Teisipäev, 21. juuni 2011

"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:
Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")
Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Pühapäev, 19. juuni 2011

Bernard Beckett "Loomine"

Bernard Becketti "Loomist" soovitati, et nii teistmoodi ulme ja nii mõtlemapanev. Mul kahjuks pole eriti millegagi võrrelda, sest loen ulmet vaid näpuotsaga. Siin õnneks ei toimu tegevus teisel planeedil, ei kimata kosmoselaevadega ringi ega võidelda tulnukatega. Tegevust kui sellist ei toimugi. On õpilane, Anaximandros, kes astub Akadeemia ette viietunniseks eksamiks. Selle viie tunni jooksul kannab ta ette kõik, mida ta on õppinud Aadam Forde kohta, kes on selles utoopilises ühiskonnas märgilise tähendusega isik. Ta räägib ka ajaloost, kuidas nende suletud riik maa peal alguse sai. Ja kuidas Aadam selle käiku pööras.

Ei oska eriti midagi arvata, sest mul puudub pagas sellise kirjanduse hindamiseks. Samas ei olegi see nagu päris ulme (seda siis minu kitsa liigituse kohaselt, kus ulme tähendab teisi planeete ja lendavaid kosmoselaevu :)), Beckett tegeleb siin muude, filosoofilisevõitu probleemidega. Tehisintellekti võime olla üle oma loojast, inimintellektist. Vägivaldse ja ühtsele juhtimisele allutatud ühiskonna võimalikkus ja võimatus. See on nagu hoiatusromaan, mis võib juhtuda, kui me hoolega ette ei vaata. Minu häda selliste teostega on, et ma ei suuda pikalt jälgida filosoofilisi ja tehnilisi vestlusi aju piiratusest või piiramatusest ja igasugusest muust taolisest. Ühel hetkel kaob vältimatult järg käest ja sõnad on küll kirjas, kuid ei ütle suurt midagi.

Kohe pärast lugemist sattusin täiesti juhuslikult lugema tehnoloogilisest singulaarsusest ja kohe loksusid asjad paika. Ah et sellest siis jutt oligi.

Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Teised kirjutavad:
Anonüümsed jutud
Avaldatud mõtted
loterii
Segane maailm
Ulmekirjanduse baas

Reede, 17. juuni 2011

Charles P. Mountford "Unenägude aegadest"

Erinevalt Tšiili ja Tšuktši muinasjuttude kogumikust on siin tegemist pigem Austraalia pärismaalaste eri hõimude lugude ümberjutustustega. Nii on, et mõne asja, looma või linnu teket antakse edasi erinevate lugude kaudu. Kuigi ka siin on küllaga tapmist ja tagaajamist, jääb üldmulje pigem rahulik ja kena.
Jinini surm
Kui maailm veel noor oli, polnud seal surma. Selle õnnetuse tõid ilmale naisterahva Bima ja tema armukese Japara pahateod.
Bimal oli poeg Jinini, keda Bima mees Purukupali väga hoidis. Igal hommikul toitu korjama minnes võttis Bima Jinini endaga kaasa ja igal õhtul tõi Bima korjatud toidu ja armastavale isale tagasi tema poja.
Poissmees Japara, kes samas laagris elas, käis muudkui Bima kannul ja keelitas teda Jininit puu varju jätma, kuniks naine temaga võsas ära käib. Nende armulugu oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel väga kuumal päeval Bima oma armukesega liiga kauaks ära jäi. Kui ema tagasi pöördus, nägi ta ehmatades, et puu vari oli kõrvale nihkunud ja Jinini lamas lõõskava päikese käes surnuna.
Kui isa õnnetusest teada sai, läks ta vihast ja murest meeletuks, Ta karistas oma naist karmilt hooletuse pärast, võttis siis Jinini surnukeha kätele, läks merre ja uputas enda ära. Ühtlasi andis ta käsu, et kuna tema poeg suri, siis peavad kõik olendid surema ega tohi enam iialgi ellu ärgata. Ja nii on see jäänudki ennemuistsest ajast siiamaani. (lk 12)
Lugu läheb edasi, Japarast sai kuumees, kelle näos Purukupali löödud haavad on siiamaani näha, Bima aga muudeti koovitajaks.
Mopaditid ja mustad kakaduud
Hirm surnute hingede ees ja elavate soov neile meeldida on aluseks paljudele põlisasukate müütidele ja keerulistele matusekommetele.
Melville'i saare elanikud usuvad, et surnute hinged, mopaditid, elavad suletud kogukondadena. Nad on põlisasukate moodi, aga neil pole keha ning nad on ainult endiste inimeste ähmased kujutised. Ükski elav inimene pole mopaditit kunagi näinudki, sest nad on päeval nähtamatud, kuupaistel valged ja pimedas mustad.
Äsja surnud inimese hing seisab haua ääres kuni matusetalituse lõppemiseni. Siis alustab ta pikka lendu oma tulevasse kodusse kiljuvate mustade kakaduude parve saatel, kes hoiatavad põlisasukate taeva elanikke, et uus hing on teel.
Endisest maisest kestast hoolimata muudetakse mopaditi nooreks, hea tervise ja rahuliku loomuga olevuseks, sest uues kodus peab igaüks olema terve ja õnnelik ning elama teistega leplikult. (lk 98)
Tõlkinud Boris Kabur.

