Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

Triinu Merese raamatus “Kuigi sa proovid olla hea” on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. "Sulavesi ja vereside" ilmus esimest korda 10. Täheajas 2012. aastal ja siis meeldis see mulle üsna hästi. Meeldis ka üle lugedes. Ka järgmine lugu, "Nagu nuga vööl", on varem ilmunud. Viimane, nimilugu, on kõige pikem ja andis lausa lühiromaani mõõdu välja.

Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib. Mulle meeldis teine variant.

Aga sügised on pikad, ja kui talvel ei tule külma ning jõed püsivad lahti, kui naise kaasa ratsutab ühest suurest maalossist ja linnaparuni majast teise, sõlmib suhteid ning tutvustab ennast Lõunavalla pärija mehena, ja kui Leitar naeratab nii sageli, nii enesekindlalt, ning Anno on lihast ja verest naine, kelle süda ei ole kuninga tütreks olemise tõttu sugugi mustaks troonipuuks muutunud – siis ei peaks keegi imestama, et mees, kes armastab naistes okkaid ning iseloomu, ja naine, kes armastab avalaid nägusid ning lõbusaid, hooleta inimesi, ükskord pärast küünarvarte surumist ja embamist käed pisut kauem kokku jätavad. Lasevad ka pilkudel mitu pikka hetke teineteises püsida.

Teised kirjutavad:
Kirjanduslik päevaraamat
Sirgeldaja
Loterii
Sirp
Reaktor
Ulmekirjanduse baas
Apollo raamatuportaal
Katkend

Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii