kolmapäev, 2. november 2022

Isabella Beeton "Mrs Beeton's Household Management"

Võib-olla mõni lugeja mõtleb teinekord, et huvitav, mida see Bukahoolik teeb? Siia ta igatahes suurt midagi ei kirjuta. Noh, Bukahoolik loeb muidugi raamatuid. Kui muust tegevusest aega üle jääb. Näiteks luges Bukahoolik aprillist oktoobrini 160 aastat tagasi välja antud majapidamise käsiraamatut. Selle läbisaamine võttis seitse kuud. Sest ma lugesin seda enamasti vaid hommikusöögi ajal ja suur osa suvest polnud üldse kodus. Aga teos on ka 1108 lehekülge pikk, pisikeses tihedas kirjas. Ja see oli järjekordne hoop minu murenevasse müüri, mis arvas, et üks raamat ei saa elu muuta. Saab küll, isegi kui tegemist on majapidamise käsiraamatuga. Aga sellest veidi hiljem.

Arvan, et võib öelda, et "Mrs Beeton's Household Management" on Briti kirjanduse tüvitekst, seda küll mitte klassikalises mõttes, vaid kodumajapidamise kontekstis. 

Isabella Beeton sündis 1836. aastal, vanim kahekümne ühest lapsest, ega olnud mingi keskealine suure perekonna matroon, nagu võiks arvata. Ta oli vaid 22 aastat vana, kui selle tohutu tööga valmis sai. Isabella abiellus 1856. aastal jõuka kirjastaja Samuel Beetoniga ja hakkas kirjutama tema väljaannetesse artikleid kokandusest ja majapidamisest. Need anti 1861. aastal välja eraldi raamatuna, mis sai kohe tohutult populaarseks. Ta suri vaid 28 aastaselt, kuid selleks ajaks oli tema tööd müüdud juba miljonites ja müüakse seniajani.

Lõviosa raamatust on toiduretseptid, kuid see sisaldab ka õpetusi riietumise, etiketi, laste ja koduloomade kasvatamise, mürkide, esmaabi ja maja pidamise kohta. Teos annab suurepärase ülevaate Victoria ajastu keskklassi igapäevase elu-olu kohta. Kust ta kogu selle teadmise nii noorelt ja üsna vähese kogemusega võttis? Tegelikult on kõik retseptid võetud teistest kokaraamatutest, mõned isegi 17. sajandi omadest, ja talle saadetud lugejakirjadest. Ta kirjutab üksikasjalikult teenijate palkamisest ja nende töödest, alates uksehoidjast, kokast, toapoisist ja -tüdrukust, lõpetades piimatüdrukute ja pesunaistega. Tegelikult tal endal polnud kunagi tervet seda hulka teenijaid, kelle töid ta kirjeldab, vaid enamasti vaid üks maid-for-all. Kelle tööülesandeid lugedes võis talle vaid kaasa tunda - tolleaegse majapidamise pidamine oli ikka väga palju rasket tööd. 

Kui üldine arvamus Briti varasema köögi kohta pole just eriti soosiv - pudruks keedetud vesised aedviljad ja hautatud liha - siis siin vaatab vastu hoopis teine pilt. Ja kuigi mõni retsept paneb kulmu kergitama - makarone keedetakse kolmveerand tundi ja siis hautatakse veel veerand tundi puljongis, siis enamasti hoiatab ta ülekeetmise eest. Ajal, mil kogu toit valmistati elaval tulel, oli kasvõi sellise lihtsa asja nagu röstsaia tegemine paras ettevõtmine. Peatükk pesu pesemise kohta pani iseäranis head meelt tundma, et elame elektri ja masinate ajastul. Eriti kui meenutada, et tolle aja kleidid sisaldasid meetrite viisi kangast, pitse ja satse.

Beeton rõhutab pidevalt puhtuse, hügieeni ja toidu värskuse tähtsust, samuti seda, kui oluline on kohalik ja hooajaline toit. Ta oli mitmes asjas oma ajast eest, näiteks soovitab ta end iga päev pesta. Ajal, mil vannid ja kraanist voolav vesi olid vaid üksikute rikaste käsutuses ja üleüldse peeti liigset vett kahjulikuks. Raamatus on ka joonistusi ja pilte, lisaks vürtsitab ta teksti luuletustega.

Tema ekskursid ajalukku on üsna lõbusad. Nii kirjutab ta, kuidas primitiivsed inimesed sõid ainult juurikaid ja puuvilju, seejärel õppisid küttima ja kala püüdma, mille järel hakkasid karja pidama, enne kui said korralikeks talunikeks. Sidrunit varasematel aegadel ei tuntud üldse ja roomlased hakkasid sidrunit kasutama alles väga hilisel perioodil ja siis ka vaid selleks, et riietelt koisid eemal hoida. Nende jaoks oli sidrun liiga hapu ja Pliniuse aegadel, kristliku ajastu alguses, kasutati sidrunit peamiselt vaid suurepärase antidoodina mürkide vastu (455). 

Beeton alustab raamatut õpetustega noorele perenaisele (1. peatükk "The Mistress"). Ta võrdleb perenaist ettevõtte juhi ja sõjaväe juhatajaga. Kõige olulisemad omadused on puhtus, kokkuhoidlikkus, külalislahkus. Hea perenaine tõuseb vara, valib hoolega sõpru ja on heatujuline. Lugesin, kuidas tuleb hommikuseks külaskäiguks riietuda, et tutvumikülastus ei tohi kesta rohkem kui 15-20 minutit, lapsed ja koerad tuleb tingimata koju jätta. Äärmisel juhul võivad lapsed tõllas oodata, niikaua kui ema naabrit külastab. Õhtusöögid on eriti olulised sotsiaalsed sündmused, seega tuleb neiks hoolikalt valmistuda ja Beeton kirjeldabki mitmel leheküljel täpselt, kuidas tuleb külalisi istuma panna, mis järjekorras toite serveerida ja mis pärast juhtub.

Kõike seda lugedes tekkis hirmus tahtmine seda visuaalselt toetada. Tuli meelde Autumn de Wilde'i film "Emma" Jane Austeni romaani järgi. See on küll veidi varasemast ajastust, aga ajas asja ära. Vaatasin filmi mitu korda ja hakkasin huvi tundma, kes on see näitleja, kes mängib hirmus šarmantselt mr Knightleyt. Selgus, et selleks on Johnny Flynn. Siis selgus, et ta on lisaks ka muusik ja edasi leidsin end kuulamas tema muusikat, vaatamas tema filme, lugemas temaga tehtud intervjuusid ja kuulamas podcaste. (Ka praegu mängib taustaks tema viimane plaat.) Kusjuures nende filmide kättesaamiseks tuli teha jõupingutusi ja kulutada aega, sest Eesti on ikka selline perifeeria, et netist otse ei saa vaadata isegi mitte raha eest. Lisaks leidsin Flynni kaudu Briti looduskirjaniku Robert MacFarlane'i. Niisiis ostsin ja lugesin ka tema kirjutatud raamatuid, mida sai kokku viis. Kõik aga algas sellest, et võtsin riiulist seal juba viisteist aastat oodanud majapidamise käsiraamatu. Ütle siis veel, et üks raamat ei saa elu muuta! 

Lõpetuseks ka üks retsept, mille järele proovisin: Honey Cake - meekook. Sest selles ei olnud hiigelkoguseid, see ei sisaldanud searasva ja arutul hulgal võid ja seda ei pidanud vees keetma :)

Koostis: 1/2 hommikusöögitassitäit suhkrut, 1 hommikusöögitassitäis paksu hapukoort, 2 hommikusöögitassitäit jahu, 1/2 tl soodat, mett maitse järgi 

Valmistamine: sega suhkur ja koor, puista peale jahu koos niipalju meega, et see annab segule kenasti maitset, sega hästi, nii et kõik ained oleksid korralikult segunenud. Lisa sooda ja klopi kooki hästi veel 5 minutit. Pane see võitatud vormi, küpseta 1/2 kuni 3/4 tundi ja söö soojalt. Keskmine hind: 8 penni, piisab 3-4 sööjale, hooaeg: igal ajal.  

Kuna mul pole aimugi, milline oli Mrs Beetoni aegne hommikusöögitassitäis, siis kasutasin tavalist klaasi. Jahust pool klaasi panin täistera- ja ülejäänud tavalist kõrgema klassi jahu (mul on tunne, et tolle aja perenaistel ei olnud nii peent ja puhast jahu, nagu meie praegu kasutame, aga ega ma ei tea muidugi). Mett panin pool klaasi (suhkrut ainult veerand) ja tuli mõnusalt magus kook, millel oli eriti mõnus tekstuur - pisut nagu nätske, aga mitte ebameeldivalt.


esmaspäev, 31. oktoober 2022

Fredrik Backman "Mees nimega Ove"

Fredrik Backman debüteeris 2012. aastal raamatuga "Mees nimega Ove", mille Varrak nüüd tänuväärselt uuesti välja andis. Pärast tema suurepärast "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" olen tahtnud seda lugeda. Ja ootamine tasus vaeva! See oli just selline, nagu olin oodanud. Nukker ja naljakas ja vihastamapanev ja rõõmsakstegev.

Nagu ka Backmani hilisemates raamatutes, selgub tõde aegamisi ja jupikeste kaupa. Nii räägib autor praeguse aja sündmustega paralleelselt Ove suurekskasvamise lugu, millest koorub tasapisi, miks Ove on just selline mees, nagu ta on. Sest Ove on ju üks üsna tüütu tegelane. Teeb igal hommikul kell kolmveerand kuus majaümbruses ringkäiku, kirjutab üles kõik parkivate autode numbrid, kontrollib, ega prügimajja pole sisse murtud ja juhib korra vastu patustajate tähelepanu üsna järsult kehtivatele reeglitele. Tõre ja paindumatu. Selline isehakanud korravalvur, kes teab, kuidas asjad käima peavad ja suhtub teistesse arvamustesse põlgusega. Ühesõnaga, üks vastik vanamees.

Lugu läheb käima, kui tema naabermajja kolib uus perekond, kes oskamatult järelkäruga tagurdades tema postkasti lömmi sõidab. Rase võõramaalasest naabrinaine aga ei tee väljagi tema tõredast olekust ja nii avastab Ove end ootamatult tegemas asju, mida ta üldsegi teha ei kavatsenud.

Teose probleemiks on nn esimese raamatu sündroom, kus autor tahab sisse panna kõik teda vaevavad teemad. Nii on siin vähk, puue, gei, immigrandid, ametnike omavoli, töökius, hukkaläinud noored, koduvägivald. Üsnagi stereotüüpsed teemad ja raamatus on ka üsnagi stereotüüpsed tegelased. Enamikku teemasid puudutab Backman küll üsna möödaminnes. No ja see kass. See oli üks väga eriline kass, kes kindlasti polnud stereotüüpne, sest ükski kass päriselus sellisel viisil ei käitu. Aga muinasjutus võivad kassid isegi kahel jalal käia ja muinasjutt "Mees nimega Ove" kahtlemata ongi. 

Lõpuks selgub, et inimesed on kõik ilusad ja head, välja arvatud muidugi need, kes ei ole, nagu näiteks valge särgiga mehed.

Backman kirjutab muhedalt ja mõnusalt, nii et muige suunurka saab täitsa tihti. Näiteks kass, kes vaatas Ovet sellise näoga, nagu oleks see talle raha võlgu. Või naabri peni, keda Ove talvesaapaks nimetas. Kiidan ka tõlkijat, lugeda oli mõnus, näiteks uste lõngutamine on nii tore leid.

"Kas sa oled alati nii ebasõbralik?" pärib Parvaneh huviga. Ovel on solvunud ilme. 
"Ma ei ole ebasõbralik."
"Oled ikka natuke ebasõbralik."
"Ei ole!"
"Jajah. Sinu sõnad on tõesti nagu kallistused," vastab Parvaneh niimoodi, et Ovel tekib kahtlus, et ta ei mõtle seda sugugi tõsiselt.
Ove laseb ukselingi hetkeks lahti. Uurib oma käes olevat küpsisekarpi.
"Ahah. Araabia küpsised? On need ka head?" pomiseb ta lõpuks.
"Pärsia," parandab Parvaneh.
"Mida?"
"Ma olen Iraanist. Järelikult olen ma pärslane," seletab naine.
"Pärslane?"
"Jah."
"Jaa, pikakarvaline oled sa küll," nõustub Ove.
(lk 55)

Tõlkinud Ene Mäe

Teised kirjutavad: KirjakoiKohustuslikult Vabatahtlik KirjandusManni lugemisblogiRaamatumuljete koduAgeagapiEklektilised lugemiselamusedHeleni kirjanurkRaamatuid siit ja sealtVahel ma kirjutan ka…Ivika loebLVKRK raamatublogiTriinu raamtublogiRaamaturiiulikekultuur.err, sehkendamine

Tänan raamatu eest Kirjastust Varrak

esmaspäev, 25. juuli 2022

Agatha Christie "Kesktalvised mõrvad" ja "Südasuvised saladused"

Agatha Christie "Kesktalvistest mõrvadest" on pisut hilja kirjutada, sest suur suvi lokkab ümberringi ja pealegi ilmus just uus kogumik "Südasuvised saladused", teisalt on ehk just kuumarabanduse piirimaal kõige parem lugeda hubase kaminatule ümber istuvast seltskonnast, kui akna taga möllab lumetorm ja kellele kohe teatatakse, et raamatukogust leiti laip. Sest laipu Agatha Christie romaanides leitakse, kuigi ehk mitte nii palju kui tänapäevastes krimkades ja parem ongi. Lühiloos piisab ühes laibast täiesti. Ja mõnikord pole seda vajagi, sest juveelirööv on ka teema. 

Nendes kogumikkudes avaldatud lood on enamasti varem eesti keeles ilmunud, aga suurem jagu kusagil 90ndatel viletsates köidetes ja kes neid enam mäletab. Sestap on tore, et neid nüüd ilusates kõvakaanelistes kogumikes uuesti välja antakse.

Siin toimetavad tavapärased kahtlusalused Hercule Poirot, Miss Marple, härra Sattertwaithe koos salapärase mister Quiniga, Tommy ja Tuppence. Pean tunnistama, et mitte iga lühilugu pole meistriteos ja mõni tekitab suisa pettumust, aga ehk on ka asi selles, et olen Christiet nii palju lugenud (ja neidsamu lühilugusid ka varem kohanud), et üllatusmomenti hakkab väheseks jääma. Tervikuna siiski kosutavad krimilood lugemiseks igal ajal, olgu südasuvi või kesktalv.

"Kesktalvised mõrvad" tõlkinud: Juhan Habicht, Laine Hone, Karin Kastehein Tiiu Loog, Gea Mägi, Piret Orav, Maia Planhof, Krista Suits, Karin Suursalu

"Südasuvised saladused" tõlkinud: Gea Mägi, Juhan Habicht, Karin Kastehein, Karin Suursalu, Maia Planhof, Piret Orav, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Triinu raamatud

Pille raamatu ja kassiga

Jaan Martinson

Mariann

Tänan "Kesktalviste mõrvade" eest Varraku kirjastust

pühapäev, 15. mai 2022

Tiit Tarlap "Tuleriitade öö"

Väikesesse Metsiku Lääne linnakesse saabub siit ammulahkunud poeg oma pärandit välja nõutama. Algus oli jube põnev, kohe hakatakse tema elu kallale kippuma, hool ja hoobil pole vahet, aga kuna tegemist on eriti karmi kutiga, siis tuleb ta sellest eluga välja. Aga mis ja mispärast?

Kuigi juba varsti hakkas häirima, kui autor kogu aeg seletas, et jah, ikka ei tea ma veel kogu tõde ja ikka koban pimeduses ja hirmsasti tahaks teda, milles asi on. Selle võrra oleks raamatut saanud väheke lühendada. Aga kui kusagil keskpaigas Suur Saladus ära seletati, käis vedru maha. Vähemasti minu jaoks. Jälle mingid templirüütlid, jälle mingid vabamüürlased ja kadunud ürikud. Raamat on kirjutatud 22 aastat tagasi, selliste teemade laineharjal, nii et selle võib andeks anda, on lugeja enda viga, et see temas eriti elevust ei tekita. Aga vedru käis maha ka selles mõttes, et edasi ei toimunud enam suurt midagi, üks paigal passimine, ettevalmistuste tegemine ja ootamine. Midagi suurt ja hirmsat on tulemas! Selle teadustamise ja asjade üle arutlemisega sai täita kümneid lehekülgi. On raamatuid, kus on täiesti ok, et midagi ei toimu, aga see ei ole see raamat.

Ma ei taha öelda, et raamatut ei tasunud lugeda, seiklusi ja põnevust jagus, suuri tundeid ka natuke ja kamaluga müstikat. Väheke tihendamist oleks siiski ära kulunud. 

Teised kirjutavad:

Ulmekirjanduse baas

Sündmuste horisont

Loterii

teisipäev, 15. veebruar 2022

Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Ilma ootusteta ei ole võimalik ühelegi raamatule läheneda, alati on midagi, kasvõi pelgalt kaanepildi või kaanteksti järgi. Mudlumi raamatut "Mitte ainult minu tädi Ellen" on kiidetud ja see oli raamatukogudes 2021. aasta üks loetumaid raamatuid. Ootasin millegipärast ilukirjandust, aga sain mõtisklused ja mälestused. Pealkirja järgi arvasin, et juttu tuleb tädi Ellenist, kes pole vaid Mudlumi tädi Ellen. Tegelikult vist oli pealkirja mõte selles, et juttu tuleb ka kõigest muust peale tädi Elleni. Eelkõige autorist endast. 

Olen imestunud, et teos nii populaarne on, minu arvates ei ole see üldse laia lugejaskonna raamat. Lõputud kirjeldused mööblist, hilpudest, aias vohavatest taimedest. Mõtisklused elu ja surma ja kannatuste üle. Äkki on edu saladuseks see, et ta kirjutab asjadest, mis paljudel tekitavad nostalgiat, et jah, minul oli ka selline asi või selline kogemus? Kuigi nostalgiat autor küll oma mineviku suhtes ei tunne. Oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, ta on must ligi kümme aastat vanem, aga ei ole minul sarnaseid kogemusi ja meeleolusid. Mitte kuidagi ei haakinud minuga autori enesepilt ega ka paigad või tegevused. Häiris autori negatiivsus iseenesest kõneldes, kuigi see võib olla ka vaid minu enda projektsioon. See raamat ei suhestunud  minuga mitte kuidagi. 

See osa, mis rääkis Ellenist, oli huvitav, see, mis rääkis temast endast, ei olnud. Lõputud kirjeldused mööblist ja seinavärvist ja vanadest hilpudest, väga täpsed - must kittel punaste lilledega, krähmulisest beežikashallist riidest kleit. Need loetelud peaksid vist kuidagi suuremat tähendust omama.

Lk 128 sedastabki autor: Ja tundub, et ma olen oma mõtetega ummikusse jõudnud. Loen muudkui üles mingeid elu pisiasju, mingeid kleite ja kappe ja taldrikuid ja kurvastan, kui see kõik ei tähenda mitte midagi, kui surm selle igal juhul tühistab, kui see, millel inimese eluajal oli mõte, osutub nüüd tarbetuks nii talle endale kui ka kõigile teistele. Aga hiljem lisab: Ja mis siis, et sured ära? Mis vahe seal on, kas vara või hilja? Ega sellepärast ei saa oma elu elamata ja raamatuid ostmata jätta. (lk 138) Vaatan oma raamaturiiuleid ja olen täiesti nõus.

Selline teos, kus nagu piiluks kellegi päevikusse, väga isiklik, kõik on toodud läbi isikliku kogemuse ja läbinud eneserefleksiooni. Ei ole mitte mingisugust distantsi autori ja tema loodud tegelaste vahel, samamoodi ei ole distantsi autori ja lugeja vahel ning see tekitab ebamugavust. Seda enam, et ma ei tahaks selle raamatu minategelasega üldse nii lähedalt suhelda. Ja ma rõhutan, et räägin siin raamatutegelasest, sellest isikust, mille autor on endast loonud, mitte tegelikust ja reaalselt eksisteerivast isikust, keda ma päriselus kunagi kohanud pole. 

Kiidan sõnakasutust, Mudlumil on see nii vaba ja loomulik, segiläbi vene keelest tulnud släng ja kõnekeelsed ütlused, aga ka põnevaid sõnu, mida ilmselt igas perekonnas kasutatakse ja mis igas perekonnas on isemoodi, näiteks mahakooruva värvi ribad illerdasid (lk 36), juuksed on narakad (lk 16) või Linn nazõvajetsa (lk 118).

Tegelikult siiski see on hea raamat, mida näitab kasvõi asjaolu, et ta pani mind kõige loetu üle pikemalt mõtlema ja seda pikka juttu kirjutama, mida viimasel ajal väga tihti ei juhtu. Hea raamat ei ole alati sama, mis meeldiv raamat või põnev raamat. Teisalt muidugi, lugeja valib ja hindab teoseid eelkõige ikka selle järgi, mis talle meeldib ja korda läheb. Nojah, see raamat on ilmselt väga paljudele meeldinud, või vähemasti huvi pakkunud. 

Teised kirjutavad:

esmaspäev, 17. jaanuar 2022

Lars Mytting "Küttepuud"

Norra autori Lars Myttingi "Küttepuud" räägib just sellest, mida pealkiri lubab. Informatiivne teos puuliikidest, saagidest, lõhkumisest ja ladumisest, ahjudest ja õigest kütmisest. Tuleb välja, et ahjude kütmine on tõsine teadus, või veelgi enam, tõsine elamise viis. Norra autor kirjutab puude tegemisest ja ladumisest ja kütmisest sellise kaasaelamisega, et tundsin ennast täieliku profaanina, kuigi olen ka viimased 17 aastat ahju kütnud. Puude ladumine on omaette teadus, on väga tähtis, kuidas need täpselt riita saavad, halud peavad omavahel kokku sobima ja otsad peavad olema ühetasa. Minu jaoks on puude ladumine alati olnud tüütu töö, peaasi, et kuidagi ära paigutatud saavad. Aga õiged inimesed laovad oma puid mitu korda ümber, rääkimata sellest, et õiged inimesed toovad need ka metsast ise kohale. Ühesõnaga, ahikütte maailm on imepärane. Huvitav oli ekskurss ajalukku, milliseid ahje Põhjamaades on kasutatud ja siiani kasutatakse ja kuidas neid varem köetud on. Rohkelt pilte kaunitest malmahjudest ja imepärastest puuriitadest.

See teos oli mul lugemisnimekirjas hulga aastaid. Seda on soovitanud lugeda Valdur Mikita, kuid Tallinnas oli seda väga vähestes raamatukogudes saada, minu kodulähedases küll mitte. Aga tulin Tartusse ja siin oli seda oma kümmekond eksemplari! Kohe näha, et hoopis teise vaimsusega linn :) Nüüd, kui mul enam ahju ei ole, sain selle lõpuks loetud ja kohe kahju hakkas, et enam ei ole.

Tõlkinud Enno Turmen

Teised kirjutavad:

teisipäev, 11. jaanuar 2022

2021. aasta kokkuvõte

Ühest küljest täitsa tavaline aasta, 83 läbitud raamatut, teisest küljest lugesin ikkagi vähe. Ligi poole (40 tk) raamatutest kuulasin audios. Sellele aitas kaasa asjaolu, et suvel sõitsin pidevalt linnade vahel ja ühe õhema raamatu jõuab Tartu-Tallinna-Tartu sõidu jooksul parasjagu läbi kuulata. Kirjutamisega läks aga veel kehvemini, no ei olnud seda kirjutamise tunnet, nii et postitusi sai väga vähe. Ilmselt oli oma asjaolu ka selles, et tõeliselt raputavaid raamatuid eriti ette ei tulnud.

Kui 2017 oli Robin Hobbi aasta, siis 2021 oli Andrzej Sapkowski aasta. Lugesin tema "Witcheri" sarja raamatuid mitmes keeles mitu korda, kuulasin audios ja vaatasin Netflixi sarja ning isegi Youtube'ist videomängude läbimängude salvestisi (sest ma ise videomänge ei mängi, pole sobivat arvutitki, kuigi praeguseks olen need endale siiski igaks juhuks soetanud, sest ei või iial teada). Ja, nagu kevadel kartsin, ülikool jäigi lõpetamata, kas see just Sapkowski pärast oli, aga siiski...

Aga mingit kokkuvõtet eriti teha ei saagi, lugesin/kuulasin kõiksugu erinevat kirjandust, mille ühisnimetajaks võiks ehk olla põgenemine teistesse maailmadesse. Kuulasin mitut eelmisel sajandil kirja pandud ulmekat, lugesin Sapkowski fantaasiamaailma, natuke teabekirjandust, mõned lasteraamatud ja kõvasti selliseid teoseid, mille ühisnimetajaks võiks olla nali. Midagi esile tuua ei oskagi. Ühtegi eriliselt suurt elamust ei olnud (v.a Sapkowski), ühtegi päris altminekut ka mitte.

*

Kuna see jutt siin jäi üsna lühikeseks, panen kirja ka oma mõtted audioraamatute ja lugemise teemal.

Facebooki Lugemise väljakutse grupis tekkis väike arutelu audioraamatute üle. Seal nimelt lähevad arvesse üksnes need raamatud, mida loetakse silmadega, aga mitte need, mida kuulatakse kõrvadega. See tuleb isegi grupi pealkirjast selgelt välja. Kuna ma ei kavatse väljakutsest osa võtta, ei leidnud põhjust vaidlust üles keerutada, küll aga panen oma arvamuse siia kirja.

Minu arvates ei ole mingit vahet, kuidas raamatut tarbida, kas silmade või kõrvade kaudu. Oluline on ju sisu, see, mis meelde jääb, mis meeleolu teos tekitab ja kõik muu, mille pärast me üldse raamatuid loeme. Mis vahet seal on, kuidas see meie pähe jõuab? 

Põhjuseks, mis audioraamatud ei sobi, toodi, et neid kuulatakse enamasti mingi muu tegevuse kõrvale ja seega neisse ei süveneta. Lugemise väljakutse üks ideedest on, et lugemiseks võetakse aega: "Võtame raamatu kätte, istume maha, süveneme ainult raamatusse. Raamat ei ole taustaheli koristamisele või nõudepesule." Ehk siis, oluline on protsess, mitte tulemus. 

Mõtlesin siis selle üle järele. Jah, nõustun, et raamatut kuulates võib mõte vahepeal lendu minna, eriti kui seda teha mingi muu tegevuse ajal. Jah, audioraamatut kuulates võime samal ajal tegeleda ka muude asjadega. Kuid kõike seda juhtub ka siis, kui raamatut silmadega lugeda. Kõigepealt, on nii inimlik arvata, et kui mina mingil viisil raamatuid loen/kuulan, siis kõik teised teevad täpselt samamoodi. Seda viga teeme me kõik ja seda viga tegid ka selles grupis arvamust avaldajad. Kust nad teavad, et mina või keegi teine audioraamatuid muude tegemiste kõrvale kuulab? Või et mina või keegi teine loeb raamatuid täie pühendumusega ainult sellele tegevusele? Nonii, jõudsimegi üllatavale järeldusele, et inimesi on erinimelisi.

Mina näiteks loen raamatuid väikeste jupikeste kaupa teiste tegevuste vahel. Enamasti on ka mitu tükki pooleli, mida ma teinekord täitsa läbisegi loen. Raamatu lugemise ajal käib mul enamasti raadio või muusika, ma söön ja joon samal ajal, väga tihti kipub käsi telefoni poole liikuma, eriti siis, kui pinge tõusma hakkab. Mingist süvenemisest pole juttugi. Kindlasti on inimesi, kes võtavad raamatu lugemiseks spetsiaalselt aega, panevad ukse kinni ja mürasummutavad klapid pähe ning loevad niimoodi. Mina selline ei ole. Tegelikult on ainus aeg, kus ma päriselt ainult raamatusse süvenen siis, kui sõidan rongiga, panen silmad kinni ja kuulan klappidest audioraamatut. Siis tõepoolest ei ole muid segajaid. 

Ajuteadlased ütlevad, et inimese aju ei ole võimeline tegema mitut asja korraga (isegi mitte naistel!). Seda on võimalik teha üksnes siis, kui üks tegevustest on automaatne. Seetõttu ei kuula ma kunagi audioraamatuid linnas autoga sõites, siis on tähelepanu liiklusel ja tõepoolest ei kuule mitte midagi, küll aga maanteel, kus suurem osa ajast midagi ei juhtu. Söögitegemine on ka hea aeg, kuigi ka siis panen jutu seisma, kui näiteks retsepti loen või midagi täpselt mõõtma pean. Ja üllatus-üllatus, ka audioraamatut on võimalik tagasi kerida ja üle kuulata või üle lugeda (olenevalt tehnilisest vahendist), kui midagi kõrvust mööda läks.

Lõppjäreldus on see, et hoolimata raamatu tarbimise viisist, on minu puhul tulemus sama. Ehk siis see, et suurt midagi meelde ei jäägi. Toon näiteks sellesama Sapkowski sarja. Pärast seda, kui olin mitu kuud nende raamatute eri vormide ja keelte seltsis elanud, ostsin kõik neli seni eesti keeles ilmunud raamatut, et on ilus, kui nad mul ka riiulis on. Tegin ühe teose suvaliselt kohalt lahti ja leidsin, et seda lehekülge ma küll kunagi lugenud ei ole. Selle peale mõtlesin, et mida ma neid raamatuid üldse loen, aga eks hetkes olemine on ka tähtis - see, mida tunneme lugemise ajal. Ja ega ilukirjanduse lugemise mõte polegi selles, et kõik täpselt meelde jääks, selleks on õpikud. Ikka see elamus ja meeleolu, mida lugemise ajal tunneme, ja võimalus olla veidikesekski teises maailmas.

Nonii, jõudsin ringiga tagasi sinna, kust alustasin, ja selgub, et oluline on ikkagi protsess, mitte tulemus. Sest meelde nagunii suurt midagi ei jää sõltumata sellest, kas lugesin või kuulasin. Tuli meelde, et eks ma sellesama pärast seda blogigi kunagi kirjutama hakkasin, mälupikendusena või nii. On tore, kui teistel lugejatel on teistmoodi.

pühapäev, 9. jaanuar 2022

Pudinaid 12

Seekord eriti lühidalt viimasel ajal loetud raamatuist.

Vilmos Kondor "Patune Budapest", "Budapesti spioon"
Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi. 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"
Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus"
Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.

Johannes Kivipõld "Väike viperus"
Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.

George R. R. Martin "Haviland Tufi reisid"
Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari
Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.

Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"
See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.

Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"
Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.

Arto Paasilinna "Jänese aasta"
Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.

Hans Rosling "Faktitäius"
Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.

Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"
Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"
See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"
Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.

neljapäev, 6. jaanuar 2022

Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Järgneva teksti aluseks on minu Tallinna Ülikoolile kirjutatud töö tõlkepoeetikast Kätlin Kaldmaa tõlgitud Jeanette Wintersoni raamatu "Lighthouskeeping" (Tuletornipidamine) näitel. Seega on osaliselt tegemist tõlkeanalüüsiga, aga sisust kirjutan ka veidi ja kes lõpuni lugeda ei viitsi, sellele ütlen, et Winterson kõlab eesti keeles tänu tõlkijale poeetilisemalt kui originaalis. Tekst on siin kõvasti lühendatult ja viited võtsin loetavuse huvides ära.

Jeanette Wintersoni lugedes olen alati tundnud, et palju tähtsam kui see, mida ta kirjutab, on see, kuidas ta kirjutab. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde, nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Kuid taipasin alles nüüd, et olen tema raamatuid lugenud ju Kätlin Kaldmaa tõlkes, niisiis ma tegelikult ei teagi, kuidas ta päriselt kirjutab. Kätlin Kaldmaa on lisaks tõlkijale ka kirjanik ja luuletaja ning ka tema armastab kordusi. 

Viis, kuidas Winterson kirjutab ja inglise keelt kasutab, on väga iseloomulik osa tema kirjatööst ja loovestmisest. Sellel on eriline rütmikasutus ja seda kirjeldatakse tihti kui lüürilist ja kaunist. Niisiis tunduvad tema tööd peaaegu luulena. Ka „Tuletornipidamisel“ on iseloomulik rütm: pikemad lõigud vahelduvad väga lühikestega, pikad laused vahelduvad lühikestega, pikad peatükid vahelduvad lühikeste ja väga lühikestega, ning kordused: lause tasandil (mul oli külm ja ma olin väsinud ja mu kael valutas) ja teksti tasandil (Jutusta mulle üks lugu.) Raamatus on kolm peamist vaatepunkti ja selles jutustatakse lugusid.

*

Inimkond on jutustanud lugusid juba aegade algusest ja ei suuda ilma nendeta elada. Ka Winterson on lugude jutustamise usku. Ta ütleb intervjuus Kätlin Kaldmaale: „Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest /.../. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.“ See kõlab huvitavalt kokku Neil Gaimani mõttega, et lood on elusolendid, nad on meist vanemad, nad on meist targemad, nad kestavad. Aga nad vajavad paljunemiseks inimesi. Lugu on meie jaoks nii tähtis sellepärast, et just seda oleme me kasutanud inimkonna hällist saadik, et saada enamaks kui üheks inimeseks… lood võimaldavad inimestel kasvada.

Winterson pakub oma lugejatele pealtnäha lõputult vohava narratiivi maailma lugude sees asuvatest lugude sees asuvatest lugudest. Täpselt selline on ka „Tuletornipidamine“. Siin on minajutustaja Silveri üleskasvamise lugu, mis toimub 1950ndatel, tema hooldaja, tuletornipidaja Pew lood 19. sajandil elanud Babel Darkist ja vahele on pikitud veel muidki lühemaid ja tuntud lugusid. Ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, sest kuhu neid paigutada? „Jutusta mulle üks lugu“ on läbiv lause kogu teoses ja toob meelde Wintersoni teise raamatu „Kirg“, kus läbivaks fraasiks oli: „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.“

*

Minajutusaja nimi Silver on teoses tähenduslik. Teose esimesed laused on: „Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat.“ (11) Lk 96 saame teada, et „minu kuju oli hõbemünt“. Lugejale, kes inglise keelt ei mõista, jääb see seos arusaamatuks. Samas on Silver Eestis mehenimi, mis tekitab lugejas võõristustunde, mis soost minategelasega raamatus tegemist on. Seda enam, et Winterson on varem kasutanud võtet, kus peategelase sugu jääb saladuseks („Kehale kirjutatud“). Kuigi “Tuletornipidamises” ütleb autor üsna algul selgelt välja, et tegemist on tüdrukuga, jääb teatud võõristustunne siiski alles, sest see nimi ei sobi tüdrukule ja aeg-ajalt peab lugeja peatuma ja järele mõtlema, mis soost tegelane tegelikult on. Nimede tõlkimine ei ole praeguse aja Eesti tõlkepraktikas levinud, seda pigem ei loeta heaks tavaks, eelkõige siis täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Minu arvates oleks selles teoses võinud peategelase nime siiski ära tõlkida. Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta 1. jaanuari seisuga eesnimi Hõbe kuuel naisel. Seega on see küll haruldane, kuid siiski kasutuses olev naisenimi Eestis. Tõlkes kõlaks Hõbe eesti lugejale loomulikult ja annaks ka edasi autori kavatsuse.

Teisalt vihjab raamatu algus ka kuulsale piraadile Long John Silverile (eesti keelde tõlgitud Pikk John Silver) Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“. Teose esimesed laused annavad tegelikult võtme selle mõistmiseks, vihjeid „Aarete saarele“ ja Stevensonsile on kogu teoses. Stevenson ise on „Tuletornipidamises“ oluline tegelane, samuti on seal pime Pew, koera nimi on DogJim ja üheks tegelaseks papagoi. Siit nähtub, et head lahendust nime tõlkimisel ei ole, sest nii ühel kui ka teisel juhul läheb midagi kaduma.

*

Winterson kasutab keelt viisil, mis paneb teksti voolama, tänu kordustele, alliteratsioonile, sõnavalikule, metafooridele. Eestikeelne tõlge on vähemalt sama voolav, kuid isegi poeetilisem. Järgnevalt toon näiteid, kus tõlkija on kasutanud Wintersoni poeetika edasiandmiseks eesti keelele omaseid võtteid, muutes sellega teksti veelgi kujundlikumaks.

Kordused on lausekujundid, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu, Winterson kasutab neid läbivalt ning mitte üksnes sõnakordusi, vaid ka mõttekordusi. Järgnevalt on tõlkija erinevalt autorist kasutanud hilisemas lauses sama väljendit, mis esimeses. Algriim koos suurtähtedega tekitab tõlkes kummastumise efekti ja tõmbab tähelepanu keelele, rohkem kui originaalis.

She said she was Disappointed that I hadn’t been to school and that this would Hinder my Progress. (62)

As I was no longer Making Progress, I let my mind drift were it would. (92) 

Ta ütles, et on Pettunud, et ma koolis polnud käinud, ja et see Pärsib minu Progressi. (52)

Kuna minu Progress oli Pärsitud, lasin oma mõtetel kalduda, kuhu nad ainult tahtsid. (74)

Korrates sõna „lugu“ pealkirjas neli korda, muudab tõlkija originaali palju voolavamaks (pealkirjad on erinevalt originaalist tõlkes läbivate suurtähtedega).

This is not a love story, but love is in it. That is, love is just outside it, looking for a way to break in. (133)

SEE EI OLE ARMASTUSLUGU, AGA ARMASTUS ON SELLES LOOS. SEE TÄHENDAB, ET ARMASTUS ON SELLE LOO KÕRVAL, OTSIB TEED LOO SISSE. (100)

Winterson kasutab järgmises lõigus mitmeid kordusi ja alliteratsiooni ehk algriimi: here-there, being-breaking, wondering, past. Tõlkija on lõigu üpris täpselt ümber pannud, kuid suutnud luua palju poeetilisema tulemuse tänu o-tähe algriimile, tõlkes on lõigus rohkem kordusi ja rohkem alliteratsiooni kui originaalis. Specks of dust on tolmutordid, mitte tolmukübemed, mis on selgelt algriimi pärast. 

