks sellele saab palju põnevat teada, mida koolitunnis ei õpetatud või millest üldse pole eriti räägitud. Autori sõnadega: "Patriarhaadi misogüünne loogika on üks kummaline nõiaring: naised ei või valitseda, sest nad pole seda kunagi teinud. Kuid see suur vale põhineb kunstlikul ajaloolisel amneesial, lõpututel mahanühkimistel ja väljajätmistel, mis kollektiivselt kannavad endas sõnumit, et naised kes on valitsejaks olnud, ei ole ära teeninud õigust, et neid mäletataks."
Tõlkinud Aet Süvari
Teised kirjutavad: Raamaturiiulike, Vestaraamat
See ei olnud üldse minu raamat, igatahes mitte praegusel hetkel. Kalmsteni "Kaarnalaul" meeldis mulle hoopis enam. "Täheraua saaga" oli sünge ja karm ja lootusetu. Ei mingit huumorikübekestki. Seda muidugi ei peagi sellises raamatus olema. Aga mina tahan just praegu lugeda midagi pisut lootusrikkamat, nagu näiteks just enne loetud Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases", kus ju ka toimusid võikad tapmised, aga seal oli ka huumorit ja pisut rohkem inimlikkust, hoolimata asjaolust, et peategelane oli robot. Nojah, inimlikkuse alla võib ju paljutki mahutada ja eks vihkamine, kadedus ja ahnus kuuluvad ka inimloomuse tahkude hulka.
Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema. Õnneks oli teos üsna õhuke, sai kiiresti läbi. Teisalt piiras see ka maailma toimimisest arusaamist, sest ega eriti midagi lahti ei seletatud. Olid jumalded ja nende lapsed. Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Jumaldega seotu on edasi antud üsna fragmentaarselt ja rohkem teose lõpupoole. Inimesedki polnud kuigi sügavad karakterid. Aga igale lugejale oma - tegevus liikus kiiresti ning seiklusi, taplusi ja verevalamist oli küllaga, kirjeldused ja maailmaseletused tempot eriti maha ei võtnud. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, kasvas tegevuse käigust loogiliselt välja. Aga seal oli epiloog, mis asjad väheke teise valgusesse seadis ja võimaldab autoril siit soovi korral ka maailma edasi luua.
Ja siis muidugi Liis Rodeni illustratsioonid. On väga tänuväärne, et neid mõnikord harva ka täiskasvanutele mõeldud raamatutesse lisatakse.
Teised kirjutavad: Autori tutvustus, Reaktor, Lugemissoovituse blog, loterii, Mööda netti, loterii2, Pärdikute päevaraamat, Digital Nerdland
Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia
Olen üsna väike kosmoseulme austaja, ennekõike olen lugenud neid, kus on huumorit ka sees, nagu Poul Andersoni "Kõrge ristiretk", J.R.R. Martini "Haviland Tufi reisid" ja Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lood. "Düüni" esimese raamatu lugesin ka läbi, aga seda rohkem uudishimust ja seal meeldis mulle pigem maailm ja ökosüsteem kui kogu see kosmosereisivärk.
Selles loos oli ka huumorit, alates juba peategelasest endast, kes tundus vahepeal kuidagi lausa hale seal inimeste keskel. Raskelt relvastatud turvarobot, kes üle kõige kardab inimestega näost näkku suhtlemist. Armastab see-eest seebiseriaale vaadata ja teekski ainult seda, kui töö ja inimesed oma tahtmistega vahele ei segaks. Jätke mind ainult rahule, et saaksin teha seda, mida ise tahan. No vähemasti minu jaoks vägagi samastumist võimaldav tegelane.
Tegemist on klassikalise võõral planeedil toimuva uurimisretkega, kus ootamatult selgub, et kohalik fauna on palju verejanulisem kui oodatud. Siis selgub, et lisaks faunale soovib uurimisühmale kadu veel keegi ning meie häbelik android peab nii iseenda kui ka oma rühma elu ja eksistentsi päästma. Mõrtsukbot vaatleb inimeste toimetamist kõrvalt ja kommenteerib seda oma arusaamise kohaselt, mis on irooniline ja sarkastiline. Tegevus liigub hoogsalt edasi ja isegi peategelase sisekaemused ei aeglusta seda. Igasuguseid kirjeldusi on vähe ja tegevust veab peamiselt dialoog.
Plussiks ka vaid 128 leheküljeline pikkus. Ka nii lühikesel pinnal on võimalik kõik oluline edasi anda ja suurepärane lugemiselamus tekitada.
Ja ma ei saa teisiti, kui pean tsiteerima raamatu esimest lõiku, mille loterii juba kirja pani:
Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud. (lk 3)
Teised kirjutavad: err.kultuur, Sulepuru, loterii, Ulmeseosed, Ulmekirjanduse baas
Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia
Arvan, et võib öelda, et "Mrs Beeton's Household Management" on Briti kirjanduse tüvitekst, seda küll mitte klassikalises mõttes, vaid kodumajapidamise kontekstis.
Isabella Beeton sündis 1836. aastal, vanim kahekümne ühest lapsest, ega olnud mingi keskealine suure perekonna matroon, nagu võiks arvata. Ta oli vaid 22 aastat vana, kui selle tohutu tööga valmis sai. Isabella abiellus 1856. aastal jõuka kirjastaja Samuel Beetoniga ja hakkas kirjutama tema väljaannetesse artikleid kokandusest ja majapidamisest. Need anti 1861. aastal välja eraldi raamatuna, mis sai kohe tohutult populaarseks. Ta suri vaid 28 aastaselt, kuid selleks ajaks oli tema tööd müüdud juba miljonites ja müüakse seniajani.
Lõviosa raamatust on toiduretseptid, kuid see sisaldab ka õpetusi riietumise, etiketi, laste ja koduloomade kasvatamise, mürkide, esmaabi ja maja pidamise kohta. Teos annab suurepärase ülevaate Victoria ajastu keskklassi igapäevase elu-olu kohta. Kust ta kogu selle teadmise nii noorelt ja üsna vähese kogemusega võttis? Tegelikult on kõik retseptid võetud teistest kokaraamatutest, mõned isegi 17. sajandi omadest, ja talle saadetud lugejakirjadest. Ta kirjutab üksikasjalikult teenijate palkamisest ja nende töödest, alates uksehoidjast, kokast, toapoisist ja -tüdrukust, lõpetades piimatüdrukute ja pesunaistega. Tegelikult tal endal polnud kunagi tervet seda hulka teenijaid, kelle töid ta kirjeldab, vaid enamasti vaid üks maid-for-all. Kelle tööülesandeid lugedes võis talle vaid kaasa tunda - tolleaegse majapidamise pidamine oli ikka väga palju rasket tööd.
Kui üldine arvamus Briti varasema köögi kohta pole just eriti soosiv - pudruks keedetud vesised aedviljad ja hautatud liha - siis siin vaatab vastu hoopis teine pilt. Ja kuigi mõni retsept paneb kulmu kergitama - makarone keedetakse kolmveerand tundi ja siis hautatakse veel veerand tundi puljongis, siis enamasti hoiatab ta ülekeetmise eest. Ajal, mil kogu toit valmistati elaval tulel, oli kasvõi sellise lihtsa asja nagu röstsaia tegemine paras ettevõtmine. Peatükk pesu pesemise kohta pani iseäranis head meelt tundma, et elame elektri ja masinate ajastul. Eriti kui meenutada, et tolle aja kleidid sisaldasid meetrite viisi kangast, pitse ja satse.
Beeton rõhutab pidevalt puhtuse, hügieeni ja toidu värskuse tähtsust, samuti seda, kui oluline on kohalik ja hooajaline toit. Ta oli mitmes asjas oma ajast eest, näiteks soovitab ta end iga päev pesta. Ajal, mil vannid ja kraanist voolav vesi olid vaid üksikute rikaste käsutuses ja üleüldse peeti liigset vett kahjulikuks. Raamatus on ka joonistusi ja pilte, lisaks vürtsitab ta teksti luuletustega.
Tema ekskursid ajalukku on üsna lõbusad. Nii kirjutab ta, kuidas primitiivsed inimesed sõid ainult juurikaid ja puuvilju, seejärel õppisid küttima ja kala püüdma, mille järel hakkasid karja pidama, enne kui said korralikeks talunikeks. Sidrunit varasematel aegadel ei tuntud üldse ja roomlased hakkasid sidrunit kasutama alles väga hilisel perioodil ja siis ka vaid selleks, et riietelt koisid eemal hoida. Nende jaoks oli sidrun liiga hapu ja Pliniuse aegadel, kristliku ajastu alguses, kasutati sidrunit peamiselt vaid suurepärase antidoodina mürkide vastu (455).
Beeton alustab raamatut õpetustega noorele perenaisele (1. peatükk "The Mistress"). Ta võrdleb perenaist ettevõtte juhi ja sõjaväe juhatajaga. Kõige olulisemad omadused on puhtus, kokkuhoidlikkus, külalislahkus. Hea perenaine tõuseb vara, valib hoolega sõpru ja on heatujuline. Lugesin, kuidas tuleb hommikuseks külaskäiguks riietuda, et tutvumikülastus ei tohi kesta rohkem kui 15-20 minutit, lapsed ja koerad tuleb tingimata koju jätta. Äärmisel juhul võivad lapsed tõllas oodata, niikaua kui ema naabrit külastab. Õhtusöögid on eriti olulised sotsiaalsed sündmused, seega tuleb neiks hoolikalt valmistuda ja Beeton kirjeldabki mitmel leheküljel täpselt, kuidas tuleb külalisi istuma panna, mis järjekorras toite serveerida ja mis pärast juhtub.
Kõike seda lugedes tekkis hirmus tahtmine seda visuaalselt toetada. Tuli meelde Autumn de Wilde'i film "Emma" Jane Austeni romaani järgi. See on küll veidi varasemast ajastust, aga ajas asja ära. Vaatasin filmi mitu korda ja hakkasin huvi tundma, kes on see näitleja, kes mängib hirmus šarmantselt mr Knightleyt. Selgus, et selleks on Johnny Flynn. Siis selgus, et ta on lisaks ka muusik ja edasi leidsin end kuulamas tema muusikat, vaatamas tema filme, lugemas temaga tehtud intervjuusid ja kuulamas podcaste. (Ka praegu mängib taustaks tema viimane plaat.) Kusjuures nende filmide kättesaamiseks tuli teha jõupingutusi ja kulutada aega, sest Eesti on ikka selline perifeeria, et netist otse ei saa vaadata isegi mitte raha eest. Lisaks leidsin Flynni kaudu Briti looduskirjaniku Robert MacFarlane'i. Niisiis ostsin ja lugesin ka tema kirjutatud raamatuid, mida sai kokku viis. Kõik aga algas sellest, et võtsin riiulist seal juba viisteist aastat oodanud majapidamise käsiraamatu. Ütle siis veel, et üks raamat ei saa elu muuta!
Lõpetuseks ka üks retsept, mille järele proovisin: Honey Cake - meekook. Sest selles ei olnud hiigelkoguseid, see ei sisaldanud searasva ja arutul hulgal võid ja seda ei pidanud vees keetma :)
Koostis: 1/2 hommikusöögitassitäit suhkrut, 1 hommikusöögitassitäis paksu hapukoort, 2 hommikusöögitassitäit jahu, 1/2 tl soodat, mett maitse järgi
Valmistamine: sega suhkur ja koor, puista peale jahu koos niipalju meega, et see annab segule kenasti maitset, sega hästi, nii et kõik ained oleksid korralikult segunenud. Lisa sooda ja klopi kooki hästi veel 5 minutit. Pane see võitatud vormi, küpseta 1/2 kuni 3/4 tundi ja söö soojalt. Keskmine hind: 8 penni, piisab 3-4 sööjale, hooaeg: igal ajal.
Kuna mul pole aimugi, milline oli Mrs Beetoni aegne hommikusöögitassitäis, siis kasutasin tavalist klaasi. Jahust pool klaasi panin täistera- ja ülejäänud tavalist kõrgema klassi jahu (mul on tunne, et tolle aja perenaistel ei olnud nii peent ja puhast jahu, nagu meie praegu kasutame, aga ega ma ei tea muidugi). Mett panin pool klaasi (suhkrut ainult veerand) ja tuli mõnusalt magus kook, millel oli eriti mõnus tekstuur - pisut nagu nätske, aga mitte ebameeldivalt.
Nagu ka Backmani hilisemates raamatutes, selgub tõde aegamisi ja jupikeste kaupa. Nii räägib autor praeguse aja sündmustega paralleelselt Ove suurekskasvamise lugu, millest koorub tasapisi, miks Ove on just selline mees, nagu ta on. Sest Ove on ju üks üsna tüütu tegelane. Teeb igal hommikul kell kolmveerand kuus majaümbruses ringkäiku, kirjutab üles kõik parkivate autode numbrid, kontrollib, ega prügimajja pole sisse murtud ja juhib korra vastu patustajate tähelepanu üsna järsult kehtivatele reeglitele. Tõre ja paindumatu. Selline isehakanud korravalvur, kes teab, kuidas asjad käima peavad ja suhtub teistesse arvamustesse põlgusega. Ühesõnaga, üks vastik vanamees.
Lugu läheb käima, kui tema naabermajja kolib uus perekond, kes oskamatult järelkäruga tagurdades tema postkasti lömmi sõidab. Rase võõramaalasest naabrinaine aga ei tee väljagi tema tõredast olekust ja nii avastab Ove end ootamatult tegemas asju, mida ta üldsegi teha ei kavatsenud.
Teose probleemiks on nn esimese raamatu sündroom, kus autor tahab sisse panna kõik teda vaevavad teemad. Nii on siin vähk, puue, gei, immigrandid, ametnike omavoli, töökius, hukkaläinud noored, koduvägivald. Üsnagi stereotüüpsed teemad ja raamatus on ka üsnagi stereotüüpsed tegelased. Enamikku teemasid puudutab Backman küll üsna möödaminnes. No ja see kass. See oli üks väga eriline kass, kes kindlasti polnud stereotüüpne, sest ükski kass päriselus sellisel viisil ei käitu. Aga muinasjutus võivad kassid isegi kahel jalal käia ja muinasjutt "Mees nimega Ove" kahtlemata ongi.
Lõpuks selgub, et inimesed on kõik ilusad ja head, välja arvatud muidugi need, kes ei ole, nagu näiteks valge särgiga mehed.
Backman kirjutab muhedalt ja mõnusalt, nii et muige suunurka saab täitsa tihti. Näiteks kass, kes vaatas Ovet sellise näoga, nagu oleks see talle raha võlgu. Või naabri peni, keda Ove talvesaapaks nimetas. Kiidan ka tõlkijat, lugeda oli mõnus, näiteks uste lõngutamine on nii tore leid.
"Kas sa oled alati nii ebasõbralik?" pärib Parvaneh huviga. Ovel on solvunud ilme.
"Ma ei ole ebasõbralik."
"Oled ikka natuke ebasõbralik."
"Ei ole!"
"Jajah. Sinu sõnad on tõesti nagu kallistused," vastab Parvaneh niimoodi, et Ovel tekib kahtlus, et ta ei mõtle seda sugugi tõsiselt.
Ove laseb ukselingi hetkeks lahti. Uurib oma käes olevat küpsisekarpi.
"Ahah. Araabia küpsised? On need ka head?" pomiseb ta lõpuks.
"Pärsia," parandab Parvaneh.
"Mida?"
"Ma olen Iraanist. Järelikult olen ma pärslane," seletab naine.
"Pärslane?"
"Jah."
"Jaa, pikakarvaline oled sa küll," nõustub Ove. (lk 55)
Tõlkinud Ene Mäe
Teised kirjutavad: Kirjakoi, Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus, Manni lugemisblogi, Raamatumuljete kodu, Ageagapi, Eklektilised lugemiselamused, Heleni kirjanurk, Raamatuid siit ja sealt, Vahel ma kirjutan ka…, Ivika loeb, LVKRK raamatublogi, Triinu raamtublogi, Raamaturiiulike, kultuur.err, sehkendamine
Tänan raamatu eest Kirjastust Varrak
Nendes kogumikkudes avaldatud lood on enamasti varem eesti keeles ilmunud, aga suurem jagu kusagil 90ndatel viletsates köidetes ja kes neid enam mäletab. Sestap on tore, et neid nüüd ilusates kõvakaanelistes kogumikes uuesti välja antakse.
Siin toimetavad tavapärased kahtlusalused Hercule Poirot, Miss Marple, härra Sattertwaithe koos salapärase mister Quiniga, Tommy ja Tuppence. Pean tunnistama, et mitte iga lühilugu pole meistriteos ja mõni tekitab suisa pettumust, aga ehk on ka asi selles, et olen Christiet nii palju lugenud (ja neidsamu lühilugusid ka varem kohanud), et üllatusmomenti hakkab väheseks jääma. Tervikuna siiski kosutavad krimilood lugemiseks igal ajal, olgu südasuvi või kesktalv.
"Kesktalvised mõrvad" tõlkinud: Juhan Habicht, Laine Hone, Karin Kastehein Tiiu Loog, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Krista Suits, Karin Suursalu
"Südasuvised saladused" tõlkinud: Gea Mägi, Juhan Habicht, Karin Kastehein, Karin Suursalu, Maia Planhof, Piret Orav, Tiiu Loog
Teised kirjutavad:
Tänan "Kesktalviste mõrvade" eest Varraku kirjastust
Väikesesse Metsiku Lääne linnakesse saabub siit ammulahkunud poeg oma pärandit välja nõutama. Algus oli jube põnev, kohe hakatakse tema elu kallale kippuma, hool ja hoobil pole vahet, aga kuna tegemist on eriti karmi kutiga, siis tuleb ta sellest eluga välja. Aga mis ja mispärast?
Kuigi juba varsti hakkas häirima, kui autor kogu aeg seletas, et jah, ikka ei tea ma veel kogu tõde ja ikka koban pimeduses ja hirmsasti tahaks teda, milles asi on. Selle võrra oleks raamatut saanud väheke lühendada. Aga kui kusagil keskpaigas Suur Saladus ära seletati, käis vedru maha. Vähemasti minu jaoks. Jälle mingid templirüütlid, jälle mingid vabamüürlased ja kadunud ürikud. Raamat on kirjutatud 22 aastat tagasi, selliste teemade laineharjal, nii et selle võib andeks anda, on lugeja enda viga, et see temas eriti elevust ei tekita. Aga vedru käis maha ka selles mõttes, et edasi ei toimunud enam suurt midagi, üks paigal passimine, ettevalmistuste tegemine ja ootamine. Midagi suurt ja hirmsat on tulemas! Selle teadustamise ja asjade üle arutlemisega sai täita kümneid lehekülgi. On raamatuid, kus on täiesti ok, et midagi ei toimu, aga see ei ole see raamat.
Ma ei taha öelda, et raamatut ei tasunud lugeda, seiklusi ja põnevust jagus, suuri tundeid ka natuke ja kamaluga müstikat. Väheke tihendamist oleks siiski ära kulunud.
Teised kirjutavad:
Olen imestunud, et teos nii populaarne on, minu arvates ei ole see üldse laia lugejaskonna raamat. Lõputud kirjeldused mööblist, hilpudest, aias vohavatest taimedest. Mõtisklused elu ja surma ja kannatuste üle. Äkki on edu saladuseks see, et ta kirjutab asjadest, mis paljudel tekitavad nostalgiat, et jah, minul oli ka selline asi või selline kogemus? Kuigi nostalgiat autor küll oma mineviku suhtes ei tunne. Oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, ta on must ligi kümme aastat vanem, aga ei ole minul sarnaseid kogemusi ja meeleolusid. Mitte kuidagi ei haakinud minuga autori enesepilt ega ka paigad või tegevused. Häiris autori negatiivsus iseenesest kõneldes, kuigi see võib olla ka vaid minu enda projektsioon. See raamat ei suhestunud minuga mitte kuidagi.
See osa, mis rääkis Ellenist, oli huvitav, see, mis rääkis temast endast, ei olnud. Lõputud kirjeldused mööblist ja seinavärvist ja vanadest hilpudest, väga täpsed - must kittel punaste lilledega, krähmulisest beežikashallist riidest kleit. Need loetelud peaksid vist kuidagi suuremat tähendust omama.
Lk 128 sedastabki autor: Ja tundub, et ma olen oma mõtetega ummikusse jõudnud. Loen muudkui üles mingeid elu pisiasju, mingeid kleite ja kappe ja taldrikuid ja kurvastan, kui see kõik ei tähenda mitte midagi, kui surm selle igal juhul tühistab, kui see, millel inimese eluajal oli mõte, osutub nüüd tarbetuks nii talle endale kui ka kõigile teistele. Aga hiljem lisab: Ja mis siis, et sured ära? Mis vahe seal on, kas vara või hilja? Ega sellepärast ei saa oma elu elamata ja raamatuid ostmata jätta. (lk 138) Vaatan oma raamaturiiuleid ja olen täiesti nõus.
Selline teos, kus nagu piiluks kellegi päevikusse, väga isiklik, kõik on toodud läbi isikliku kogemuse ja läbinud eneserefleksiooni. Ei ole mitte mingisugust distantsi autori ja tema loodud tegelaste vahel, samamoodi ei ole distantsi autori ja lugeja vahel ning see tekitab ebamugavust. Seda enam, et ma ei tahaks selle raamatu minategelasega üldse nii lähedalt suhelda. Ja ma rõhutan, et räägin siin raamatutegelasest, sellest isikust, mille autor on endast loonud, mitte tegelikust ja reaalselt eksisteerivast isikust, keda ma päriselus kunagi kohanud pole.
Kiidan sõnakasutust, Mudlumil on see nii vaba ja loomulik, segiläbi vene keelest tulnud släng ja kõnekeelsed ütlused, aga ka põnevaid sõnu, mida ilmselt igas perekonnas kasutatakse ja mis igas perekonnas on isemoodi, näiteks mahakooruva värvi ribad illerdasid (lk 36), juuksed on narakad (lk 16) või Linn nazõvajetsa (lk 118).
Tegelikult siiski see on hea raamat, mida näitab kasvõi asjaolu, et ta pani mind kõige loetu üle pikemalt mõtlema ja seda pikka juttu kirjutama, mida viimasel ajal väga tihti ei juhtu. Hea raamat ei ole alati sama, mis meeldiv raamat või põnev raamat. Teisalt muidugi, lugeja valib ja hindab teoseid eelkõige ikka selle järgi, mis talle meeldib ja korda läheb. Nojah, see raamat on ilmselt väga paljudele meeldinud, või vähemasti huvi pakkunud.