reede, 26. juuli 2013

Kai Aareleid "Vene veri"

Kai Aareleiu "Vene veri" räägib mälust ja minevikust, leppimisest ja mõistmisest. Need sõnad ei räägi muidugi mitte üks raas raamatu sisust. Mul ongi selle sisu raske edasi anda, sest minu jaoks oli seda lugedes eelkõige oluline tunne, meeleolu, mis raamatut lugedes tekkis. Raamat oli kuidagi kurblik. Alguses pani tekst mind igatsema sellise turvalise ja traditsioonilise elu järgi ja lõpus pani tekst mind nutma.

Autor, kes diplomaadi naisena Peterburi elama asub, ei ole selle üle üldse õnnelik. Venemaa ei ole koht, kuhu ta minna tahaks. Vene veri, mida on pikka aega maha salatud ja unustada püütud, aga mis nüüd, seistes silmitsi selle suure riigiga, taas endast märku annab. Veri on tugev, seda ma tean ka omast käest. Isegi kui sul on seda - võõrast - vaid kaheksandik. Võõras veri pärineb vaarema Aleksandrast, kes eesti mehega abiellus ja Venemaal toimunud suurte muutuste eest Eestisse kolis. Vaheldumisi kirjeldab autor oma Peterburi elu ja pildikesi vaarema elu olulistest hetkedest. Saa siis aru, kas see on ilukirjandus või dokumentaal. Natuke nii ühte kui ka teist. Fragmentaarium mälupiltide, tunnete ja minevikumälestustega. Mina oleksin rohkem tahtnud lugeda vaarema Aleksandrast. Praeguse Peterburi kirjeldused olid kuidagi lohutud oma pideva külma, tuule ja lumega, räämas parkide, köökus mutikeste ja kõikvõimsate miilitsatega.

Kuula katkendit siin.

Teised kirjutavad:

laupäev, 20. juuli 2013

M. C. Beaton "Kõlvatu naise surm"

M.C. Beatoni külakonstaabel Hamish Macbethi lood on kõik väga ühtemoodi. Mis muidugi ei takista neid mõnuga lugemast. Kui nüüd hoolega järgi mõelda, siis oli "Kõlvatu naise surm" ikka väga jabura faabulaga. Tegevus toimub mingis kummalises paralleelreaalsuses, kus riietutakse õhtusöögiks ümber, klassivahed on teravad ja usufanaatikud elus. "Kõlvatu naine" on meeste najal elades rikkaks saanud ja nüüd vähe vanemas eas otsustab abielluda. Selleks kutsub ta oma Šoti mägismaale ostetud majja kokku neli endist armukest, kes kõik on rahahädas, et nende seast see õige välja valida. Muidugi saab naine autoõnnetuses surma ja kõik on kahtlusalused. Macbeth lahendab loo nagu ikka, mängleva kergusega, laskmata end segada endisest armastusest Priscillast ja peategelase õetütrest, kes meeleheitlikult teda võrgutada üritab. Lõpuks on kõik (peale mõrvari muidugi) ilusad ja head.

Tõlkinud Marja Liidja

Teised kirjutavad:
Padjaklubi
Loterii
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi

esmaspäev, 15. juuli 2013

Andrus Kivirähk "Maailma otsas"

Pildikesed heade inimeste elust. Kõlab hästi. Ja ongi hästi. Väga muhe lugemine, soe ja lihtne. Kivirähk rääkis, et ta pidi meeleheitlikult pingutama, et raamatusse ühtegi seiklust sisse ei tuleks. Peaaegu sai hakkama. Mõni peaaegu seiklus ikka on, näiteks see, kus Eevaldit ründab kringel või kuidas ta satub külla endisele sportvõimlejale Tõnule ja tema endisest korvpallurist naisele Veronikale. Suurem osa tegevust toimub töölt koju minnes, sest tööl on ju ainult koosolekud ja kohviautomaat ja seal ei juhtu küll kunagi midagi. Tegelasi on raamatus palju, nad on nagu elust enesest ja ei ole ka. Neid kõiki on natuke suurendatud ja laiendatud, et rohkem sisse mahuks. Viiekümneaastane Kalju, kes elab ikka veel koos ema Mallega. Jaanika, kellel on väga hea süda, nii et ta ei suuda oma kümnetele austajatele kuidagi ära öelda ja käib nendega järgemööda kohtamas. Ja kurdab, et hirmus palju raha läheb nende mobiilisõnumitele vastamiseks, aga vastamata jätta ei ole ju ka ilus. Baaripidaja Ülo, kes paneb oma baari kell seitse õhtul kinni, et saaks minna koju ja kaevuda mõnda paksu ja klassikalisse raamatusse. Vooremäe, kes käib igal õhtul teatris, kus saab alati, sõltumata näidatud etendusest, nutta ja naerda. Tore tegelane oli ka noor ehitaja Juku, kellel kohe üldse suhtlemisega ei vedanud, nimelt tundus talle, et kõik mehed tahavad teha homoseksuaalsele teele kallutada. Ja muidugi salapärane härra Immanuel.
Helistaja oli sportvõimleja Tõnu, kes pikema sissejuhatuseta käskis Eevaldil kohe enda juurde tulla.
"Silguvorm on ahjus!" karjus ta torusse. "Viina täna ei joo. Meil on pidulikum istumine, võtame konjakit."
"Mis puhul siis?" küsis Eevald. "Kas sul on sünnipäev? Või Veronikal?"
"Veronika võttis kassi," seletas Tõnu. "Isane, kurat! Kõuts! Õudne. Ma ütlesin talle kohe, et meie kahe jaoks siin majas ruumi ei ole! Üks meist peab oma munad letile lööma, teist võimalust ei ole! Eks me vaata, kelle Veronika välja valib. Mina igatahes kavatsen oma varustuse eest võidelda. Aga kõuts on ka väge täis, ega ma ei tea, kas saan tast jagu."
...
Kui ta kaks tundi hiljem Tõnu ja Veronika ukse taga kella helistas, oli Veronika see, kes avama tuli.
"Oi, tere Eevald!" rõõmustas ta. "Astu aga edasi ja mine kohe kööki. Tegime kassi auks räimevormi, see on veel soe."
"Tõnu ütles, et pidi olema metsik elukas," ütles Eevald.
"Imearmas kassipoeg," lausus Veronika. "Tõnu lubas temast küll sportvõimleja teha. Täiesti segi läks, kui ma poisiga koju tulin, päev otsa on kassi sabas käinud ja teda vahtinud. Isegi diivani alla proovib koos kassipojaga pugeda, aga õnneks ei mahu, seal saab poisike natuke rahus olla."
Sai nutta ja sai naerda. Tore raamat oli.

Teised kirjutavad:

neljapäev, 11. juuli 2013

Ajakiri Regina

Ilma igasuguse reklaami ja kärata on Eestisse saabunud uus ajakiri Regina. Tegemist on Soomes juba pikka aega ilmunud naisteajakirjaga, mis hiljuti ennast täielikult ümber pööras ja kirjandusajakirjaks hakkas. Ajakiri positsioneerib end kirjandusliku meeleleahutusena ja meelelahutus see on. Suure osa sisust moodustavad novellid, mille on kirjutanud nii harrastus- kui ka päriskirjanikud. Pean tunnistama, et mina selliseid novelle eriti lugeda ei viitsi, aga kindlasti on palju inimesi, kes ehk paksu raamatut kätte võtta ei julge või taha (mis iganes arusaamatul põhjusel), aga selliste lühikeste lugudega saavad kenasti hakkama. Viimasest paarist ajakirjast loetud novellid olid väga erineva tasemega. Kui mõni oli täitsa lugemist väärt, siis järgmine oli puhas aja raiskamine. Enamik tegeles ikka suhete ja armastuse teemaga.

Lisaks novellidele on natuke kirjandusuudiseid, raamatuarvustusi ja intervjuusid. Intervjuud on küll päris huvitavad. Mina ei loe üldse ajakirju ja seega ei tea, milliste inimestega teistes juttu tehakse. Siin on selleks olnud näiteks Soome koomiksijoonistaja ja muidugi kirjanikud ja muidu kirjutajad, Eesti ja Soome omad. Viimases numbris näiteks Kairi Look, Rosa Liksom ja Hannu Mäkelä. Peale selle tasub juulinumber endale soetada ka neil uudishimulikel, kes Bukahooliku tagasihoidliku isiku kohta rohkem teada tahavad.

Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas "Regina" ennast ilma reklaamita meie üleküllastunud naisteajakirjade maailmas elus hoida kavatseb. Tõsi, teist sellist kirjandusliku suunitlusega ajakirja meil ei ole (Eesti Naisel oli küll varem jutulisa, ma tõesti ei tea, kas praegu ka). Igatahes, soovin talle pikka iga.


Koduleht

laupäev, 6. juuli 2013

Kätlin Kaldmaa "Õnn on otsuse küsimus"

Ühel päeval avastad täiesti ootamatult, et sinu tütar lõpetab juba gümnaasiumi, varsti on ta ehk kodust läinud ja neid asju, mida sa talle veel rääkida ja õpetada pole jõudnud, on niiii palju. Ta ei oska triikida ega nööpi särgi ette õmmelda. Ta oskab teha kooki ja smuutit ja pannkooki, aga putru pole ta kunagi keetnud. Meil on Kätlin Kaldmaaga peaaegu ühevanused tütred ja samasugune äratundmine jõudis mõlemani. Kirjanikuna pani Kaldmaa oma õpetussõnad, soovitused ja mõtted raamatusse. "Õnn on otsuse küsimus" on ema kiri tütrele - ellujäämisõpetus. Siin on segiläbi pudru keetmise õpetus, peatükid armastusest, valust ja enesetapust, luuletused ja fotod. Kõrvalseisjale jääb kindlasti palju varjatuks. Las jääb. Sest see, mis välja paistab, on ilus. Lihtne ja ilus ja isiklik. Lugedes tundus, et neid kohti, mida tahaksin välja kirjutada ja jagada, on pea igal lehel.

Küll on tore, kui keegi sulle ütleb, et sa saad ise otsustada selle üle, kas sa oled õnnelik või mitte ja et valu läheb üle. Et sa ei pea ootama kakskümmend aastat, et ise lõpuks samale järeldusele jõuda. Kellegi teise ütlemisest on teinekord muidugi vähe kasu, me peame ju ise kõik oma valud ja rõõmud läbi elama. Aga mul on ikkagi lootus, et selline ütlemine jääb meelde ja meenub õigel ajal, siis kui enam kuidagi edasi elada ei oska. Ja et siis see aitab. Aitab kiiremini jõuda sinna, kuhu meie emadena jõudsime alles nii pika teekonna järel.

Eriti armsad olid raamatu viimased kaks peatükki, mis kirjutatud tütre poolt emale. Sest ka emad peavad pärast tütarde lahkumist uutmoodi elama õppima.

"Õnn on otsuse küsimus" on väga isiklik raamat. Ma ostsin selle lootuses, et saan selle anda kaasa oma tütrele. Seda ma teengi, aga siin on nii palju asju, mis meil on teistmoodi, mis igas peres on omamoodi. Tahaksin, et oskaksin ka ise kirjutada oma tütrele teele kaasa midagi samasugust. Midagi sellist, mis räägib minust ja temast.
Kui asjad on täiesti sassis, tuleb lihtsalt hakata neid tasapisi ja ettevaatlikult ükshaaval lahti harutama. Küll sa sest välja tuled. Eluga.
Teised kirjutavad:
Postimees
Loetu kaja
Asjatud mõtted
Teele
Väike raamatutuba