Neljapäev, 26. juuli 2018

Mario Vargas Llosa

Mario Vargas Llosa on kõige tuntum Peruu kirjanik ja eesti keelde on temalt tõlgitud viis raamatut: "Kutsikad", "Kapten ja külastajannad", "Tädi Julia ja kirjamees", "Lituma Andides" ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule".

Vargas Llosa esimene teos oli 1959. aastal ilmunud novellikogu "Los Jefes", eesti keeles 1975. aastal "Kutsikad". Niminovell räägib keskklassi noormeestest, kes kompavad piire, katsuvad omavahel jõudu ja püüavad leida oma elule mõtet ja eesmärki. Olen seda kogu nüüd kaks korda lugenud ja pean tunnistama, et see ei jätnud mulle erilist muljet ja midagi meelde ka sellest ei jäänud.

Tõlkinud Jüri Talvet

Vargas Llosa kirjutab palju oma isiklikust kogemusest, kuid nagu ta "Tädi Julia ja kirjamehe" eessõnas märgib, "ei ole romaanižanr sündinud selleks, et rääkida tõtt, sest tõed muutuvad kunstiks saades alati valedeks (õigemini kahtlasteks ja kontrollimatuteks tõdedeks)."

"Tädi Julia ja kirjamees" kirjeldab autobiograafilisi elemente tema esimesest abielust. Samas eessõnas tunnistab ta ka oma nõrkust melodraama järele. Need kaks asja kokku segades on ta tekitanud tõelise Ladina-Ameerikaliku tohuvabohu.

19-aastane Mario õpib ülikoolis õigusteadust ja töötab raadiotoimetuses, kui tema ellu saabub tädi Julia, kes on temast kolmteist aastat vanem ja lahutatud. Nad armuvad ja püüavad oma suhet kogu suure perekonna eest varjata, mis on loomulikult läbikukkumisele määratud. Samal ajal tutvub Mario Pedro Camachoga, kummalisevõitu mehikesega, kes kirjutab väsimatult raadiokuuldemänge. Need seebiooperid on enam kui melodramaatilised ja autor põimib oma loo vaheldumisi Camacho kuuldemängudega. On tunda, millise mõnuga Vargas Llosa neid seebioopereid kirjutanud on. Ilmselt on see maitse asi, kes liialdusi ja melodraamat silmaotsastki ei kannata, sellel seda raamatut kätte võtta ei tasu, sest ka nimitegelase ja tädi Julia armulugu ei jää suurt Pedro Camacho suurejoonelistest seebiooperitest maha. Sellele raamatule ei tohi liig tõsiste plaanidega läheneda, aga kui seda võtta suurepärase meelelahutusena, siis seda ta just ongi.

Tõlkinud Eva Kolli

Ka raamatus "Lituma Andides" kasutas Vargas Llosa oma isiklikke kogemusi ajast, mil ta presidendiks kandideeris – sissiliikumise Sendero Luminoso hirmuteod olid päris, terve suure alpakade karja mahakõmmutamine oli päris. Tegevus toimub Peruu Kesk-Andides 1980ndate lõpus. Ehk seda teost võiks lugeda ajaloolise romaanina. Lisaks terrorismile on raamatus taustal ka ebausk ja uskumused. Aga teost võiks võtta ka kriminaalromaanina, kus mägedesse saadetud politseinik üritab inimeste vaikimisest hoolimata teada saada, kuhu on kadunud paar inimest.

"Lituma Andides" on üsna sünge teos, inimesed selles on sünged ja karmid, nagu ka maa, kus nad elavad. Autor on siiski ka seda lohutut maailma kaunimaks teinud. Suur armastus kestab hoolimata kogu ümbritsevast vägivallast ja räpasusest. Nii et seda teost võib võtta ka armastusromaanina.

Tõlkinud Ruth Lias

"Kapten ja külastajannad" on seevastu kerge, lõbus ja frivoolne, nagu ka Amasoonase džungel, kus kogu tegevus toimub. Selles raamatus pilab Vargas Llosa sõjaväge ja nende ametlikku kirjavahetust. Mustersõjaväelasest kapten pannakse ülemuste käsul džunglisse sõdurite jaoks lõbumajateenust looma. Selleks, et sõdurid külatüdrukud rahule jätaksid. Kõik peab toimuma suure saladuskatte all, mis omakorda koomiliste lahenduste arsenali kasvatab. Paralleelselt kirjeldab autor usulist fanatismi ja sõjaväelist. Sest kapten Pantoja on omal alal täielik fanaatik. Ta läheneb kõigele, ka seksuaalelu probleemidele "teaduslikult". On hirmus tore lugeda hirmtõsises sõjaväelises stiilis aruandeid, kus teemaks on sõdurite seksuaalsed tegevused.

Kahes viimases raamatus kasutab Vargas Llosa huvitavat tehnikat dialoogide edasi andmiseks – kaks eri kohtades ja aegadel toimuvat dialoogi jooksevad vaheldumisi – ja tekitab niimoodi väga huvitava efekti, mis mind alguses närvi ajas, aga hiljem leidsin selles oma võlu.

Tõlkinud Ruth Lias

Teised kirjutavad:
Kutsikad: Jüri Talvet
Lituma Andides: LoteriiKalle Käsper, EPL
Kapten ja külastajannad: Loterii
Tädi Julia ja kirjamees:
Sehkendamine
Lembit Liivak, Sirp
Raamatukoi
Loterii
Loterii 2
Südamelähedaselt
Erik Aru, EPL
Kirjad Sõgedate külast

Pühapäev, 8. juuli 2018

Tiit Pruuli "Minu maailm"

Tiit Pruuli kirjutab, et raamatu "Minu maailmaluseks on kellegi Artur Soometsaga tehtud kihlvedu ja nii koosnebki raamat vaheldumisi kummagi mehe teisele kirjutatud reisikirjadest. Pruuli kirjutab Artur Soometsast pikalt ja laialt, kuidas ta rikkaks sai ja millised on tema reisimisharjumused. Aga peatükid on kirjutatud täpselt samas stiilis ja mõttedki on kahtlaselt sarnased – keskealise mehe mõtted reisimisest, maailmast, naistest ja iseendast. Jäägu see siis autori pisikeseks saladuseks.

Kumbki mees otsib oma reisidelt seoseid Eestiga ja nad leiavadki neid mõnikord ootamatutest kohtadest. Nii saab lisaks teada Karl Tõnissoni ehk vend Vahindra elukäigust Myanmaris ja Jakob Lukatsist, isehakanud Eesti asja ajajast Austraalias. Viinis on selleks seoseks praeguse presidendi Alexander van der Belleni Eesti juured, Malis elab juba ammu sinna abiellunud eestlanna ja muidugi jätkub Baltisaksa maadeavastajaid igale poole. Veel käiakse Tuulas, Indias, Antarktikas, Tais, Austraalias, Tongal ja mujal.

Põhjapooluse reisil annab autor antropoloogilise ülevaate leedukast uusrikkast reisikaaslasest. Kuna lugesin just üle pika aja Gerald Durrellit, kes on teatavasti meister inimeste ja olukordade kirjeldamisel, siis toon siia paralleeli ja ütlen, et selle reisi kirjeldus oli Durrelli vääriline.

Aga kõik need mõtted maailmast ja oma kohast selles ja reisimise mõttekusest ja mõttetusest ... need jätsid ausalt öeldes külmaks. Raamatu pealkiri annabki laia tõlgendamisvõimaluse – mis see "minu maailm" siis õigupoolest on. Kas need kohad, kus ma olen rännanud või hoopiski see sisemine maailm, mis teatavasti meid mitte kunagi maha ei jäta, ükskõik kui kaugele me selle eest ka põgeneda ei püüaks. Ses mõttes on raamatu lõpp tähenduslik – ta jätab Artur Soometsa Sahhalini saarele. Kõigist kohtadest valida just see tuuline ja külm jumalatest mahajäetud paik!

Raamatu rehabiliteeris stanide peatükk – vot siin oli elu ja armastust. 6000 kilomeetrine reis läbi Kesk-Aasia vabariikide, Pamiiri kõrgmäestikus, mööda maailma kõrgeimat autotrassi, vahepeal hulk linnu ja madalaimaid radasid. Kõrgusekartjast minule pakkus muuhulgas rõõmu lugeda, et on teisigi, kel sama viga küljes ja kes väsinud juhiga päevinäinud autos katkisel teel kuristiku serval kihutades peaaegu meelemõistuse kaotab. Peatükk sõidust mööda Pamiiri mägiteid oli vägev – nagu oleks ise seal auto tagaistmel värisenud.
Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha. Oli selge, et jala ma Horogi minna ei saa. Oli selge, et siia ma jääda ei saa. Oli selge, et ma ei julge seal auto tagaistmel enam istuda. Siis sähvatas päästev idee. Läksin pükse kergitades tagasi auto juurde: "Sa, Alier, oled võib-olla väsinud, las ma sõidan ise." Arvasin, et kui saan rooli enda kätte, liigun edasi ohutu tempoga ja sügavast järsakuservast ohutus kauguses.
"Ole nüüd – mina ja väsinud!" Alier tundus tõesti solvunud olevat. "Me sõidame mõnikord kaks ööpäeva järjest. Suitsetame vahepeal rohtu ja sõidame. Sa puhka parem taga, kõht ka korrast ära."
Mu plaani oli lörri läinud.
(lk 199)
Teised kirjutavad: Petrone Prindi kogutud lingid

Pühapäev, 1. juuli 2018

Lewis Pugh "21 Yaks and a Speedo"

Lewis Pugh on erakordne inimene. Ta on Briti-Lõuna-Aafrika päritolu kestvusujuja ja ookeanide eest kõneleja. Ta oli esimene inimene, kes on ujunud pikamaadistantsi igas maailma ookeanis. 2007. aastal ujus ta üle Põhjapooluse (jah, praegusel ajal on seal võimalik ujuda), kus vesi on -1,7 kraadi, ja 2010. aastal üle Himaalaja mäestikus asuva liustikujärve. Ta ujub alati "Kanali ujumisreeglite" järgi ehk ainult ujumispükste, -mütsi ja -prillide väel. Selliste üliinimlike tegevuste eesmärgiks on juhtida maailma tähelepanu meie ookeanide järjest halvenevale tervisele.

Kahjuks tema raamat "21 Yaks and a Speedo" nii erakordne ei ole ja ilma autori isiksuseta see mulle ehk nii sügavat muljet ei oleks jätnudki. Mul oli rõõm teda esinemas näha ja seda ta tõesti oskab. Raamat koosneb lühikestest peatükkidest, nii paras paarikümne minutiga läbi lugeda ja igaüks käsitleb mingit teemat. Mis aga teeb teose eriliseks, on see, et autor kirjutab kõigest läbi omaenese õppetundide. Iga peatüki taga on stoori – Pugh jutustab meile loo. Iseendast. Ta ei ole mingi guru, kes tarku mõtteid laotab, ta on need asjad ise läbi elanud ja oskab läbi omaenda õppetundide ka teistega jagada. Ja ärgu keegi enam öelgu, et üks inimene ei suuda maailma muuta. Kui sul on unistus ja tahe, siis on see võimalik.

  • Quitting is a dangerous thing to do, because it can easily become a habit (p. 9)
  • I've met plenty of people who have followed their dreams. And not a single one of them regrets doing so. (p. 31)
  • You often get what you are thinking about. (p.45)
  • When you've got purpose, everything becomes possible. (p. 72)
  • When you have hope in the future, you have power in the present. And when you lose that hope, your dream goes with it. (p. 132)
  • When you put your mind to something, very few things are impossible to achieve. (p. 45)
  • If someone tells you that you can't achieve your dream, don't waste good time arguing. Walk away and do it. (p. 218)

Lewis Pugh' järgmine ettevõtmine on üle La Manche'i kanali ujumine, aga mitte risti, vaid piki seda, mis tähendab 560 km pikkust distantsi Land's End'ist Cornwallis kuni Doverini Kentis. See on osa ülemaailmsest "Action for Oceans" kampaaniast ja eesmärk on juhtida Suurbritannia valitsuse tähelepanu sellele, kui kehva kaitse all on praegu saareriiki ümbritsev meri. Ta alustab ujumist 12. juulil ja keskmiselt plaanib ta ujuda 5 tundi ja 10-20 km päevas. Vot sellised mehed on olemas. Soovitan tema TED talki vaadata, seal on ka video sellest, kuidas ta üle põhjapooluse ujus. 

Lewis Pugh koduleht