J.R.R Tolkien "Kääbik"

Nagu ma ükskord siin kirjutasin, on J.R.R Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud, üks minu lapsepõlve olulisemaid raamatuid. Vahepeal oligi jäänud kahetsustväärivalt pikk paus, selle aja sees lugesin küll mitu Tolkieni muud raamatut, nii vist jäigi Kääbik tagaplaanile.

Nüüd filmi teist osa vaadates tekkis aga vastupandamatu isu teos taas üle lugeda. Peter Jacksoni film oli ju iseenesest hea - vastas kõikidele praegusaegsetele filminormidele - kiire ja vihane, näpuotsaga nalja ja muidugi armastusliin, hulga hästi tehtud efektidega. Seda filmi tuleb vaadata kui Tolkieni maailma ainetel tehtud teost ja mitte kui raamatu ekraniseeringut. Mul läks see kinos vahepeal meelest ära ja järjekordse orkidega võitluse ajal oigasin mõttes. Kui oled filmi alguses ühe hea orkidega võitluse juba ära vaadanud, siis sama asja viiendat korda näha ei paku enam pinget. Aga selge on ka see, et fännina ei oleks ma saanud seda filmi kuidagi vahele ka jätta.

Minu "Kääbiku" raamat näeb välja oma vanuse ja kasutatavuse kohaselt - kaaned lahti, lehed rebenenud ja kõik kohad plekke täis. Mul on uuem eksemplar ka, aga loen ikka seda oma vana ja armast, kus on vanemate pühendus sees ja puha. Lapsena oli minu lemmikkoht suur Viie Väe lahing raamatu lõpus ja on seda siiani. Laused nagu:
Esimestena asusid võitlusse haldjad. Nad tunnevad mäekollide vastu kibedat vihkamist. Nende odad ja mõõgad läikisid hämaruses jäiste leekidena ja käsi, mis neid viibutasid, juhtis tappev raev. Niipea kui vaenuvägi tihedalt orus koos oli, külvasid nad selle üle nooltega, mis lennul välkusid nagu nõelav tuli. Noolterahe kannul sööstis tuhat odameest alla rünnakule. Nende sõjakisa pani kõrvad lukku. Kaljudele pritsis mäekollide musta verd.
või
Korda oli läinud ainult veidi pidurdada musta tõusulaine esimest rünnakut.
või
Veel kord said mäekollid orus lüüa; seal kuhjusid nende laibad mägedena, kuni kogu org nende surnukehadest jubedalt mustendas. Vargid pillutati laiali ja Thorin sööstis otse Bolgi ihukaitseväe kallale. Aga nende ridadest ta läbi murda ei suutnud.
olid mõjusad siis ja on seda ka praegu.

"Kääbiku" kirjutas Tolkien lasteraamatuks ja see oli esimene tema Keskmaa maailmast. Aga oli tore avastada, et juba seda kirjutades oli tal laiem maailm mõttes ja vihjeid haldjate päritolule, vanadele sõdadele ja suhetele on seal hulganisti.

Tõlkinud Lia Rajandi

Teised kirjutavad:
EPL
Keskmaa Ordu
Ulmekirjanduse baas
Kääbikupildid
Mr Costello
loterii
Raamatublogi
katrjuusha
Müriaad kultuuri(vaegust)
Lugeda on mõnus
Raamatuid
Raamatulaegas
Tolkien loeb Kääbikut

Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien"

Ainult tõelistele fännidele. Lapsepõlvest ja kujunemisloost. Sellest, kuivõrd harilik ja tavaline ja igav oli mr. Tolkien oma päriselus. Abielust. Naginatest kirjastajatega. Sellest, kui vaevaline oli tema suurteoste kirjutamine ja lõpetamine. Vastuseid ei anna.

Tõlkinud Tiina Randus 

J.R.R. Tolkien ja Keskmaa: "Silmarillion", "Lõpetamata lood", "Hurini lapsed"

J.R.R. Tolkieni tööde kogumikke „Silmarillion" ja „Lõpetamata lood" peaks vaatama koos, kuna viimane on täienduseks esimesele, sisaldades hulganisti täpsustusi, lisandusi ja ka päris uusi tekste Keskmaa kohta. Ilmselt ei ole „Lõpetamata lood" hea raamat Tolkieniga alustajale, eelkõige on see tõsisele fännile, kes tahab asjast rohkem teada. „Lõpetamata lugusid" on mõistlik lugeda kohe peale „Silmarillioni", sest vastasel korral jäävad paljud tegelased, kohad ja nimed esimese hooga arusaamatuks, mina näiteks kasutasin mälu värskendamiseks tihedalt J.E.A Tyleri „The Complete Tolkien Companioni" abi.

Isiklikult hindan Silmarillioni Tolkieni teostest kõige rohkem. Autor on loonud terve oma mütoloogia ja religiooni, loogilise maailma ja selle legendid. Ta ise pidaski oma tööd eelkõige ajaloolasena kogutud tekstideks, mitte niivõrd fiktsiooniks. Niimoodi ma neid jutte võtangi – kui legende ja lugusid ammustest aegadest.

Kui paljud toovad puuduseks Tolkieni raskepärase ja puise kirjutamisviisi, siis mind see ei häiri. „Silmarillioni" ja „Hurini laste" puhul on tegemist müütide ja legendidega väga vanast ajast. Kes on lugenud vanu eeposeid või kasvõi Kreeka müüte, teavad, et neid on veel palju raskem lugeda. Muidugi on nad enamasti värssides, aga isegi kui mitte, on nad ülimalt lakoonilised, monotoonsed ja raskelt arusaadavad. Mina ausalt öeldes ei saanud arugi, et Tolkien raskepäraselt kirjutab, enne kui lugesin, et teised nii arvavad:)

Maailma loomise müüte on rahvastel palju, aga Tolkieni maailma loomise müüt on neist kõige ilusam. Maailm loodi ainurite laulu abil! Kas see pole mitte kõige ilusam selgitus meie maailma algusele – muusika, mis loob ja annab elu.

Siis paisusid ainurite hääled otsekui harfid ja lautod, vilepillid ja trompetid, vioolad ja orelid, ja otsekui loendamatud laulvad koorid, ja hakkasid kujundama Iluvatari teemat suureks muusikaks; ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse ja see ei olnud enam tühjus.

„Hurini lapsed" on üks kahest loost, mille Tolkien suutis enam-vähem terviklikult lõpuni arendada. (Teine on „Aldarion ja Erendis", mis „Lõpetamata lugudes" ära toodud). Autori järeltulijad otsustasid selle eraldi väljaandena ilmutada ja minu arvates oli see hea mõte. Sest siiani oli lugu esitatud katkenditena „Silmarillionis" ja „Lõpetamata lugudes", nii et tervikliku pildi saamiseks pidi kahte raamatut paralleelselt lugema. Loo sisu on eepiliste mõõtmetega, vägev ja sünge. Hoolimata mõnedest helgematest hetkedest liigub lugu järjekindlalt oodatud ja traagilise lõpu poole.

Rohkem ma nende teoste kohta kirjutada ei tahtnudki. Fännid on need kõik juba niikuinii läbi lugenud ja teised ei loe neid ka ükskõik kui ülistava arvustuse peale. Aga mulle Tolkien meeldib.

Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel (Silmarillion), Ove Hillep, Kristina Uluots, Sash Uusjärv (Lõpetamata lood ja Hurini lapsed)

Teised kirjutavad:

Hurini lapsed:

Baas

Intervjuu illustraatoriga

Silmarillion:

Postimees

Keskmaa ordu

Baas

Lõpetamata lood:

EPL

Baas

J.R.R. Tolkien "Tales from the Perilous Realm"

"Tales from the Perilous Realm" on kogumik J.R.R. Tolkieni kirjapandud algupäraseid muinasjutte. Kolm raamatus olevast jutust (Smith of Wootton Major, Leaf by Niggle ja Farmer Giles of Ham) on eesti keeles ilmunud juba 1993 aastal Krista Kaera tõlkes Edgar Valteri illustratsioonidega. Kas ma peangi lisama, et eestikeelne teos on mul olemas ja üsnagi kapsaks loetud. Ingliskeelse väljaande ostsin seetõttu, et seal on lisaks kolmele tõlgitud jutule ka "The Adventures of Tom Bombadil" sees.

Tom Bombadil on Tolkieni maailmas üks väga salapärane olend - kes ta täpselt on ja kust ta tulnud on, pole pikemalt lahti kirjutatud. Seetõttu lootsin midagi tema kohta rohkemat teada saada. Oleks muidugi võinud kodutööd teha - tegemist on kogumikuga lauludest ja luuletustest, millele nimi on valitud kõige tuntuma laulu järgi. Tom Bombadilist rohkem teada ei saanud, küll aga kinnitust, et Tolkien on suurepärane laulukirjutaja.

Ülejäänud kolm juttu tekitasid taas ohhoo-elamuse. Kuigi viimati lugesin neid eesti keeles alles mõni aasta tagasi, oli tunne, nagu loeksin täitsa uusi lugusid. Eriti jutus "Smith of Wootton Major" oli pikki lõike, mille kohta mul tekkis kuri kahtlus, et need on eestikeelses väljaandes tõlkimata jäetud. Mida nad muidugi ei olnud, kontrollisin üle.

„Farmer Giles of Ham” on lõbus jutustus sellest, kuidas paksust ja ebasangarlikust talumehest võib saada kuningas, kui tal on piisavalt julgust, pealehakkamist ja head õnne. „Leaf by Niggle” on selles kogumikus ehk kõige filosoofilisem jutt. Mäletan, et noorusajal see mulle eriti ei imponeerinud. Niggle on äpardunud kunstnik, kes läheb viimasele pikale reisile, jõudmata lõpule viia oma elutööd - maali puust, mille iga leheke peab olema täiuslik. „Smith of Wootton Major” on tõeliselt ilus ja poeetiline lugu inimestest ja haldjatest, tarkusest, uhkusest, loobumisest ja (haldja)võimust.

Teine ohhoo-elamus tekkis Raamatukoi poes 1993 a eestikeelse väljaande hinda nähes - 230 krooni! Ja mina sain ingliskeelse raamatu Stockholmi raamatupoes tasuta muu kauba peale.

Teised kirjutavad:

Baas