Nagu ka Backmani hilisemates raamatutes, selgub tõde aegamisi ja jupikeste kaupa. Nii räägib autor praeguse aja sündmustega paralleelselt Ove suurekskasvamise lugu, millest koorub tasapisi, miks Ove on just selline mees, nagu ta on. Sest Ove on ju üks üsna tüütu tegelane. Teeb igal hommikul kell kolmveerand kuus majaümbruses ringkäiku, kirjutab üles kõik parkivate autode numbrid, kontrollib, ega prügimajja pole sisse murtud ja juhib korra vastu patustajate tähelepanu üsna järsult kehtivatele reeglitele. Tõre ja paindumatu. Selline isehakanud korravalvur, kes teab, kuidas asjad käima peavad ja suhtub teistesse arvamustesse põlgusega. Ühesõnaga, üks vastik vanamees.
Lugu läheb käima, kui tema naabermajja kolib uus perekond, kes oskamatult järelkäruga tagurdades tema postkasti lömmi sõidab. Rase võõramaalasest naabrinaine aga ei tee väljagi tema tõredast olekust ja nii avastab Ove end ootamatult tegemas asju, mida ta üldsegi teha ei kavatsenud.
Teose probleemiks on nn esimese raamatu sündroom, kus autor tahab sisse panna kõik teda vaevavad teemad. Nii on siin vähk, puue, gei, immigrandid, ametnike omavoli, töökius, hukkaläinud noored, koduvägivald. Üsnagi stereotüüpsed teemad ja raamatus on ka üsnagi stereotüüpsed tegelased. Enamikku teemasid puudutab Backman küll üsna möödaminnes. No ja see kass. See oli üks väga eriline kass, kes kindlasti polnud stereotüüpne, sest ükski kass päriselus sellisel viisil ei käitu. Aga muinasjutus võivad kassid isegi kahel jalal käia ja muinasjutt "Mees nimega Ove" kahtlemata ongi.
Lõpuks selgub, et inimesed on kõik ilusad ja head, välja arvatud muidugi need, kes ei ole, nagu näiteks valge särgiga mehed.
Backman kirjutab muhedalt ja mõnusalt, nii et muige suunurka saab täitsa tihti. Näiteks kass, kes vaatas Ovet sellise näoga, nagu oleks see talle raha võlgu. Või naabri peni, keda Ove talvesaapaks nimetas. Kiidan ka tõlkijat, lugeda oli mõnus, näiteks uste lõngutamine on nii tore leid.
"Kas sa oled alati nii ebasõbralik?" pärib Parvaneh huviga. Ovel on solvunud ilme.
"Ma ei ole ebasõbralik."
"Oled ikka natuke ebasõbralik."
"Ei ole!"
"Jajah. Sinu sõnad on tõesti nagu kallistused," vastab Parvaneh niimoodi, et Ovel tekib kahtlus, et ta ei mõtle seda sugugi tõsiselt.
Ove laseb ukselingi hetkeks lahti. Uurib oma käes olevat küpsisekarpi.
"Ahah. Araabia küpsised? On need ka head?" pomiseb ta lõpuks.
"Pärsia," parandab Parvaneh.
"Mida?"
"Ma olen Iraanist. Järelikult olen ma pärslane," seletab naine.
"Pärslane?"
"Jah."
"Jaa, pikakarvaline oled sa küll," nõustub Ove. (lk 55)
Tõlkinud Ene Mäe
Teised kirjutavad: Kirjakoi, Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus, Manni lugemisblogi, Raamatumuljete kodu, Ageagapi, Eklektilised lugemiselamused, Heleni kirjanurk, Raamatuid siit ja sealt, Vahel ma kirjutan ka…, Ivika loeb, LVKRK raamatublogi, Triinu raamtublogi, Raamaturiiulike, kultuur.err, sehkendamine
Tänan raamatu eest Kirjastust Varrak