Teisipäev, 14. juuni 2011

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma"

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma" on autori subjektiivne valik maailmas leiduvatest taimedest. Raamat on jaotatud kolme ossa. Kõigepealt koduaia lemmikud, siis tubased pilgupüüdjad ja lõpuks rohelised sõbrad laiast maailmast. Siin on kenasti kõrvuti meie oma kodused kuused ja eksootilised palmid. Saame teada igasugu põnevaid asju, kuid suurem osa teksti on natuke kuiv kirjeldus, kus mingi taim enamasti kasvab, milline ta välja näeb ja kuidas ja kus teda tavaliselt kasvatatakse. Üldjuhul annab autor ka soovitusi, kuidas üht või teist taime meie oludes kas siis toas potis või õues kasvatada.

Laansoo räägib taimedest alati kui isikutest, taim ei ole mingi "see" vaid täieõiguslik "tema". Ja kui toredad nimed neil veel on! Eriti toredad nimed on palmidele pandud: Teeba dummpalm (kutsutakse ka piparkoogipalmiks, sest seemnetel on piparkooki meenutav maitse), torkpalm, puhev pudelpalm (sobib kasvatamiseks ka toapalmina), hääbuv pudelpalm (sest seda on kogu maailmas säilinud vaid üks isend, kellega autoril on olnud õnn suhelda Mauritiusel), paksmagupalm, nipapalm, juurekas kurgpalm (sellel palmil on kurgjuured), tondipalm (sest tema valged viljad mõjuvad pimedal ajal õudust tekitavalt) jne.

Loetav raamat nii taimevõhikule, kes toas vaid kaktusi ja sõnajalgu kasvatab - saab hulganisti uusi teadmisi ja ehk ka innustust mõne põnevama taime tuppa toomiseks. Aga loetav ka paadunud rohenäpule, sest nii palju taimi on ju maailmas, mida võiks veel oma aeda istutada.

Kõrvalise teemana pean veel märkima, et sain raamatu Varraku poest 3 euroga, kuna raamat oli defektiga. Hoolikal uurimisel ei suutnud tuvastada muud defekti kui ühe õige pisut kortsus nurga. Olen hullemaidki raamatuid täishinnaga müügil näinud. Küll aga oli raamatu sisse löödud tempel "Defektiga raamat" ja esikaanele kleebitud kleebis, mis kuidagi maha ei tulnud ja jättis koleda liimijälje täpselt hr Laansoo strateegiliste kehaosade peale. Kinkimiseks igatahes ei kõlba. Niisiis, kuigi mul on muidugi hea meel, et raamatu nii odavalt sain, tuleneb "defekt" pigem poe tegevusest kui millestki muust. 

Sisuülevaade

Laupäev, 4. juuni 2011

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).
Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine. 

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.
Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.