Jeanette Winterson "Tuletornipidamine"

Järgneva teksti aluseks on minu Tallinna Ülikoolile kirjutatud töö tõlkepoeetikast Kätlin Kaldmaa tõlgitud Jeanette Wintersoni raamatu "Lighthouskeeping" (Tuletornipidamine) näitel. Seega on osaliselt tegemist tõlkeanalüüsiga, aga sisust kirjutan ka veidi ja kes lõpuni lugeda ei viitsi, sellele ütlen, et Winterson kõlab eesti keeles tänu tõlkijale poeetilisemalt kui originaalis. Tekst on siin kõvasti lühendatult ja viited võtsin loetavuse huvides ära.

Jeanette Wintersoni lugedes olen alati tundnud, et palju tähtsam kui see, mida ta kirjutab, on see, kuidas ta kirjutab. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde, nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Kuid taipasin alles nüüd, et olen tema raamatuid lugenud ju Kätlin Kaldmaa tõlkes, niisiis ma tegelikult ei teagi, kuidas ta päriselt kirjutab. Kätlin Kaldmaa on lisaks tõlkijale ka kirjanik ja luuletaja ning ka tema armastab kordusi. 

Viis, kuidas Winterson kirjutab ja inglise keelt kasutab, on väga iseloomulik osa tema kirjatööst ja loovestmisest. Sellel on eriline rütmikasutus ja seda kirjeldatakse tihti kui lüürilist ja kaunist. Niisiis tunduvad tema tööd peaaegu luulena. Ka „Tuletornipidamisel“ on iseloomulik rütm: pikemad lõigud vahelduvad väga lühikestega, pikad laused vahelduvad lühikestega, pikad peatükid vahelduvad lühikeste ja väga lühikestega, ning kordused: lause tasandil (mul oli külm ja ma olin väsinud ja mu kael valutas) ja teksti tasandil (Jutusta mulle üks lugu.) Raamatus on kolm peamist vaatepunkti ja selles jutustatakse lugusid.

*

Inimkond on jutustanud lugusid juba aegade algusest ja ei suuda ilma nendeta elada. Ka Winterson on lugude jutustamise usku. Ta ütleb intervjuus Kätlin Kaldmaale: „Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest /.../. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.“ See kõlab huvitavalt kokku Neil Gaimani mõttega, et lood on elusolendid, nad on meist vanemad, nad on meist targemad, nad kestavad. Aga nad vajavad paljunemiseks inimesi. Lugu on meie jaoks nii tähtis sellepärast, et just seda oleme me kasutanud inimkonna hällist saadik, et saada enamaks kui üheks inimeseks… lood võimaldavad inimestel kasvada.

Winterson pakub oma lugejatele pealtnäha lõputult vohava narratiivi maailma lugude sees asuvatest lugude sees asuvatest lugudest. Täpselt selline on ka „Tuletornipidamine“. Siin on minajutustaja Silveri üleskasvamise lugu, mis toimub 1950ndatel, tema hooldaja, tuletornipidaja Pew lood 19. sajandil elanud Babel Darkist ja vahele on pikitud veel muidki lühemaid ja tuntud lugusid. Ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, sest kuhu neid paigutada? „Jutusta mulle üks lugu“ on läbiv lause kogu teoses ja toob meelde Wintersoni teise raamatu „Kirg“, kus läbivaks fraasiks oli: „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.“

*

Minajutusaja nimi Silver on teoses tähenduslik. Teose esimesed laused on: „Ema pani mulle nimeks Silver. Ma olen pooleldi väärismetall, pooleldi piraat.“ (11) Lk 96 saame teada, et „minu kuju oli hõbemünt“. Lugejale, kes inglise keelt ei mõista, jääb see seos arusaamatuks. Samas on Silver Eestis mehenimi, mis tekitab lugejas võõristustunde, mis soost minategelasega raamatus tegemist on. Seda enam, et Winterson on varem kasutanud võtet, kus peategelase sugu jääb saladuseks („Kehale kirjutatud“). Kuigi “Tuletornipidamises” ütleb autor üsna algul selgelt välja, et tegemist on tüdrukuga, jääb teatud võõristustunne siiski alles, sest see nimi ei sobi tüdrukule ja aeg-ajalt peab lugeja peatuma ja järele mõtlema, mis soost tegelane tegelikult on. Nimede tõlkimine ei ole praeguse aja Eesti tõlkepraktikas levinud, seda pigem ei loeta heaks tavaks, eelkõige siis täiskasvanutele mõeldud raamatutes. Minu arvates oleks selles teoses võinud peategelase nime siiski ära tõlkida. Statistikaameti andmetel oli 2021. aasta 1. jaanuari seisuga eesnimi Hõbe kuuel naisel. Seega on see küll haruldane, kuid siiski kasutuses olev naisenimi Eestis. Tõlkes kõlaks Hõbe eesti lugejale loomulikult ja annaks ka edasi autori kavatsuse.

Teisalt vihjab raamatu algus ka kuulsale piraadile Long John Silverile (eesti keelde tõlgitud Pikk John Silver) Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“. Teose esimesed laused annavad tegelikult võtme selle mõistmiseks, vihjeid „Aarete saarele“ ja Stevensonsile on kogu teoses. Stevenson ise on „Tuletornipidamises“ oluline tegelane, samuti on seal pime Pew, koera nimi on DogJim ja üheks tegelaseks papagoi. Siit nähtub, et head lahendust nime tõlkimisel ei ole, sest nii ühel kui ka teisel juhul läheb midagi kaduma.

*

Winterson kasutab keelt viisil, mis paneb teksti voolama, tänu kordustele, alliteratsioonile, sõnavalikule, metafooridele. Eestikeelne tõlge on vähemalt sama voolav, kuid isegi poeetilisem. Järgnevalt toon näiteid, kus tõlkija on kasutanud Wintersoni poeetika edasiandmiseks eesti keelele omaseid võtteid, muutes sellega teksti veelgi kujundlikumaks.

Kordused on lausekujundid, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu, Winterson kasutab neid läbivalt ning mitte üksnes sõnakordusi, vaid ka mõttekordusi. Järgnevalt on tõlkija erinevalt autorist kasutanud hilisemas lauses sama väljendit, mis esimeses. Algriim koos suurtähtedega tekitab tõlkes kummastumise efekti ja tõmbab tähelepanu keelele, rohkem kui originaalis.

She said she was Disappointed that I hadn’t been to school and that this would Hinder my Progress. (62)

As I was no longer Making Progress, I let my mind drift were it would. (92) 

Ta ütles, et on Pettunud, et ma koolis polnud käinud, ja et see Pärsib minu Progressi. (52)

Kuna minu Progress oli Pärsitud, lasin oma mõtetel kalduda, kuhu nad ainult tahtsid. (74)

Korrates sõna „lugu“ pealkirjas neli korda, muudab tõlkija originaali palju voolavamaks (pealkirjad on erinevalt originaalist tõlkes läbivate suurtähtedega).

This is not a love story, but love is in it. That is, love is just outside it, looking for a way to break in. (133)

SEE EI OLE ARMASTUSLUGU, AGA ARMASTUS ON SELLES LOOS. SEE TÄHENDAB, ET ARMASTUS ON SELLE LOO KÕRVAL, OTSIB TEED LOO SISSE. (100)

Winterson kasutab järgmises lõigus mitmeid kordusi ja alliteratsiooni ehk algriimi: here-there, being-breaking, wondering, past. Tõlkija on lõigu üpris täpselt ümber pannud, kuid suutnud luua palju poeetilisema tulemuse tänu o-tähe algriimile, tõlkes on lõigus rohkem kordusi ja rohkem alliteratsiooni kui originaalis. Specks of dust on tolmutordid, mitte tolmukübemed, mis on selgelt algriimi pärast. 

We’re here, there, not here, not there, swirling like specks of dust, claiming for ourselves the rights of the universe. Being important, being nothing, being caught in lives of our own making that we never wanted. Breaking out, trying again, wondering why the past comes with us, wondering how to talk about the past at all. (133)

Me oleme siin, seal, ei ole siin, ei ole seal, keerleme nagu tolmutordid, nõuame endale universumi õigusi. Oleme olulised, oleme eimiski, oleme vangis omaenda loodud eludes, milletaolisi me kunagi ei tahtnud. Murrame välja, proovime uuesti, imestame, miks minevik kaasa tuleb, imestame, kuidas minevikust üldse kõneleda. (100)

Järgmisest näitest on näha, et eesti keeles on lause algriimi tõttu palju tundeküllasem.

Then there were kids, aged four and six, a couple of squirts, zesty as lemons. (191)

Siis olid veel lapsed, nelja- ja kuueaastane, parajad põnnid, särtsakad kui sidrunid. (138)

Järgnevas näites ei ole tõlkija olnud täpne, vaid asendanud ainsuse mitmusega, mis aga annab palju lüürilisema tulemuse.

