Teisipäev, 29. november 2011

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar"

Indrek Hargla Tallinna kriminaalromaanide sarja kolmandas ja kõige tüsedamas teoses "Apteeker Melchior ja timuka tütar" on kõige enam juttu timukast ja keskaegseteset tapmis- ja piinamiskommetest. Saame teada täpselt, mida ja kui palju raad timukale selle töö eest maksma pidi, millised olid timuka privileegid ja õigused, kohustused muidugi ka. Kohustuste hulka kuulusid lisaks erinevatel viisidel tapmisse ka tunnistuse väljameelitamise eesmärgil piinamine. Millisel kohal ta tolleaegses ühiskonnas asus ja kuidas temasse suhtusid teised linnakodanikud ning kuidas ta ise oma töösse suhtus. Vahepeal oli natuke isegi igav ja tekkis tunne, et loed mõnda keskajateemalist populaarteaduslikku raamatut. Aga muidugi ei puudu siit mõrv ja isegi mitu. Timuka tütar näeb pealt, kuidas tapetakse ühte meest. Hiljem selgub, et mees jääb siiski elama, kuid on kaotanud oma mälu. Noormees Steffen aga on nii võluv, et suudab ära meelitada ka tema eest hoolitsenud noore munga, rääkimata siis noorest timuka tütrest.

Teised kirjutavad:
Katkend romaanist
Klassikaraadios "Uus raamat", EPL, Jürgen RoosteNeed ReadIibise pesastÕhtulehe raamatublogiThrash can danceSehkendajaloterii, Liivametsa Lugemised

Pühapäev, 27. november 2011

Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte

Selles kogumikus on peamiselt algonkini indiaanlaste pärimused. Võrreldes teiste loodusrahvaste muinasjuttudega on valik üsnagi ilus ja kena. Tapmist ja tagaajamist vähem, moraali rohkem. Ei maksa mammonat taga ajada, oma vanemaid peab austama, armastuse jõul saab üle igast mäest, julgust peab ainult jätkuma. Päris huvitav oli jutt "Tuhkatriinu", kus euroopa keskaegne muinasjutt oli kohalikesse oludesse üle kantud. Printsi asemel oli suur pealik, kes oskas end nähtamatuks teha ja kes võttis Tuhkatriinu naiseks, sest see oli ainus, kes ei valetanud. Tiiu Allikvee illustratsioonid tõid lapsepõlvest meelde multifilmi, mis oli tehtud indiaanlaste pärimuste põhjal ja kus oli kasutatud nende traditsioonilist joonistusstiili. See oli üks hirmus multifilm, aga kes selle tegi ja mis ta nimi oli, ei mäleta enam. 


Koostaja ja tõlkija Jaan Kaplinski räägib Ööülikoolis muinasjuttudest ja puudutab ka ühte, mis selles raamatukeses ära on toodud. 

Reede, 25. november 2011

M. C. Beaton "Vembumehe surm"

Beaton on mõnus. Tegeliku eluga ei ole tema krimkadel mitte midagi pistmist. Ja see on hea. Ega siis krimkat ei loeta ju selleks, et oma argielu pikendada või sellepärast, et teada saada, kes kelle maha koksas. Siin on tähtis kõik muu - õhkkond ja tegelaste omavahelised suhted ja nägelused. Põhjamaade masendavad ja inimloomuse kurjemaid tahke lahkavad kriminaalromaane mina lugeda ei taha. Milleks? Krimka peab olema puhas meelelahutus, võimalus end muinasjutumaale kanda. "Vembumehe surm" on isegi Beatoni standardite järgi eluvõõras. Mul on alati tegu, et aru saada, mis ajal tema krimkade tegevus toimub, sest tunne on, kui oleks läinud ajas tagasi Christie juurde, kus õhtusöögiks riietuti ümber. Aga siis mainitakse nagu muuseas sülearvuteid, mis tunduvad teose raamis täieliku anakronismina. Vembumees on rikas vanamees, kes armastab vempe visata. Selliseid, et külalisele kukub kapist luukere pähe või katab WC-poti kilega või õmbleb oma tütre pidžaama varrukad ja sääred kokku. Ta kutsub oma perekonna kokku väites, et on suremas. Suremas ta küll ei ole, tahab lihtsalt oma perekonnaga nalja teha. Kuigi keegi teda eriti ei salli, tulevad kõik kohale lootusega tema rikkast pärandusest midagi omale saada. Nojah, lõpuks on ta ikkagi surnud ja konstaabel Hamish Macbeth peab tema pere hulgast mõrvari leidma. Lahendus on üsna trafaretne ja mitte eriti elegantne. Aga noh, ega ma sellepärast siis lugenud (vt algust).

Tõlkinud Ragne Kepler.

Teised kirjutavad:
loterii

Teisipäev, 15. november 2011

Käisin raamatukogus

Parem ei vabanda, miks blogis mõnda aega vaikus valitsenud. Igal asjal saab üks hetk aeg otsa, aga no ehk tuleb tagasi ka. Tahtmine kirjutada, ma mõtlen. Tahtmine lugeda on siiski endiselt olemas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Käisin täna raamatukogus. Tegelikult tahtsin Tiit Aleksejevi "Kindlat linna", mis oli pühapäevase seisuga kohalikus raamatukogus täitsa saadaval. Paar päeva varem olid estris kõik veel "töötluses" ja kui ma siis uuesti vaatasin, juba välja laenutatud. Aga muidugi, selleks ajaks kui ma õhtul pärast tööd raamatukokku jõudsin, oli keegi juba ette jõudnud. Ja järjekorda panna siinmail ei saa, nii et tuleb jälle hakata esterit jälgima. Mis on viimane asi, mida mulle teha meeldiks. Täna avas see mul ühte raamatut üle 10 minuti! Sest ega ühe klikiga ei saa ju teada, kas otsitud raamat ka soovitud raamatukogus olemas on, selleks peab tegema vähemalt kolm klikki. Ja igaühe puhul mitu minutit ootama.

Niisiis, võtsin Aleksejevi uue teose asemel midagi muud - neli krimkat (Tony Hillerman ja M.C. Beaton) ja ühe fantasy (de Lint). Ning tundsin end täpselt nagu tundlev mutike, kellesuguste peale raha kulutamise pärast herr kultuuriminister viimasel ajal kuri on olnud. Seega, lisasin oma valikule ka uudiskirjanduse riiulilt leitud Margus Tamme "Unesnõiduja". Nüüd võis rahuliku südamega raamatukoguhoidja leti juurde suunduda. Et ka midagi "korralikku" juurde.

Piilusin ka seda riiulit, kus hiljuti tagasi toodud raamatud riiulitesse tagasi panekut ootavad. Seal oli krimkasid, paar Sandra Browni ja muid kenade naisepiltidega raamatuid, mille autoritest ma kunagi kuulnudki ei ole. Hesse "Stepihunt" ja Andrus Kivirähk jäi ka silma. Aga Valdur Mikita "Teoreemi" meie linnajao raamatukogudes ei ole.

Pühapäev, 6. november 2011

Dagmar Lamp ja Epp Petrone "Meestest, lihtsalt"
Dagmar Lamp "Naistest, lihtsalt"


Novot, oma tarkusest ei oleks ma neid raamatuid kunagi ette võtnud. Aga kuna kirjastus nad kenasti mulle postkasti saatis, siis tundsin nagu kohustust nad ikka läbi lugeda ja puhkusereis tundus selle jaoks just sobiv aeg. "Meestest, lihtsalt" on lühijutud eri meestest ja "Naistest, lihtsalt" siis vastavalt naistest. Lihtne, kas pole? Mida rohkem lugesin, seda enam tundsin, et ma pole üldse selle raamatu sihtgrupp. Peategelased olid tüüpiliselt varastes kahekümnendates, sekka ka mõned vanemad või nooremad. Kogu see tohutu veinijoomine, pidupanemine, juhuslikud suhted, mahajätmiste ja uute tutvuste üle ahastamine või rõõmustamine tunduvad hetkel kõik väga kauged teemad. Et kõike seda juba nähtud-kogetud küll. (Nüüd ma vist kõlasin küll nagu mõni vanaema). Aga oma hilisteismelisele tütrele võiks neid lugeda anda küll, talle võiks need lood ehk rohkem korda minna. Igasugu imelikke inimesi on neis raamatutes portreteeritud. Kui "Meestest, lihtsalt" on juba pealkirja järgi jutud meestest, siis "Naistest, lihtsalt" rääkis ka suures osas meestest. Või lesbisuhetest. Üks gei tuli ka kahe raamatu peale ära. Tundus, et teine raamat (Naistest) on väheke paremini kirja pandud, väheke küpsem, väheke arenenum. Aga muidugi on ühel naisel naistega lihtsam suhestuda ja mõningaid teoses kirjeldatud tüüpe tean ka mina. Kuigi Janesugustega pole mul siiani küll tulnud kokku puutuda, ja loodan et seda kunagi ei juhtu ka. Kas sellised inimesed on päriselt olemas? Kes hindavad inimesi AINULT raha alusel? Meestega on selles mõttes raskem, nagu eespool kirjutasin, enamik kirjeldatud meestest ja olukordadest jäid kaugeks.

Petrone Prindi kogutud lingid:
Naistest, lihtsalt
Meestest, lihtsalt