2025. aasta kokkuvõte

Kaks viimast aastat on siin blogis ikaldus olnud, seega pean alustama kaugemalt. Ega ma ei luba, et edaspidi parem saab olema, aga eks näis.

Statistikat ka - mullu 100 loetud raamatut, millest 30 kuulasin ja kokku 26 110 lehekülge. Ma tegin natuke petukaupa ka, sest aasta lõpus vaatasin, et sajast on vaid seitse raamatut puudu ja ilusa numbri saamiseks otsisin välja riiulis seisvad luulekogud, mille läbilugemine suuremat aega ei võtnud. 

Varasemal kahel aastal nii palju kokku ei tulnud, sest suurema osa neist lugesin J.R.R. Tolkieni "The History of Middle Earth" sarja. See võttis kokku poolteist aastat ja nüüd olen ma põhimõtteliselt läbi lugenud kõik, mida tema kirjutistest Keskmaa kohta avaldatud on. Kokku 28 raamatut ja uskuge mind, see ei olnud lihtne lugemine. Sest Tolkien ei kirjutanud mustandit ja seejärel puhtandit. Tal oli tuhandeid lehekülge tekste, mida ta üha ümber kirjutas ja parandas ja millest tema poeg Christopher üritas sotti saada. Keskmaa ajalugu lugema hakates ootasin tegelikult midagi muud - avaldamata tekste, et pikendada oma Keskmaal olekut. Tegelikult oli Christopher Tolkieni eesmärk näidata pigem autori mõtte arengut ja nii saigi lugeda ühe ja sama teksti eri versioone, millele lisandusid tema enda põhjalikud kommentaarid. Nii olen näiteks Bereni ja Luthieni lugu lugenud vähemalt seitsmes eri versioonis, millest nii umbes kolm olid luulevormis. Kas te teadsite, et algselt oli Frodo nimeks hoopis Bingo ja et Celeborni kvenjakeelne nimi on Teleporno? Ja ma sain lahendatud ühe väga ammuse küsimuse, miks minu 1977. aasta "Kääbiku" eestikeelses tõlkes räägitakse gnoomidest. Elrondi sõnade järgi valmistasid trollikoopast leitud mõõgad gnoomid Gondolinis. Kas see on mingi tõlkeviga? Aga gnomes oligi Tolkieni esialgne nimetus noldorite kohta ja see oli nii ka "Hobbiti" esimeses trükis. Alles hiljem otsustas ta noldorite kasuks, kuna see sõna oli eksitav ja seostus lugejatel pigem hoopis teistsuguste olendite kui kõrghaldjatega. 

Seega oli väga tore pärast poolteist aastat Tolkieni kogutud teoste lugemist võtta ette midagi ilusat ja armast ja kerget. Ajaloolised naistekad on mulle ikka meeldinud, näiteks Kaari Utrio on kindel lemmik. Sara Medbergi "Kammerneitsi" ei petnud ootusi, siin sai lisaks armastusloole, mis kulges üsna etteaimatavat rada pidi, ka päris palju tollest ajastust teada (19. sajandi alguse Soome). Ja ilma selleta ei viitsiks ma selliseid raamatuid üldse lugeda. Siia otsa sai loetud Darlene Marshalli kolmik: "Piraadi saak", "Salakaubavedaja pruut" ja "Kapten Sinisteri armuke". Kui esimene raamat oli väga tore, siis viimase puhul ootasin juba lõppu. Sest igal asjal on piir ja neli ajaloolist naistekat järjest on igatahes liiga palju korraga. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt, mida ma ilmselgelt ei oska. Sest järgmisena tuli Ben Aaronovitch, kelle kõik Londoni jõgede sarja teosed ma endale soetasin ja läbi lugesin. Neid oli kokku 15 (üks jutustus on veel lugemata, aga juba laual ootel). 

