teisipäev, 23. detsember 2008

Mihkel Raud "Musta pori näkku"

Lõpuks ometi Eesti oma sex, drugs and rock'n'roll teos! Mihkel Raua "Musta pori näkku" oli just see, millest me kõik puudust oleme tundnud. Ise seda teadmata muidugi. Või ei ole?

Kas on keegi, kes ei alustanud raamatu lugemist piltide vaatamisest? Ei usu... ja Raua vanuse pidin ka kohe alguses internetist järgi vaatama. Et ennast sellesse aega paremini sobitada. Sest eks olen minagi omal ajal Singer Vingeri kontsertidel, 1988 a Tartu Levimuusikapäevadel ja Rock Summeril käinud. Seda ma siit raamatust otsisingi - aega ja inimesi. Mitte niivõrd ilukirjanduslikult kõrgel tasemel olevat teksti.

Stiil ongi natuke hüplik. Raud hüppab ajas edasi -tagasi, kuigi põhiliselt liigub tegevus ikka kronoloogiliselt ja loogiliselt. Kirja- ja trükivigu on ka ühe toimetatud raamatu kohta liiga palju. Raud kirjutab põhiliselt muusikast ja muusikutest. Algselt oli ta plaaninudki ainult Singer-Vingeri biograafiat kirjutada, kuid tööd alustades oli selge, et sellest ei piisa. Seetõttu on raamatus ka väga vähe tema lapsepõlvest ja kuulsatest vanematest. Kellest samuti tahaks ju kõike teada. Tegelikult hõlmabki teose põhiteema vaid mõned aastad, ajast mil Raud Singer-Vingeris alustas kuni 1990 aasta 2. augustini, mil ta alkoholiga lõpu tegi.

Huvitav, hoogne, tihe, lõbus... ja väga kurb raamat. Raamat ühest ajastust ja noortest selle keskel. Sellest, kuidas üks põlvkond ennast surnuks joob. Selle kõige juures muidugi kõvasti lõbutsedes. Lõpp oli eriti morbiidne. Mulle tundub, et Raual on selle raamatuga mingi isiklik võlg tasuda, ja mida lõpu poole, seda paremini on seda tunda.

On juba kuulda hääli, et ega see ju täpselt ikka niimoodi ei olnud, nagu Raud kirjutas. Ise ta ütleb, et ei küsinud kelleltki nõu ega luba avaldamiseks. Põhiliselt sellepärast, et kartis, et teised inimesed mäletavad neid seiku teisiti kui tema, eelkõige vähem rajumalt. Aga rokkarid on ju selline isemoodi rahvas, et parem raju kuulsus kui et üldse mitte mingit kuulsust. Ainult üks raamatus nimetatu, kes isegi mitte Eestis ei ela, olevat helistanud Kultuurkapitali ja seal vaest sekretäri Raua teose pärast pool tundi sõimanud.

Ning ühe asja soovis Raud veel korda ajada - tema ei ole mingi homofoob, kuigi Valle-Sten Maiste niimoodi oma arvustuses kirjutab. Aga see ropendamine, millest igas arvustuses juttu tehakse... Nüüd, paar nädalat peale lugemist ei tule nagu meeldegi, et raamatus mingi ropendamine ka oli. Hardi Volmeri "minge munni, raisk" on ainuke. Ilmselt sobitus see nii orgaaniliselt teose sisu ja atmosfääriga, et mina ei pannudki seda tähele. Kuigi muidu ropendamine kriibib minu kõrva küll.

Ah et kust ma tean, mida Raud ütles või mida Raud mõtles? Ma käisin muidugi Apollos autori ja kirjastajatega kohtumisõhtul. Muuseas sain ka autorilt raamatusse autogrammi, küll mitte endale, vaid sõbrannale, kes oli palunud mul omale raamat osta. Natuke kahju oli küll, oleks ka omale isiklikku autogrammi ja templit tahtnud, aga leidsin, et raamat sai juba läbi loetud ja selle 200 krooniga on mul palju muudki teha.

Teised kirjutavad:
Katkendid raamatust (Ekspress)
Singer Vingeri plaadi kaanepildist (Ekspress)
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht
Intervjuu autoriga, Sakala
Intervjuu Aino Pervikuga, Naisteleht
Mart Niineste, EPL
Rein Veidemann, Postimees
Valle-Sten Maiste, Sirp
Anders Härm, Ekspress
Krister Kivi, Ekspress
Kati Murutar, Postimees

Ancientboy, Cristal, Kriuxu kiiksud, Malcolm Lincoln, Sehkendaja, Siinpool silmapiiri, Vana hipi, Rock'n'Roll, Liivametsa lugemised, Never Judge a Book...

3 kommentaari:

  1. "Kas sellisel seisundil on ka nimi?"

    ma tahtsin sellele küsimusele vastata, eelkõige enda jaoks, kui võib. üheltpoolt on see seisund "liiga palju aega", sest kesse ikka raamatuid, ilukirjandust, loeb. teisalt. üks elu, piiratud arv raamatuid mida saad lugeda, piiratud arv raamatuid mis saab sinuga haakuda. piiratud arv mälu ja tundeühikuid, sest kesse ikka mäletab sõnu ja lauseid mis öeldud\ kirjutatud \ mõeldud 10 aastat tagasi.

    VastaKustuta
  2. mmm, ja vaevalt et mihkelgi mäletab.

    VastaKustuta
  3. Ma üldiselt raamatuid ei loe aga see raamat lihtsalt kutsus lugema ja tõesti on hea raamat.

    VastaKustuta