We’re here, there, not here, not there, swirling like specks of dust, claiming for ourselves the rights of the universe. Being important, being nothing, being caught in lives of our own making that we never wanted. Breaking out, trying again, wondering why the past comes with us, wondering how to talk about the past at all. (133)

Me oleme siin, seal, ei ole siin, ei ole seal, keerleme nagu tolmutordid, nõuame endale universumi õigusi. Oleme olulised, oleme eimiski, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud. Murrame välja, proovime uuesti, imestame, miks minevik kaasa tuleb, imestame, kuidas minevikust üldse kõneleda. (100)

Järgmisest näitest on näha, et eesti keeles on lause algriimi tõttu palju tundeküllasem.

Then there were kids, aged four and six, a couple of squirts, zesty as lemons. (191)

Siis olid veel lapsed, nelja- ja kuueaastane, parajad põnnid, särtsakad kui sidrunid. (138)

Järgnevas näites ei ole tõlkija olnud täpne, vaid asendanud ainsuse mitmusega, mis aga annab palju lüürilisema tulemuse.

Eyes like a faraway ship, Pew was sleeping. (103)

Silmad nagu kauged laevad, Pew magas. (82)

*

„Tuletornipidamist“ lugedes tekkis mu peas seos Kätlin Kaldmaa novelliga „Väike terav nuga“, mis on ilmunud 2014. aastal samanimelises kogumikus. Midagi oli neis kahes sarnast. „Tuletornipidamise“ peatüki „Armastus on relvitu sissetungija“ tegevus toimub ühel Kreeka saarel, nagu ka „Väikeses teravas noas“. Neis on sarnased motiivid: päike, hirm, nuga, saare loodus. Aga siiski tundub, et peamiseks seose tekitajaks on keelekasutus. 

Järgnev lõik on Wintersonile iseloomulik, siin on koos kujundlik keelekasutus, metafoorid, kordused, mis kõik muudavad teksti luulesarnaseks. Tõlkija on leidnud autori metafooridele kujundlikud vasted (päike üürgas, noris ja trummeldas).

I went outside, tripping over slabs of sunshine the size of towns. The sun was like a crowd of people, it was a party, it was music. The sun was blaring through the walls of the house and beating down the steps. The sun was drumming time into the stone. The sun was rhythming the day. (197)

Läksin välja ja kepsutasin üle linnasuuruste päikeselaikude. Päike oli nagu rahvamurd, see oli pidu, see oli muusika. Päike üürgas läbi majaseinte ja noris trepiastmete kallal. Päike trummeldas aega kivisse. Päike andis päevale rütmi. (142)

Algriimi ja korduste kasutamine on muu hulgas ka Kätlin Kaldmaa eripära kirjanikuna. Järgmine näide pärineb novellist „Väike terav nuga“. Selles lõigus tekitab rütmi ja voolavuse läbiv k-tähega sõnade ning „ja“ kasutamine. 

Hüppab ja kargab väike mikanaki, kivid lendavad või jäävad ratta alla, killadi-kolladi kargleb nagu jänes ühe kivi kallalt teise kivi kallale. Kuni on aed ja aia sees kindlusetorn ja kirjad juures ja kitserada mööda käänuga ümber Püha Jüri kabeli, kellanöör kivi all kinni. /.../ Ja nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vesi läbi vee läbi vesi läbi vete läbi vee.

Kätlin Kaldmaa on eravestluses öelnud, et tõepoolest, ta on Wintersonilt mõjutusi saanud, mis kõlab loogiliselt, sest ta alustas Wintersoni tõlkimist 1998. aastal üsna algaja tõlkijana (aga esimese luulekogu avaldas ta juba 1996. aastal). Samas tundub „Tuletornipidamise“ originaali ja tõlget kõrvutades, et Kätlin Kaldmaa on selle palju poeetilisemaks tõlkinud. Ta on kasutanud eesti keeles nii palju võimalusi andvat alliteratsiooni ja kordusi, aga ka sõnavalik teeb tõlke tundeküllasemaks. Näiteks inglise keeles oli sailor ja seaman, aga eesti keeles „merimees“, mis kõlab hoopis erilisemana. Mis tähendab, et eestikeelne Winterson on päris palju Kätlin Kaldmaa nägu.

laupäev, 1. jaanuar 2022

Loetud raamatute nimekiri 2022 (täiendamisel)

  1. Antoine Laurain, Punase märkmikuga naine (audio)
  2. Tove Jansson, Reis kerge pagasiga
  3. Margaret Atwood, Leedi oraakel
  4. David Hendy, Müra, heli ja hääled
  5. Guy Gavriel Kay, Tigana
  6. Agatha Christie, Kesktalvised mõrvad
  7. John Irving, Garpi maailm (audio)
  8. Mudlum, Mitte ainult minu tädi Ellen
  9. Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased (audio)
  10. Tiit Tarlap, Tuleriitade öö
  11. Eric Jager, Viimane duell
  12. William Somerset Maugham, Kuu ja kuuepennine
  13. Roger Zelazny, Igikelts ja tuli (audio)
  14. Vaapo Vaher, Jalgpall hingede öös
  15. Pearl S. Buck, Death in the Castle (e)
  16. Manfred Kalmsten, Kaarnalaul (audio)
  17. Antti Tuomainen, Jänesefaktor (audio)
  18. Marina Lewycka, Ukrainakeelne traktorite lühiajalugu
  19. Uno Liivaku, Kirjakeel ja kirjasõna
  20. Jeanette Winterson, Apelsinid pole ainsad viljad
  21. William Boyd, Sulnis igatsus (audio)
  22. Robert Macfarlane, Underland (e)
  23. Robert MacFarlane, Lugemise kingitused
  24. Uku Masing, Rapanui vabastamine ehk Jumalad kajakate kalmistul
  25. Patti Smith, Pühendumus (audio)
  26. Anu Raud, Kuue ruuduga aken
  27. Jim Butcher, Vereriitused (audio)
  28. Robert MacFarlane, The Old Ways (e)
  29. Bohumil Hrabal, Liiga vali üksindus (audio)
  30. Bergsveinn Birgisson, Must viiking (audio)
  31. Robert MacFarlane, Mountains of the Mind (e)
  32. Robert MacFarlane, The Wild Places (e)
  33. Anne Cathrine Bomann, Agathe
  34. Matt Haig, Kesköö raamatukogu (audio)
  35. Antti Tuomainen, Põdravalem (audio)
  36. Marc Hamer, Kuidas püüda mutti
  37. Antoine Laurain, Presidendi kaabu
  38. Agatha Christie, Südasuvised saladused
  39. Marion Chesney, Snoobide võim
  40. M. C. Beaton, Jäälinnu surm
  41. M. C. Beaton, Ninaka neiu surm
  42. Serhi Žadan, Depeche Mode (audio)
  43. Bonnie Garmus, Keemiatunnid (audio)
  44. Fredrik Backman, Mees nimega Ove
  45. M. C. Beaton, Politseiniku surm
  46. Lawrence Lyle, Hidden Society of the Gnomes
  47. Anna Gavalda, Ma armastasin teda (audio)
  48. M. C. Beaton, Valetaja surm
  49. M. C. Beaton, Korstnapühkija surm
  50. M. C. Beaton, Halastajaõe surm
  51. M. C. Beaton, Kummituse surm
  52. Lindsey Fitzharris, Lihunikukunst (audio)
  53. Raul Oreškin, Minu Peipsiveer (audio)
  54. Julio Cortázar, Kronoopide ja faamade lood
  55. Clara McKenna, Mõrv Morrington Hallis
  56. Hendrik Groen, Rõõmsal meelel lõpusirgele
  57. Olga Tokarczuk, Aja oma atra läbi koolnute kontide
  58. Anne Glenconner, Seltsidaam (audio)
  59. Tiia Kõnnussaar, Mäo, kasside kuningas
  60. Hanneleele Kaldmaa, Sinustki võib saada fossiil
  61. Isabella Beeton, Mrs Beeton's Household Management
  62. Tia Navi, Mittesuhted
  63. Agatha Christie Miss Marple. Kaksteist uut lugu (audio)
  64. Petra Bock, Mindfuck
  65. François Mauriac, Armastuse kõrb
  66. Clara McKenna, Mõrv Blackwater Bendis
  67. Gina Viliūnė, Veretöö kingsepa töökojas
  68. Lisa Genova, Mäletamine (audio)
  69. Shelley Puhak, Pimeduse kuningannad (audio)
  70. S. J. Bennett, Juhtum kolmele koerale (audio)

kolmapäev, 29. detsember 2021

Kätlin Kaldmaa "Lydia"

Kas te teadsite, et Eestil on päris oma Supertüdruk? Ja üldse mitte mingi filmi- või seriaalitegeleane. Päris ehtne tüdruk, päriselt siin elanud. 11-aastaselt andis ta isa asemel koolis tunde, 14-aastaselt kirjutas ajalehte artikleid. Veidi hiljem avaldas oma esimese luuleraamatu. Kõige esimesel laulupeol, kui ta oli 25-aastane, tuli esitusele kaks laulu, mille sõnade autoriks ta on.

Just sellisest tüdrukust räägib Kätlin Kaldmaa lasteraamat "Lydia". See on lugu ühest eesti tüdrukust, kes kasvas üles Liivimaa kubermangus, sai Eesti kirjanikuks, rajas Soome silla, abiellus lätlasega ja läks elama Kroonlinna.

Huvitaval kombel ei ole mina kunagi Lydia Koidulast mõelnud kui supertüdrukust. Või üldse kui tüdrukust. Ta oli ikka kogu aeg olnud valmis kirjanik, kes ükspäev abiellus ja läks Kroonlinna elama. Ja see on ka enam-vähem kõik, mis kooliajast meelest on. Peale selle muidugi, et ta kirjutas kõik need suured ja pühad luuletused ja siis veel mõned lõbusad näidendid. Lydia Koidula ei ole inimene. Ta on pühak, sümbol, eesti kirjanduse alustala, ajalooline entiteet. Temast ei ole räägitud kunagi viisil, nagu sellest raamatus. Vähemasti ei ole mina seda tähele pannud. Usun, et see raamat toob meie suurkuju lastele lähemale ja annab innustust tänapäeva tüdrukutele.

Lugeda armastab Lydia üle kõige. Ta loeb läbi kõik papa kirjutatud artiklid ja papa tõlgitud lood ja juttustab need noorematele edasi. Neile, kes veel lugeda ei oska.

Õige pea kirjutab Lydia ühevõrra hästi eesti ja saksa keeles. Kui isa mõnikord päeva ajal käib linna peal asju ajamas, annab ta õpetaja ameti Lydiale üle. Eks ole tüdruk ju kodus õe ja vendade peal omajagu harjutanud.

Ülejõe koolilastele meeldib õpetaja Lydia väga, sest kui matemaatikast küll saab, õnnestub ta lihtsa vaevaga meelitada lugusid jutustama. (lk 22)

Imetoredad pildid joonistas Jaan Rõõmus.

Teised kirjutavad: Lugemissoovituse blog, SulepuruLugemissoovituse blog2, Lugemissoovituse blog3, Lugemissoovituse blog4Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

Koos kirjastusega Hunt.

teisipäev, 28. detsember 2021

Agneta Pleijel "Kaksikportree"

Agneta Pleijeli "Kaksikportree" on romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast. Üks on kuulus kirjanik ja teine kuulus kunstnik, kokku saavad nad vanas eas, kui Christie tütrepoeg palub Kokoschkal oma vanaemast portree maalida. Kumbki pole mõttest esialgu vaimustatud, kuid portree siiski valmib. Selle käigus vestlevad kaks suurkuju elust, armastusest, kunstist ja surmast.

See on selline väike raamat, nii mahult kui ka olemuselt. Mingeid elumuutvaid tarkusi siit ei saa, kuigi neil kahel on pika elatud elu peale seda kogunenud küll. Samas on see päris kosutav lugemine, avab veidi mõlema elus toimunud sündmusi - kaotatud armastus, pettumused, õnnehetked. Mulle meeldis teose ülesehitus, see oli kuidagi loomulik, samas huvitav, kuidas minevik ja olevik omavahel suhtlema on pandud. Oletan, et autor on kirjandusega tutvunud ja kirjutab asjadest, mis päriselt olid. Samas on selge, et see on ilukirjanduslik fiktsioon ja mida need kaks täpselt tegid ja mõtlesid, on autori väljamõeldis. Aga kõlab usutavalt. Agatha Christie raamatute fännina minu jaoks igatahes küll. Muide, kes veel ei ole lugenud Christie mälestusi ("Minu elu lugu"), siis soovitan soojalt. Need on ka väga huvitavad.

Kes veel peaks kunstnik olema, proua Christie, kui mitte teie?

Kokoschka vaatab teda oma toolilt, jalg üle põlve.

Kunstnik? See kõlab pretensioonikalt, vastab Christie. Ma oletan, et teie olete kunstnik, härra Kokoschka. Ja Samuel Beckett, James Joyce, Marcel Proust ja Virginia Woolf. Nemad on imetlusväärsed, ma olen neid lugenud. Ma olen näinud mõningaid Becketti näitemänge. Istutakse kaelani liiva sees ja puistatakse kommentaare tühisuse kohta. Väga peen ja sügavmõtteline, aga mitte minu jaoks. Mina olen teinud ainsat, mida olen osanud, jutustanud lugusid inimestest.

Kirjutamine on lasknud mul rahus olla. (lk 43)

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

teisipäev, 14. detsember 2021

Jessica Fellowes "Mitfordide mõrvalood. Skandaal"

Jessica Fellowesi kolmas Mitfordide mõrvalugude osa "Skandaal" räägib seekord õde Dianast. Mitfordi õdesid oli kokku kuus, niisiis tundub, et oodata on vähemalt kuut raamatut, sest Nancy ja Pamela olid põhitegelasteks eelmises kahes osas.

Fellowes on kasutanud oma krimisarja kirjutamisel praegu nii populaarset võtet – tegelikult elanud isikuid. Kes veel ei tea, siis Mitfordi õed olid päriselt Inglismaal elanud kuus õde, kes sündisid eelmise sajandi alguses aristokraatide perre ning paistsid silma skandaalide ja muude põnevate eluseikadega. Sestap ei ole selle teose pealkiri "Skandaal" just eriti originaalne. 

Peategelaseks on Louisa, vaene Londoni tüdruk, kes sattus sarja esimeses osas Mitfordide juurde lapsehoidjaks ja pidi juba siis kuritegu lahendama. Nüüdseks on vanemad tüdrukud juba neidudeks sirgunud ja vanuselt kolmas õde Diana kutsub Louisa pärast abiellumist enda juurde toatüdrukuks. Tegevus toimub 1930ndatel, kus rikkad noored endiselt kõvasti pidutsevad, aga natsismi vari tõuseb ka juba Inglismaa kohale. Kuigi see teema teoses just eriti suurt osa ei nõua, siis mööda minna sellest autor ka ei saanud. Miks, saab raamatu lõpu poole teada. Surmasid on mitu ja skandaale ka, ning Louisa peab koos oma politseinikust sõbra Guyga need ära lahendama. 

See on selline vana hea Inglismaa krimka, aga mitte eriti Agatha Christie laadis. Tema ju ei kirjutanud noortest rikastest säravatest pidutsejatest, kes siin peamiselt tegutsevad. Mõrvariks osutus, nagu kord ja kohus, ebatõenäoline isik, peategelased olid lõpu eel suures surmaohus ja lõpus said ikka aru, kui väga nad teineteist armastavad. Tegemist on täitsa toredate krimilugudega, kuigi esimese osa uudsus on praeguseks kadunud.

Kui teile see raamat või eelmised osad meeldisid, soovitan soojalt lugeda õdede tegelikust elust Mary S. Lovelli suurepärasest teosest "Mitfordi tüdrukud". Ka seda raamatut võib lugeda nagu põnevikku, sest päris elu on palju erakordsem kui see, mida ükski kirjanik välja suudab mõelda.

Tõlkinud Triin Sinissaar

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak.

laupäev, 4. detsember 2021

Anthony Aveni "Tähelood"

Anthony Aveni "Tähelood" räägib tähtkujudest ja inimestest. Aga see pole mingi horoskoobiraamat, vaid juttu tuleb ikka nendest tähtedest, mida inimesed juba aegade algusest taevas näinud on ja mida nad igatemoodi seletanud ja tõlgendanud on. Horoskoopidest päris mööda pole autor läinud, need on lihtsalt meie kultuuris olemas, aga see on rohkem väike kõrvalepõige. Eelkõige räägibki raamat sellest, mida pealkirjas lubatakse - lugudest, mis on seotud tähtedega, mis toimuvad tähtedega ja tähtede juures. Neid lugusid on jutustatud aastatuhandeid ja igal rahval on need veidi erinevad. No tegelikult ikka päris erinevad.

Tähelood meenutavad maailma, kust me tulime, ja maailma, kus me nüüd elame. Need ütlevad meile, millal on vaja moraalset kompassi uuesti kalibreerida, ja hoiatavad päriselus ootavate ohtude eest. Aga need täidavad aja kulgu näidates ka praktilist funktsiooni, mis omakorda aitas inimestel luua aastaajalise kalendri. (lk 39) Tänapäevalgi ennustavad Andide mäestiku talunikud Plejaadide abil ilma. Ja teadus ütleb, et täitsa õigesti. (lk 40) 

Paljud rahvad tõmbavad sarnaseid arhitektuurilisi jooni taeva ja oma elukoha vahel. Näiteks skidi-poniide maja kuplikujuline vorm matkib taevast kuni täpse korralduse ja suunani välja: idas on uks, nurkades neli tugisammast ja hoolikalt paigutatud suitsuava, millest elanikud saavad tähti vaadata. Selle peale nendib autor, et tänapäevastes majades on ehk isegi veranda päevitamiseks, aga kus on meie eluruumis koht tähtedele? Tänapäeva inimestele need enamjaolt korda ei lähe. (lk 115) Nii ta on, ka mina olen just selline inimene. See raamat pakub kindlasti palju rohkem neile, kes on taevakaardiga tuttavad, kes teavad, kus mingid tähtkujud asuvad ja kuidas liiguvad. Müüte ja taevalugusid on küll väga huvitav lugeda, aga ilma selliste teadmisteta on pisut keeruline neid konteksti panna. 

Raamatus on tähelugusid igast maailma otsast. Läänemaailma tähtkujud on nime saanud Kreeka müütidest, kus positiivseteks kangelasteks on meesjumalused, naistele on määratud vähemtähtsad ja sageli negatiivsed rollid. Näiteks Andromeda, kes oma ilu tõttu kalju külge aheldatakse, kus ta meeleheitlikult Perseuse kangelaslikku päästmist vajab. Ka asteekide lugudes on kangelasteks mehed ja Hiina Purpurpalee õukonnas on vaid üksikud naissoost tähtkujud. Need ühiskonnad (Kreeka-Rooma, asteekide ja Hiina) on tugeva patriarhaalse taustaga. Et leida mõnd naiste ühiskondlikult tähtsa rolli ehedat kirjeldust, tuleb pöörduda kultuuride poole, mis ei ole nii hierarhilise korraldusega, näiteks Põhja-Ameerika irokeesid, navahod ja lakotad, ja Austraalia, Aafrika ja Amazonase põlisrahvad. (lk 141-142)

Lõpetuseks üks näide irokeeside täheloost.

Pikkmaja lähedal metsaveerel mängisid seitse väikest poissi. Neil läks kõht tõhjaks ja nad läksid ema juurde toitu küsima, aga tollel oli kiire ja ta keeldus. Poisid püüdsid tühjast kõhust mitte välja teha ja läksid tagasi mängima, aga varsti palusid nad teist korda süüa. Nad aeti taas minema kui tüütused. Kui see juhtus veel kolmaski kord, tegi kõige vanem poiss endale trummi ja vennad hakkasid tema rütmi järgi ümber püha puu tantsima. Varsti hakkasid poiste jalad maa pealt üles kerkima ja nad kerkisid üles taevasse. Lärm tõmbas klanniema tähelepanu, kes vaatas majast välja ja nägi poisse kõrgemale tõusmas. "Mida ma küll tegin?" halas ta, saades aru, et tema keeldumine oli lapsed minema ajanud. Ta jooksis kiirelt tuppa, haaras terve sületäie toitu ning tuli tagasi välja, et neid alla meelitada. Aga oli  hilja – poisid olid juba liiga kaugel teel Taevailma. Te võite neid endiselt seal kobaras näha. Mis on loo moraal? Hoia toit valmis, ema. Seepärast võib tänaseni irokeeside pikkmajja saabudes, kellaajast olenemata, alati näha tulel potitäit maisihautist ehk sagamite'i. (lk 140)

Tõlkinud Tiina Randus

Aitäh kirjastusele Argo raamatu eest.

teisipäev, 10. august 2021

Agatha Christie "Mõrv päikese all"

Agatha Christie on enamasti kindla peale minek (tahaks öelda alati, aga kahjuks on ka vanameistril viletsamaid jutte). "Mõrv päikese all" sisaldab 13 suvist müsteeriumit. Tegevus toimub enamasti kusagil rannakuurordis, kas siis Inglismaal või mõnes soojemas paigas. Värskendavalt tegutsevad siin enamasti vähemtuntud uurijad, nagu Parker Pyne, James Bond ja härra Satterthwaithe, aga paaris loos uurib asja siiski ka Hercule Poirot.

James Bond on väheke äpu noormees, kelle pruut temast rikkamate seltskonnas ringi tuuseldab ja jätab ta üksi oma tusamõtetega, mingis mõttetus kuurordis. Proua Willard J. Peters aga ei hoolinud õigupoolest Kreekast, kuid hoidis oma arvamuse hoolikalt enda teada, sest tema poeg tundis antiikmineviku vastu suurt kirge. Ja nii nad suvitasidki ühes Delfi hotellis, kuni asjalood hirmuäratava pöörde võtsid. Härra Harrison ja härra Langdon aga on segatud armukolmnurka ja ei ole selge, kumb teist rohkem vihkab. Need on kolme esimese jutu lühikokkuvõtted ja mitte üheski neist ei mõrvata kedagi. Christie tegeleb lisaks mõrvadele ka inimloomuse kirjeldamisega, mis on praegusel ajal lugedes väheke kummaline. Kuigi ma olen arvamusel, et inimloomus ei ole viimase saja aastaga kuigivõrd muutunud, siis see maailm, kus Christie tegelased tegutsevad, on küll. Iseäranis siit Eestist vaadatuna, vana hea Inglismaa kohta ma ei julge midagi arvata. Kui tänapäeva Briti krimkasid lugeda, siis tundub, et seal on kõik täpselt samamoodi. 

Nojah, ma tahan lihtsalt öelda, et selliseid vana kooli krimkasid on tõepoolest mõnus lugeda. See kummaline ja ebareaalne maailm, suvine päike, jõudeelu ja suhted. Hoolimata kogu pealkirjast ei toimu mitte igas loos mõrva, aga põnevaid müsteeriume jagub neisse kõigisse. Armukolmnurki ja varastatud väärisasju ja ammuseid saladusi. 

Osa lugudest on varem mujal ilmunud, aga vähemalt minu jaoks oli mõni jutt ka uus, igatahes ei tulnud meelde, et oleksin seda varem lugenud.

Tõlkinud Maia Planhof, Piret Orav, Karin Kastehein, Tiiu Loog

Teised kirjutavad:

Andres Laiapea

Tänan raamatu eest kirjastust Varrak