See juhtus niimoodi, et käisin Cambridge'is Johnny Flynni kontserdil. Selles linnas on iga nurga peal raamatupood ja ühes neist, mis oli üldse pigem plaadipood, leidsin Ben Aaronovitchi "Londoni jõgede" sarja raamatud 4-5 naela tükk. No mitte kuidagi ei suutnud neid ostmata jätta. Hädavaevalt mahutasin kohvrisse, õnneks lennujaamas ei kaalutud. Paar puuduolevat tellisin hiljem Krisost juurde. 

Värskendav on lugeda fantaasiakirjandust, mis toimub tänapäeva suurlinnas ja kus peategelaseks on "no nonsense" politseinik. Eriti pärast poolteist aastat Tolkieni. Selles maailmas ei ole võlukunst kaasasündinud, vaid seda on võimalik õppida, kuigi teatud omadused tulevad kasuks. Võlureid on vähe, eriti Inglismaal, aga neid siiski on. Politseinik Peter Grant sukeldub pea ees tundmatusse maailma, mida, nagu selgub, asustavad igasugu poolilmaolendid. Goblinid, haldjad, ükssarvikud, kummitused, suuremad ja väiksemad jumalused, aga kõige suuremat kurja teevad otse loomulikult inimesed, eriti need, kes võlukunsti oskavad. Selgub, et Londoni jõed pole niisama lihtsalt jõed, vaid igal jõel on oma jumalus, kes siis, kui ta parajasti jões ei uju, majandab inimeste maailmas oma äranägemise järgi. Aaronovichi raamatutes on kõike - põnevust, uudsust, armastust, ootamatuid pöördeid, kuritegude uurimist, politseisüsteemi jaburat bürokraatiat ja huumorit.

Edasi tulevad lüheldased märkused ja mõlgutused nende raamatute kohta, millest midagi veel meeles on.

Jätkan fantaasiaga.

Susanna Clarke "Piranesi"

Algus ei olnud paljutöotav. Mingi imelik maailm, kus on ainult suured saalid, kivist kujud ja vesi. Selles liigub ja elab üks inimene. Ei kedagi muud. Kord nädalas kohtub ta ühe teisega ja see kõik on täiesti normaalne? Peategelane teeb uurimistööd, kaardistab ja arvutab. Üsna aeglaselt hakkab lahti harunema, et see maailm ikkagi ei ole normaalne. Heas fantaasiakirjanduses ei pea tingimata olema lohesid ja võlureid, kuigi viimastest oskab Clarke sama kaasakiskuvalt kirjutada. 

Timo Talvik "Sulid ja sulased"

Täitsa tore Eesti etno.

Michel Faber "Fahrenheiti kaksikud"
Ma ostsin selle raamatu kohe pärast ilmumist, sest tahtsin seda kindlasti lugeda. Kümme aastat ainult pidi ootama. Sain aru küll, miks ma seda toona lugeda tahtsin. Eelkõige just niminovell on ootamist väärt. Selline natuke nihestunud maailm, mis küll loo edenedes muutub loogiliseks, aga samas mitte eriti mõistetavaks. Teised jutud olid ka hea lugemine.

Ursula K. Le Guin "Lääneranniku annaalid. Annid"

Jättis külmaks, sellised kontseptuaalsed teosed kipuvad igavavõitu olema.

Roger Zelazny, Jane Lindskold "Lord Deemon"

Täitsa tore.

Andrzej Sapkowski "Crossroads of Ravens"

Uut Sapkowski raamatut pidi igal juhul lugema. Tegevus toimub ajal, mil noor Geralt on äsja koolist maailma astunud ja peab selles nüüd üksi hakkama saama. Algus ei olnud paljutõotav. Nagu oleks videomängust maha kirjutatud. Mingid mahajäetud kaevandused ja karja koletistega võitlemine. Siis läks natuke paremaks ja lõpuks selgus, et mingi süžee on ka ikka olemas. Pakun, et see on eelkõige fännidele, autor puistab siia-sinna vihjeid, mille puhul on hea noogutada, ahah, siit siis see asi alguse sai.

Loomad

Gerald Durrell "Mina ise ja muud loomad"

Kogumik Durrelli varem avaldatud ja avaldamata kirjutistest tema sajanda sünniaastapäeva puhul. Huvitava otsusena on kogu tekst uuesti tõlgitud, ka näiteks lõigud juba eesti keeles olevatest raamatutest, nagu "Minu pere ja muud loomad". Samas olid need hästi tõlgitud. Theodoresest oli saanud Theodore, aga Spiro oli õnneks endiselt Spiro, mitte Spyros. Kahtlustan, et sellise otsuse ajendiks oli eelkõige loomanimede kaasajastamine ja siis leiti, et teeme juba kõik uuesti.

Gerald Durrell "Loomaaed pagasis. Parem varblane pihus..."

See ilma kaanteta kapsaks loetud raamat on mul suvilas ja seetõttu satub ikka aeg-ajalt lugemisele. Tõeline comfort food. Durrellit võib alati lugeda ja üle lugeda, ikka on tore.

James Herriot "Kõik see Issanda loomaaed", "Kui nad vaid rääkida oskaksid", "Küll mõnel loomaarstil ikka ei vea"

Herrioti raamatud mulle väga meeldivad. Need on nii südamlikud, inimesed on enamasti ilusad ja head, rääkimata loomadest. Kui nad just loomaarstile sõraga ei viruta ega hammusta. 

Jaapan

Durian Sukegawa "Oamoos" ja Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest" 

Jaapani kirjandusega ei saa ma sina peale. See on liiga võõras ja liiga imelik. Miks nad ometi niiviisi käituvad?

Arthur Golden "Geiša memuaarid"

See ei ole jaapanlase kirjutatud, kuigi põhineb ühe päris geiša päris mälestustel. Sellest sain palju paremini aru. Eks ta oligi püüe Jaapanit Lääne lugeja jaoks kirjeldada. Meeldis, et sain teada, kes olid geišad ja milline oli nende elu ja millises kultuuris nad elasid. Palju väikesi üksikasju näiteks riietumise ja söömise kohta. Ei meeldinud viis, milliseks peategelane oli kirjutatud, kuigi lugemise ajal võtsin teda just sellisena enesestmõistetavana, aga see on juba häda kõigi esimeses isikus kirjutatud raamatutega, et lugejana võtan automaatselt omaks nende vaate elule ja teistele tegelastele. Alles tagantjärele hakkan mõtlema, et see või teine asi oli küll väheke mööda.

Pierre Loti "Proua Krüsanteem"

Mõni raamat vananeb halvasti. Kui see ühest küljest oli huvitav pilguheit saja aasta tagusesse Jaapanisse, siis valge mehe kolonialistlik maailmavaade häiris kogu aeg. Autor arutab tõsimeeli, kas jaapanlastel ikka hing on. Puccini "Madama Butterfly" aluseks on see raamat, aga ooperis on konflikt väga suureks mängitud, seda siin ei ole. Kõik jäävad ellu.

Kõik ülejäänu

Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos"

Ilus uurimus raamatute ja kirjutamise algusajast antiikmaailmas. Siit kumab läbi (või tegelikult virutab rusikaga silma) autori suur armastus raamatute ja lugemise vastu.

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

Ma tahtsin sellest raamatust eraldi ja pikalt kirjutada, aga läks nii nagu ikka. Suurepärane.

David Foenkinos "Delikaatsus"

Prantsuslikult kerge ja lendlev armastuslugu.

Jonas Jonasson "Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas"
Jonasson läks vahepeal natuke tüütuks, aga see raamat oli küll tore. Kogu see ajuvaba sekeldamine piirituseajamise, õela mõisniku tasalülitamise ja omavaheliste suhetega. Tegelased on nagu Jonassonil ikka, täiesti kokkusobimatud, aga kuidagimoodi suudavad nad kambapeale saavutada erakordsed tulemused.

Hendrik Groen "Rõõm ja Rahu"

Vanadekodu raamatud olid paremad, aga ega sellel ka viga polnud.

Eva Janikovszky "Käin juba lasteaias"
Olin väga üllatunud, kui kilkasin tööl, et uus Jankovszky on ilmunud ja sain noortelt lapsevanematelt imestunud pilke. Tema "Kui ma oleksin suur" ja "Minuga juhtub alati midagi" olid minu lapsepõlves kindlad suured lemmikud, aga paistab, et vahepeal on tekkinud katkestus ja nooremad ei ole teda lugenud. Millest on kahju, aga samas saavad nüüd nende lapsed jälle Janikovszky suurepäraseid teoseid lugeda. 

Anneli Ramos Põder "Kuuba ühes hingetõmbes"

Eesti-Kuuba tüdruku üleskasvamise lugu Kuubal. Isiklik lugu ja samas suurepärane ülevaade Kuuba ajaloost ja elust-olust viimase kuuekümne aasta jooksul. 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Tore on lugeda kellegi teise mälestusi ka minu noorusajast, eriti kui need on huvitavalt ja kaasaelamist võimaldavalt kirja pandud.

Merete Mazzarella "Soodushinnaga sõit"

Jättis külmaks, aga ma pole sihtgrupp ka veel, soodushinnaga pensionärikaardini läheb mul veel veidi aega :)

Caroline de Maigret "Mida vanemaks, seda paremaks - aga ikkagi vanemaks"
See oli küll eakohane teos, aga pigem teada-tuntud tõdede ülekordamine. Minu jaoks mitte midagi sellist, mida poleks varem teadnud või mida ma oleksin tahtnud kasutusele võtta.

 

Aliis Aalmann "Kes aias"

Loen ja saan aru, et need lood on väga hästi kirjutatud. Ometi ei pannud need mind kaasa elama. Noorte naiste ängid ei lähe mulle enam korda. Aga nagu veidi varem selgus, siis pensionäride omad ka veel mitte. 

Aino Pervik "Arabella, mereröövli tütar"

Seda raamatut ma lapsepõlves ei lugenud, seega pole erilisi mälestusi peale filmi. Aga see pole üldse ainult lasteraamat. Siin on nii palju kihte ja kõlbab väga hästi ka minusugusel vanainimesel lugeda.

Dodie Smith "Ma vallutan lossi"

Üllatuslikult meeldiv teos. Tasus lugemist küll.

Loone Ots "Armastus"

Armastusest selle eri vormides. Tegelased on ajaloost ja miks ei oleks võinud nende elus selliseid asju juhtuda. Tegevus toimub vaid ühe ööpäeva jooksul, aga selle sisse mahub nii palju. Eelkõige mõtteid ja tundeid. Igal tegelasel on oma hääl ja Uku Masingu peatükid oleks nagu ta ise kirjutanud. Väga hea.

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Väga meeldis. Midagi lootusrikast ja kaunist, kus inimene ei ole inimesele hunt ja päriselt ka hoolitakse üksteisest. Tore on teada, et kusagil on selline maailm olemas, olgu siis ainult raamatus.

 
Anne Glenconner "Mida siis veel?"

Žanr: aristokraatide raskest elust. Glenconneri "Seltsidaam" keskendus eelkõige tema tegevusele printsess Margareti seltsidaamina, siin on ta rohkem kirjutanud just omaenda elust, mis oli hoolimata vägagi privilegeeritud seisusest ja elust vahel üsnagi kohutav. Samas kirjutab praegu 93 aastane autor oma elust siiski positiivse ja humoorika nurga alt. Peatükk kõrgklassi lapsehoidjatest on tõeline kuld.

 
Elizabeth Gilbert "Eat Pray Love"

Lõpuks jõudsin selleni ka. Jättis külmaks. Rooma osa oli ok, sealt edasi läks liiga lopsakaks. Minu jaoks oli kõike liiga palju. Ääretult enesekeskne raamat, mis ei ole etteheide, sest kuidas veel oma elust kirjutada, kui mitte ennast kõige ettotsa sättides. Või noh, tegelikult on võimalik ka niimoodi kirjutada, kohe tuleb meelde Tamara Miljutina "Inimesed minu elus", mis on muidugi täiesti meelevaldne seos ja ei puudu üldse asjasse.

 

Aurora Venturini "Täditütred"

See oli täiesti pöörane teekond, millel tuleb lasta end kanda, sest muidu võib ära uppuda. 

Veera Saar "Ukuaru"

Siiani oli näinud ainult filmi ja üllatusega selgus, et raamatul on kaks osa. Minna ja Aksli lugu on esimeses, teises osas aga on peategelaseks üks teine noor naine, kes samamoodi mehe ja maailmaga võitlust peab pidama. Sealsamas Ukuarul. Esimene oli huvitavam.

Sylvia Frank "So Long, Marianne"

Leonard Coheni ja Marianne Ihleni armastuslugu. Ma vaatasin pärast lugemist ka samanimelise seriaali ära ja nüüd on need kaks mul peas segamini. Coheni muusikat olen omal ajal palju kuulanud, nüüd sai tema isik ka natuke rohkem liha luudele. Aga Mariannest ei teadnud ma varem peale nime üldse mitte mitte midagi ja siin on ta võrdväärne tegelane.

murca "Kaks hunti"

Mul on luulega viletsad suhted, aga see siin oli päris hea. Isegi mina sain aru, mida öelda taheti.

Toon Tellegen "Ritsika tervenemine"

Tüütu mõistujutt depressioonist. Polnud minu tassike teed.

Sophie Hannah "Aasta viimane surm"

Juba Hannahi eelmise Poirot raamatu järel leidsin, et pole suurem asi, aga olin selle juba ära unustanud, nii et ostsin uue ka. Hannah võib olla hea kirjanik, aga see raamat ei olnud ei hea Poirot ega isegi mitte kuigi hea krimka. Lõputud vestlused, kus keegi midagi ei ütle ja mis kuhugi ei vii ning Agatha Christie'st oli asi kaugel.

Gert Kiiler "Mineviku eest ei pääse"

Vot selline peab üks hea krimka olema. Hoogu ja tagaajamist, kõvasid mehi ja kauneid naisi.

J.R.R Tolkien "Kääbik"

Nagu ma ükskord siin kirjutasin, on J.R.R Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud, üks minu lapsepõlve olulisemaid raamatuid. Vahepeal oligi jäänud kahetsustväärivalt pikk paus, selle aja sees lugesin küll mitu Tolkieni muud raamatut, nii vist jäigi Kääbik tagaplaanile.

Nüüd filmi teist osa vaadates tekkis aga vastupandamatu isu teos taas üle lugeda. Peter Jacksoni film oli ju iseenesest hea - vastas kõikidele praegusaegsetele filminormidele - kiire ja vihane, näpuotsaga nalja ja muidugi armastusliin, hulga hästi tehtud efektidega. Seda filmi tuleb vaadata kui Tolkieni maailma ainetel tehtud teost ja mitte kui raamatu ekraniseeringut. Mul läks see kinos vahepeal meelest ära ja järjekordse orkidega võitluse ajal oigasin mõttes. Kui oled filmi alguses ühe hea orkidega võitluse juba ära vaadanud, siis sama asja viiendat korda näha ei paku enam pinget. Aga selge on ka see, et fännina ei oleks ma saanud seda filmi kuidagi vahele ka jätta.

Minu "Kääbiku" raamat näeb välja oma vanuse ja kasutatavuse kohaselt - kaaned lahti, lehed rebenenud ja kõik kohad plekke täis. Mul on uuem eksemplar ka, aga loen ikka seda oma vana ja armast, kus on vanemate pühendus sees ja puha. Lapsena oli minu lemmikkoht suur Viie Väe lahing raamatu lõpus ja on seda siiani. Laused nagu:
Esimestena asusid võitlusse haldjad. Nad tunnevad mäekollide vastu kibedat vihkamist. Nende odad ja mõõgad läikisid hämaruses jäiste leekidena ja käsi, mis neid viibutasid, juhtis tappev raev. Niipea kui vaenuvägi tihedalt orus koos oli, külvasid nad selle üle nooltega, mis lennul välkusid nagu nõelav tuli. Noolterahe kannul sööstis tuhat odameest alla rünnakule. Nende sõjakisa pani kõrvad lukku. Kaljudele pritsis mäekollide musta verd.
või
Korda oli läinud ainult veidi pidurdada musta tõusulaine esimest rünnakut.
või
Veel kord said mäekollid orus lüüa; seal kuhjusid nende laibad mägedena, kuni kogu org nende surnukehadest jubedalt mustendas. Vargid pillutati laiali ja Thorin sööstis otse Bolgi ihukaitseväe kallale. Aga nende ridadest ta läbi murda ei suutnud.
olid mõjusad siis ja on seda ka praegu.

"Kääbiku" kirjutas Tolkien lasteraamatuks ja see oli esimene tema Keskmaa maailmast. Aga oli tore avastada, et juba seda kirjutades oli tal laiem maailm mõttes ja vihjeid haldjate päritolule, vanadele sõdadele ja suhetele on seal hulganisti.

Tõlkinud Lia Rajandi

Teised kirjutavad:
EPL
Keskmaa Ordu
Ulmekirjanduse baas
Kääbikupildid
Mr Costello
loterii
Raamatublogi
katrjuusha
Müriaad kultuuri(vaegust)
Lugeda on mõnus
Raamatuid
Raamatulaegas
Tolkien loeb Kääbikut

Humphrey Carpenter "J.R.R. Tolkien"

Ainult tõelistele fännidele. Lapsepõlvest ja kujunemisloost. Sellest, kuivõrd harilik ja tavaline ja igav oli mr. Tolkien oma päriselus. Abielust. Naginatest kirjastajatega. Sellest, kui vaevaline oli tema suurteoste kirjutamine ja lõpetamine. Vastuseid ei anna.

Tõlkinud Tiina Randus 

J.R.R. Tolkien ja Keskmaa: "Silmarillion", "Lõpetamata lood", "Hurini lapsed"

J.R.R. Tolkieni tööde kogumikke „Silmarillion" ja „Lõpetamata lood" peaks vaatama koos, kuna viimane on täienduseks esimesele, sisaldades hulganisti täpsustusi, lisandusi ja ka päris uusi tekste Keskmaa kohta. Ilmselt ei ole „Lõpetamata lood" hea raamat Tolkieniga alustajale, eelkõige on see tõsisele fännile, kes tahab asjast rohkem teada. „Lõpetamata lugusid" on mõistlik lugeda kohe peale „Silmarillioni", sest vastasel korral jäävad paljud tegelased, kohad ja nimed esimese hooga arusaamatuks, mina näiteks kasutasin mälu värskendamiseks tihedalt J.E.A Tyleri „The Complete Tolkien Companioni" abi.

Isiklikult hindan Silmarillioni Tolkieni teostest kõige rohkem. Autor on loonud terve oma mütoloogia ja religiooni, loogilise maailma ja selle legendid. Ta ise pidaski oma tööd eelkõige ajaloolasena kogutud tekstideks, mitte niivõrd fiktsiooniks. Niimoodi ma neid jutte võtangi – kui legende ja lugusid ammustest aegadest.

Kui paljud toovad puuduseks Tolkieni raskepärase ja puise kirjutamisviisi, siis mind see ei häiri. „Silmarillioni" ja „Hurini laste" puhul on tegemist müütide ja legendidega väga vanast ajast. Kes on lugenud vanu eeposeid või kasvõi Kreeka müüte, teavad, et neid on veel palju raskem lugeda. Muidugi on nad enamasti värssides, aga isegi kui mitte, on nad ülimalt lakoonilised, monotoonsed ja raskelt arusaadavad. Mina ausalt öeldes ei saanud arugi, et Tolkien raskepäraselt kirjutab, enne kui lugesin, et teised nii arvavad:)

Maailma loomise müüte on rahvastel palju, aga Tolkieni maailma loomise müüt on neist kõige ilusam. Maailm loodi ainurite laulu abil! Kas see pole mitte kõige ilusam selgitus meie maailma algusele – muusika, mis loob ja annab elu.

