Pühapäev, 29. aprill 2012

"Klassikalised lood"

Eesti Raamatu "Klassikalised lood" on lihtsalt nii ilusad raamatud, et neid peab puhtalt riiuli kaunistamiseks koju ostma. Siis võiks nad juba läbi lugeda ka, sest lood on parasjagu nii pikad, et suurt tükki küljest ei võta.

Pedro Antonio de Alarcón "Kolmnurkkübar"
"Kolmnurkkübar" on 19. sajandil kirja pandud rõõmus jant, mille aluseks on frivoolne rahvajutt. Ehk siis üks vastik korrehidoor (kohalik võimukandja), kes armastab kanda kolmnurkset kübarat, võtab heaks võrgutada auväärse möldri kena abikaasat. Solvatud abielumees otsustab kätte maksta samas vääringus ja suundub korrehidoori noore naise poole. Lustimäng keerab tuurid üles ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, lugege ise. Tõlkinud Ruth Lias

Edgar Allan Poe "Eleonora ja teisi novelle"
Poe eesti keeles 1989 aastal ilmunud novellikogumik oli muljetavaldav, puges unenägudesse ja tekitas hirmu. "Usheri maja hukk" ja "Vaat amontilladot" näiteks. Käesolev kogumik millegi sellisega hiilata ei saa. Üsnagi keskpärased novellid, millel on fantastilisevõitu süžeed ja ebahuvitavad karakterid. Tõlkinud Urve Hanko.

Tormese Lazarillo elukäik
"Don Quijote" eelkäija. 1554. aastal ilmunud anonüümse autori teos, mis pani aluse kelmiromaanile ja mis on mõjutanud kogu romanižanri arengut. Seda ma lugesin järelsõnast, mis on sama pikk kui romaan ise, ainult et veel kribumas kirjas. Tormese Lazarillo on vaene noormees, kes muudkui satub ühe ihnsa isanda käest veel ihnsama juurde. Et omal elu kuidagi sees hoida, õpib ta petma ja kavaldama ja lõpuks astub pärast paljusid juhtumusi kroonuametisse, võtab naise ja on oma eluga rahul. Tõlkinud Jüri Talvet.

Paul Heyse "Jorinde" 
19. sajandi Saksa kirjaniku lühijutud. Veidi aega pärast lugemist ei meenu ausalt öeldes suurt midagi, aga linnuke on kirjas ja saab ühe raamatu riiulisse tagasi panna teadmisega, et läbi on loetud. Tõlkinud Vilma Jürisalu.

Arthur Schnitzler "Leitnant Gustl"
Ühe noore Austria leitnandi mõttevoog. Tema au on riivatud ja ta peab end nüüd selle pärast maha laskma, enne kui keegi teine sellest vahejuhtumist teada saaks. Sest riivatud auga edasi elada pole võimalik. Surra ka nagu tegelikult ei tahaks, aga midagi muud üle ju ei jää. Nii ta siis kerib oma mõtteid siia ja sinnapoole. Arutab, kes temast puudust tunneks ja kui kaua, mõtleb oma noore elu peale tagasi, süüdistab kõiki teisi oma ebaõnnes, kirub auriivajat. Päris hästi võis ette kujutada seda noort mundris ohvitseri linnatänavatel ringi uitamas, segased mõtted peas. Säärane tore ekspressionistlik jutuke. Tõlkinud Edla Valdna.

Kolmapäev, 25. aprill 2012

John Steinbeck "Teekond Charley'ga"

John Steinbeck avastas nii kuuekümneaastaselt, et ta kirjutab küll Ameerika inimestest, kuid tegelikult ei ole juba aastaid nendega õieti kokku puutunud. Et viga parandada ja saada teada, milline see Ameerika inimene siis ikkagi on, tellib ta tehasest eritellimusel veoauto koos kaasaskantava majaga, laob selle igasugust vajalikku kraami täis, võtab seltsiliseks kaasa Charley - oma vana ja truu puudli - ja asub teele. Niisiis on "Teekond Charley'ga" reisikiri.

Ei saa just öelda, et see oleks hirmus huvitav ja kaasakiskuv teos olnud. Ja mulle ei meeldinud Steinbecki suhtumine nii mõnessegi asjasse. Ma saan aru, et aasta siis oli 1964 ja paljud pöördelised sündmused veel olemata, aga tema mõtetest kõlas läbi progressiajastu suhtumist, kus inimene on looduse kroon ja kõik, mis inimese mugavale eksistentsile kaasa ei aita, tuleb hävitada. Raamatu päästis Charley, nende omavaheline suhtlemine oli just nii mõnus ja muhe, nagu ühe peremehe ja tema koera vahel pika aja jooksul kujuneda võib.

Ilmsesti on Ameerika viimase viiekümne aasta jooksul kõvasti muutunud ja kui juba Steinbeck kurvastas oma lapsepõlve paikade ja "vana hea Ameerika" kadumise üle, kiirteede ja suurlinnade vohamise üle, siis nüüdseks on ilmselt ka see Steinbecki maailm otsa saanud.
Isegi siis, kui ma meie toiduainete, meie laulude, meie keele ja lõpuks ka meie hingede konveieriseeritud tootmise vastu protesteerin, tean ma, et endisel ajal oli mõni üksik kodu, kus küpsetati head leiba. Emade valmistatud toit oli harvade eranditega vilets, selles heas pastöriseerimata piimas ujusid vaid kärbsed ja bakteritest küllastatud sõnnikutükid, tervisliku vanaaja elu olid sõelataoliseks teinud mured, äkilised surmajuhtumid teadmatul põhjusel, ja see armas kohalik murre, mida ma taga leinan, oli kirjaoskamatuse ja teadmatuse laps. Niisugune on juba inimese loomus, et kui ta vanemaks saab - aja suhtes on see kübemeke -, protesteerib ta muutuste vastu, eriti nende vastu, mis paremuse poole viivad. Kuid tõsi on, et oleme nälgimise vahetanud lihavuse vastu ja et keegi ei kavatse meid tappa. Muutuse tõkkepuud on maas. Meil, või vähemalt minul, ei saa olla mingit kujutlust inimeste elust ja mõtlemisest saja või viiekümne aasta pärast. Võib-olla seisab mu suurim tarkus teadmises, et ma ei tea. Viletsad on need, kes seda tagasi hoida püüdes raiskavad oma energiat, sest nad võivad ainult kaotuse kibedust, aga mitte võidurõõmu tunda saada. (lk 89)
Vana tõde on, et tõlge vananeb kiiremini kui originaal. Kuuekümnendatel ei olnud ju google'it ja müts maha tõlkijate ees, kes hoolimata nõukogude infosulust enam-vähem mõistliku tõlke tegid. Silma jäid sellised naljakad väljendid nagu hiinapähklivõi, ristsugutus, automaatne transmissioon (autol), koolapähkli mahl (huvitav, kas see võis coca-cola olla?), karbi liha kuumendamine ja refrigeraatorid. Tõlkis Johannes Seppik.

Teised kirjutavad:

Esmaspäev, 23. aprill 2012

Kaari Utrio "Armas Henrietta"

Tunnistagem ausalt, mulle meeldivad Kaari Utrio ajaloolised seiklustega pikitud armastusromaanid. Armas Henrietta elas 18. sajandi alguse Helsingis jõukas aristokraadiperes, mis kangesti meenutas Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" perekonda. Ilus, isepäine ja tark Henrietta, kes 24-aastaselt juba vanatüdrukuks jäämas, kuid siiski veel sobivat mehekandidaati pole leidnud. Noorem, inetu ja rumal õde, kes ei saa väljavalitud peigmehega abielluda, sest enne tuleb vanem tütar mehele panna. Väljamõeldud haigusi põdev ema ja isa, kes majaasjadesse ja tütardesse eriti ei puutu. Lõputud ballid ja väljasõidud, teravmeelsed vestlused noorte peigmehekandidaatidega ja ennelõunased tikkimised.

Vallalise aadlisoost tütarlapse elu oli sel ajal lausa masendavalt piiritletud, täis rangeid piiranguid, kellega ja kuidas tohib rääkida, mismoodi väljas või külas käia ja kuidas riietuda. Selle ajaloolise tausta kujutamine ongi raamatu suurim pluss, sest süžee on tüüpiline, tegelased trafaretsed ja lõpplahendus absoluutselt üllatusevaba. "Armas Henrietta" ei ole just Utrio tugevaim teos, kuid meele lahutamiseks ja argipäevast väljumiseks täitsa sobilik. Ja kui mõni pole rahul tõlke kvaliteediga (tõlkinud Merle Krigul), siis mina ei pannud tõlget tähelegi, sest oli vaja ruttu läbi lugeda ja ilmsesti ei oodanudki nii koleda kujundusega raamatust erilist kvaliteeti.

Pühapäev, 8. aprill 2012

E-raamatutest Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju" näitel

Esimene linnuke on siristanud - nüüd saab e-raamatuid ka raamatukogust laenutada. Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline, aga peab ikka ise järgi proovima, kuidas on. Paksu romaani ma ei kavatsegi ekraanilt lugeda, selleks on mu silmad mulle liiga kallid. Seega tundus Aapo Ilvese luulekogu  "Tulen öösel sulle koju" päris sobiv. Tellimine on imelihtne, paar klõpsu ja palun, loe.

Netist laenutamise suur eelis on võimalus teost laenuks võtta just sealt, kus rohkem meeldib ja ei pea leiutama võimalusi raamatute õigeks ajaks tagasi viimiseks. Mis on üks oluline põhjus, miks ma raamatukogudest eriti palju ei laenuta. Ka reisile on muidugi palju mugavam mitme raske raamatu asemel õhuke ja kerge e-luger kaasa võtta. Ei mingit muret, mitu raamatut kaasa võtta, sest oh seda õudust, kui raamatud reisi ajal otsa lõpevad, aga üleliia ei viitsi ka raskusi kaasa tassida. Laenutamisega on küll praegu nii, et teose lugemiseks peab olema internetiühendus.

Aga e-raamatu lugemine ei ole kohe üldse võrreldav paberraamatuga. Peamine - seda ei saa lehitseda ja ei teki mingit arusaama raamatu kujust, vormist ja mahust. Kujundust pole ollagi, tekst on mingis suvalises šriftis roosal taustal. Kui juba on e-raamat, peaks olema võimalik ka otsingut teha ja järjehoidjaid panna. Viimast on täitsa võimalik teha, aga selle toimimismehhanism on natuke arusaamatu. Ja no .... lehitseda ei saa! See-eest annab e-raamat suurepärase võimaluse stressivabaks tsiteerimiseks!

Tegelikult ma nüüd, pärast järeleproovimist, enam ei karda niipalju paberraamatu väljasuremist. Sest need on kaks täitsa erinevat asja. Raamat on füüsiline ese. E-raamat on võimalus tutvuda autori kirjapandud tekstiga. See on nagu raamatulaadne toode, põhivajaduse rahuldab ära - sisu ja tekst. Aga raamat ei ole ainult sisu ja tekst. Raamat on tervik koos kujunduse, paberi, illustratsioonide, kaante, lõhna, tüpograafia ja tekstuuriga. Ja ei sisalda tobedaid keelde raamatu teistele edasiandmise kohta. Kes seda enne kuulnud on, et keelatakse raamatu sõbrale laenamine! Aga näed, e-raamatu puhul peetakse seda täiesti normaalseks. Ja viimasel lehel on ülivajalik lause: "Raamatu lõpp".

Mõni näide ka Ilvese luulest:

mina ei taha olla ei ole

eesti kirjanduse navitrolla
jaagupkreem savisaar
hassokrull ellekull
mutt koer kala

mina olen eesti kirjanduse ilves
kikilipsuta karvane elukas
tules ei upu vees ei põle
ilus loom

anna ainult aega
ja too oma tütred minu kihude altarile
sest neil on seal hää
*
kui ma ükskord väikseks kasvan

väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
*
täna jah täna just

mängime kirjandust
sirp lõika
alasile looming löö
*

Teised kirjutavad:
Seletuskiri
Luuleleid
Kronotoop
Vaapo Vaher, Looming
Olavi Ruitlane, Setomaa
Kaupo Meiel
Jürgen Rooste, Sirp