Pühapäev, 16. juuni 2013

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud"

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud" on Eesti esimene firmaromaan, nagu väljaandja seda nimetab. Ilmsesti ei paku selline raamat kuigi suurele lugejaskonnale huvi, sest tegemist on ülevaatega ühe IT-ettevõtte sünnist ja algusaastatest, kuid mida saab lugeda ka laiemalt Eesti noore äriettevõtluse, konkreetsemalt IT-ettevõtluse arenemisloona. Ehk siis kirjeldab teos Proeksperdi esimest kümmet aastat ja lisaks veel ka natuke aega enne ja pärast seda kümmet aastat. Eessõnas on disclaimer: tõsielusündmustel põhinev, kuid siiski ilukirjanduslik juturaamat, mis on sündinud inspireerituna Proeksperdi-nimelise IT firma töötajatest, koostööpartneritest ja nende vägitegudest. Teisisõnu, kas see just oli nii, nagu kirjas, või oli see kuidagi teisiti, me tegelikult teada ei saa. Näiteks kuulsin Proeksperdile lähedalseisvalt isikult, et mitte kõik ei olnud Sass Henno arusaama ja tõlgendusega rahul: "No ei olnud sellises koguses konjakijoomist seal!"

Tõestuseks järgmine lõik:
Kui taas tõele au anda, siis tegelikult olid ajad palju viisakamad, kui mu jutust mulje jääb. Nõmme-Kases ei toimunud mingit meeletut läbu, nagu siin võiks arvata. Jah, olid korrad, kui me näiteks Valloga jäime kauemaks koroonat mängima või jõime Vinteri Brasiiliast toodud puskarit ning pärast läksime edasi linna. Või sõitsime Vampsi juurde ja jõime seal konjakit. 
Aga mingit pöörast pillerkaart nüüd küll ei toimunud. Selle tõestuseks on kasvõi see, et sel perioodil saame tehtud ka hämmastavalt palju eriilmelisi projekte, millest kõigil on Proeksperdi arengus oma oluline roll. Ühele merebioloogiaettevõttele teeme satelliidipilti analüüsiva tarkvara, mis aitab kindlaks määrata vetikate asukohta ja hulka mis tahes mere piirkonnas. Uut tüüpi positsioneerimistarkvara hakkame arendama ka turvafirmale Claudia, kus eesmärgiks on autode positsioneerimine reaalajas. Allan Poolal õnnestub Regiost välja kaubelda ka kaardi põhi, kuid maakera kumeruse tõttu tekkiv arvutusviga jätab punkti ebatäpseks. Sellest tulevikus arendatav SeeMe rakendus on sugulane ka teise projektiga, mille eesmärk on kaugsõiduveokite kütusekulude mõõtmine kaugjälgimisseadme abil. Algul on kaugsõiduautojuhid vägagi abivalmis, kuid niipea kui nad mõistavad, et aitavad meil vabatahtlikult arendada süsteemi, mis nende varastatud kütuseliitreid jälgida oskab, saadavad mehed meid lihtsalt perse: „Aretage oma kaadervärki mujal!” 
Aga mida siis oli? Oli seltskond noori mehi, kes tahtsid hirmsasti progeda. Ja seda nad siis tegidki, öösel ja päeval. Ettevõte sai alguse juba kunagi eelmise sajandi üheksakümnendate algul (oi, me oleme ikka vanad juba), kui Raivo Vilu, KBFI vanemteadur, lõi meeskonna lootustandvatest noortest, kes habraspunaste telliskiviseinte vahel põnevaid tegusid tegid. Justkui soojenduseks kirjutavad nad tarkvara Soome radiatsiooniolukorra jälgimise seadmetele, mis võimaldavad tollal kahemõõtmelisel kaardil jälgida radioaktiivse kiirguse levikut. Loodetavasti kasutab Loviisa tuumaelektrijaam seda tarkvara tänaseni. 1994. aastal hakatakse arendama kiipkaarti Raepangale. Mina mäletan, et esimesed magnetkaardid tulid Eesti pankades laiemalt kasutusele 1995. aastal ja ega neid eriti lihtne klientidele müüa ei olnud. No mis sa teed selle kaardiga, kui linna ainus sularahaautomaat asus Raekoja platsil. Kiipidest ei olnud keegi siis veel kuulnudki. Aga Proekspert juba arendas!

Autorile heidaks ette teatavat fragmenteeritust. Ettevõttega seotud inimestele ei olnud see lugemisel kindlasti probleemiks, aga võõrale jäävad siiski mõningad asjad segaseks, mõned otsad lahti ja teised seosed arusaamatuks. Üsna kergelt hüpatakse ühelt teemalt teisele ja üleminekud ei ole kuigi sujuvad. Tegevust arendab minajutustaja, kellest jääb üldse arusaamatuks, kes ta selline on ja milline roll tal ettevõttes oli. Lugu algab sellega, et minajutustaja läheb Proeksperdi Narva mnt kontorisse ennast tööle pakkuma. Mis tähendab, et ta ei ole algusest peale sellega koos olnud. Edasi aga tundub, et minajutustaja teab hoopis rohkemat, kui eeldada võiks.

Tegelikult võiks seda raamatut lugeda küll. Saab päris kena pildi ühe noore vabariigi noore ettevõtte arengust, saab heita pilku noorte progejate tegevusse ja elada kaasa nende võitudele ja kaotustele.

Raamatut saab lugeda siin.
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Artikkel Õhtulehes

Kolmapäev, 12. juuni 2013

Maarja Kangro "Dantelik auk"

Tiina Laanem "Õnnelik jää"

Ma pole üldsegi ole esimene, kes neid kahte raamatut koos vaatleb. Ütleme ausalt, ega mul Maarja Kangro "Dantelikust august" eriti midagi kirjutada ei ole. Kui "Ahvides ja solidaarsuses" oli (minu jaoks) uudsust, siis "Dantelik auk" tundus sellise intellektuaalitsemisena. Sain teada uue sõna - intelligiibne. Tuleb välja, et ongi selline sõna olemas, juba Schopenhauer kasutas. Ühesõnaga, ei jätnud erilist muljet.

Tiina Laanemi "Õnneliku jääga" läks natuke paremini. Tema lugude peategelased oleks justkui elust enesest, igatahes on mul sellistega lihtsam samastuda kui Kangro erudeeritud emantsipeerunud naistega. Natuke fantaasiaelementi on ka sees, aga õige natuke ja arvatavasti mõne jaoks ei ole need elemendid üldsegi fantaasia, vaid "vabalt võib juhtuda" asjaolud. Lugudel olid kenasti puändid olemas, nagu ka algus, lõpp ja keskpaik. Kõik just nii nagu ühes novellikogumikus olema peab. Meelde jäi proua Pall, kes armastab tasuta asju, töönarkomaanist härra H, kes puhkusest ainult unistada suudab ja "Musta augu" peategelane, kellel mitte kuidagi ei õnnestu ennast maailma silmis ära kaotada. Ja muidugi ka niminovelli peategelane, kes soovist kõiki õnnelikuks teha ise nii täielikult läbi põleb, et täitsa ära hajub. Tegelikult, kui veel natuke mõelda, siis meenuvad ka teised tegelased, kes samamoodi isikupärased on. Või siis hoopis peegeldavad inimesi meie ümbert, on nagu tüpaažid, tegelased tegelikust maailmast, sellised, keda leidub kõikjal ja kogu aeg. 

Teised kirjutavad: