Pudinaid 8

Valdur Mikita "Lindvistika"
Valdur Mikita trioloogia kolmas osa. Kui esimene – Metsik Lingvistika – oli tõeliselt uudne ja raputav kogemus, siis kolmas kõnnib sissetallatud radu, pealegi on Mikitast vahepeal superstaar saanud ja tema arvamusi ja loenguid internet täis. Mis ei tähenda, et "Lindvistika" oleks eelmistest teostest kuidagi viletsam. Nagu ta ise ütles: kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus"
Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt:

Alles äsja oli vihma sadanud ja linnas valitses veel niiske tänavasillutise ning lämmatava kuumuse isevärki segu, kui üks meist kolmest läks umbes poole kaheteistkümne paiku öösel kodust välja, et tappa Laura Salinas. Praegu ei oska te veel aimata tapja nime ega ka seda, kes neist kolmest olen mina. Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, ma räägin teile kõigest, mis juhtus, kolmandas isikus ja seega, kui ma ütlen „Iker Orbáiz pani suitsu põlema”, „Ángel Biedma jäi uuesti mõtlema, mida tema mõrvahetkel tegi” või „Alcaén Sánchez oleks oma elu andnud, et seda maja osta”, ei saa te kuidagi kindlad olla, kas ma räägin teile kahest ülejäänust või tegelikult iseendast.

Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"
Pärast Black Elki tahtsin selle ammuloetud raamatu üle lugeda. Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Teos räägib ilukirjanduslikus vormis Kanadas British Columbias elava indiaanihõimu igapäevasest elust, tegevus toimub 1950ndatel. Lugesin seda nii umbes kakskümmend aastat tagasi ja mäletasin vaid seda, et seal oli tegelane, kes elas jõe peal parvel ja kes ei olnud elus oma pikka aluspesu seljast ära võtnud. Oli rõõm Billiga taaskohtuda. Iseenesest on teos lihtne – surmavalt haige kirikuõpetaja saadetakse pärapõrgusse indiaani külla, kuhu pääseb ainult paadiga ja kus elatakse üsna lihtsat ja kaasaja maailma hüvedest ja pahedest rikkumata elu. Õpetaja läheb sinna indiaanlasi õpetama, kuid pigem on hoopis tema ise see, kes õpib indiaanlastelt, kuidas elada.

Angela Carter "Verine kamber" 
Muinasjutud ja feminism koos kõlab ehk mõnele hirmuäratavalt. Carter on ümber jutustanud mitu tuntud muinasjuttu, kusjuures iga jutt on täiesti eri stiilis. Väga lõbus frivoolne kelmiromaan oli tehtud Saabastega kassist, samas kui Sinihabe – mida on ju teisedki samas võtmes ümber jutustanud – oli painava õhustikuga. Veelgi enam oli seda Kaunitar ja koletis, mis pööras originaalist päris kaugele. Juba kaanepilt on intrigeeriv. Seda võib kohe kauemaks vaatama jääda.

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" 
Sarnaselt tema eelmisele eestindusele koosneb "Päeva maja, öö maja" omavahel lõdvalt seotud juttudest eri inimeste kohta. Peamiselt keskendub autor ühe Saksa piiri ääres asuva Poola küla elanikele. Õhkkond on tume ja salapärane. Inimesed on põnevad, igaüks on omamoodi ja saab teada, kuidas on olla seen.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" 
Nelja tee ristil asub maja, kus elasid Maria ja Lahja ja Kaarina. Mõnedel neist olid ka mehed. Minu jaoks oli kõige olulisem tegelane aga Onni, kelle elu traagika oli nii õrnalt lahti kirjutatud, et torkis otse südamesse. Aga naised on siin majas tugevad. Kõik algab Mariast, kes üksikemana eelmise sajandi alguse Soomes hakkama peab saama. Aga ta on ämmaemand ja need on vintsket sorti tegelased. Raamatu tegevus jälgib pere naiste elu – Maria, tema tütre Lahja ja lõpuks Lahja pojanaise Kaarina elu, kes kõik samas majas oma elu elavad. Need on omavahel seotud ja samas ka nii eraldi.

Tiit Kändler "Köögifüüsika"
Ma ootasin pealkirja järgi hoopis midagi muud. Seda, kuidas ained toiduvalmistamisel muunduvad. Aga see on äkki hoopis köögikeemia? Kändler kirjutab igasugu asjadest, natuke siit ja natuke sealt. Ajaloost ja metallide kasutamisest pottide ja pannide valmistamisel, hügieenist, mahetoidust, kalast ja toiduvalmistamise tulevikust. Mahekasvatuse pooldajatel ja GMO vastastel ei ole seda raamatut küll mõtet lugeda, kui nad just vihastada ei taha. Sest seitse miljardit inimest on ju vaja ära toita ja geenmuundatud toit on ainus reaalne võimalus. Pealegi on inimesed taimi ja loomi geenmuundanud juba iidsetest aegadest peale. Mis see sordiaretus siis veel on? Või vaadake kokkerspanjelit ja mõelge, et kunagi oli tegemist hundiga.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Mitte et ma oleksin utoopiate/düstoopiate fänn. Selline tugev hoiatussõnum, et vaadake, kuhu teie teod meid viivad, on ... noh jah. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neid hurjutatakse nende tegude või tegematajätmiste eest. Ja veel enam, kui neid ähvardatakse tule ja tõrvaga, kui nad ei käitu just nii, nagu hurjutaja õigeks peab. Ma tean küll, et sellist kirjandust ei saa taandada pelgalt autori isikliku arvamuse pealesurumiseks, aga hoiatus on see nii või teisiti. Ideaalne maailm, kus igal inimesel on oma roll täita ja selle eest hoolitsetakse juba enne sündi, et ta oleks rahul oma kohaga ühiskonnas. Kuni ilmub üks mees, kes ootamatult ei käitu vastavalt hoolsasti programmeeritud normidele. Kes hakkab tahtma midagi muud, kahtlema ja kõhklema. Sellised on teatavasti suur oht ühiskondadele, mis põhinevad alamate teadmatusel ja totalitarismil.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad"

Kui Jonassoni esimene teos "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli täiesti uus ja värskendav nähtus, siis kolmas samas stiilis teos enam samasugust vaimustust ei ärata. Muidugi on siin ka tuntav autori sotsiaalkriitiline noot, aga kui Saja-aastane oli laia ajaloolise ja üleilmse haardega, siis Mõrtsuk Anders Rootsist kaugemale ei jõua. Jonasson tegeleb ikka samade teemadega – usk ja religioon, üksikisiku roll ajaloos ja kuivõrd üks inimene midagi muuta saab, inimeste ahnus ja saamahimu. Aga alati on tal olemas valguskiir pimeda tunneli lõpus.

Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"

Tore lugu väga püüdlikust ja ühiskonnatruust mehest, kes liigub läbi elu nagu nuga läbi või. Väikese poisina saab minajutustaja teada, et tema isa oli kadunud maiustustemeister Stude, kes on pärandanud talle oma martsipani valmistamise vahendid. Sealt edasi püüdleb mees martsipanikunstis täiuslikkuse poole. Pärastsõjaaegne Eesti polnud selle jaoks just parim koht, kuid järjekindlus viib sihile. Kuigi seda raamatut ette võttes ei osanud ma midagi oodata, siis osutus lugemine väga nauditavaks. Vetemaa on iroonia ja satiiri meister ja "Minu väga magus elu" pole siin mingi erand. 

Pudinaid 6

Väikesed kokkuvõtted mullu loetud raamatutest. Eelmine aasta ei olnud lugemise mõttes kuigi produktiivne ja blogi kirjutamise mõttes veelgi vähem. Püüan nüüd vähemalt tagantjärele midagi kirja saada. Kuna aasta tagasi loetust on mõnel juhul alles jäänud vaid ähmased tundekillud, mälestus rõõmust või arusaamatusest, sõrmeotstesse jäänud tunne raamatu lehtede pööramise aistingust (jah, paberraamatul on siin väga selge eelis - me ei ole vaid silmadega, vaid kogu kehaga), ka mälupilt endast koos selle raamatuga diivani pealt tõustes, või "näe, seda ma ei teadnudki veel"-tundest või "äkki järgmine lugu ütleb ometi midagi"-tundest, siis palun antagu mulle need üldistused ja laialivalguvad mõttekillud andeks.

Piret Mäeniit "Loomaaia jäljerajad"
Kui teid huvitavad loomad ja Tallinna loomaaed, siis siit raamatust saab mõlema kohta palju teada. Eelkõige on see Tallinna loomaaia loomise ja olemise lugu, koos kõigi selle elanike, asukate ja läbiastujatega. Portreteeritakse olulisemaid juhte, nende seas kõige pikemalt Karoly Sterni ja Mati Kaalu. Mööda ei pääse muidugi ka kõige tähtsamast - loomadest. Informatiivne ja huvitav. Seda ei saa päris võrrelda nt Turovski kirjutatud loomaaiaraamatutega, sest siin on rohkem fakte ja ajalugu ja statistikat. Aga kui tegemist on loomadega, siis jagub nii naljakaid kui muhedaid kui kurbi juhtumusi küllaga.

Bruno Schultz "Kaneelipoed"
Selline novellikogu, mis nõuab arenenud maitset. Vist. Vajab sisseelamist. Loed ja ühel hetkel hakkab nagu looma, et siis järgmisel leheküljel taas arusaamatusse vajuda. Tutvustus ütleb, et „Kaneelipoed“ on justkui romaan novellides, tegevuspaigaks mütologiseeritud ja paisutatud reaalsus, kujuteldav fantastiline linn, mis meenutab mitmeti autori kodulinna Drohobyczi. Peategelane liigub ringi linnas, mis muudab kuju, kus tegelased ilmuvad ja kaovad ja muunduvad. Aga mitte nii, nagu mõnes ulmeromaanis, vaid nagu unenäos - ümbritseva muutumine ei pane kedagi imestama, see lihtsalt on nii ja sellega tuleb kohaneda.

Dino Buzzati "Koer, kes oli näinud Jumalat"
Erinevalt Bruno Schultzist on siinsed novellid vähem ekspressiivsed, tegelikult üldse mitte, kuid ka siin on olemas oma koht üleloomulikul. Eelkõige niminovellis, mis suurepäraselt annab edasi inimsoo väiklust ja kartusi ja ebausklikkust. Tore lugemine oli.

Kristiina Ehin
Kõik algas sellest, et "Naised köögis" avaldasid suurepärase plaadi ja andsid vaimustavaid kontserte. Siin on kokku saanud üksteist täiendavad muusikud ja tulemuseks on midagi liigutavat ja kaunist. Ja kelmikat. Paljud laulud on tehtud Kristiina Ehini tekstidele ja ma tahtsin neid veel. Lugesin nelja luulekogu - "Kaitseala", "Simunapäev", "Emapuhkus" ja "Viimane monogaamlane". Viimane koosneb kahest osast - ühes raamatus on Luuletused ja teises Jutud. Kuigi võiks arvata, et jutte on lihtsam lugeda, siis seekord nii ei läinud. Tegemist on sürrealistlike lühikeste jutukestega ja mul on taolistega alati raskusi olnud (viimati näiteks Jelena Skulskaja puhul). Luuletusi oli lihtsam lugeda. "Kaitseala" oli nagu päevik - luuletused vaheldumisi päevikukatketega, mille autor kirjutas üksi Mohni saarel elades. Ja jällegi läks mul luuletustega nii, nagu alati - lugedes libistad silmad üle ridade ja ajju jõuavad vaid fragmendid. Sama luuletust kuulates on elamus hoopis teistsugune - siis on rõhud ja pausid kõik õigel kohal. 

Tove Jansson "Muumitroll"

No mis ma ikka "Muumitrolli" kohta kirjutan. Võtsin selle ette, kuna raamat oli ilmunud minu sünniaastal ja ma vahepeal mõtlesin, et proovin ka ühest Reading Challengist osa võtta, kus oli vaja lugeda teost, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Aga tegelikult ei ole Muumitrolli lugemiseks ühtegi ettekäänet vaja, see on raamat, mida võib igal ajal ja igas asendis lugeda. Kui lapsena mulle "Muumipapa ja meri" eriti ei meeldinud ja ma selle tihtipeale vahele jätsin (lemmik oli "Muumipapa memuaarid"), siis täiskasvanuna on sellel üsnagi teistsugune maik juures. 

Kui te ei ole mõnda aega Muumitrolle lugenud, siis võtke ette. Alustuseks võib ka kuulata: Katkend VAT-teatri esituses. 

Veel katkeid: Raamat ja Kuu

Siin on BrainPickingsi artiklid Tove Janssonist ja Muumitrollidest (inglise keeles), väga kosutav lugemine. 

Jaan Tootsen (koostaja) "Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud"

Neid loenguid saab internetist ka kuulata, aga raamatuna on nad peale kuulamise ka ilusad vaadata. Tekstile lisaks on siin ka fotod ja joonistused. Ja ikkagi on nii, et kuulamine ja lugemine on kaks ise aistingut. Kuigi olen siit mõnda loengut juba mitu korda kuulanud, leidsin ülelugemisel ikka veel midagi uut ja teistsugust, mille üle järele mõelda. Siin on Fred Jüssi, Valdur Mikita, Kristiina Ehin, Sven Grünberg, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Kalev Rajangu ja Peeter Laurits. Kõik eriilmelised ja niimoodi kokku panduna täiendavad üksteist.

Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
Kreeklane Kallifatides emigreerus Rootsi 70ndatel. Ta õppis ära rootsi keele, võttis roosi naise ja kasvatas oma lapsed rootslasteks. Ta hakkas rootsi kirjanikuks. Ja ometi tunneb ta, et on võõras, et teda ei võeta omaks.
Esimene pool raamatust ma ei saanud üldse aru, millest ta kirjutab. Loed sõnu ja lauseid, aga mõttest aru ei saa. Kallifatidese hingevaevad ei suhtestu minu eluga mitte kuidagi. Kuigi ma võiksin ju ka paralleele leida - olen samuti elanud võõramaalasena Rootsis ja tean küll, kuidas rootslased meiesugustesse suhtuvad. Ometi ei leidnud ma endal ja Kallifatidesel mitte kui mitte midagi ühist. Raamatu teise poolega läks nagu paremini - kas siis hakkasin autori mõtetega harjuma või kirjutas ta seal midagi teisiti. 

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool. Baikali järvest Alaskani"
Ei osanudki sellest raamatust nii palju oodata. Autoriks on sakslasest ajakirjanik, kes tahab teha filmi Siberi põlisrahvastest ja saada kinnitust hüpoteesile, et Ameerika põliselanikud liikusid kunagi Siberist üle Beringi maakitsuse Ameerikasse. Reis toimus 2001 ja raamat on kirjutatud kohe pärast seda. Praeguseks on kõnealune hüpotees juba üsna kindlalt juurdunud. Selleks reisib rahvusvaheline filmitrupp läbi Siberi, kus puutub kokku Venemaa vaese tegelikkusega, aga ka hingematva suuruse ja iluga, parmudest ja kihulastest rääkimata. Siberist sõidetakse Alaskale, kus kohtutakse nii inuitide kui ka indiaanlastega. Seal on huvitav kogukond õigeusklikke indiaanlasi, kelle surnuaial õigeusu ristid on täieõiguslikult kõrvuti indiaani hingemajakestega.
Bednarz kirjutab ka külastatud paikade ajaloost ja vaatleb kogu põlisrahvaste teemat natuke laiemalt, mis on väga huvitav. 

Stephan Bartels, Till Raether "Mida mehed tunnevad?"
Kui saate, ärge lugege. Autorid ütlevad sissejuhatuses, et nad kasutavad oma näidete paremini illustreerimiseks stereotüüpe ja klišeesid neid groteskseks edasi arendades. Tegelikkuses aga lasevad nad nendelsamadel klišeedel liugu. Näited, mis nad toovad, on stereotüüpsed - naine on ikka koristamis- ja hügieenihull, naine tahab kogu aeg rääkida (muidugi tunnetest) ja üleüldse tahab naine elada täiuslikku elu.
Mees aga vaatab jalgpalli (jalgpallile on pühendatud eraldi peatükk), armastab rämpstoitu, ei söö puuvilju ja otse loomulikult ei räägi ... tunnetest.
Ainuke, mis autoreid veidike rehabiliteerib, on viimane peatükk, kus nad toovad mõned nõuanded meestega suhtlemiseks - need on üsnagi mõistlikud. Aga tegelikult on raamatut üsnagi naljakas lugeda, kui sellest liiga palju ei oota. 

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
On irooniline, et samas sarjas ilmusid nii Luule Viilma esoteerilised õpetused, numeroloogia käsiraamat ja muu taoline kui ka rangelt teaduspõhist lähenemist pooldav Klein. Muide, ma lugesin sarjas ilmunud Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" ka läbi. Ja ma tõesti proovisin mõnda tema soovitust, aga tundub, et selle jaoks on midagi enamat tarvis.

Lühike vastus pealkirjale: muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Meie aju on juba niimoodi loodud ja evolutsioon sellele kaasa aidanud. Muuhulgas saab siit teada, et laste kasvatamisel on vanemate käitumisel lapse arengule üsna väike mõju. Mis võib lapsevanematele olla nii vabastav kui ka ärritav teadmine. Hästi kirjutatud ja huvitav teos, nagu öeldud, ka rangelt teaduspõhine. Ehk kõik Kleini toodud väited on kenasti teadusuuringutega ära põhjendatud. 

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Carl Mothanderi kirja pandud "Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.

Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.

Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:

Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)

Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone. 

Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:

Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Teised kirjutavad:

Kultuur.err (katkend)

Sehkendaja

Vein ja Raamat

Kultuuritarbija 60+

Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Ekspress, P. Hõbemägi
Tõlkes leitud
Tiramisust ja Fata Morganast
Lugemiselamused

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

Peeter Sauter "Pori"

Mõtlesin, et kui autor on kirjutanud sellise jutu, siis peab tal selle taga mingi mõte või idee olema. Sõnum, mida lugejale edasi anda. Milleks muidu sellist juttu kirjutada? Mõtlesin pisut, aga ei osanud välja mõelda, mida Peeter Sauter oma "Poriga" ikkagi öelda tahtis. Vist siis ikka ei tahtnudki, kirjutas lihtsalt niisama oma lõbuks.

Algul on küll kirjas, et teos on kirjutatud Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel. Pean tunnistama oma piiratud silmaringi, pole kumbagi teost lugenud, siis ei oska arvata, kas sealt mingi idee võiks välja kooruda.

Igatahes, kirjutab Sauter heidikute elust kusagil Ida-Virumaa tööstuslinnas, kes muudkui joovad ja kepivad, vahelduseks kaklevad ja tapavad ka. Õnneks oli jutt lühike, lõppes enne ära, kui päris üle viskas. Tegemist on filmijutuga ja see paistab välja. Iga osa oma omaette stseen. Peamiselt kirjeldab Sauter tegevust ja üldse mitte kellegi mõtteid. Lisaks muidugi palju dialoogi.

Teose vorm mulle täitsa istus, tuletas kuskilt otsast meelde Steinbecki näidend-jutustust või jutustus-näidendit. Internet räägib, et Sauter kirjutas "Pori" Rainer Sarnetile filmistsenaariumiks, aga film jäi tegemata, kuna rahastaja pidas seda liiga süngeks.

See oli minu esmatutvus Sauteriga, olen teda küll rääkimas ja etlemas kuulnud-näinud, aga lugenud mitte. Samas teadsin ka, mida temalt oodata. Selles mõttes ei olnud "Pori" mingi üllatus. Just nii naturalistlik ja rõve, nagu teised Sauteri loomingust kirjutavad.

Teised kirjutavad:
Vahur Afanasjev, EPL
Mati Hint, Elukiri 

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"

Sellise asja kohta öeldakse vist allegooria. See juhtus vanal-vanal hallil ajal ühel kaugel-kaugel lõunamaal. Küülikud, maod, ahvid ja pärismaalased elasid mõistlikus sümbioosis, kus maod hüpnotiseerisid küülikuid, kes sellepeale end lasid "läbi töötada", küülikud käisid pärismaalaste aedadest aedvilja varastamas ja ahvid vaatasid kõike puu otsast pealt. Reeglid olid paigas, kõik asjaosalised pidasid neist kinni ja kõik toimis, kuni küülik nimega Mõtlev Pea jõudis järeldusele, et hüpnoos ei ole midagi muud kui küülikute hirm. Milline avastus üldsegi ei sobinud küülikute kuningale, sest hästitoimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale).

Raamatus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Vahepeal kippus värin seljale, et kas siis tõepoolest niimoodi meiega manipuleeritaksegi? Nüüd palun mitte järeldada, et tegemist on tõsise poliitilise kirjandusega. Tegemist on huumoriga. Satiiriga. Ja nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus. Loodetavasti siis sain asjale pihta.
Tõlkinud Virve Krimm

Teised kirjutavad:
Loterii

Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.

Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)

Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik

Pudinaid 2

Lühiülevaade osa 2.

74. Rein Veidemann "101 Eesti kirjandusteost"
Veidemanni kogumik Eesti tähtsaimatest kirjandusteostest, kus leidus nii üllatavat kui ka ootuspärast. Pean tunnistama, et suurt osa eelmisel sajandil kirjutatud teostest ma ei tunne üldse, paljudest pole isegi mitte kuulnud. Ühtegi tundmatut autorit küll õnneks ette ei tulnud. Aga artikkel Juhan Liivist pani mind otsima tema luulekogu, sest no kohe üldse ei mäletanud, aga Veidemann kirjutab nii sisendusjõuliselt. Muide, kuulake kindlasti ka Ööülikooli loengut Juhan Liiv ja tühi väli. Väga huvitav ja avab Liivist hoopis teistsuguseid tahke, kui harjunud oleme (et Liiv oli vaene ja hull). Taastutvus Liiviga oli väga põnev.

75. Juhani Aho "Üksi"

Mida ma küll teeksin ilma Loomingu Raamatukoguta? Viimasel ajal on tööreisid nii igapäevaseks muutunud, et polegi enam meeles õhtul raamatut kotti pista. Õnneks on lennujaamas R-kiosk ja õnneks leidus seal Juhani Aho "Üksi". Päris kindasti ei oleks ma seda raamatut muidu ostnud ega lugenud. Ma teen heameelega rohkem tutvust Soome kirjanikega, kuigi enamasti neid eriti tihti ette ei juhtu. "Üksi" põhineb autobiograafilisel ainestikul, Aho oli armunud Aino Järnefelti, kellest hiljem sai Sibeliuse abikaasa. Sisuliselt on terve raamat täis vanema mehe õhkamisi noore tüdruku järele. Õnneks on raamat mitte eriti paks ja lõpus on teose tõlkija Ants Paikre kirjutatud pikk ülevaade Aho elust, mida on ehk kasulik enne teosega alustamist läbi lugeda. Mina igatahes nii tegin.

76. Anna Gavalda "Näpatud tunnid"
Kena kerge pealelõunane lugemine. Esmatutvus Anna Gavaldaga on paljutõotav. Suures trükikirjas, laiade reavahedega tekst läheb ruttu-ruttu ja jätab meeldivalt helge tunde järele. Kolm venda-õde põgenevad sugulase pulmapeolt, et külastada oma neljandat venda. Nad kõik on täiskasvanud, igaühel oma abikaasad, lapsed või muu igapäevaelu taak kaasas. Aga nüüd nad põgenevad, näppavad oma tõsisest täiskasvanuelust poolteist päeva, et lihtsalt olla koos ja nautida elu. Ilus.
Tõlkinud Pille Kruus

79. Andres Ehin "Igavik vannitoas"
Autori enda poolt koostatud valikkogu. Paremad palad kõigist seni ilmunud luulekogudest 1968 - 2008. Lisaks on luuletuste vahel "pastapliiatsiga sirgeldatud ajuvabad pildikesed".

OLUPOLIITILINE
olid korra olukorrad
kilakorrad kolakorrad
ulukorrad elukorrad
alakorrad ilukorrad
ilakorrad pilakorrad
salakorrad halakorrad
ulakorrad pulakorrad

kõik need lugematud korrad
olid kokku olukorrad
1976
(lk 79)

*
PIMEDUSEAUK
nii hirmus
on see väike pimeduseauk
see hiirehamba suurune põhjatus
judiseb läbi mu selja
2007
(lk 158)

80. Charles M. Schulz "Hold the fort, Snoopy!"
Snoopy ja Peanutside sõpradele sobilik. Mina isiklikult ei ole kunagi eriline Snoopy fänn olnud, pole minu huumoritassike.

81. Horace Walpole "Otranto loss"
Õuduskirjanduse klassika ja kõigi gooti romaanide esiisa, ilmus 1764. aastal. Üleliia õudne just ei ole, aga salapärased maa-alused käigud, kummitused ja seletamatud juhtumused on täiesti olemas. Õnnetud armunud, ennastsalgavad ja jumalakartlikud abielunaised ka. Rääkimata pahelisest vürstist ning kaunist ja vaprast noormehest. Ei puudu ka suguvõsa needus.
Tõlkinud Indra Feldman.

83. Tomas Tranströmer "Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind"
Väga sobilikult oli mul Tranströmeri teos kodus olemas juba enne seda, kui ta Nobeli preemia sai. Räägivad, et ta on üks edukamaid Rootsi luuletajaid kogu maailmas. Et kui tõlkeluule enamasti ei lähe peale üheski riigis, siis Tranströmeril on austajaid igal pool. Ausalt, mina ei saa aru, miks. Vähemasti selle LRi kogu järgi, kuhu on kogutud peamiselt haikud. Need ei öelnud mulle mitte midagi. Teine osa raamatust "Mälestused seiravad mind" on Tranströmeri mälupildikesed lapsepõlvest, mis olid kõvasti huvitavamad. Siin on küll tunda, et need on kirja pannud poeet. Väga väheste sõnadega on mõte ja tunne edasi antud.
Tõlkinud Tõnis Arnover ja Lennart-Hans Jürgenson

85. M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst"
Lisaks Hamish Macbethi Šotimaal toimuvate krimilugude sarjale on M. C. Beaton loonud ka teise "detektiivi" - endise suhtekorraldaja, keskealise Agatha Raisini, kes kolis suurest linnast Cotswoldsi alevikku Inglismaal ja kes üritab meeleheitlikult oma naabrimeest võrgutada. Võrgutamise vahepeal lahendab ta muuseas ka mõrva, sellesama naabrimehe kaasabil. Ega sellest raamatust midagi mäletada ei olegi, täpipealt nagu teisedki Beatoni teosed, võimaldab kanduda paariks tunniks muinasjutumaale, aga mingit püsivamat mõju või tähtsust tal küll ei ole.
Tõlkinud Ragne Kepler

86. Tony Hillerman "Must tuul" ja "Esimene kotkas"
Nende krimkade tegevus toimub Ameerika Ühendriikides navaho ja hopi reservaatides. Peategelane politseinik Jim Chee on navaho indiaanlane, kes teeb oma igapäevast rasket tööd reservaadis korda hoides ja kes muuhulgas avastab ja lahendab ka suuremaid kuritegusid. Lisaks krimiloole on siin palju juttu indiaanlaste uskumustest ja nende praegusest elust. Sellised lisandväärtusega krimilood.
Tõlkinud Matti Piirimaa (Esimene kotkas) ja Malle Klaassen (Must tuul).

93. Margus Tamm "Unesnõiduja"
Oleksin oodanud rohkem puänte, aga need ei ole novellid, lihtsalt jutustused. Mõni on päris teravmeelne. Ja mõni naljakas. Positiivne, et üsnagi varieeruvad. Ei pea lugema tervet raamatutäit lühijutte, mis kõik ühesugused. Siin on igasuguseid teemasid. Lugege ka.

Pudinaid 1

Vastu tulles lugejate soovidele teen oma loetust ülevaate. Kahes osas. Kuna on selge, et pikemate juttude tarvis mul jaksu ei jätku, siis annan siin postis ja järgmises lühiülevaate raamatutest, mida hiljuti lugenud olen.

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"

Kui paljusid võiks huvitada lugeda raamatut kahe teadlase - matemaatiku ja loodusuurija kohta? Ometi on Daniel Kehlmanni teost "Maailma mõõtmine" müüdud autori kodumaal Saksamaal üle 1,5 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Tegemist on kahe suure Saksa teadlase matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusuurija Alexander von Humboldti fiktiivse elulooga. Hea. Huvitav. Hästi kirjutatud. Nagu päris.
Tõlkinud Kristel Kaljund

14. Rainer Maria Rilke "Armastusest"
Rilke ei olegi ainult luuletaja. Siin raamatus on tema novellid ja visandid, mis jutustavad armastusest. Rilke kirjutas need üsna noorelt. Meenusid Zola ja Baudelaire. Aga seda ilmsesti üksnes Prantsusmaa ja ajastu tõttu. Erilist elamust ei jätnud ja midagi meelde ka ei jäänud.
Tõlkinud Tiiu Relve

32. Marguerite Duras "Armuke"
Poeetiline lugu noore tüdruku ja Hiina noormehe armastusest, ühiskonna mitmepalgelisusest, perekonna taagast ja hullumeelsusest. Tegevus toimub 20-ndate Vietnamis ja põhineb autori elul.
Tõlkinud Malle Talvet

33. Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood"
Kui on soovi Läti kohta rohkem teada saada, siis lugege. Lobe jutt, natuke isegi liiga lobe, aga peamise saab selgeks.

35. Randy Pausch "Viimane loeng"
Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada loeng sarjas "Viimane loeng". Aga tema jaoks oligi see viimane loeng, sest tal oli diagnoositud surmav vähktõbi. Raamat ongi kirjeldus sellest, kuidas ta loenguks ette valmistus, samal ajal haigusega võideldes. Tema viimane loeng ei rääkinud siiski surmast, vaid hoopis elust, kuidas oma unistusi täide viia, kuidas väärtustada seda, mis sul on, kuidas elada oma elu. Väga ameerikalik teos. Hurraa, elagu elu, kõik on võimalik ja nii edasi. Ainult positiivsus ja ei mingit halamist. Ehk võiks seda nimetada ka intelligentsete inimeste eneseabiõpikuks. Kuna ta sellisena mõeldud ei olnud. Vist.
Tõlkinud Martin Väli

36. Georges Perec "Ruumiliigid"

Otsustasin anda Perecile veel ühe võimaluse. Tema "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" jäi mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Õigesti tegin. Ehk on asi selles, et erinevalt "Mõelda/liigitadast" on "Ruumiliigid" terviklik teos, mis räägib... ruumiliikidest. Perec liigub siin väiksemalt suuremale. Esiteks on tal paberileht, mis jääbki kõigi teiste ruumide mõõduks. Kõige isiklikum ruumiliik on voodi, edasi tuleb tuba, kuni lõpuks jõuab Perec ilmaruumini. Võib tähele panna, et mida suurema ruumini autor liigub, seda vähem tal selle kohta öelda on.

Tõlkinud Anti Saar

37. Stephen Baker "Kuidas elada koos närvilise koeraga"

Üldiselt on soovitatav seada oma elu ja tegemised nii, et koeral oleks võimalikult vähe võimalusi närviliseks muutuda. Näiteks koera jalutama õpetamine. On kõige parem, kui teie lemmik õpib jääma teie vasaku põlve lähedale ega vaheta oma lõbuks poolt. Ärge kunagi lubage koeral kõndida teist paremal, Teie enda ülesanne on alati just temast paremal kõndida. Te võite õppimisprotsessi kiirendada, hoidudes tema ligi. Kui tunnete, et koer tahab ringi vaadata, vaadake ringi koos temaga. Kui ta tahab minna üle tänava, minge üle tänava. Kandke hoolt, et jääksite iga tuletõrjehüdrandi, puu või teise koera juures täiesti seisma. (lk 25)
Sellist sorti huumor ei ole ikka päris minu jaoks. Enamasti muigama ei pannud. Kindlasti maitse asi.
Tõlkinud Triin Tael

41. Daniel Kehlmann "Kuulsus" 

Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, küsimus meie elu reaalsusest või väljamõeldusest. Novell kuulsa krimikirjaniku kaotsiminekust Kasahstanis mõjus õõvastavalt, sest see mõjus vägagi realistlikult, võib vabalt uskuda, et midagi sellist võiks kellegagi ühel heal päeval juhtuda. Algul üsna realistlikuna tunduvad novellidesse imbuvad vähehaaval üleloomulikud elemendid ja kõige lõpus võetakse asi kokku. Hää.
Tõlkinud Kristel Kaljund

47. Mati Unt "Öös on asju"
Masendav, ei mingit lootuskiirt selles maailmas. Lennart Meri ja tema "vanamutid" oli lõbus, elekter on saatanast ja kaktused vajavad sooja.

65. Andrus Kivirähk "Vombat"
Kivirähu näidendite kogumik. Nüüd pole enam teatrisse vaja minnagi.

70. Hugleikur Dagsson "Kas nende asjade üle tohib naerda?"
Ilmselt siis tohib. Laste, vanurite, invaliidide, seksi, surma, pedofiilia, intsesti, kehamahlade, abielurikkumise ja muu kohta. Karikatuuride vormis. Mõni pilt oli naljakas küll, tegelikult ikka mitu pilti.
Paar näidist leiab siit.
Tõlkinud Henrik Roonemaa

Arto Paasilinna "Ulguv mölder"

Arto Paasilinna "Ulguv mölder" on ajatu lugu sellest, kuidas ühiskond endast erinevaid ei salli. Väga kurb lugu. Algus on küll päris humoorikas, aga kerib lehekülg-lehekülje kaupa traagilise lõpuni.

Soome maakohta saabub lõuna poolt mees, kes ostab ära juba pikalt tühjana seisnud veski. Mees rühmab veski kallal tööd teha ja varsti saab hakata ka ümberkaudsetele elanike vilja jahvatama. Elanikud kiidavad uue möldri esialgu heaks. Kõik oleks ju tore, aga mölder on vähe isevärki - talle meeldib loomi-linde ja teisi inimesi järele teha ning mõnikord öösiti ta ulub. No kas siis korralik inimeseloom selliseid narritempe teeb! Mölder on lisaks ka vähe tulise loomuga, nii satub ta vältimatult konflikti teiste elanikega. Aga konservatiivne külaühiskond ei saa leppida kellegagi, kes erineb. Iseseisev ja -mõtlev mölder jällegi ei saa ennast painutada teiste tahtmise järgi. Nii on ootamas vältimatult traagiline lõpp. Paasilinna kirjutab hooga ja huumoriga, mis ei muuda teost vähem nukraks, küll aga illustreerib inimlikku väiklust, kadedust ja rumalust.

Arst pani ajakirjanumbri kõrvale. "Teie diagnoos on mul selge. Te olete vaimuhaige mees, maniakaaldepressiivne isik, kelle vaimuhaiguse pildiga kaasneb veel närvinõrkus ja neurasteenia. See kõik tuleb sõjapsühhoosist."

Vahepeal puhastas arst jälle prille. "Ma mõistan teid. Teil on kindlasti olnud väga raske. Siin paberites on kirjutatud, et te ulgusite, eriti talvel ja öösiti. Siis olete seal veel loomi matkinud... neid asju on vaja veel selgitada, eriti ulgumiskalduvust."

Arst päris sanitaride käest, kas patsient on haiglas ulgunud."Ei seda põle küll kuulda old. Aga me tuleme kohe ütlema, kui ta pihta hakkab.""Las aga ulub. See on ometi koht, kus häält võib teha."

Huttuse poole pöördudes lausus arst: "Nagu te kuulsite, saate eriloa siin ulguda. Ma loodan siiski, et te ei tee seda öösel. See võib teistes paitsentides rahutust tekitada."

Huttunen vastas pahuralt: "Siin ma küll ei ulu." (lk 51)

Tõlkinud Sirje Ruutsoo

Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte" Nora Ikstena "Neitsi õpetus"

Ma ikka kangelaslikult loen raamatuid, millest midagi aru ei saa. Lootus, et kui ma neid piisavalt palju loen, siis äkki ükspäev hakkan saama, ei ole veel otsi andnud. Näiteks Jenny Erpenbecki "Vana laps ja teisi jutte". Saksa autori lühijutud, mis on tiined sümbolitest ja allhoovustest ja kus iga asi midagi tähendab. Selles mõttes oli Peeter Helme väga kena järelsõna tõeliseks abiks, teisalt ei olnud see siiski raamat, millesse tahaks uuesti süveneda.

Või siis lätlanna Nora Ikstena "Neitsi õpetus". Teose tutvustus "Läti XX sajandi ajaloo poeetiline kujutus läbi kolme põlvkonna naiste saatuse ja paljude metafooride" ei ütle raamatu sisu kohta tegelikult kõige vähematki. Poeetiline, jah, pikitud liivi keelega, mis on eestlasele üsnagi arusaadav, ja mis kogu teose erilise linnulaululiku hõngu annab. Räägib kolme naise elust, kes omavahel otseste sidemete kaudu suguluses on, ja veel mõnest nendega seotud naisest ja mehest. Läti nimed kippusid omavahel segamini minema, ja vahel ei teadnudki täpselt, millise põlvkonna naisest parasjagu jutt käib. Ka see teos on tulvil vihjeid ja metafoore. Päike vägistab neitsi ojakaldal metsa sees. Hiljem teeb sedasama üks mees kibuvisapõõsa juures. Mida neitsi sellest siis õpib? Ohh, ma parem rohkem ei kirjuta.

Tõlkinud Sigrid Reili (Vana laps) ja Kalev Kalkun (Neitsi õpetus).

Teised kirjutavad:
Esimene armastus
Nädala autor
Lugemik
Sirp
Kirjakoi

Javier Marias "Kirjapandud elud"

Kahekümne kuue autori elulood samade kaante vahel. Ja raamat on vaid 162 lk paks. Javier Marias on tutvunud omale muljetavaldanud kirjanike ja luuletajate elulugudega ja neist kokku kirjutanud lühendatud variandid kogumikus "Kirjapandud elud".

Autorite sünniaegu pole märgitud, mis algul häiris, aga hiljem tekitas hasardi, kas suudan kirjelduste järgi ajastu ära arvata. Küll on üksikasjaliselt kirjas iga autori surma kuupäev ja asjaolud. Veel tekkis huvi, kas jõuan ka sellise autorini, kelle raamatuid või vähemalt elulugu olen lugenud. No Kiplingi lastejutte olen lugenud ja Dineseni ja Doyle'i ja muidugi Wilde'i. Aga see ei häirinud, sest päris tundmatuid nimesid polnudki, kui välja arvata Madame du Deffand, kes polnud küll ise kirjanik, kuid kirjavahetuses kõigi oma aja olulisemate autoritega. Veel on alati ära märgitud, millised teised kirjanikud autorile meeldisid ja ei meeldinud (Don Quihote La Manchast ei meeldinud näiteks kellelegi, v.a. William Faulknerile) ja kes kellega läbi käis.

Marias ei ole peljanud pikantseid ja päris tülgastavaid seiku välja tuua, kuid üldiselt suhtub ta oma autoritesse mõnusa huumoriga. Samas kommenteerib ta, et järeltulevate põlvede eeliseks on nautida kirjanike loomingut ilma tüütu kohustuseta neid ennast taluda (lk 88). See märkus käis ennekõike Arthur Rimbaud' kohta, kes oli hirmuäratav pühaduseteotajast mühkam, kes pealegi ei vahetanud kunagi riideid ning haises seetõttu väljakannatamatult ja muidugi jõi vahetpidamata (lk 88).

Keegi kuskil soovitas seda raamatut koolilektüürina, et õpilasi kirjanikest rohkem huvituma panna. Ma ei kujuta ette, et mõni kooliõpilane vabatahtlikult kirjanike elulugusid loeks, aga kui kohustuslikult, siis ehk jah, pigem sellist kogumikku, kui kuiva ja igavat faktipuru. Teisalt, ise lugesin keskkooli ajal igasugu kummalisi asju, või vähemasti üritasin lugeda. Aga kohustuslik kirjandus oli ALATI igav. Hoopis teine tera oli siis, kui raamatu vabatahtlikult kätte võtsin. Kui Shakespeare'i õppisime, oli valida, kas lugeda Hamletit või Othellot. Mina siis mõõtsin ära, et Othello on lühem ja lugesin seda. Tegelikult oli päris huvitav teos, aga no... kohustuslik! Kuid kuna enamik klassikaaslasi oli Hamletit lugenud ja selle üle pikalt arutati, tekkis ka minul huvi. Nii et Hamletit lugesin vabatahtlikult ja see oli hoopis teine tera kui Othello! Ja sinna otsa lugesin veel paar Shakespeare näidendit. Tammsaarega läks umbes samamoodi, kus lõpuks kõik tema pikemad teosed vabatahtlikult läbi said loetud.

Mariase põhjal mõned küsimused, mida õpilastelt küsida võiks:

• Mida vihkas Nabokov? Nimeta vähemalt kaksteist objekti.
• Mis oli Isak Dineseni põhitoit?
• Miks James Joyce valget veini ei joonud?
• Milline oli Oscar Wilde'i käepigistus?
• Miks põlgas Henry James Flaubert'i? Mida sina sellest arvad?
• Mitu aastat pidasid Tolstoi ja Turgenev duelli?
• Milline oli Rimbaud ja Verlaine suhe? Jutusta oma sõnadega.
• Kes kuulsatest kirjanikest ütles: "Täna hommikul võtsin ära ühe koma, ja õhtupoolikul panen selle jälle tagasi."

Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:
loterii
tavainimene
lugemik
Never Judge a Book...
Mudlum

Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.

Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.

Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga

Stig Claesson "Sina maga, mina pesen nõud"

Stig Claessoni "Sina maga, mina pesen nõud" on mõnus ja muhe raamat. Ometi ei räägi Claesson siin mõnusatel ja muhedatel teemadel. Räägib hoopis üksiolemisest, vananemisest, haigusest ja surmast. Viis, kuidas kirjanik neid teemasid edasi annab, on muhe ja mõnus. Ja muhe ja mõnus on seda kõike lugeda. "Sina maga, mina pesen nõud" on üks Claessoni viimaseid romaane ja kirjutatud kolmkümmend kuus aastat pärast "Kes armastab Yngve Frejd", stiil aga pole muutunud. Samasugune voolav ja voogav tekst, ilma jutumärkideta otsekõne, palju pikki rindlauseid - just minu maitse.

Claessonile iseloomulikult (teen kaugeleulatuvaid järeldusi kahe raamatu lugemise põhjal) on siin triviaalsed argivestlused ja -tegevused. Muruniidukile ja muruniitmisele on pühendatud terve peatükk.

Mul on suurepärane muruniiduk, punakasoranž, bensiinimootori ja süütevõtmega. Lihtsa kangi abil saab paika panna soovitava niitmiskõrguse, aga kõige geniaalsem on selle muruniiduki puhul see, et ühe veelgi lihtsama kangi abil saab reguleerida niiduki kiirust. Kiire tempo pensionäride jaoks, kes on käinud matkamas, kuulunud karskusseltsi ja pole iial ka mitte salamahti suitsetanud, ja siis tempo, mis minule sobib. Aeglane inglise valss. See tempo on ette nähtud inimestele, kes on suitsetanud filtrita sigarette ja joonud ilma filtrita ja on oma põlved ära kurnanud, kuna on mõelnud rohkem naistele kui oma tervisele. Niisiis neile, kes statistliliselt võtes on surnud. See on tempo, mida mina pean hoidma. (lk 34)

Peategelane on äsja pensioniealiseks saanud mees, kes tunneb, et peaks nüüd kuidagi teisiti olema, käituma ja tundma - pensionär ju ometi. Kuigi paadunud linnamees, kolib ta elama oma lapsepõlvekoju maal, kus senini vaid suvesid veetnud ja teeb taastutvust naabrinaisega, kes hiljuti oma mehe mattis. Tekst on täis meenutusi, tervameelsusi, tsitaate ja mõtisklusi. Otseselt midagi nagu ei toimugi ja vahel on raske aru saada, kas tegevus toimub nüüd või ainult peategelase peas.

Samal päeval, kui inimesele antakse teada, et ta on pensionär, hakkab ta halvasti kuulma, arvatavasti sellepärast, et ta on juba küllalt kuulnud. (lk 99)

Tõlkinud Ülev Aaloe 

Teised kirjutavad:
Kirjandus on retk tõe leidmiseks
Peeter Helme, Sirp
Anu Saluäär, Postimees
Sehkendaja
Nõudmiseni

Stig Claesson "Kes armastab Yngve Frejd"

Rootsi kunstniku ja kirjaniku Stig Claessoni 1968. aastal ilmunud jutustus "Kes armastab Yngve Frejd" kujunes Rootsis kultusraamatuks. Tegevus toimub 50ndate kesk-Rootsis, kus põlistalude elanikud ja omanikud ajale jalgu jääma hakkavad. Keset metsa asuvas talus elav vana kingsepp otsustab pensionile minna, sest "tema on oma töö teinud", aga peapõhjus on ikkagi see, et tööd enam ei ole, inimesed viivad oma jalanõud parandada suurde linna ja ega neid ümberkaudu enam nii palju järgi jäänud polegi. Hetkemõtte ajel paneb ta oma teeäärsele postkastile sildi Muistis. Sest kahe naabertalu eakad elanikud tunnevad, et käivad oma vanas talukohas ringi kui muistised. Silt aga meelitab talu juurest läbi astuma juhuslikke turiste muistist vaatama ja vanamehed mõtlevad välja loo lähedusse maetud viikingist. Tegelikult näitavad nad sauniku Yngve Frej vana majaaset. Naljaka sekeldamise taustal aga räägib Claesson tõsise loo talude tühjaksjäämisest, traditsioonilise elukorralduse murenemisest ja uue pealetungist. Claessoni stiil pidi teose ilmumise ajal väga uuenduslikuna näima. Lakoonilised laused, markeerimata otsekõne (kas see oli nüüd õigesti öeldud? Jutumärke ei olnud, noh), kordused.

Ei, ei mingeid uudiseid.
Pole mingit meelelahutust, mingeid uudiseid nendele unustatutele, kes on oma töö teinud. 
Nad on oma töö teinud ja kõige selle hoole ja kõige selle vaeva tulemuseks on ainult vaikus. Mis loomulikult ei olnud nii  mõeldud. Ja ometi on kõik just täpselt nii läinud, nagu minema pidi, asi on ainult selles, et meie metsade möödanikurahva meelest tundub see arusaamatu. Arusaamatu sellepärast, et nemad ei jõudnud teistele järele, tõrkusid mõistmast ja tõrkusid elupaika vahetamast.
Niivõrd suur on armastus mõne tündrimaa kiviste karjamaade ja ühe hektari metsa vastu, et see on võimalik. Nii suureks kasvab armastus ühe lootusetu maalapi vastu keset metsa.
Seda on raske mõista, kui te kujutlete, et siin on alati kõik nii välja näinud nagu praegu.
See pole alati nii välja näinud.
Aga praegu näeb see niimoodi välja ja selle järgi me peame ennast seadma. (lk 11)

Jutustuse Yngve Frej oli vana soldat, kes oma nime sai samanimelise kuulsa sõjalaeva järgi, kuid mütoloogias oli Yngve Frej ka viljakusjumal ja kuningasoo alusepanija. Seega on jutustuse pealkiri sümboolne küsimus oma maa kohta.

Tõlkinud Anu Saluäär

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Lugemik

Milorad Pavić "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"

Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.

Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.

Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.

Tõlkinud Maiga Varik 

Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii

Roberto Arlt "Ester Primavera"

Argentina kirjaniku Roberto Arlti teedrajavad novellid, mis omal ajal olid nii erandlikud, et neid ei tahetud kirjanduseks pidada (Arlt elas 1900-1942). Arlt kirjeldab Buenos Airese heidikuid, on nendeks siis kurjategijad või läbikukkunud kirjanikud.

Novellides astub esile kena galerii kurjategijaid ja muud sorti ühiskonna jätiseid. Tiisikusehaige mees mõtleb Ester Primavera peale, kellega ta oli meelega käitunud nii, et hävitada naises viimanegi kui usk armastusse. Teine mees mõlgutab ööl enne pulmi mõtteid selle üle, mis juhtub kui ta abiellub. Ja mis juhtuks, kui ta põgeneks. Väga sugestiivne. Abielu on midagi, mis mehe hävitab, mis püüab mehe lõksu ja ta lõplikult ruineerib. Selle vältimiseks on head igasugused vahendid. Kui naine kutsub oma mehe sõbra teed jooma, teeb see ainuvõimaliku järelduse – naine tahab temaga magada. Kusjuures naine ei ole selle peale muidugi isegi mitte mõelnud. „Läbikukkunud kirjanik“ oli minu jaoks liig – lehekülgede kaupa eksalteeritud tundepuhanguid.

Oli hetki, kui soovisin, et kõigil maailma kirjanikel oleks üks pea. Kui tore oleks siis see pea haamriga puruks peksta, kuskile kõrbesse auk kaevata, matta see puder sügavale-sügavale ja siis täiest kõrist hüüda:
"Kirjandust ei ole enam! Ma tapsin ta igaveseks!"

Tõlkinud Ruth Sepp, Pirkko Põdra ja Triin Lõbus

Teised kirjutavad:
loterii
Rein Veidemann, Postimees

Tiit Aleksejev "Leegionärid"

Tiit Aleksejev kirjutas "Palverännu", mis on igale tema järgnevale raamatule hea reklaam. „Leegionärid“ on draamatekst, mis räägib Eesti Leegioni meestest, kes kunagi Sinimägedes surma said ja ühishauda aeti. Praeguseks on ka ristid nende haualt kadunud. Tegevus toimub korraga mitmel tasandil. Hukkunud mehed räägivad igaüks põhjustest, miks nad omal ajal Leegioni sattusid. Samal ajal räägivad ellujäänud oma lugu. Õhuke raamatuke, aga mõjuv. Tsiteerin autori järelsõna: Mida öelda lõpetuseks? Võib olla tisteerida Mika Waltari "Johannes Angelost": "ei ole süütuid ega süüdlasi. On ainult rahvas, kes jääb mõõga alla." Ja kui päris süüta pole keegi, on ehk mõistlik teatud lood ära rääkida ja nad seejärel ajaloolastele jätta. Suuremeelne olla. Nagu maaparandaja, kel ei olnud orja pilku silmis.

Teised kirjutavad:

Sehkendaja 
Kirjanduse ja keele ajaveeb
loterii
Andrei Hvostov, Looming

Amar Annus "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest"

Ulmeguru kirjutas Raamatumaailmas, et tema ei saa hästi aru Loomingu Raamatukogu valikuprintsiipidest. Mina ka ei saa. Amar Annuse "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest" ei ole kindlasti ilukirjandus, aga mis ta siis on? Autor ise nimetab seda esseeks, mulle tundus pigem pikaleveninud (populaar)teaduslik artikkel. Tekstist arusaamine nõuab eelteadmisi, kuigi mitte nii palju, et lugemisest midagi külge ei jääks. Kellele selline teos huvi võiks pakkuda? Üliõpilastele ehk? Tegelikult oli siiski ka mulle huvitav, saada pisut aimu, kust pärinevad meie (piibli) müüdid ja kuidas nad aegade jooksul arenenud on.

Ei hakka oma harimatust siin demonstreerima ja teose kohta midagi arvama. Tsiteerin parem paari huvitavamat lõiku.

Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, sest pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis ilmneb muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne maailmavaade, mis teadis, et maailm on "paika pandud" juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Mesopotaamia vanades kultuurkeeltes on inimene asetatud näoga mineviku poole, kuna sõna "minevik", sumeri keeles igi ja akkadi keeles panitu, tähendab "eesolevat". Tuleviku poole on inimene aga seljaga, sest sõna "tulevik", sumeri eger ja akkadi warkitu, tähendab "tagumist". Ühiskonna ja riigi ideaalset, utoopilist korraldust otsiti minevikust, mitte tulevikust. (lk 12)


Taevaste ennete kompendiumid on palju vanemad kui "horoskoobid", mida tuntakse alates Pärsia impeeriumi ajast alates 539 e.m.a. Horoskoobid on Paabeli astroloogias seega üsna hiline nähtus ja uus teadusliku kirjutise žanr, milles rikastele tellijatele koostati personaalne eluennustus, lähtudes tähevaatlustest inimese sünnimomendil. Horoskoobi žanr mõeldi Paabeli preestrite poolt välja selleks, et et elatada templipersonali, kes Pärsia ajast alates enam ei kuulunud kuningapalee ülalpidamisele. Horoskoop pandi kokku õige mitmete Paabeli ennete liikidest - taevaendest, sünniendest ja ajaendest. (lk 34)

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori"

Aphra Behn "Oroonoko ehk kuninglik ori" on jutustus orjakaubanduse hiilgeaegadest 17. sajandil Inglismaa Lõuna-Ameerika koloonias. Autor nimetab seda "tõestisündinud looks", mis võib ju ka niimoodi olla, aga ega sellel mingit tähtsust tegelikult ei ole. Lühidalt võib jutustust kirjeldada kui hea ja kurja võitlust, kus aga peale jääb kuri. Ehk siis nii tavaline vastandus - julm ja alatu valge mees versus õilis ja uhke pärismaalane. Oroonoko on kuninglik prints ühes Aafrika riigis, kust ta aga pettusega orjaks tehakse ja Surinamesse suhkrurooistandusse tööle viiakse. Tegevustik iseenesest oli banaalne - suured tunded ja armastajate lahutamine ja usaldava metslase altvedamine.

Jutustuse keel on suurejooneline ja paljusõnaline. Kõik on nii õilsad ja kaunid ja ülevad. Aga tuleb meelde tuletada, et jutustus kirjutati 1688. aastal ja naise poolt, mis tollal sugugi nii tavaline ei olnud. Laused on hiiglapikad moodustised ja lugeda on hoolimata kurvast sisust lõbus. Selline naiivne-lapselik imestamine maailma imelisuse ja kummalisuse üle. Indiaanlased on alasti, aga valged on riides ja oi kui riides veel - autoril on peas mustade sulgedega taftkübar ja üldse olid nad "kullas ja karras, nagu see soojadele maadele kohane" ning jätsid endast alasti indiaanlastele "erakordselt peene mulje". Tegeldakse lõbustustega, näiteks käiakse tiigrijahil (Ameerikas!) ja põgenetakse rohkem kui korra raevunud ematiigri eest. Ning ei lakata imestamast looduse suursugususe üle - Amazonas on peaaegu niisama lai kui Thames!

Lugege, mida tõlkija Kätlin Kaldmaa raamatu eestindamise valude ja vaevade kohta kirjutab. Näiteks seesama elektriangerjas - loen ja mõtlen, et mis pagana asi on "tuim angerjas". See on angerjas, kes "elusast peast on külm, aga samal hetkel kui söödast kinni võtab, sellise tuimusega lööb, mis neist mõneks ajaks igasuguse tunde ära võtab". Külm - tuim - elekter; ütleme nii, et seos on ootamatu. Teose vanaaegne ja arhailine kirjutamisstiil tuleb tõlkes küll hästi välja.

Ma peaksin teile ütlema, et kristlased ei võta kunagi ühegi orja nime üle, vaid annavad neile mõne oma nime, sest nende algupärased nimed on tõenäoliselt väga barbaarsed ja rasked hääldada; nii andiski härra Trefry Oroonokole nimeks Caesar, see nimi elab kui tema nimi sellel maal ja pole sugugi vähem kuulus kui kuulsa roomlase oma, sest on ilmselge, er Oroonoko ei ihanud kübekestki teise Caesari isiklikust vaprusest, vaid mängis oma elu nii mälestusväärseks, et oleks see juhtunud mõnes teises maailma nurgakeses, kus on oma inimesed ja ajaloolased, oleks ta selle nime auga välja teeninud.

Kes tähele ei pannud, siis see oli kõik üks lause.

Teised kirjutavad:

Eesti Ekspress