Sophie Hannah "Hercule Poirot' püha öö"

Sophie Hannah kirjutatud "Hercule Poirot' püha öö" on uus Agatha Christie tuntuima detektiivi lugu. Järjekorras juba viies. 

On 1931. aasta 19. detsember ning Hercule Poirot ja inspektor Edward Catchpool valmistuvad üheskoos veetma kauaoodatud rahulikke jõulupühi, kui neid kutsutakse uurima kuritegu: Norfolkis on ühes haiglapalatis mõrvatud mees. Edwardi ema Cynthia Catchpool nõuab, et Poirot jääks koos temaga rannikul paiknevasse viletsas seisus härrastemajja kogu pühade ajaks, kuni on selle mõistatuse lahendanud.

Catchpool peab koos Poirot'ga suunduma ebamugavasse ja külma maamajja, kus on jõuludeks kokku tulnud üsna värvikas seltskond. Traagiline majaperenaine, Catchpooli kohutav ema (inspektori vaatenurgast muidugi), kaks sõjajalal olevat õde ja nende mehed ning muidugi majaperemees, kentsakas mehike, kes tahab tingimata ise tapja välja selgitada, enne kui oma surmahaigusele alla vannub. 

Kohalik inspektor on muidugi tuhm nagu aiateivas, kuid see-eest väga enesekindel. Autor kirjeldab Poirot kannatusi mõnuga, kuid paistab, et seekord üritab keegi tõepoolest kuulsat detektiivi rajalt maha saada.

Kui olen varem kurtnud, et Hannah koob oma teostes liiga keerulisi intriige, siis siin on olukord kenasti tasakaalus ja kuidagi tundub, on Hannah rohkem tabanud Christie stiili, või siis olen tema kirjutatuga juba harjunud, enam ei tekkinud sellist võõristustunnet, nagu varasemate teoste puhul, et oleks nagu Christie, aga ei ole ka. See teos oli igatepidi Christie vääriline lugemissoovitus.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Agatha Christie "Miks nad ei kutsunud Evansit"

Neid Agatha Christie raamatuid, mida ma lugenud pole, ei ole eriti palju, aga ma tõesti ei mäleta, et oleksin varem lugenud raamatut "Miks nad ei kutsunud Evansit". Mis on väga tore, sest Agatha Christie lugemine on enamasti ikka väga meeldiv ajaviitmise võimalus. Tegemist on kordustrükiga, mis on veel eriti hea, sest olgem ausad, 90ndatel välja antud viletsal paberil ja laguneva köitega raamatud tulekski uuesti välja anda, mida jõudumööda ka tehakse. Aga tegemist on ka uustõlkega, mis on veel eriti tänuväärne tegevus, seda tehakse üsna harva, sest see on ju kallis, kuid nii mõnigi tolle aja tõlgetest ei kannata erilist kriitikat.

Selles teoses lahendavad kuritegu Bobby Jones, keda tema isa peab haletsusväärseks nooreks tobuks ja kes esmapilgul eriti terase pliiatsina välja ei paista. Teiseks uurijaks on Bobby lapsepõlvesõber leedi Frances. See kokkusobimatu paar asub tarmukalt kuritegu lahendama, mille põhiküsimus on muidugi "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Kes on Evans ja miks teda kutsuma pidi, selgub lõpuks ka, pärast hulka ohtlikke seiklusi, kus peakangelased pidevalt peaaegu surma saavad. Siin on ehk tänapäeva lugeja jaoks liiga palju kokkusattumusi, ümberkehastustumisi, viimase hetke pääsemisi, femme fatale'e jne. Aga mõnus on lugeda rahulikult kulgevat raamatut, kus pole mingeid võigaste laipade kirjeldusi ega lapserööve, vaid vana hea mõrv, mille ajendiks on raha.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak

Maria Palusalu "Naadimetsast paradiisiks"

Kõigeapealt pean alustama sellest, et ma pole kunagi aiapidamise vastu erilist huvi tundnud, hoolimata sellest, et olen kõik oma suved veetnud suure aiaga suvilas. See oli vanemate pärusmaa ja minu panus piirdus enamasti muru niitmise ja saaduste tarbimisega. Aga ükskord tuleb kätte aeg, kus saad aru, et kui tahad ka edaspidi nautida mõnusat suve oma aias ja selles kasvavaid lilli ja aedvilju, tuleb hakata ise ka midagi tegema, sest vanemad ei ole igavesed.

Maria Palusalu "Naadimetsast paradiisiks" tundus olevat just selline raamat, millest alustada. Autor lubab teha samm-sammult selgeks, kuidas saada ilusat ja - mis kõige tähtsam - vähe hoolt nõudvat aeda. Hooldusvaba aeda pole muidugi olemas, aga kui on valida põlvili maas rohimise või pika varrega kõpla vahel, siis valin igal ajal viimase. 

Palusalu ütleb, et Eestis haritakse aedu ikka veel keskaegsete meetoditega ja et on võimalik palju lihtsamalt hakkama saada. Eelkõige on oluline saada lillepeenrad vabaks püsiumbrohtudest. Ega selleks lihtsat vahendit ei ole, kõige tõhusam on need lihtsalt välja kaevata. Mis on ikka päris suur ja raske töö. Teine väga oluline asi on kava. Enne kui asuda õhinal uusi põnevaid taimi koju tooma, tuleb läbi mõelda kujundusplaan, valida aia tingimustega sobivad taimed, teha istutusplaan ning alles seejärel labidas mulda lüüa.

Kui algul oli ema rõõmus, et ma lõpuks ometi olen hakanud aiapidamise vastu huvi tundma - ta pidi seda ootama üle neljakümne aasta - siis varsti muutus ta pisut kahtlevaks, kui ma oma uute teadmistega teda ründama asusin. Kõigepealt on vaja välja vahetada kõik tööriistad, siis teha ümber aiaplaan, kaevata välja umbrohud, istutada uued taimed, luua lilleniit, tekitada õunapuude alla taimestus, ... ja siis hoogu pidada. Ostsin küll mitu uut tööriista, aga ülejäänu jääb ehk tulevasteks aastateks.

Raamat on jaotatud seitsmeks osaks - kujundusplaan, õigete taimede leidmine, istutusplaan, pinnase ettevalmistus ja rajamine, töövõtted ja tööriistad. Tore on see, et tegemist on Eesti autoriga, mitte tõlkeraamatuga, seega saab kindel olla, et soovitused sobivad meie kliimasse. Autor Maria Palusalu, üks pereettevõtte Palusalu Aedade liige, on hariduselt maastikuarhitekt, mis raamatus selgelt ka välja tuleb, sest tõesti suur osa teosest on pühendatud kujundus- ja istutusplaani koostamisele.

Peab silmas pidama, et see raamat räägib iluaia rajamisest, köögiviljade ja kasvuhoonete kohta tuleb mujalt infot otsida. Samuti on Palusalu aia puhul tegemist nn Inglise aiaga, mis näiteks minu ema silmale on liiga tihe, liiga lopsakas ja liiga umbrohte täis. See viimane käib siis mõnede peenrasse istutatud lillede kohta, mis tema arvates on pigem ilusate õitega umbrohud kui lilled. Aga igal juhul saab siit palju häid ideid ja eelkõige aia harimist lihtsustavaid töövõtteid ja nippe, isegi kui sinu oma aed teistsuguse kontseptsiooniga on. Näiteks vali vähe hoolt nõudvad taimed, mis ei vaja suvel pidevat kastmist, kujunda istutused selliselt, et kogu mullapind oleks taimedega kaetud (nii ei jää umbrohtudele ruumi) ja parem tee üks suur kui mitu väikest peenart. Kõige rohkem on sellest raamatust kindlasti kasu uue aia rajajale. Üldmulje on natuke fragmentaarne, eri infokilde on puistatud kõigisse osadesse.  Siin on palju inspireerivaid fotosid kaunitest aedadest ja taimedest. Kokku saab võtta Maria Palusalu sõnadega: "Kõige rohkem õpid uusi asju tehes - hakka pihta."

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

Martha Wells "Tehislik seisund"

Martha Wellsi "Tehislik seisund" on järg tema raamatule "Kõik süsteemid punases", kus tegutseb android, kes nimetab ennast mõrtsukbotiks. Teises osas läheb ta otsima põhjust, miks ta end niimoodi nimetab. Sest kunagi üle-eelmises elus on ta tapnud hulga inimesi, mida temasugune turvabot, kes on loodud inimeste kaitsmise jaoks, ei tohiks üldse saada teha. Selleks peab ta, oh õudust, liikuma läbi tihedalt rahvastatud jaamade, suhtlema inimestega ja selle juures mitte nägema välja, nagu oleks ta android. Ta sokutab end ühe inimtühja laeva peale, mis aga osutub eriti võimsa ajuga transpordibotiks. Nende omavaheline suhtlus ja koostöö oli tervameelne ja tore lugeda. Peagi hakkab keegi tema elu kallale kippuma ja olukord läheb üsna pingeliseks. Selles raamatus on kõvasti turvasüsteemide skannimist ja nendesse häkkimist, üksteisega voo kaudu suhtlemist, infopakettide allalaadimist, ühesõnaga üsna tehniline värk, mida aga tasakaalustavad peategelase liigseltki inimlikud mõtted ja tunded. 

"Kõik süsteemid punases" meeldis mulle väga, parajalt tegevust, hea lühike, ei mingit venitamist. "Tehislik seisund" enam nii põnev ei olnud. Raamatu esimene kolmandik kulus suuresti peategelease sisekaemuse peale, mis ei viinud ei tegevust edasi ega polnud ka üleliia põnev. Esimese osa tugevused on siiski ka siin alles, eriti teose lühidus, aga sellesse nappi 143 lehekülge mahtus lugu kenasti ära ja puudu ei tulnud. Endiselt tuleb kiita Liis Rodeni kaanepilti.

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski

Teised kirjutavad: loterii, Ulmekirjanduse baas, Sulepuru, Loterii

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Pudinaid 13

Lühidalt viimasel ajal ja pisut varem loetud raamatuist.

Charles Spence "Gastrofüüsika"

Ootasin sellest teosest midagi muud, seega oli väike pettumus, kuigi palju uusi ja põnevaid asju sai teada. Spence kirjutas oma raamatu eelkõige restoraniomanikele ja toidutootjatele, seetõttu ja nagu ta ise raamatus kirjutab, ootused on väga tähtsad. Kui eeldame, et toit maitseb mingil viisil ja see nii ei ole, hindame seda toitu hoopis madalamalt kui siis, kui me oleksime uudseks maitseelamuseks rohkem valmis olnud. Näiteks roosakaspunased toidud peaksid maitsema magusad. 

Teadsin juba varem, et toidu maitsele avaldab mõju taldriku värv ja suurus, aga see on alles algus. Tegelikult avaldab sellele, kuidas me toitu hindame, mismoodi see meile maitseb ja kas me saame kõhu täis või mitte, väga palju muid tegureid. Kahvli-noa materjal ja raskus, ümbritsevad helid ja lõhnad, isegi laudlina tekstuur. 

Põhimine nõuanne - mida iganes te ka toiduga ei teeks, ärge kunagi kasutage joomiseks kõrt! Sest lõhn on osa maitseelamusest ja me ei tunne seda üksnes ninaga, vaid ka läbi suu ja kõrt kasutades jätate te end ilma suurest osast maitseelamusest!

Stanley Tucci "Maitsed minu elus"

Stnaley Tucci on Itaalia päritulu Ameerika näitleja, kellest ma midagi ei teadnud, kuigi lugedes tuli välja, et olen näinud tema filmi "Suur õhtusöök", mis oli väga hea, sest sellest oli raamatus palju juttu. Loed ja imestad, kuidas nii paljud inimesed on toidu koha pealt täiesti obsessiivsed, eriti kui nad on itaallased. Ja kuidas väga väikesed nüansid muudavad toidu maitset ja olemust. Killuke võid või jupike juustu keeduvees ja ongi kohe hoopis teine toit. Raamatus on hulk retsepte ja suud vett jooksma ajavaid toidutegemise ja söömise kirjeldusi. Tuccil on ka hea huumorimeel ja oskus iseenda üle naerda. Filmimaailmast kirjutab ta muidugi ka, aga rõhk on pigem toidul, inimestel ja mälestustel. 

Haruki Murakami "Norra mets"

Minu esimene Murakami. Mida iganes ma sellest ootasin, oli see hoopis midagi muud. Pärast lugesin autori järelsõna ja sain aru, et ta oligi proovinud kirjutada üsna teistugust raamatut kui varem. Esiteks püüdis ta kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks tuua fookusesse häbelikkusetus. Autor vabandab, et "see ei ole ei radikaalne, ei šikk, ei intellektuaalne, ei postmodernne ega ka eksperimentaalne romaan. See on lihtsalt tavaline realistlik romaan. Pidage seda silmas, kui te seda loete." Ja et tegelikult ei ole see ka mingi armastusromaan, arenguromaan oleks täpsem nimetus. Tore, lugemise ajal ma midagi silmas ei pidanud, aiva imestasin, et ahsoo, et siis selline romaan. Ega mul autorile siin midagi juurde lisada polegi, õigust räägib.

Gert Kiiler "Eranuhke ei armasta keegi"

Gert Kiiler on kirjutanud Ameerika krimikirjanduse klassika stiilis loo kõvade meeste ning ilusate ja saatuslike naistega. Ainult et tegevus toimub Viljandis, kus 60ndatel pole mingit nõukogude võimu, kuid on kasiinod ja džäss ja ootamatult palju kuritegeliku mõtteviisiga tegelasi. Hoogne ja vaimukas, ei sisalda ühtegi sarimõrvarit ega lapsepõlves traumeeritud psühhopaati. 

Ain Kütt "Sagadi paruni mõrvalood"

Indrek Hargla apteeker Melchiori lugudest räägitakse kogu aeg, aga kuidagi on kõrvale jäänud mitte vähem huvitav Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari. Praeguseks on ilmunud neli lugu ja iga raamatuga läheb aina paremaks. Tegevus toimub 1820ndate aastate lõpus ja annab sissevaate baltisakslaste suletud ellu. Mõrvalugu on muidugi oluline, aga väga huvitav on just sissevaade baltisakslaste igapäevaellu ja suhetesse. Tolleaegne etikett ja suhted, samuti saab pisut aimu poliitilisest ümbritsevast, aga see pole peamine.

Nellie Bly "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma"

See oli küll üks eelmise aasta parimatest elamustest. Nellie Bly oli hakkaja naisterahvas 19. sajandi lõpul, kui naised üksinda veel eriti midagi teha ei tohtinud, eriti ümber maailma reisida. Aga just seda ta tegi, sest tahtis Jules Verne'i tegelasele ära teha, mis, nagu pealkirjast näha, tal õnnestuski. Reisi jooksul kohtus ta ka Jules Verne'i endaga, kellega küll ühise keele puudumisel eriti suhelda ei saanud. Ta teeb tähelepanekuid teel kohatud võõraste riikide ja inimeste kohta, mis praegusel ajal on vahel natuke piinavad lugeda. Eriti siis, kui selleks, et ta saaks mõnel laeval normaalselt elada, peab mõni mees ta oma tiiva alla võtma. Õnneks oli tol ajal küllaga džentelmene, kes selleks varmalt valmis olid.

Kätlin Kaldmaa "Hundi taltsutamine"

Kätlin Kaldmaa novellidest leiab alati midagi, kuigi mitte kõik jutud pole ühtemoodi kõnetavad. Lisaks tuleb tähelepanu juhtida väga põnevale kujundusele, mida nimetatakse Šveitsi köiteks, kus raamatuselg on lahti, rääkimata raamatu leekivast moonipunasest kaanevärvist.

Richard Powers "Ilmapuu"

Võimas ja eepiline lugu puudest ja nende kaitsjatest läbi aastasaja. Minu jaoks siiski ei jätnud nii sügavat muljet, kui autor oli ette näinud.

Robert Louis Stevenson "Eesliga Sevennides"

Väikene reisiraamat 19. sajandi Prantsusmaalt, kus kuulus kirjanik Prantsusmaal mägedes reisis. Pani mõtlema selle peale, kui palju lihtsam on praegusel ajal matkamine. Meil on olemas kerged ja soojad magamiskotid ja jalgrattad. Mistõttu ei pea suure raha eest ostma kangekaelset eeslit ja teda mööda mäekurusid kiiremini liikuma utsitama.

August Kitzberg "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused. I-II"

August Kitzberg portreteerib "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestustes" oma aega ja inimesi ning teeb seda väga muhedalt. Üldiselt jääb mulje, et kõik inimesed olid ilusad ja head. Või siis ehk pisut veidrikud. Välja arvatud komissar Seleznjov, kes venestamise ajal Kitzbergi vallakirjutaja ametist lahti tegi. Kõik Kitzbergi sugulased olid väga targad ja väga puhtad. Kuigi kaldun arvama, et minu ja tema arusaamine puhtusest ei lähe päris kokku. 

Ja pole midagi uut siin päikese all, ääremaastumine algas juba siis raudtee tulekuga. Kitzberg kirjutab, et raudtee kihutab läbi paikade, kus ei ole midagi vaadata ja sõidud on nüüd väga igavaks muutnud, mitte nii, nagu varasemalt hobuvankris, kus sai rahulikult ümbritsevate külade ja põldude ilu nautida. Ja et raudtee tulek on paljud kaunid külad välja suretanud. 

Kitzbergi eluaastad olid 1855-1927, nii et suures osas kirjeldab ta 19. sajandi teist poolt ja toob selle üsna elavalt silme ette. Hoolimata vähesest haridusest töötas ta vallkirjutaja ja kohtunotarina ning hiljem oli Riias vabriku kontoriametnik. Oma kirjanduslikul tegevusel ta neis mälestustes eriti ei peatunud. Ma ei saa öelda, et see raamat just hirmus põnev oleks olnud, aga huvitav küll. Tema keel on mahlakas ja värvikas, kui ta avab piltide, juttude ja portreedena seda vana eluviisi, mis juba teose esmatrüki ilmumisel 1924. aastal päris kaugeks olid jäänud.

Kitzbergi kirjeldus C. R. Jakobsoni matustel käigust on aga tõeline odüsseia. Märtsikuu tee, põhjatu kuni vankrirummuni. Matusepäeva eelõhtul jõuti ühte Vändra metsavahitallu, kust edasi enam vankriga ei saanud. Seal oli juba mitu saatkonda matuselisi ees ja muudkui tuli juurde. Magamisest polnud juttugi, ruumi oli ainult püsti seista, nii lauldi öö otsa leina- ja isamaalaule. 

Pärast hulga verstasid astumist jõuti Kurgjale, aga polnud ka seal ruumi maha istuda, tuli püstijalu seista terve päev otsa. Ja kaasavõetud leibkotid olid nad muidugi metsavahitallu maha jätnud. Terve päeva sadas vihma ja minema saadi Kurgjalt alles öö saabudes. Kuigi lauad olid kaetud, ei jäänud ta sinna sööma, sest "pidime lese ja vaeselaste käest veel kõhutäie kaasa võtma". Ja nii tuli verst versta järel söömata ja väsinult pimedas läbi lume ja saju tagasi marssida. Kitzberg istus paar korda puu alla ja palus: "Jätke mind siia." Nii väsinud oli ta, et elul ega surmal enam väärtust ei olnud. Kaaslased leidsid tee äärest mingi puulõikaja majakese, aga selle rehetoas magas juba kakskümmend saarlast-puulõikajat põrandal. Ja õhku oli võimata noaga lõigata, seda oleks pidanud kirvega raiuma. Rehetoa kõrval aga leidus pisike kambrike, kuhu ta siis magama säeti. Hommikul andsid peremees-perenaine talle haput piima ja leiba ("missugust piima, kuidas see küll maitses!") ega olnud nõus temalt mingit tasu võtma. "Jakobsoni matuseliste käest ei võivat nad midagi võtta," ütlesid nad. (lk 174-177)

Teised kirjutavad:

Eesti Päevaleht

Kreutzwaldi sajand

Evald Hermaküla loeb katkendi raamatust

2022. aasta kokkuvõte

Klõps kodusest raamaturiiulist.
Siin on lugemata raamatuid küllaga!

Aasta 2022 ja 78 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust. Isegi hästi, et nii läks, sest sel aastal oli kõike muud teha kui raamatuid lugeda. Aasta alguses alustasin hooga üle pika aja isiklikku väljakutset Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT, mille hoog rauges kevadeks. Üheks põhjuseks ehk ka see, et võtsin riiulist Isabella Beatoni Majapidamise käsiraamatu ja lugesin seda seitse kuud. Veel võtsin Uku Masingu "Rapanui vabastamise" ja nägin ka sellega tükk aega vaeva. Suuremalt jaolt täiesti arusaamatu tekst. Autor eeldas, et lugeja on temaga samal tasemel ja mitte midagi lahti ei seletanud. Kuigi mulle tundub, et kui oleksin selle raamatuni jõudnud teismelisena, oleks see mulle väga meeldinud. Selles vanuses tundus, et arusaamatu joga on täiesti ok, sest nagunii ei saanud ja maailma asjadest liiga palju veel aru. Aga nüüd on need teosed loetud ja saab muuga edasi minna. Igatahes jätkan oma LOOTi sel aastal ja ootan huviga, mitu aastat mul 41 raamatu läbisaamisega veel läheb. 11 on juba tehtud.

Sel aastal sai jälle suht juhuslik valik raamatuid. Avastasin Robert MacFarlane'i ja lugesin läbi viis tema teost. Krimkasid ma eriti ei loe, mis on muidugi puha vale, sest sel aastal sai neid kokku lausa 19. Enim meeldisid Antti Tuomaineni "Jänesefaktor" ja "Põdravalem" ning Ain Küti "Kuldse medaljoni mõistatus". 

Aga parimate väljatoomine on sel aastal lihtne, sest enamik loetud raamatutest olid sellised käib kah. Või siis olid ikka päris head, aga tagantjärele erilist emotsiooni enam ei tekita. Ja kui ma nüüd seda listi vaatan, siis saan aru, et see oli (jälle) aasta, kus raamatud aitasid tegeliku elu eest põgeneda. Ma olen alati lugenud peamiselt selleks, et ümbritsevast tegelikkusest pääseda, aga sel aastal oli seda eriti vaja. Samas need, mis suurima elamuse jätsid, rääkisid siiski päris elust ja päris inimestest, kuigi tuleb välja, et see päris elu on palju pöörasem kui ükski väljamõeldis olla saab.

Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"  

Avastasin Robert MacFarlane'i Johnny Flynni muusika kaudu (kelle ma omakorda avastasin Mrs Beatoni raamatu lugemise tagajärjena). MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, matkamisest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise vaev? Alustasin lugemist viimati ilmunud raamatust "Underland" ja see oleks olnud peaaegu viga. Sest raamat on üle 600 lk ja sisaldab nii palju erisuguseid teemasid, et lihtne oleks olnud alla anda. Liikusin siis tagantpoolt ettepoole ja tegelikult jättis kõige suurema elamuse tema esikteos "Mountains of the Mind". See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Raamatus "The Old Ways" kõnnib ta mööda iidseid radasid nii oma kodumaal kui ka mujal maailmas. "Wild Places" aga viib meid Briti saarte metsikutesse paikadesse. Eesti keeles on temalt ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest.

Anne Glenconner "Seltsidaam" 

Anne Glenconner on Briti aadliperre 1932. aastal sündinud naine, kes oli suure osa elust kuninganna Elizabethi õe printsess Margareti sõber ja seltsidaam. Tema perekond oli lähedane kuningaperega, kuigi pärast II maailmasõda üsna vaene. Anne abiellus lord Glenconneriga, kellega kooselatud elu ületab igasuguse fantaasia. Mees oli äkilise loomuga ja mõnikord ka vägivaldne, laristas raha, ostis näiteks Kariibi meres isikliku Mustique saare, kuhu rajati hotellid ja kus nad suure osa oma ajast veetsid. Ja tema surres selgus, et ta oli jätnud kogu varanduse oma abilisele. Ka poegadega ei läinud neil hästi, kaks suri noorelt ja kolmas sai mootorrattaõnnetuses kõvasti viga. Muidugi oli juttu ka kuninglikust perekonnast ja eriti printsess Margaretist, kelle elu ka eriti lihtne polnud. Päris elu, aga loed nagu seiklusromaani.

Tia Navi "Mitte-suhted" 

Kui muidu loed krimkasid ja fantaasiat, siis see teos sinna vahele oli tõeliselt värskendav. Päris elu, päris inimesed, päris probleemid. Ja nii hästi kirja pandud. Pealkiri on Mitte-suhted, seega nagu ei tohiks nii "päris" olla. Raamat koosneb lühijuttudest, mis on aga omavahel tegelaste kaudu seotud. Mulle hirmsasti meeldib võte, kus sama tegelast näidatakse läbi erinevate isikute vaatepunktide, see avab nagu terve uue maailma. Raamat on ka ilus ja igati mõnus käes hoida. Ekraanilt ei paista see üldse välja!

Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad" 

Kõik need kuninglikud Theudechildid, Theuderichid, Theudeliad läksid omavahel segamini, aga see polnudki eriti tähtis. Tähtsad olid kaks naist - Fredegund ja Brunhild - kes valitsesid 6. sajandi Euroopat. Salamõrvad, mürgitamised, pagendamised, vandenõud, venna-, poja- ja isatapud, naiste mõrvamisest või paremal juhul kloostrisse pagendusse saatmisest rääkimata. Autor on toetunud peamiselt ühele kroonikale, aga kirjutanud vägagi elava ja detailse raamatu, dialoogide, pidusöömingute ja riietuse kirjeldustega. 

Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"

Avastasin Robert MacFarlane'i hoopis muusika kaudu ja kõigepealt kuulasin tema osalusega plaate, vaatasin/kuulasin temaga tehtud intervjuusid ja alles seejärel haarasin raamatute järele. MacFarlane on Cambridge'i ülikooli kirjandusprofessor, kirjanik, mägironija ja matkaja. MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise kannatused?

"Underland" 

on hetkel MacFarlane'i viimane ilmunud raamat. Alustasin sellega ja oleksin peaaegu alla andnud. Sest raamat on üle 600 lehekülje ja sisaldab väga paljusid erisuguseid teemasid. "Underland" räägib sellest, mis on maa all. Ja seal on väga paljut. Maa all on jõed ja järved, koopad, kus ürginimesed kunsti lõid, teadusasutused, kus uuritakse jälgi tumeainest, mis moodustus universumi sünni ajal, kaevandused igasuguste maavarade kaevandamiseks, tuumajäätmete hoidlad, sõjaaegsed punkrid ja varjendid, terved suured surnuaiad, metrood ja kanalisatsioon ning muidugi elusloodus - seeneniidistik, puude ja taimede juured, terve putukate kogukond. Ta kasutab palju mõisteid sügav aeg, antropotseen, psühhogeograafia ja õnneks seletab need ka kenasti lahti. Teos hõlmab nii paljusid erinevaid teemasid, et esiteks tuleb imestada autori pühendumise üle seda kõike sügavuti uurida ja teiseks tuleb ise eri teemade vaheldumisega harjuda. 

I am reminded once more of how resistant the underland remains to our usual forms of seeing; how it still hides so much from us, even in our age of hyper-visibility and ultra-scrutiny. Just a few inches of soil is enough to keep startling secrets, hold astonishing cargo: an eighth of the world’s total biomass comprises bacteria that live below ground, and a further quarter is of fungal origin.

* 

The real underland of language is not the roots of single words, but rather the soil of grammar and syntax, where habits of speech and therefore also habits of thought settle and interact over long periods of time. Grammar and syntax exert powerful influence on the proceedings of language and its users. They shape the ways we relate to each other and to the living world. Words are world-makers – and language is one of the great geological forces of the Anthropocene.

Järgmisena võtsin ette esikteose "Mountains of the Mind" ja see andis tegelikult kõige suurema elamuse. Kuidas pealkirja tõlkida? Meelte mäed, mõistuse mäed, vaimu mäed...? See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Huvitav oli näiteks teada saada, et viis, kuidas me praegu mägesid mõistame, pole üldse mitte iseenesestmõistetav, vaid tekkis alles 19. sajandil. Sinnani olid mäed lihtsalt ebasõbralikud ja ohtlikud pinnavormid, kus elasid lohed ja muud ohtlikud olendid. Arusaam, et mäed on miljoneid aastaid vanad, et sinna otsa saab kangelaslikult ronida, on tekkinud alles suhteliselt hiljuti. Autori selgitus:

see, mida me kutsume mäeks, on tegelikult maailma füüsilise vormi kokkusulamine inimeste kujutlusvõimega - meelte mägi. Ja viisil, kuidas inimesed mäe suhtes käituvad, ei ole suurt midagi tegemist kivide ja jää endaga. Mäed on vaid juhuslik geoloogiline kokkusattumus. Nad ei tapa meelega ega tee meile ka meelega heameelt: kõik nende emotsionaalsed omadused on neisse istutatud inimeste kujutluvõime toel. Mäed - nagu ka kõrbed, polaartundra, sügavad ookeanid, džunglid ja kõik muud metsikud maastikud, mille me oleme romantiliselt ellu kutsunud - lihtsalt on seal ja sinna nad jäävad, nende füüsilised struktuurid muutuvad aja jooksul tasapisi geoloogia ja ilma mõjul, kuid nad jätkavad oma eksistentsi ka ilma selleta, et inimesed neid kuidagi tajuksid.

MacFarlane kirjeldab pikalt ja kaasahaaravalt esimeste Everesti otsa ronida püüdnud meeste teekonda (George Mallory ja tema kompanjonid). See teekond on ka praegusel ajal väga raske, aga sada aastat tagasi tundus peaaegu võimatu. Mehed kõvakübarates ja roosa vihmavarjuga... 

Minusugune, kes kardab kõrgust, aga ometi on ka veidike mägedes roninud ja neid südamest imetlenud, saab sellest raamatust turvaliselt lugeda, mis tunne ikkagi on külmas ja lumes kaljurünkal rippuda. MacFarlane ise on kõva alpinist ja kirjeldab ka iseenda ronimiselamusi. Väga elavalt ja kaunilt.

The mountains one gazes at, reads about, dreams of and desires are not the mountains one climbs. These are matters of hard, steep, sharp rock and freezing snow; of extreme cold; of a vertigo so physical it can cramp your stomach and loosen your bowels; of hypertension, nausea and frostbite; and of unspeakable beauty.

* 

Hope, fear. Hope, fear – this is the fundamental rhythm of mountaineering. Life, it frequently seems in the mountains, is more intensely lived the closer one gets to its extinction: we never feel so alive as when we have nearly died.

"The Old Ways" 

Siin kõnnib MacFarlane vanu teid mööda nii Briti saartel kui ka mujal. Ta viib meid muu hulgas Ida-Himaalaja budistide radadele, Hispaania Camino de Santiagole ja okupeeritud Palestiina aladele, aga kõige rohkem kõnnib ta oma kodusaarel. Siin raamatus on kõvasti kõndimist, aga ka vee peal sõitmist, sest eks mereteedki on teed. Nagu oma teisteski teostes, segab ta siin ajalugu, loodust ja reisikirjandust, räägib teel kohatud inimestest, kes tihtilugu on üsna omamoodi, ütleks, et lausa imelikud. Aga ta portreteerib neid austuse ja kerge uudishimuga.

We tend to think of landscapes as affecting us most strongly when we are in them or on them, when they offer us the primary sensations of touch and sight. But there are also the landscapes we bear with us in absentia, those places that live on in memory long after they have withdrawn in actuality, and such places – retreated to most often when we are most remote from them – are among the most important landscapes we possess.

"Wild Places" 

on teistest raamatutest rohkem Briti saarte keskne, siin otsib autor metsikuid paiku, mida Suurbritannias ja Iirimaal veidi siiski veel alles on. Ta ronib, kõnnib ja ujub ning öösiti magab mägedes või iidsetel aasadel. Rännakute ajal mõtleb kliimamuutuste, elupaikade hävimise üle, räägib inimestest, keda ta teel kohtas ja neist, kes juba ammu surnud, ajast ja kuuluvusest. Tema kogemus ühe Šoti mäe otsas olemisest:

The comfortless snow-shires, the frozen rocks: this place was not hostile to my presence, far from it. Just entirely, gradelessly indifferent. Up there, I felt no companionship with the land, no epiphany of relation like that I had experienced in the Black Wood. Here, there was no question of relation. This place refused any imputation of meaning.

Eesti keeles on ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest. Tulin mõttele, et tahaksin tõlkida mõnda tema raamatut. Sest lugedes pidin pidevalt peatuma ja otsima sõnade tähendusi. MacFarlane'i keel on rikkalik ja ta kasutab palju vanaaegseid ning kohalikke murdesõnu. Neid viimased ta ka selgitab, aga minu jaoks oli keeruline inglise keeles lugedes ette kujutada kõike seda, mida ta kirjeldab. Taimede kuju ja värvi, linde, kivimeid, maastikku ja selle elemente, mis vahe on cliff'il, boulder'il ja rock'il - Eestis, kus mägesid pole, on see üks kalju kõik. Ja ega sõnraamatute selgitused eriti palju neid erinevusi silme ette manada ei aidanud. Lugedes aga ei taha iga paari lause tagant pausi teha, sest niimoodi peab pidevalt väljuma autori ilusast keele ja meele voost, mis kõvasti vähendab lugemismõnu. Aga kui ikka täpselt aru ei saa, siis pole ka eriti palju mõnu. Just MacFarlane'i raamatuid lugedes sain aru, et aastad tõlkijana on mõjunud mõneti destruktiivselt. Ma tahan igast lausest täpselt ja põhjani aru saada, aga nagu öeldud, selleks, et teksti nautida, tuleks seda ühtlase hooga lugeda. Seetõttu tundub tema tõlkimine hea lahendus. Sest teose kõige lähem lugeja on alati tõlkija. Tema on see, kes peab teksti nii palju lahti harutama, et ise sellest väga täpselt aru saab. Vastasel korral ei ole võimalik autori mõtet omas keeles edasi anda. Aga mina peaksin tema raamatute tõlkimiseks aja leidmiseks vist küll pensionile minema, milleni on aega veel enam kui küll.

Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad"

Shelley Puhak on tolmu pühkinud kahelt keskaja kuningannalt Brunhildilt ja Fredegundelt. Autor nimetab neid pimeduse kuningannadeks, osalt seetõttu, et nende valitsusaeg jääb täpselt nn pimedasse keskaega, aga ka seepärast, et oma varjuderiigis on nad enam kui tuhat aastat vastu pidanud. Kroonikud ja ajaloolased on nad maha kandnud ja ära unustanud või maininud vaid kui tühiseid tegelasi, ometi võttis nende kahe kuninganna impeerium enda alla pool Euroopat ning mõlemad valitsesid kauem kui ükski neile eelnenud kuningas - Fredegund 29 ja Brunhild 46 aastat. Mõlemad olid autsaiderid, kes jõudsid abikaasa kaudu dünastiasse, kus naistel polnud lubatud krooni kanda. Kuna nad ise võimu haarata ei tohtinud, võisid nad valitsejaks saada üksnes meessoost sugulase asemikuna. Murettekitavalt suures koguses meessugulasi mürgitati, pussitati ja saadeti teise ilma ning kuningannadelgi tuli salamõrtsukate eest pageda ja enda omasid tööle värvata.

Merovingide dünastiale alusepanija kuningas Chlodovechi poja Clothari surma järel 561. aastal jagati Frangi riigi valdused tema poegade vahel neljaks kuningriigiks: Akvitaaniaks, Burgundiaks, Austraasiaks ja Neustriaks. See ei olnud kõige targem otsus, sest vennad ja hiljem nende pojad asusid otsekohe omavahel valduste pärast võitlema. Brunhild oli läänegoodi printsess Hispaaniast, Austraasia kuningriigi valitseja Sigeberti abikaasa. Fredegund aga Neustria kuningriigi Chilperichi kolmas naine, endine orjatar. 

Autor äratab ellu need kaks unustatud kuningannat ja nende omavahelise suhte. Ta kasutab nii palju kui võimalik kaasaegsete kirjeldusi, mille tõttu suudab tuua elavalt silme ette nii tegelaste dialoogid kui ka riietuse ja söögilaua. Tegelasi on palju ja nende nimed läksid lootusetult sassi - Theudechild, Theudebert, Theuderich, Theudelia, veel üks Theuderich ja nõnda edasi. Aga see polnudki nii tähtis, sest lugu on täitsa pöörane. Selleks, et ellu jääda, tuli võidelda, intriige punuda, sõdida, põgeneda ja ka mõrvata. Puhak on suutnud luua elava ja põneva pildi tollest ajast ja kommetest, hoolimata allikate vähesusest. Ta ütleb, et see raamat pole akadeemiline ajalookäsitlus, vaid algallikatel põhinev populaarteaduslik jutustus. Just see võimaldab seda lugeda nagu seiklusjuttu. No ja lisaks sellele saab palju põnevat teada, mida koolitunnis ei õpetatud või millest üldse pole eriti räägitud. Autori sõnadega: "Patriarhaadi misogüünne loogika on üks kummaline nõiaring: naised ei või valitseda, sest nad pole seda kunagi teinud. Kuid see suur vale põhineb kunstlikul ajaloolisel amneesial, lõpututel mahanühkimistel ja väljajätmistel, mis kollektiivselt kannavad endas sõnumit, et naised kes on valitsejaks olnud, ei ole ära teeninud õigust, et neid mäletataks." 

