Madis Jürgeni reportaažid Eesti Ekspressis on alati osutunud huvitavaks lugemiseks. Selles teoses on kokku kogutud paremik ja kuigi nii mõnedki lood on kirjutatud juba kolmteist aastat tagasi, ei ole nad kaotanud ei väärtust ega ajakohasust. Sest Madis Jürgen toob portreteeritavad lugejale lähedale ja nii ongi nad kõik puha omad joped. Jürgen ei sea end kellestki paremaks või halvemaks ja nii näitab ta meie elu selle täies eheduses. Mees, kes on viimased kakskümmend aastat elanud koopas, nüüd küll juba soojakus, mille vald talle muretses. Seiu, kes kuulutas tuhandeaastast rahuriiki, Lubja Vaike, kes ehitas metsa sisse "häärbereid". Aga ka Peeter Olesk, kes külalistele õhtusööke vaaritab või helilooja Urmas Sisask, kes neljapäeva õhtuti tantsimas käib ja seejärel kuni hommikuni muusikat loob.
Jürgen kirjutab sooja kaasaelamisega, milles ka pisike iroonianoot sees. Ja hoolimata sellest, et tema kirjeldatavad inimesed teevad asju, mida ükski "korralik" inimene normaalseks ei pea, jääb tunne, et just niimoodi need asjad käima peaksidki. Et tegelikult on niimoodi õige ja hea. Ja et mina ise elan oma tillukeses turvalises onnikeses ja olen jäänud ilma nii paljust, mida maailmal tegelikult pakkuda on.
Absoluutselt soovitatav kirjandus kõigile, kes igapäevasest ajakirjanduslikust sopaloopimisest ja negatiivsetest uudistest küllastunud.
Teised kirjutavad:
Raamatuklubi
Tallinna Keskraamatukogu
Lugemissoovitus
Raamatumaailm
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
MMX
Õhtulehe raamatublogi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar