Laupäev, 18. veebruar 2012

2011. aasta kokkuvõte

Ausõna, mina ei tea, kuidas see niimoodi juhtus, aga 2011 aasta loetud raamatute nimekirjas on 103 teost. Mäletamist mööda tegin ma mullu peale raamatute lugemise ikka palju muud ka. Igatahes, püüdsin neid natukene lahterdada ja selleks, et mitte tekitada siia mingit mammutpostitust, mille läbilugemine kaks ööpäeva aega võtab, üritan välja tuua vaid need kõige enam mõjunud teosed. Mis on üksjagu raske, sest viletsaid ja igavaid teoseid mullu eriti ette ei tulnudki.

Ajalooline ja elulooline (sest kuidas neid lahutada?):
Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Seda raamatut peaks lugema iga vana-Euroopa intellektuaal, kes veel siiani arvab, et sotsialism on ideaal ja Nõukogude Liidus elu imeilus.
Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"
Reisikiri lähimineviku kinnisesse linna, ilma nostalgiata, kuid see-eest kirega.
Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"
Tavalised huvitavad inimesed meie ümbert, mõne ebatavalise nüansiga, soojalt ja huumoriga kirja pandud.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma"
Aastalõpuüllatus: hästi kirjutatud ja põnevusega loetav reisiromaan.

Fantaasia:
Robin Hobb "Salamõrtsuka" sari
Korralik fantaasiatriloogia üleloomulike võimete, kokkupõrgete, kuningate, intriigide ja suure armastusega.
Rein Raud "Ratsanik Melchior"
"Seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutt", tegevus toimub ühes Eesti-sarnases riigis ja kogu jutt on üks ütlemata lahe lugemine.
Neil Gaiman "Tähetolm"
Gaiman on Gaiman ja eriti meister korralike muinasjuttude kirjutamises.
Igav: Bernard Beckett "Loomine"

Krimi:
Tavapärane valik van Gulikuid, M. C. Beatoneid ja Christiet. Lisaks muidugi Indrek Hargla Apteeker Melchiori lood. Proovisin ka ühte islandi krimkat (Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk") ja Tony Hillermani indiaanlaste-krimkasid, aga eelistan siiski vana ja järeleproovitut.
Tasub vältida: Agatha Christie "Saladuslik reisija".

Luule:
Pole just suurem asi luulelugeja, aga seekord võtsin põhjalikult ette Jürgen Rooste ja polnud üldse viga. Peamine luule-elamus aga pärines festivalilt Head Read ja sellelt plaadilt.

Kõik ülejäänu:
John Steinbeck "Karbitänav"
Klassika!
Pu Songling "Libarebased ja kooljad"
Hiina armu- ja hirmujutud, kirja pandud juba 17. sajandil, aga kuluvad ära ka praegu lugeda.
Kaari Utrio "Vasklind"
Kena keskaegne sulam ajalugu, romantikat, armastust ja sõjastrateegiat.
Tiit Aleksejev "Kindel linn"
Järg "Palverännule". Ka keskajast, aga hoopis teistmoodi. Kuula katkendit siin.
Daniel Kehlmann "Kuulsus"
Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, lõpuks ei saagi aru, kas elu, mida me teame, on reaalne või väljamõeldud, sest vahet ju tegelikult polegi.
Rohke Debelakk "Õigus ja tõde"
Head Eesti huumorit, lehekülgede kaupa, tarbimiseks väiksemates doosides - nii jätkub kauemaks!
Andreas Staikos "Kulinaarsed armusuhted"
Kerge ja õhuline suvelugemine.Tipptasemel tõlge ja vesistama panevad retseptid.
Hoiatus: arusaadav ainult arusaajatele: Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte"

Ilukirjanduseväline:
Daniel Pennac "Nagu romaan"
Soovituslik lugemine kõigile oma lapsi ja raamatuid armastavatele vanematele. Miks meie lapsed ei loe? Sest me ise teeme selle nende jaoks ebameeldivaks. Just nii!
Nassim Nicholas Taleb "The Black Swan"
Seda teost ma lugesin üle kahe aasta, aga läbi ta sain! Loodan, et kulub veidi vähem, kuni ma selle ka korralikult kokku võtta suudan. Märkmeid on kõvasti.
Jake Page "Suure vaimu rüpes"
Põhjalik ülevaade Põhja-Ameerika põliselanike ajaloost, avardab vaatenurki.


Ning... uutest riiulitest jätkus kaheks aastaks - olen jälle olukorra ees, kus raamatuid on rohkem kui riiuliruumi. Aga loobuda ei raatsi mitte ühestki! (Tegelikult nii umbes viieteistkümnest ikkagi raatsiks).

Ja lõpetuseks natuke spordiuudiseid: tihedas rebimises kõige populaarsema postituse kohale tõukas "Kuidas kirjutada arvustust" sel aastal esmakordselt troonilt selle blogi suveräänse liidri: "Musta pori näkku". Alles tüki aja pärast järgnevad neile "Kalevipoeg 2.0.", "Troonide mäng" ja "Minu Eesti 2".

Pilt on pärit siit.

Reede, 10. veebruar 2012

Christopher Milne "Võlutud paigad"

Selle raamatu nautimiseks on ilmselt vaja olla britt. Või siis suur Alan Alexander Milne'i ja Winnie Puhhi fänn. Eesti keeles on minu teada ilmunud vaid Puhhi raamatud ja Milne'i muust loomingust (luuletused nt ja autobiograafia) mitte midagi. Christopher Milne, kelle tema isa Alan Alexander Milne Puhhi teoste tegelaseks kirjutas, on pidanud terve elu selle taagaga elama. Talle kirjutatakse ikka veel (tuleb pidada silmas, et raamatu originaal ilmus 1974 aastal) ja küsitakse kõike tema isa, lapsepõlve, Puhhi ja muu kohta. Enamasti ta sellistele kirjadele ei vasta, aga otsustas kirjutada raamatu, et vastata vähemalt mõnedele rahvast huvitavatele küsimustele. Seega on "Võlutud paigad" natuke nagu vastused küsimustikule, aga küsimusi lugeja ei tea ja seetõttu tundub teos hüpliku ja vahepeal suisa ebahuvitavana.

Miks aga seda raamatut siiski lugeda tasub, on ajastu kirjeldus. Sest Milne kirjutab siin oma lapsepõlvest ja vanematest 1920-ndate Inglismaal. See oli aeg, kus lastel olid hoidjad, nende elu möödus lastetoas ja vanemate juures elutoas käisid nad vaid kindlatel aegadel. Aeg, kus maja oli täis teenijaid ja kus ema-isa said tegeleda sellega, mis neid huvitas. Teisalt oli niisugusel mugaval elul ka varjupool, sest sellise eluviisi juures sõltuti väga palju teenijatest ja kui kokk kohvi keeta ei tahtnud, siis peremees seda ka ei saanud. Christopher Milne'i ema ei osanud mitte ühtegi majapidamistööd teha, sest seda ei olnud talle keegi kunagi õpetanud. Ta ei osanud voodeid üles teha, tolmu pühkida, nõusid pesta, saati siis süüa teha. Samuti ei oleks ema ise üksi saanud hakkama väikese lapse eest hoolitsemisega. Niisiis veetis väike Christopher kuni kümnenda eluaastani hoidja seltsis, kes oli talle sel ajal kõige tähtsam isik maailmas. Isa aga ei mahtunud üldse väikse poisi ellu. Alan Alexander Milne kirjutas oma armastuse poja vastu raamatutesse, kuid päriselus ta temaga õieti ei suhelnudki. Alles siis, kui Christopher oli piisavalt vana, et hoidja käe alt lahkuda ja hakata koos isaga sporti tegema (kriket ja golf), õppisid nad teineteist tundma. Sestpeale mõjutas isa Christopher Milne'i palju ja ta kirjutab temast suure soojusega.
Tõlkinud Paavo Kivine

Teised kirjutavad:
Postimees
Õhtuleht

Teisipäev, 7. veebruar 2012

Loetud read

Kui lugemisest villand või silmad ei kanna, siis tuleb kuulata. Näiteks seda, kuidas Eesti kirjanikud ja tõlkijad loevad oma kirjutatud või tõlgitud tekste. Ja mitte ainult kuulata, nad on lausa purki võetud! 

Projekt "Loetud read" on Eesti Rahvusringhäälingu ja MTÜ HeadRead ühistegevusena valminud veebikeskkond, mille Eestis kirjanikud ja tõlkijad loevad ette katkeid oma uusteostest.

Pühapäev, 5. veebruar 2012

Patrick Süskind "Kontrabass. Tuvi"

Patrick Süskindi kaks lühijuttu, mis mõlemad räägivad üksindusest. Esimene, "Kontrabass" on monodraama, kus kontrabassimängija räägib publikule oma masendavast elust kontrabassi varjus. Mees töötab linnaorkestris kontrabassimängijana. Kõiges, mis tema elus halvasti on, on süüdi tema pill. Sest pill ei lase ühelgi naisel temaga suhelda, pill ei lase tal elus edasi jõuda ja nõuab üleüldse liiga palju tähelepanu. Ilmselt pakub see jutt rohkem neile, kes muusikast vähe rohkem jagavad. Kogu nootide, kvintide, kontra-e, hertside jmt jutt jookseb minult täiesti mööda külgi maha.
Ma tean, see ei sobi siia. See ei puutu ka tegelikult üldse teisse. Võib-olla see ainult koormab teid. Ja teil on ilmselt oma probleemid. Aga mina tohin ärrituda. Ja ma tahaksin ka, et mul oleks õigus üks kord kõik selgelt ära ütleda, et ei arvataks, riikliku orkestri liikmel ei ole selliseid probleeme. Sest mul ei ole kaks aastat enam ühtegi naist olnud ja selles on süüdi tema! Viimane kord oli 1978, siis peitsin ma ta vannituppa, aga see ei aidanud, tema vaim hõljus meie kohal nagu fermaat ... (lk 28)
"Tuvi" on pisut mitmekesisem, halenaljakas lugu mehest, kelle ajab endast täielikult välja tuvi leidmine oma ukse alt. Selline dramaatiline pööre mehe täpselt paika pandud ja mitte kunagi muutuvas elukorralduses toob kaasa täieliku kollapsi, koos enesetapumõtete ja maailmalõputundega. Lugejana saad aru küll, et mingi tuvi leidmine oma ukse tagant on täiesti ebaoluline asi ja ei peaks kuidagi mõjutama kellegi enesetunnet. Aga Süskindi kirjeldatuna haarab mehe paanika kaasa ja hakkad ka uskuma, et üks tuvi võib põhjustada kogu elu kokkuvarisemise.
Alles siis, kui ta trepimademele oli jõudnud, jäi ta viivuks seisma, et segav vihmavari kokku panna, ja heitis pilgu tagasi: hommikupäikese heledad kiired langesid aknast sisse ja lõikasid koridori hämarusevarjust välja teravate piirjoontega valgussamba. Sellest oli peaaegu võimatu läbi näha, ja alles siis, kui ta silmi pilutas ja teraselt vaatas, nägi ta, kuidas päris taga tuvi pimedast nurgast väljust, mõne kiire, ebakindla sammu tegi ja siis jälle maha lösutas, täpselt tema ukse ette.
Õudusega pööras ta ära ja läks trepist alla. Sel hetkel oli ta kindel, et ta ei saa enam kunagi tagasi tulla.
(lk 106)
Tõlkinud Helgi Loik
Teised kirjutavad: loterii

Kolmapäev, 1. veebruar 2012

John Steinbeck "Kirelõõm"

John Steinbecki "Kirelõõm" on näidend-jutustus või jutustus-näidend, mis, nagu autor sissejuhatuses märgib, koondab endas mõlema žanri head küljed. Jutustuse vormis näidend võimaldab autoril pikemalt kirjeldada tegelaste välimust, käitumist ja mõtteid, kui näidendivorm lubaks. Teatrikülastajale aga ei tee paha, kui nad saavad täieliku ettekujutuse kirjaniku kavatsustest. Vorm tingib ka selle, et teos on lühike, jagatud kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja selle kandvaks jõuks on dialoog.

Teema on iseenesest triviaalne. Keskealine mees on abielus noore naisega ja tahaks väga saada järeltulijat. Mehe õnne nimel on naine aga kõigeks valmis. Ja kuna naine teab, et mees lapsi saama võimeline ei ole, kasutab ta selleks otstarbeks mehe nooremat kaaslast. Noor mees ei ole aga muidugi pärast sellist akti nõus ei naisest ega lapsest loobuma. Selline kiredraama siis, kirja pandud üsna sugestiivses vormis.

Tõlkinud Vilma Jürisalu