Eyes like a faraway ship, Pew was sleeping. (103)

Silmad nagu kauged laevad, Pew magas. (82)

*

„Tuletornipidamist“ lugedes tekkis mu peas seos Kätlin Kaldmaa novelliga „Väike terav nuga“, mis on ilmunud 2014. aastal samanimelises kogumikus. Midagi oli neis kahes sarnast. „Tuletornipidamise“ peatüki „Armastus on relvitu sissetungija“ tegevus toimub ühel Kreeka saarel, nagu ka „Väikeses teravas noas“. Neis on sarnased motiivid: päike, hirm, nuga, saare loodus. Aga siiski tundub, et peamiseks seose tekitajaks on keelekasutus. 

Järgnev lõik on Wintersonile iseloomulik, siin on koos kujundlik keelekasutus, metafoorid, kordused, mis kõik muudavad teksti luulesarnaseks. Tõlkija on leidnud autori metafooridele kujundlikud vasted (päike üürgas, noris ja trummeldas).

I went outside, tripping over slabs of sunshine the size of towns. The sun was like a crowd of people, it was a party, it was music. The sun was blaring through the walls of the house and beating down the steps. The sun was drumming time into the stone. The sun was rhythming the day. (197)

Läksin välja ja kepsutasin üle linnasuuruste päikeselaikude. Päike oli nagu rahvamurd, see oli pidu, see oli muusika. Päike üürgas läbi majaseinte ja noris trepiastmete kallal. Päike trummeldas aega kivisse. Päike andis päevale rütmi. (142)

Algriimi ja korduste kasutamine on muu hulgas ka Kätlin Kaldmaa eripära kirjanikuna. Järgmine näide pärineb novellist „Väike terav nuga“. Selles lõigus tekitab rütmi ja voolavuse läbiv k-tähega sõnade ning „ja“ kasutamine. 

Hüppab ja kargab väike mikanaki, kivid lendavad või jäävad ratta alla, killadi-kolladi kargleb nagu jänes ühe kivi kallalt teise kivi kallale. Kuni on aed ja aia sees kindlusetorn ja kirjad juures ja kitserada mööda käänuga ümber Püha Jüri kabeli, kellanöör kivi all kinni. /.../ Ja nii kaugele, kui silm ulatub, paistab vesi läbi vee läbi vesi läbi vete läbi vee.

Kätlin Kaldmaa on eravestluses öelnud, et tõepoolest, ta on Wintersonilt mõjutusi saanud, mis kõlab loogiliselt, sest ta alustas Wintersoni tõlkimist 1998. aastal üsna algaja tõlkijana (aga esimese luulekogu avaldas ta juba 1996. aastal). Samas tundub „Tuletornipidamise“ originaali ja tõlget kõrvutades, et Kätlin Kaldmaa on selle palju poeetilisemaks tõlkinud. Ta on kasutanud eesti keeles nii palju võimalusi andvat alliteratsiooni ja kordusi, aga ka sõnavalik teeb tõlke tundeküllasemaks. Näiteks inglise keeles oli sailor ja seaman, aga eesti keeles „merimees“, mis kõlab hoopis erilisemana. Mis tähendab, et eestikeelne Winterson on päris palju Kätlin Kaldmaa nägu.

Pudinaid 11

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud. 2. osa.

Elizabeth Gilbert "Tüdrukute linn"

Noorte tüdrukute rajust elust sõjaeelses New Yorgis (st et põhiline tegevus toimus 1930ndatel). Mitte midagi ei ole praeguseks muutunud. Ikka seks ja alkohol, kõvad peod, murtud südamed, edu ja häbi. Mitte eriti edasipüüdlik tüdruk saabub väikelinnast New Yorki oma tädi juurde, kes on teatriomanik. Noorele naisele tundub see show-tantsutüdrukute glamuurne elu maailma tipuna. Ja nii ta sukeldubki sellesse ülepeakaela. Aga iga pidu lõpeb ükskord otsa ja lisaks sellele algab II maailmasõda. Mis asjad jälle kõik kenasti õigesse perspektiivi seab.

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

Jällegi üks üsna segane lugu. Aga see-eest ilusti ja poeetiliselt kirja pandud. Ja lõpp oli üsnagi erinev sellest, mida alguses oleks arvata võinud.

Sally Rooney "Vestlused sõpradega"

See lugu polnud üldse segane. Väga tänapäevane. Sellest, kuidas noored vasakpoolsed intellektuaalid praegusel ajal mõtlevad ja mida teevad. Tegelikult väga kauge kõigest sellest, mida mina siin teen ja ka sellest, mida mina nende vanuses tegin. 

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte"

Vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud"

No Winterson võib kirjutada ka auto kasutusjuhendi ja ma loen seda suurima heameelega. Tema puhul ei ole oluline mitte niivõrd see, millest ta kirjutab, vaid see, kuidas ta kirjutab. 

Margus Kalam "Minu Aasia"

Eesti mees sõidab Aasias ringi, otsib oma poele käsitöökaupa ja iseendale naist. Leiab nii ühte kui ka teist. Erisuguseid inimesi. Sekeldusi ja halenaljakaid juhtumusi ka. Kellel neid reisimisel ette ei tuleks, eriti kui ringi sõita peaaegu pidevalt, nagu Kalam seda viimased mitmed aastad teinud on. Kalam on need muheda huumoriga kirja pannud. Hoiatuseks sinisilmsetele turistidele ja tugitoolireisiks teistele. 

Ela Tomson (koostaja) "Valda Raud. Üks elu"

Põhiliselt on teos kokku pandud Valda Raua päevikute ja kirjade põhjal. Palju on juttu Valda Raua tütrest Anu Rauast ja muidugi ka abikaasa Mart Rauast. Oleksin rohkem tahtnud teada tema tõlkimiste kohta, aga seda oli üsna vähe. 

Jaak Roosaare "Rikkaks saamise õpik" 

Kes meist ei tahaks rikkaks saada. Roosaare annab üsna konkreetseid soovitusi ja näpunäiteid. Jah, ka sina võid rikkaks saada! Või mina. Ainult et ma oleksin sellega pidanud alustama 20-aastaselt. Põhimõtteliselt peab alustama säästmisega. Seejärel tuleb säästud investeerida, kasvõi saja euro kaupa. Ja ühel päeval oledki rikas. Nii lihtne ongi. Kui ei usu, lugege ise.

Merit Raju "Sõltumatu naine"

Raju kirjutab põhimõtteliselt täpselt samast asjast, mis Roosaaregi. Aga see teos on suunatud naistele ja kuigi võiks öelda, et mis vahet seal on, siis tuleb välja, et on küll. Naised vajavad ennekõike julgustamist, et üldse oma rahaasjadega korralikult tegelema hakata. Suurema osa raamatust Raju just sellega tegelebki. Siin on vähem konkreetseid investeerimissoovitusi, palju rohkem toetamist, julgustamist. Võib öelda, et see on pigem eneseabiraamat, aga suunaga oma rahaasjade korrastamisele ja (meestest) sõltumatuks saamisele. Rahaasjades, loomulikult.

Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?"

Mulle väga meeldis. Paralleelselt ema noorpõlvepäevik ja 14-aastase Anni suuremaks kasvamise lugu. 

Aidi Vallik räägib siin raamatu sünniloost. Ta küsis koolis oma kooli kaheksandikelt, milline peaks olema raamat, mida nemad lugeda tahaksid. Ta sai teada:  

Et ühes heas raamatus peaks peategelane vanematega tülli minema. Soovitavalt kunagi hiljem peaks ta tülli minema ka sõpradega. Ta pidi kodunt põgenema ja elama kuskil mingi aeg vaba, metsikut ja ohtlikku elu ilma täiskasvanuteta. Ta pidi jooma alkoholi ja proovima narkootikume. Ja seal raamatus pidi olema tulekahju. Keegi pidi surma saama, aga keegi selline, kellest väga kahju ei oleks. See, kui peategelane surma saab, «sakib täiega», nii et seda ei tohi olla. Seal raamatus pidi olema veel õnnetu armastus (ja just nimelt õnnetu, sest keda see õnnelik armastus huvitab!) ja seksikoht. Ning keegi pidi osutuma kellekski teiseks. Vaat nii.

Vaat nii jah, rohkem polegi midagi öelda. Pole ime, et see teos noortele hästi sobib. Vanematele ka. 

Wolfgang Herrndorf "Miks me varastasime auto"

See noorteraamat meeldis ka. Kuigi võiks öelda, et paljude asjadega on üle võlli mindud (no milline 14-aastane kihutab autoga Saksamaa kiirteel), aga samas puudutas raamat paljusid olulisi teemasid, armastust (kuidas siis muidu), sõprust, kiusamist, kodust vägivalda. Kõik oli rüütatud üsnakesti lõbusasse road-trippi. 

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" on avaraamat uuele sarjale, kus nimekad kirjanikud tõlgendavad Shakespeare'i teoseid tänapäevases võtmes. Winterson valis "Talvemuinasjutu".

Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:

Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.

Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.

Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)

"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.

Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.

Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.

Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.

Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.  

Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)

Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Teised kirjutavad:
Sõber raamat
Rabarberibulvar
Lugemispäevik
Lugemiselamused

Tänan Varrakut raamatu eest

Ma räägin sulle lugusid. Usu mind.

Jõudsin Jeanette Wintersonini kogemata. Ma olin küll tema neli raamatut omale riiulisse ostnud ja vahel ka nende lugemise peale mõelnud, aga ta tuli minu juurde just nüüd ja just praegu.

Kirg
Tuletornipidamine
Kivist jumalad
Apelsinid pole ainsad viljad

Kõik need neli teost on täiesti erineva süžeega ja ometi nii sarnased. Wintersoni stiil on omalaadne, napp ja täpne, poeetiline ja kordusi täis (ma armastan kordusi!). Tema teoste juures meeldibki mulle eelkõige nende stiil ja rütm. Kordused loovad rütmi ja tekitavad tunde nagu tekst voolaks edasi ja tagasi. Lõpuks ei olegi nii tähtis, millest ta kirjutab, sest lugeda on igal juhul nauding.

Omaelulooline "Apelsinid pole ainsad viljad" on Wintersoni debüütromaan, mis ta tuntuks tegi. Ja kuigi on kurdetud, et pole nagu õiget narratiivi ja sisu, siis minu jaoks oli seda piisavalt. See teos rääkis eelkõige vajadusest olla mõistetud, kuhugi kuuluda ja võimalusest või võimatusest olla teistsugune.

"Kivist jumalad" on hoiatusulme, mida ma lugesin naudinguga. Kuid kui pärast teose käestpanemist järele mõtlema hakkasin, siis leidsin, et sisu ei istunud mulle tegelikult eriti. Winterson kirjeldab maailma, kus inimesed ei oska elada jätkusuutlikult, niimoodi, et meie planeet kannatada ei saaks. Ja vahet pole, et aega mõõdetakse miljonites aastates, inimesed on kõigil ajastutel, planeetidel või paikades ühesugused. Lootust ei ole ja ei tule. Ausalt öeldes jättis suhteliselt külmaks. Aga jällegi - viis, kuidas ta maailma kirjeldab, sõnu ritta laob, on niivõrd kaunis, et lihtsalt loed ja naudid. Võrreldes "Kire" ja "Tuletornipidamisega" jääb see teos minu jaoks tagaplaanile.

Lood. Winterson on lugudejutustaja. Eriti on lugusid täis "Tuletornipidamine", mis räägib üheaegselt nii 19. sajandil elanud Babel Darki kahestunud elust kui ka tüdrukust, kes kasvas üles tuletornis Pew juures ja õppis seal nii tuletornipidamist kui ka lugude jutustamist.

Aga kõigepalt oli "Kirg". Lugu, mis seob enda sisse maailma, kus valitsevad tunded ja mitte niisama tunded, vaid sellised, mis tõstavad kõrgustesse ja varastavad südameid, kus armastus võib muutuda vihkamiseks, mis on määratu ja meeletu. Kus armastus on kirg ja vihkamine kinnismõte. Napoleoni armee sõdur Henri, kelle armastusest Napoleoni vastu sai vihkamine, Veneetsia paadimehe tütar Villanelle, kelle elu juhtis kirg ja süda. Iga lause on omaette maailm ja maailm mahub ühte lausesse. Lihtsalt loed ja kaod sõnade voogudesse.

Winterson räägib lugusid. Ja ma usun teda.

Saabudes Veneetsiasse meritsi, nagu seda peakski tegema, näib, nagu tõuseks eespool üles väljamõeldud linn ja väreleks õhus. 

Selles nõiutud linnas tunduvad kõik asjad võimalikud olevat. Aeg peatub. Südamed löövad. Tõelise maailma seadused on ajutiselt katkestatud. Jumal istub sarikatel ja pilkab kuradit ja kurat müksab Jumalat sabaga. Nõnda on see alati olnud. Räägitakse, et paadimeestel on ujulestadega jalad ja kerjus ütleb, et ta nägi noort meest vee peal kõndimas. 

Kui sa peaksid mind jätma, muutub mu süda veeks ja voolab minema.

Suure kella maurid viibutavad haamrid tagasi ja löövad kordamööda. Varsti tunglevad väljakul kehad, nende soe hingeõhk tõuseb üles ning moodustab pea kohal väikesi pilvi. Minu hingeõhk tuhiseb otse minu ette nagu tuld purskaval draakonil. Esiisad hõikavad üle vete ja Püha Markuse orel alustab. Jäätumise ja sulamise vahel. Armastuse ja meeleheite vahel. Hirmu ja seksi vahel on kirg. Mu aerud lebavad vee peal. On uusaastahommik, 1805.  

(Kirg, lk 87)

*

PEW, MIKS MINU EMA ISAGA EI ABIELLUNUD? 

Tal polnud selleks aega. Isa tuli ja läks. 

Miks Babel Dark Mollyga ei abiellunud? 

Dark kahtles Mollys. Ära kunagi kahtle selles, keda armastad. 

Aga võib-olla ei räägi nad sulle tõtt. 

See ei loe. Sina räägi neile tõtt. 

Mida sa sellega mõtled? 

Sa ei saa olla teise inimese ausus, lapseke, aga sa saad olla iseenda ausus. 

Mida ma siis ütlema pean? 

Millal? 

Kui ma kedagi armastan? 

Seda peadki ütlema.   

(Tuletornipidamine, lk 70)

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa

Üks lugu. Raamatukogust ja Veneetsiast. Ilma lõputa.

JUTUSTA MULLE ÜKS LUGU, PEW.
Missugune lugu, lapsuke?
Õnneliku lõpuga lugu.
Ei ole sellist asja terve ilma peal.
Õnnelikku lõppu?
Lõppu.

Kõik lood elus on omavahel seotud. Ja ühelgi neist pole algust ega lõppu, isegi keskpaiga leidmine on kahtlane. Mul on neli Jeanette Wintersoni teost, seisavad juba aastaid riiulis. Veetsin neli päeva Veneetsias. Kõigepealt avastasin LibraryThingi. Ei, kõigepealt loobusin Facebookist. Ei, enne seda ostsin omale uue arvuti. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg.

Ühesõnaga, loobusin Facebookist. Sellest kohutavast aja- ja ajuröövlist. Kuna mulle tundus, et ma mitte midagi muud enam ei teegi, siis tuli ette võtta radikaalseid samme. Aga mida teha kogu selle vaba ajaga, mille oled harjunud õhtuti arvuti taga veetma? Siin tuli appi uus arvuti ja LibraryThing. Kuna uus arvuti ei toeta minu raamatukoguprogrammi, pidin oma virtuaalse raamatukogu hoidmiseks midagi uut välja mõtlema. Leidsin LibraryThingi.

LibraryThing on online raamatukogu, mille koostavad selle kasutajad. Sa saad luua omale profiili (kas avaliku või peidetud) ja lisada andmebaasi kõik oma raamatud. Kui tahad, saad suhelda teiste kasutajatega foorumite kaudu või otse. Sa saad hinnata oma raamatuid, rühmitada nad kollektsioonidesse ja sildistada. Sa saad neile ligi igast netiühendusega arvutist. Sa saad otsida nii oma raamatukogu kui ka kogu baasi hulgast. Kuni 200 raamatut saab lisada tasuta, aga eluaegse kasutamisõiguse saab osta 25 USD eest.

Raamatute lisamine on lihtne - otsida saab üle maailma umbes seitsmesaja raamatukogu andmebaasist, sealhulgas meie ESTER, Tartu Ülikooli raamatukogu ja ELNET, muidugi ka Amazon, Library of Congress jne. Lisada saab raamatuid ükshaaval, importida korraga või kasutada näiteks oma telefoni ribakoodi lugejat. Hetkel on probleem selles, et ESTERi kataloogi link ei tööta hästi ja seega leiab otsing ainult need raamatud, mida on varem juba otsitud. Iga sinu lisatud raamat ühendab sind teiste LT kasutajatega "teose" kaudu. Ehk siis Agatha Christie "Murder in the Orient Express", selle eestikeelne tõlge "Mõrv Idaekspressis" ja prantsuskeelne "Le Crime de l'Orient-Express" on üks teos, aga erinevad väljaanded. Selline süsteem võimaldab esiteks hoida erinevate kirjete hulka kontrolli alla, aga kasutaja jaoks on väärtus eelkõige teabe hulgas. Teose lehelt leiad oma raamatu kohta teiste kasutajate hinnagud, soovitused ja arvustused, lisaks saab igaüks lisada teose juurde sellist teavet nagu sari, esmatrüki aeg ja koht, tegevuspaigad, olulised tegelased ja sündmused, auhinnad, avalause ja lõpulause ja veel muudki.

Mis sellel kõigel ikkagi Facebookiga tegemist on? Eelkõige seda, et õhtud olid taas sisustatud - kuna minu andmebaasi ja LibraryThingi andmed on erinevad, pidin käsitsi ükshaaval üle käima kõik oma 1400 raamatut. Lisama need andmed, mida ei eksporditud, puuduolevad kaanepildid ja paljud raamatud käsitsi LibraryThingi "teose" süsteemiga ühendama. Ehk viimase kahe kuu õhtud olid taas arvutiga sisustatud. Nüüd on minu baas valmis - kõik mu raamatud mulle vajaliku teabega baasis, jagatud kollektsioonidesse, lisasin ka e-raamatud ja eraldi kollektsiooni need teosed, mida olen lugenud, aga ei oma. Taas on käes küsimus - mida õhtul teha? Vastus on muidugi lihtsamast lihtsam - lugeda raamatuid. Nii olengi nädalaga läbi lugenud neli raamatut. Wintersoni oma. Rohkem mul neid kodus ei ole.

Kuna LT näol tegemist on tohutu andmekogumiga, siis võimaldab see anda soovitusi. Paljude raamatute kohta saab pärida "Kas see mulle meeldiks?", samuti jagab LT automaatseid soovitusi sinu raamatukogus olevate raamatute põhjal, ka saavad seda teha teised kasutajad. Veel kogub ta statistikat. Näiteks sain teada, et minu raamatute arvestuslik kaal on 411,2 kg, ruumi võtavad nad 14,8 vannitäit, kõige lühemas raamatus on 6 lk ja kui kõik raamatud üksteise otsa laduda, siis on virn peaaegu sama kõrge kui Taj Mahal.

Aga Veneetsia? LibraryThingis saab erinevate parameetrite järgi otsida. Mis toobki mind algusesse tagasi, Jeanette Wintersoni juurde. Otsisin oma kogust raamatuid, mille tegevus toimuks Veneetsias. Kõigepealt leidsin muidugi "Surma Veneetsias", aga see tundus hetkel liiga raskepärane. Lugesin Alfred de Musset' "Tiziani poega", Gerald Durrelli "Public School'i haridust", aga nimekirjas oli ka Jeanette Wintersoni "Kirg". Ja taas algusesse. Kui ma ei oleks omale uut arvutit ostnud, poleks ma Jeanette Wintersonini jõudnud. Mitte praegu. Ei, lood ei alga ega lõpe, need elavad kogu aeg. Aga see on juba teine lugu.

Müüdiraamatud

Müüdiraamatud on Päevalehe kirjastuse sari, kus tuntud kirjanikud jutustavad ümber vanu müüte. Tegelikult on see küll Canongate kirjastuse sari, mida Päevalehe kirjastus eesti keeles välja annab. Eesti keelde on neist tõlgitud vaid viis. Kirjastus võiks ju ometi sarja tõlkimist jätkata. Sest need viis olid nauditav lugemine. Muidugi, sarja ülejäänud autorid olid vähemalt minu jaoks võõrad nimed. Kas siin peitub iva? Et ei julgeta tõlkida meie lugejale võõraid autoreid, sest kardetakse, et see ei müü? Winterson, Atwood ja Pelevin on ilmselt kindla peale minek. Kuigi... ka mina ostsin need raamatud alles siis, kui nad 49 kroonile alla olid hinnatud. Aga nüüd - lugemise järjekorras!

*

Jeanette Wintersoni "Taak" jutustab ümber Heraklese ja Atlase müüdi. Selle, kus Herakles saab ülesandeks tuua kuningas Eurystheusele Hesperiidide õunad. Ta pöördub aia rajaja Atlase poole ja niikauaks, kuni Atlas talle aiast õunu toomas käib, võtab maailma raskuse enda kanda. Autor kirjeldab Atlase mõtteid ja Heraklese sisemisi hingepiinu ja hiljem ka ühe inimese (jumala?) mõtteid. Atlas, kellele jumalad tegid ülesandeks meie maad ülal hoida, hakkab lõpuks ülesande mõttekuses kahtlema. Siin on mitu toredat vunki, mis muidu veidi raskemeelse teose vähe rõõmsamaks teevad. Näiteks koer Laika, kes kosmosesse sõitis ja seal Atlasega sõbrunes. Ja lõpp, kus selgus, et Atlase kahtlustel oligi alus.

*

Ilmselt on kõik koolis käinud inimesed teadlikud Trooja sõjast ja Odüsseuse reisidest. Minu esimene kokkupuude sellega oli koolis ajalootunnis, kus ma sain neist aru kui tegelikult toimunud sündmustest. Selle üle, kas Trooja oli tegelikult olemas ja Odüsseus tõesti kükloopide ja sireenidega maadles, on vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Minu seisukohalt on need tegevused toimunud, sest mille alusel me saame väita, et need seda ei ole? Illusioon ja reaalsus ei tarvitse üldse olla teineteisele vastandlikud jõud, mis tuleb hästi välja sarja järgmisest, Viktor Pelevini kirjutatud teosest "Õuduse kiiver". See räägib ümber Minotauruse müüdi - sellesama, kes elas Kreetal labürindis ja kelle Ariadne abiga reetlikult surmas Theseus. Vormiliselt ei ole siin tegemist enam mingi müüdi ümberjutustusega, vaid sisu on edasi antud interneti jututoa vestluse vormis. On hulk imelike nimedega tegelasi, kes on enda teadmata sattunud kuhugi (labürindi sisse?) ja kes omavahel saavad suhelda arvuti vahendusel. Nende vestlust aga kontrollib keegi - kas Minotaurus? Raamatu tutvustuses räägitakse praegusest ajastust, kus infot on ülikülluses, aga teadmist pole ollagi. Kas see oligi teose eesmärk? Sest mina ei saanud lõpuks enam midagi aru, kes on kes ja miks nad niiviisi teevad ja mis kogu selle värgi mõte oli. Sest tõepoolest - infot muudkui voolas iga tegelase sõrmede alt, aga mida see mulle andis? Vahepeal küll tekkis illusioon, et ma hakkan midagi taipama, aga see kadus ruttu. Sest info üksi teadmist ei taga.

*

Tagasi Odüsseuse juurde. Margaret Atwoodi jäi painama mõte kangelasliku Odüsseuse truust kaasast Penelopest. Sel ajal kui mees kakskümmend aastat kodust eemal vägitegusid tegi, pidi naine kodus üksi hakkama saama. "Penelopeia" ongi jutustus Penelope enese suust, et mis siis tegelikult juhtus naise ja tema kaheteistkümne teenijatüdrukuga, kelle Odüsseus tagasi jõudes üles puua lasi. Sarja teiste raamatute hulgas võiks seda teost lugeda kõige lineaarsemaks, selgemaks ja jutustavamaks. Penelope räägib lihtsalt oma lugu, see vaheldub teenijatüdrukute lauludega. Lahendusi on mitu, nagu ka vaatepunkte. Kõigepealt muidugi Homerose oma, siin raamatus lisandub Penelope, aga ka teenijatüdrukute oma. Mitte midagi ei ole siin maailmas ühene ja igaühel on oma tõde.

*

Alexander McCall Smith kirjutab raamatus "Unenägude Angus" ümber aga hoopis keldi müüti keldi ja šoti unenägude ja armastuse jumalast Angusest. Esmalt tundus tema lähenemine kõige traditsioonilisem - esimene peatükk kirjeldab Anguse sündi. Aga edasi tuleb peatükk hoopis kaasajast. Ja niimoodi läbisegi Angusest oma jumalate maailmas ja Angusest inimeste maailmas. Samas on iga peatükk iseseisev jutustus ja igas neist osaleb ka Angus.

*

Neid viite müüdiraamatut oleks täiesti mõttetu omavahel võrrelda või ritta panema hakata. Kuigi sihteesmärk kõigile autoritele oli sama, siis lähenemine oli igaühel täiesti erinev. Traditsiooniliselt ei suhtu müüti ükski autor, kõige uudsemalt võtab teemat vahest Pelevin. Ja kõik loovad seoseid tänapäevaga, kes otse, kes ümbernurga. Neid ümberjutustusi võib vabalt lugeda ka kui uut ilukirjandust. Aga kui ikkagi võrrelda, siis kõige enam meeldis mulle Unenägude Angus. Ma vist armastan unenägusid...

*

Samas sarjas on ilmunud ka Karen Armstrongi "Lühike müüdi ajalugu", mille võiks kõigepealt, enne müütide juurde asumist, läbi lugeda.

Teised kirjutavad:

EPL, EPL
Taak: Ekspress, Kirjandusest
Penelopeia: Ekspress
Kiiver: baas
Angus: Sehkendaja, EPL
Lühike müüdi ajalugu: Ekspress, Sirp