Laupäev, 27. november 2010

Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)
Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud,  ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).
Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)
Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull 

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

Teisipäev, 16. november 2010

Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2.0"

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on muutumatuna püsinud juba üle saja aasta. Kristian Kirsfeldt leidis, et see ei vasta enam kaasaja inimeste nõudmistele ja arusaamadele ning kirjutas "Kalevipoeg 2.0-i". Uues eeposes möllab Kalevipoeg kaasajas ja eepose keel on mõistetav ka ainult kaasaegsele inimesele. Kohe väga kaasaegsele. Oma vanematele pole seda raamatut mõtet kinkida, sest nad ei saaks suurest osast lihtsalt aru. Isegi kui kõik popkultuuri vihjed kõrvale jätta, kasutab autor nii palju estinglišit, et inglise keele mittevaldaja jääb kohe hätta. Näiteks järgmised sõnad peab enne kõva häälega välja ütlema, et tähendusest aru saada: pjuutisliip, beisikli, fakk-pad, Vool Striit.

Üleüldse on regivärss mõeldud pigem ettelugemiseks. Proovige, ja elamus on kohe palju suurem.
Tegelikult Kalevitel
oli eepiline pohmell,
kõigi pohmakate ema,
pohmakate peajumal,
kassikate kuninganna.
Seda pohma paljud teavad,
sellest laule kokku seavad,
sest legende räägitakse,
lugusid sest lausutakse.
Oli kõigevägevam pohmelli,
surelike sakutaja,
joodikute ähvardaja.
Siuke pohma tapab mehe, tavalise tossikese.
Teeb ta kutid kohe külmaks,
väiksed vennikesed vaikseks,
lihtsad lollikesed laibaks.
Ainult Kalev, kangelane,
suutis seda kannatada,
vänget valu vaigistada.
Kangelaste mõõtu piina,
ainult kangelane kannab.
Vägilase valuvaeva,
ainult vägilane valdab -
või ka kümmet aastat Tartus
õppind üliõpilane.
Teine asi, miks Kalevipoeg 2.0 vanematele ja alaealistele lastele kinkimiseks hästi ei sobi, on teose stiil. Või mis siin ikka ümber nurga öelda, puhas porno. Seal, kus Kreutzwald siivsalt vaikib, kirjutab Kirsfeldt mitu lehekülge üksikasjalisi kirjeldusi. Maitse asi ilmselt (teismeliste poiste hulgas saab kindlasti kuumaks kaubaks).

Autor on järginud algse eepose struktuuri ja sündmuste käiku. Lugu algab sellest, et Kalev tuleb kaugest kohast Kanadamaalt Eestisse, et
õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.
Lindaga tutvub Kalev Hollywoodi ööklubis, Irmi, Armi ja Mustukene on Kalevi poegade püsside nimed, Linda röövib soome vägilane Nykänen, ja kui tuleb aeg reisida maailma otsa, siis ehitatakse kosmoselaev, millele valitakse üldrahvalikul internetihääletusel nimi - Lennuk - ja sõidetakse Universumi otsa Eestimaist Nogiast otsima. Riigijuht valitakse kasutades ess-emm-esse, rahva enda hääletamist, vaba tahte väljendamist telesaate "Eesti otsib presidenti" otse-eetris. Otse loomulikult käib Kalevipoeg üle Peipsi laudu toomas, sest Eestis on kinnisvarabuumi ja napib toormekraami, ehituse eluvetta. Ei ole puudu ka saatuslik kohtumine Saarepiiga elik emotüdrukuga ning mõõga ostmine, kaotamine ja needmine.

Kellega siis kaasajal üks kangelane võitleb? Ostukeskus on otsetee Põrgu ja selle üle valitseb Pankur, kes meie laene, võlakirju ja veksleid hoolega valvab ja muidugi on seal ka kadunud kümme miljonit dollarit ja kinnisvaramulli läbitorkamise nõel.

Kohati on väga lõbus ja kohati on igav. Vahel on raskusi slängist läbinärimisega ja ega värsimõõtki eriti lobe ole. Mõned head võrdlused ja torked praegusaja ilu- ja nooruskultuse, homode ja tarbimispeo kohta. Peeter Alliku illustratsioonid on igati tabavad ja sobivad teosega orgaaniliselt kokku, üldse on kogu kujundus suurepärane (no mulle hirmsasti meeldivad musta värvi vahelehed). Tegelikult on mul päris raske sõnastada seda, mis mulle kogu kontseptsiooni juures siiski ei meeldinud. Liiga palju pornot ja slängi, labane keelekasutus? Tõenäoliselt siiski mitte, aga ilmselt ei kuulu ma lihtsalt teose sihtgruppi, kelleks arvatavasti on noor vastassoost mees.

Kardan, et on arvajaid, kes nüüd pühaduserüvetamisest, ajaloo lagastamisest ja Kreutzwaldi pärandi unustamisest rääkima hakkavad. Minu meelest on autori idee, et keegi võiks nii iga kümne aasta tagant eepose ringi kirjutada, päris hea. Kreutzwaldi "Kalevipoeg 1.0" ei kao ju ometi kuhugi, uus eepos ei võta selle küljest mitte ühtki tükki vähemaks ning selle õpetamist jätkatakse koolides ikka, aga vaheldust tooks ometi. Sest kes see ikka originaali enam tänapäeval loeb. Muidugi on erandeid, nagu allakirjutanu, kes selle vabatahtlikult läbi luges (ja pärast suurest osast suurt midagi enam ei mäletanud). Väga huvitav oleks näha tulemust, mille on kirjutanud naine.

Lae raamat tasuta all siit.

Loe ja kuula: Ekspress
Kuula: Kuula24
Loe: Algus ja 1. lugu
Saamisloost: Autori blogi

Teised kirjutavad:
Ekspress, Peeter Helme
Mees ilma näota
Ekspress, Rein Raud ja Andres Ehin
Klassikaraadio saade "Uus raamat" 
Postimees, Hendrik Alla
Sirp, Pille-Riin Larm
Raamatukoi lugemislood

Teisipäev, 9. november 2010

Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.
Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika. 
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)
Tõlkinud Margit Tõnson 

Teised kirjutavad: Sannu's weblog

Reede, 5. november 2010

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Indrek Hargla on siirdunud ulme ja alternatiivfantaasia juurest krimikirjanduse juurde. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on sarja esimene raamat, ka järgmiste nimed on juba välja hüütud. Tegevus toimub AD 1409 Tallinnas, kus toimetab terane apteekrihärra Melchior Wakenstede. Apteek on linnas keskne koht, kust varem või hiljem ikka läbi tuleb astuda, et valutavatele liigestele salvi või kosutavat närvirohtu saada. Apteeker on veel üsna noor mees ja uudishimulik ka. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus - ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv -, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, ml ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Sest Melchior Wakenstede kannatab iidse suguvõsaneeduse käes, mida ainult õige naine saab leevendada.

Kui Toompeal leitakse maharaiutud peaga ordukäsknik, Gotlandi vana vaskmünt suus, siis on linna kohtufoogt päris hädas - keegi pole midagi näinud, võimalikke kahtlusalused on mitu ja ordu nõuab kiiremas korras all-linnalt mõrtsuka väljaandmist. Siis järgneb teine surm ja veel kolmaski... Apteeker Melchior tuleb appi, juurdleb, mõtiskleb ja räägib inimestega, kuni parimate krimikirjanduse traditsioonide kohaselt paljastab mõrtsuka viimases peatükis.

Teose teiseks peategelaseks on linn ise oma tänavate, kirikute ja inimestega. Mitmel puhul oleks tahtnud linnakaardi ette võtta ja vaadata, kus mingi maja asus, kui pikk tee oli apteegi juurest kullassepa majani ja kus täpselt meisterlaulik Kilian tüdrukutele oma laule esitas. Teose stiil on aeglane ja vanamoodne, mis väga hästi kirjeldatud ajastuga kokku sobib. Lõivuna kaasajale on sees ka päris korralik seksisteen (korralik ka ses mõttes, et toimub seaduslike abikaasade vahel), mis üldisest õhustikust väheke hälbib. Pisikesi killukesi ajaloost, nagu kellassepa ruumide ja Mustpeade jootude kirjeldused või Toompea ja all-linna suhted, jagub kogu raamatusse, nagu ka põnevust. Juba on kirjutatud, et "Apteeker Melchiori" sarjal on potsentsiaali jõuda välisturgudele Eestit ja selle ajalugu tutvustama. Igatahes mina jään ootama järgmisi osi, hoolimata oma üldisest leigusest krimijuttude vastu.

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
EPL
Sirp
Õhtulehe raamatublogi
Sehkendaja 
Never Judge a Book... 
Anonüümsed jutud 
Need Read 
Roheline värav 
Liivametsa lugemised

Esmaspäev, 1. november 2010

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

"Minu Gruusia" on üks vähestest Minu... sarja raamatutest, mis mind rahakotti avama pani. Paar sellist riiki, millega mul isiklik suhe on, leidub veel. Dagmar Raudami teos on lähedal "päris" reisiraamatule, siin on rohkem Gruusiat ja vähem isiklikku. Ehk seetõttu tunduski ta pisut steriilne. Aga ilmselt ka seepärast, et samu asju kogenuna on oma mälestused ja muljed hoopis erksamad, aga oi kui raske on neid niimoodi kirja panna, et need tunnet ka samamoodi edasi annaksid.

Üle poole raamatust on pühendatud riigile - selle inimestele, tavadele, vaatamisväärsustele, Tbilisi tänavatele, poodidele, saunadele, söögikohtadele ja muidugi söögile. Sellest ei saa Gruusias üle ega ümber ja tundub, et söögi ümber toimuv ongi elus kõige olulisem. Ennekõike üritatakse külalisi oimetuks sööta ja joota ning on ääretult raske sellisele lahkusele kuidagimoodi ära öelda, tean omast käest.

Autor töötas Gruusias Eesti saatkonnas aastatel 2007-2009. Sellesse aega jäi ka nn augustisõda. Kui sinnani raamat pisut kuiv ja steriilne tundus, siis väikese sõja üleelamiste kirjeldus oli sellest kaugel. Siin oli tunda elu ja armastust. Taaselustas minugi jaoks need tunded, mis mind toona valdasid. Teksti tuleb sisse hoog ja elu, tunne ja meeleolu, mis kaasa haarata suudab. Järgmistes peatükkides on juba autori isik rohkem esiplaanil ja ka Eesti saatkonna tegemisi kirjeldatakse pisut pikemalt, kuid mitte liiga. Millega üks Eesti saatkond iga päev tegeleb, jäi pigem saladuseks. Võitleb telefoniarvete eest, teeb oma ruumides remonti, ja ongi kõik?

Autori soovitatud vahva blogi: Meie Gruusia 
Kui Gruusia toit huvitab
Petrone Prindi kogutud lingid