Tõlkinud Aet Süvari

Teised kirjutavad: Raamaturiiulike, Vestaraamat

Manfred Kalmsten "Täheraua saaga"

Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga" on autori katse kirjutada midagi Põhjala saagade vaimus ja stiilis. Siin on maailm, kus jumalad on inimestele veel lähedal ja toimetavad oma tahtmist mööda. Ja kui jumalad kisklevad, siis laastud (ehk inimesed) lendavad. Juba esimesest peatükist anti teada, et see on sünge lugu ja süngemaks aina läheb. Ning inimesed võivad ju mõelda, et nad suudavad jumalad üle kavaldada ja nende määratud saatust väärata. See oli ka üks väike lootuskiir, mis mind mind lugemisel saatis. Aga nagu juba Kreeka müütidest on teada, siis mida rohkem inimesed püüavad oma saatust vältida, seda paremini see täide läheb.

See ei olnud üldse minu raamat, igatahes mitte praegusel hetkel. Kalmsteni "Kaarnalaul" meeldis mulle hoopis enam. "Täheraua saaga" oli sünge ja karm ja lootusetu. Ei mingit huumorikübekestki. Seda muidugi ei peagi sellises raamatus olema. Aga mina tahan just praegu lugeda midagi pisut lootusrikkamat, nagu näiteks just enne loetud Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases", kus ju ka toimusid võikad tapmised, aga seal oli ka huumorit ja pisut rohkem inimlikkust, hoolimata asjaolust, et peategelane oli robot. Nojah, inimlikkuse alla võib ju paljutki mahutada ja eks vihkamine, kadedus ja ahnus kuuluvad ka inimloomuse tahkude hulka. 

Samas pean tunnustama maailma ja et autor on vaevunud uusi sõnu ja nimesid välja mõtlema. Õnneks oli teos üsna õhuke, sai kiiresti läbi. Teisalt piiras see ka maailma toimimisest arusaamist, sest ega eriti midagi lahti ei seletatud. Olid jumalded ja nende lapsed. Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Jumaldega seotu on edasi antud üsna fragmentaarselt ja rohkem teose lõpupoole. Inimesedki polnud kuigi sügavad karakterid. Aga igale lugejale oma - tegevus liikus kiiresti ning seiklusi, taplusi ja verevalamist oli küllaga, kirjeldused ja maailmaseletused tempot eriti maha ei võtnud. Lõpp oli ühest küljest etteaimatav, kasvas tegevuse käigust loogiliselt välja. Aga seal oli epiloog, mis asjad väheke teise valgusesse seadis ja võimaldab autoril siit soovi korral ka maailma edasi luua.

Ja siis muidugi Liis Rodeni illustratsioonid. On väga tänuväärne, et neid mõnikord harva ka täiskasvanutele mõeldud raamatutesse lisatakse.

Teised kirjutavad: Autori tutvustus, Reaktor, Lugemissoovituse blog, loterii, Mööda netti, loterii2, Pärdikute päevaraamat, Digital Nerdland

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Martha Wells "Kõik süsteemid punases"

Martha Wellsi "Kõik süsteemid punases" on Mõrtsukboti päevikute sarja esimene osa. Küll see oli lahe raamat, seda loeksin veel. Loodan, et kirjastus jätkab sarja väljaandmist.

Olen üsna väike kosmoseulme austaja, ennekõike olen lugenud neid, kus on huumorit ka sees, nagu Poul Andersoni "Kõrge ristiretk", J.R.R. Martini "Haviland Tufi reisid" ja Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lood. "Düüni" esimese raamatu lugesin ka läbi, aga seda rohkem uudishimust ja seal meeldis mulle pigem maailm ja ökosüsteem kui kogu see kosmosereisivärk.

Selles loos oli ka huumorit, alates juba peategelasest endast, kes tundus vahepeal kuidagi lausa hale seal inimeste keskel. Raskelt relvastatud turvarobot, kes üle kõige kardab inimestega näost näkku suhtlemist. Armastab see-eest seebiseriaale vaadata ja teekski ainult seda, kui töö ja inimesed oma tahtmistega vahele ei segaks. Jätke mind ainult rahule, et saaksin teha seda, mida ise tahan. No vähemasti minu jaoks vägagi samastumist võimaldav tegelane.

Tegemist on klassikalise võõral planeedil toimuva uurimisretkega, kus ootamatult selgub, et kohalik fauna on palju verejanulisem kui oodatud. Siis selgub, et lisaks faunale soovib uurimisühmale kadu veel keegi ning meie häbelik android peab nii iseenda kui ka oma rühma elu ja eksistentsi päästma. Mõrtsukbot vaatleb inimeste toimetamist kõrvalt ja kommenteerib seda oma arusaamise kohaselt, mis on irooniline ja sarkastiline. Tegevus liigub hoogsalt edasi ja isegi peategelase sisekaemused ei aeglusta seda. Igasuguseid kirjeldusi on vähe ja tegevust veab peamiselt dialoog.

Plussiks ka vaid 128 leheküljeline pikkus. Ka nii lühikesel pinnal on võimalik kõik oluline edasi anda ja suurepärane lugemiselamus tekitada.

Ja ma ei saa teisiti, kui pean tsiteerima raamatu esimest lõiku, mille loterii juba kirja pani:

Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud. (lk 3)

Tõlkinud Maarika Luts

Teised kirjutavad: err.kultuur, Sulepuru, loterii, Ulmeseosed, Ulmekirjanduse baas

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Marek Liinev "Minu pere ja muud ülikangelased"

Marek Liinevi uus raamat "Minu pere ja muud ülikangelased" ei ole päris minu teema. Aga kui lugesin, kuidas Eva Luts selle kohta ütles, et see on väga positiivne raamat, siis otsustasin ikkagi proovida, sest positiivsust kulub praegusesse aega vägagi ära.

Autori selgitusest saan aru, et ta tahtis kirjutada koomiksilaadset teost, siin on Kersti Jaari joonistatud koomiksistiilis pildid, aga tegemist on ikka juturaamatuga. Koomiksiga on ühist ülikangelaste ja supervõimetega inimeste maailmapäästmise lugu. 

Peategelane on supervõimetega vanematele sündinud täesti tavaline poiss, kelle kirjelduse läbi me maailma näeme. Maailmas elavad tavaliste inimestega kõrvuti üliinimesed, näiteks tema ema hõljub pilvena, sajab vihmana ja külmetab jääna, isa on ülitugev lennuvõime ja röntgensilmadega supermees ning õde liigub kiiremini kui püssikuul ja sööb vahepalaks putukaid. Poisil endal mingeid supervõimeid ei ole. Ta lihtsalt hakkab enne kõndimaõppimist lugema, astub kuueaastaselt ülikooli, olles selleks ajaks läbi lugenud suure hulga raamatuid, ja leiutab samas vanuses ülipillid, mis peaksid lõpetama maailmas nälja. Täitsa tavaline poiss, kas pole! Ma ei tea, kas autori soov, et niimoodi saavad lugejad end samastada peategelasega, kes hoolimata supervõimete puudumisest suudab maailma päästa, täide läheb. Sest olgem ausad, nii tarku lapsi on maailmas vähe. 

Seiklusi sellisel perel jagub, aga raamatu stiil on üsnagi kuiv ja kirjeldav. Poiss lihtsalt jutustab ja poetab vahele ka mõne tarkusetera stiilis: "Kui sa käitud kiusajaga, nagu käitub tema sinuga, siis muutud ka sina ise kiusajaks. Kuid kui sa lubad kiusajal tülitada üht ohvrit, siis leiab ta varsti ka teise ja kolmanda." (lk 80) 

Minu vähene kogemus koomiksitega ei luba hinnata, kuivõrd originaalne on autori välja mõeldud maailm. Minu meelest olid tegelased väga lahedad, kuigi mingit sügavamat arengut nendega ei toimu. Lugu ise on sirgjooneline, enne võitu kurja üle peab üle elama mitmeid pettumusi ja kaotusi ning algselt heade kavatsustega loodud asjad võivad osutuda hoopis kurjamitele kasulikuks. Arvan, et lugu võiks päris hästi sobida lastele, kes muidu ka seiklusi ja koomikseid armastavad. Igatahes, kui raamatu lõpuks saab maailma ja üliinimesi allutada tahtvast eriti vastikust president Bossist just selline tegelane, nagu saab, on tõepoolest tegemist väga positiivse raamatuga!

Teised kirjutavad:

Loe katkendit

Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia

Loetud raamatute nimekiri 2023 (täiendamisel)

1. Martha Wells, Kõik süsteemid punases
2. Manfred Kalmsten, Täheraua saaga
3. Simon Reeve, Lõunapöörijoonel (audio)
4. Stanley Tucci, Maitsed minu elus
5. Gert Kiiler, Eranuhke ei armasta keegi
6. Haruki Murakami, Norra mets (audio)
7. Elisabeth Kübler-Ross, Surmast ja suremisest
8. August Kitzberg, Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused. I-II
9. Mae Merusk, Minu Sitsiilia (audio)
10. Andrea Camilleri, Eineröövel (audio)
11. Andrea Camilleri, Viiulihääl (audio)
12. Madeline Miller, Kirke
13. Ain Kütt, Musta paguni mõistatus (audio)
14. Ole M. Høystad, Südame lugu
15. Indrek Hargla (koostaja), Eesti nõid
16. Sei Shonagon, Padjamärkmed
17. Henry David Thoreau, Walden (audio)
18. Anders Hansen, Ekraaniaju (audio)
19. Robert Cedric Sherriff, Kaks nädalat septembris
20. Elo Selirand, Tormi märgid (audio)
21. D.H. Lawrence, Lady Chatterley armuke
22. Poul Anderson, Ajavalvur (audio)
23. Richard Osman, Neljapäevane mõrvaklubi (audio)
24. Ewald Arenz, Suur suvi (audio)
25. Sōsuke Natsukawa, Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid (audio)
26. Martha Wells, Tehislik seisund
27. Piers Vitebsky, Šamaan
28. Zdeněk Jirotka, Saturnin (audio)
29. J.R.R. Tolkien, Silmarillion
30. J.R.R. Tolkien, Lõpetamata lood
31. J.R.R. Tolkien, Kääbik
32. J.R.R. Tolkien, Sõrmuse vennaskond
33. J.R.R Tolkien, Kaks kantsi
34. J.R.R. Tolkien, Kuninga tagasitulek
35. Robert Louis Stevenson, Aarete saar (audio)
36. J.R.R. Tolkien, The Book of Lost Tales. Part 1
37. J.R.R. Tolkien, The Book of Lost Tales. Part 2
38. Anna Gavalda, Koos, see on kõik (audio)
39. Tadhg Mac Dhonnagáin, Proua Lazare (audio)
40. Abir Mukherjee, Tõusik (audio)
41. Soseki Natsume, Noorsand (audio)
42. J.R.R. Tolkien, Finn and Hengest
43. Pictures by J.R.R Tolkien
44. J.R.R. Tolkien, The Fall of Gondolin
45. Hannu Mäkelä, Härra Huu
46. Maria Palusalu, Naadimetsast paradiisiks
47. J.R.R. Tolkien, The Fall of Númenor
48. Angela Dimitrakaki, Neli tunnistust
49. Kätlin Kaldmaa, Mu tiivad on mu juured
50. J.R.R. Tolkien, The Lays of Beleriand
51. Humphrey Carpenter, Letters of J.R.R. Tolkien
52. Agatha Christie, Miks nad ei kutsunud Evansit?
53. J.R.R. Tolkien, The Shaping of Middle-Earth
54. Susan Luitsalu, Minu Maailm (audio)
55. Susan Luitsalu, Minu Dubai (audio)
56. J.R.R. Tolkien, The Lost Road and Other Writings
57. Dubravka Ugrešić, Romaanijõe forsseerimine (audio)
58. Antti Tuomainen, Koprateooria (audio)
59. Katrine Marçal. Leiutades maailma (audio)
60. Aarne Kähr, Aedniku aastaring
61. Katrin Uurman, Tairi Albert, Kaire Talviste, Kodune mahepõllundus
62. Kaja Kann, Tänavatüdruk
63. J.R.R Tolkien, The Return of the Shadow
64. Jari Järvelä, Kahele poole koske (audio)
65. Agatha Christie, Kriminaalsed armastuslood
66. M.C. Beaton, Surm valentinipäeval
67. J.R.R. Tolkien, The Treason of Isengard
68. Sophie Hannah, Hercule Poirot' püha öö
69. Leonardo Padura, Maskiball (audio)
70. J.R.R. Tolkien, The War of the Ring
71. Bill Bryson, Inimkeha (audio)
72. Jum Butcher, Kooljarütm (audio)
73. 
    

Miss Marple: Kaksteist uut lugu

Kaksteist tänapäevast autorit on kirjutanud kaksteist uut lugu Agatha Christie loodud Miss Marple'ist. Võiks muidugi arvata, et milleks. Nii palju on uusi autoreid oma uute tegelaste ja tänapäevaste probleemidega. Aga lugejad ihaldavad miskipärast ikka seda vana ja head ja tuttavat. Christie teosed on kõik ammu läbi loetud, aga tahaks ikka veel. Seetõttu võtsin ka mina selle raamatu hea meelega ette ja olin väga rahul. Olles just nimelt Agatha Christie fänn, ei ole ma ühtegi neist autoritest lugenud, nii et selle kohta ei oska midagi kosta, kas ja kui palju iga autori isiklik stiil läbi kumas. Aga hoolimata väga eripalgelistest autoritest tegutseb üsna tuttav Miss Marple. Kõik autorid on sisse põiminud äratuntavaid vihjeid Agatha Christie loodud tegelaskujule. Miss Marple koob ikka valgest lõngavahust beebitekke ja tuletab meelde lihunikupoiss Tommyt. Sest inimloomus ju ei muutu.

Mõni lugu meenutab Christie enda loomingut, mõni lugu on aga hoopis teises stiilis. Segadust tekitas väga erinev ajastus. Osa juttude tegevus toimus vist lausa 70ndatel, sest kanti miniseelikuid ja oldi üldse vabameelsed. Nii oli pisut raske end iga loo puhul ümber häälestada ja lugu kuhugi ajalisse konteksti asetada. See on lühijuttude lugemise üldine häda, aga eriti krimijuttude puhul kipub ka lahendus liiga kiiresti ja kergesti tulema. Tore, et tegevust oli viidud laia ilma, New Yorgist kruiisilaevani Kaug-Idas, aga loomulikult ka vanale heale Inglismaale.

 
Autorid: Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.

Tõlkinud Krista Suits

Teised kirjutavad: Juuli raamaturiiul

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Isabella Beeton "Mrs Beeton's Household Management"

Võib-olla mõni lugeja mõtleb teinekord, et huvitav, mida see Bukahoolik teeb? Siia ta igatahes suurt midagi ei kirjuta. Noh, Bukahoolik loeb muidugi raamatuid. Kui muust tegevusest aega üle jääb. Näiteks luges Bukahoolik aprillist oktoobrini 160 aastat tagasi välja antud majapidamise käsiraamatut. Selle läbisaamine võttis seitse kuud. Sest ma lugesin seda enamasti vaid hommikusöögi ajal ja suur osa suvest polnud üldse kodus. Aga teos on ka 1108 lehekülge pikk, pisikeses tihedas kirjas. Ja see oli järjekordne hoop minu murenevasse müüri, mis arvas, et üks raamat ei saa elu muuta. Saab küll, isegi kui tegemist on majapidamise käsiraamatuga. Aga sellest veidi hiljem.

Arvan, et võib öelda, et "Mrs Beeton's Household Management" on Briti kirjanduse tüvitekst, seda küll mitte klassikalises mõttes, vaid kodumajapidamise kontekstis. 

Isabella Beeton sündis 1836. aastal, vanim kahekümne ühest lapsest, ega olnud mingi keskealine suure perekonna matroon, nagu võiks arvata. Ta oli vaid 22 aastat vana, kui selle tohutu tööga valmis sai. Isabella abiellus 1856. aastal jõuka kirjastaja Samuel Beetoniga ja hakkas kirjutama tema väljaannetesse artikleid kokandusest ja majapidamisest. Need anti 1861. aastal välja eraldi raamatuna, mis sai kohe tohutult populaarseks. Ta suri vaid 28 aastaselt, kuid selleks ajaks oli tema tööd müüdud juba miljonites ja müüakse seniajani.

Lõviosa raamatust on toiduretseptid, kuid see sisaldab ka õpetusi riietumise, etiketi, laste ja koduloomade kasvatamise, mürkide, esmaabi ja maja pidamise kohta. Teos annab suurepärase ülevaate Victoria ajastu keskklassi igapäevase elu-olu kohta. Kust ta kogu selle teadmise nii noorelt ja üsna vähese kogemusega võttis? Tegelikult on kõik retseptid võetud teistest kokaraamatutest, mõned isegi 17. sajandi omadest, ja talle saadetud lugejakirjadest. Ta kirjutab üksikasjalikult teenijate palkamisest ja nende töödest, alates uksehoidjast, kokast, toapoisist ja -tüdrukust, lõpetades piimatüdrukute ja pesunaistega. Tegelikult tal endal polnud kunagi tervet seda hulka teenijaid, kelle töid ta kirjeldab, vaid enamasti vaid üks maid-for-all. Kelle tööülesandeid lugedes võis talle vaid kaasa tunda - tolleaegse majapidamise pidamine oli ikka väga palju rasket tööd. 

Kui üldine arvamus Briti varasema köögi kohta pole just eriti soosiv - pudruks keedetud vesised aedviljad ja hautatud liha - siis siin vaatab vastu hoopis teine pilt. Ja kuigi mõni retsept paneb kulmu kergitama - makarone keedetakse kolmveerand tundi ja siis hautatakse veel veerand tundi puljongis, siis enamasti hoiatab ta ülekeetmise eest. Ajal, mil kogu toit valmistati elaval tulel, oli kasvõi sellise lihtsa asja nagu röstsaia tegemine paras ettevõtmine. Peatükk pesu pesemise kohta pani iseäranis head meelt tundma, et elame elektri ja masinate ajastul. Eriti kui meenutada, et tolle aja kleidid sisaldasid meetrite viisi kangast, pitse ja satse.

Beeton rõhutab pidevalt puhtuse, hügieeni ja toidu värskuse tähtsust, samuti seda, kui oluline on kohalik ja hooajaline toit. Ta oli mitmes asjas oma ajast eest, näiteks soovitab ta end iga päev pesta. Ajal, mil vannid ja kraanist voolav vesi olid vaid üksikute rikaste käsutuses ja üleüldse peeti liigset vett kahjulikuks. Raamatus on ka joonistusi ja pilte, lisaks vürtsitab ta teksti luuletustega.

Tema ekskursid ajalukku on üsna lõbusad. Nii kirjutab ta, kuidas primitiivsed inimesed sõid ainult juurikaid ja puuvilju, seejärel õppisid küttima ja kala püüdma, mille järel hakkasid karja pidama, enne kui said korralikeks talunikeks. Sidrunit varasematel aegadel ei tuntud üldse ja roomlased hakkasid sidrunit kasutama alles väga hilisel perioodil ja siis ka vaid selleks, et riietelt koisid eemal hoida. Nende jaoks oli sidrun liiga hapu ja Pliniuse aegadel, kristliku ajastu alguses, kasutati sidrunit peamiselt vaid suurepärase antidoodina mürkide vastu (455). 

Beeton alustab raamatut õpetustega noorele perenaisele (1. peatükk "The Mistress"). Ta võrdleb perenaist ettevõtte juhi ja sõjaväe juhatajaga. Kõige olulisemad omadused on puhtus, kokkuhoidlikkus, külalislahkus. Hea perenaine tõuseb vara, valib hoolega sõpru ja on heatujuline. Lugesin, kuidas tuleb hommikuseks külaskäiguks riietuda, et tutvumikülastus ei tohi kesta rohkem kui 15-20 minutit, lapsed ja koerad tuleb tingimata koju jätta. Äärmisel juhul võivad lapsed tõllas oodata, niikaua kui ema naabrit külastab. Õhtusöögid on eriti olulised sotsiaalsed sündmused, seega tuleb neiks hoolikalt valmistuda ja Beeton kirjeldabki mitmel leheküljel täpselt, kuidas tuleb külalisi istuma panna, mis järjekorras toite serveerida ja mis pärast juhtub.

Kõike seda lugedes tekkis hirmus tahtmine seda visuaalselt toetada. Tuli meelde Autumn de Wilde'i film "Emma" Jane Austeni romaani järgi. See on küll veidi varasemast ajastust, aga ajas asja ära. Vaatasin filmi mitu korda ja hakkasin huvi tundma, kes on see näitleja, kes mängib hirmus šarmantselt mr Knightleyt. Selgus, et selleks on Johnny Flynn. Siis selgus, et ta on lisaks ka muusik ja edasi leidsin end kuulamas tema muusikat, vaatamas tema filme, lugemas temaga tehtud intervjuusid ja kuulamas podcaste. (Ka praegu mängib taustaks tema viimane plaat.) Kusjuures nende filmide kättesaamiseks tuli teha jõupingutusi ja kulutada aega, sest Eesti on ikka selline perifeeria, et netist otse ei saa vaadata isegi mitte raha eest. Lisaks leidsin Flynni kaudu Briti looduskirjaniku Robert MacFarlane'i. Niisiis ostsin ja lugesin ka tema kirjutatud raamatuid, mida sai kokku viis. Kõik aga algas sellest, et võtsin riiulist seal juba viisteist aastat oodanud majapidamise käsiraamatu. Ütle siis veel, et üks raamat ei saa elu muuta! 

Lõpetuseks ka üks retsept, mille järele proovisin: Honey Cake - meekook. Sest selles ei olnud hiigelkoguseid, see ei sisaldanud searasva ja arutul hulgal võid ja seda ei pidanud vees keetma :)

Koostis: 1/2 hommikusöögitassitäit suhkrut, 1 hommikusöögitassitäis paksu hapukoort, 2 hommikusöögitassitäit jahu, 1/2 tl soodat, mett maitse järgi 

Valmistamine: sega suhkur ja koor, puista peale jahu koos niipalju meega, et see annab segule kenasti maitset, sega hästi, nii et kõik ained oleksid korralikult segunenud. Lisa sooda ja klopi kooki hästi veel 5 minutit. Pane see võitatud vormi, küpseta 1/2 kuni 3/4 tundi ja söö soojalt. Keskmine hind: 8 penni, piisab 3-4 sööjale, hooaeg: igal ajal.  

Kuna mul pole aimugi, milline oli Mrs Beetoni aegne hommikusöögitassitäis, siis kasutasin tavalist klaasi. Jahust pool klaasi panin täistera- ja ülejäänud tavalist kõrgema klassi jahu (mul on tunne, et tolle aja perenaistel ei olnud nii peent ja puhast jahu, nagu meie praegu kasutame, aga ega ma ei tea muidugi). Mett panin pool klaasi (suhkrut ainult veerand) ja tuli mõnusalt magus kook, millel oli eriti mõnus tekstuur - pisut nagu nätske, aga mitte ebameeldivalt.