Siis paisusid ainurite hääled otsekui harfid ja lautod, vilepillid ja trompetid, vioolad ja orelid, ja otsekui loendamatud laulvad koorid, ja hakkasid kujundama Iluvatari teemat suureks muusikaks; ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Iluvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse ja see ei olnud enam tühjus.

„Hurini lapsed" on üks kahest loost, mille Tolkien suutis enam-vähem terviklikult lõpuni arendada. (Teine on „Aldarion ja Erendis", mis „Lõpetamata lugudes" ära toodud). Autori järeltulijad otsustasid selle eraldi väljaandena ilmutada ja minu arvates oli see hea mõte. Sest siiani oli lugu esitatud katkenditena „Silmarillionis" ja „Lõpetamata lugudes", nii et tervikliku pildi saamiseks pidi kahte raamatut paralleelselt lugema. Loo sisu on eepiliste mõõtmetega, vägev ja sünge. Hoolimata mõnedest helgematest hetkedest liigub lugu järjekindlalt oodatud ja traagilise lõpu poole.

Rohkem ma nende teoste kohta kirjutada ei tahtnudki. Fännid on need kõik juba niikuinii läbi lugenud ja teised ei loe neid ka ükskõik kui ülistava arvustuse peale. Aga mulle Tolkien meeldib.

Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel (Silmarillion), Ove Hillep, Kristina Uluots, Sash Uusjärv (Lõpetamata lood ja Hurini lapsed)

Teised kirjutavad:

Hurini lapsed:

Baas

Intervjuu illustraatoriga

Silmarillion:

Postimees

Keskmaa ordu

Baas

Lõpetamata lood:

EPL

Baas

J.R.R. Tolkien "Tales from the Perilous Realm"

"Tales from the Perilous Realm" on kogumik J.R.R. Tolkieni kirjapandud algupäraseid muinasjutte. Kolm raamatus olevast jutust (Smith of Wootton Major, Leaf by Niggle ja Farmer Giles of Ham) on eesti keeles ilmunud juba 1993 aastal Krista Kaera tõlkes Edgar Valteri illustratsioonidega. Kas ma peangi lisama, et eestikeelne teos on mul olemas ja üsnagi kapsaks loetud. Ingliskeelse väljaande ostsin seetõttu, et seal on lisaks kolmele tõlgitud jutule ka "The Adventures of Tom Bombadil" sees.

Tom Bombadil on Tolkieni maailmas üks väga salapärane olend - kes ta täpselt on ja kust ta tulnud on, pole pikemalt lahti kirjutatud. Seetõttu lootsin midagi tema kohta rohkemat teada saada. Oleks muidugi võinud kodutööd teha - tegemist on kogumikuga lauludest ja luuletustest, millele nimi on valitud kõige tuntuma laulu järgi. Tom Bombadilist rohkem teada ei saanud, küll aga kinnitust, et Tolkien on suurepärane laulukirjutaja.

Ülejäänud kolm juttu tekitasid taas ohhoo-elamuse. Kuigi viimati lugesin neid eesti keeles alles mõni aasta tagasi, oli tunne, nagu loeksin täitsa uusi lugusid. Eriti jutus "Smith of Wootton Major" oli pikki lõike, mille kohta mul tekkis kuri kahtlus, et need on eestikeelses väljaandes tõlkimata jäetud. Mida nad muidugi ei olnud, kontrollisin üle.

„Farmer Giles of Ham” on lõbus jutustus sellest, kuidas paksust ja ebasangarlikust talumehest võib saada kuningas, kui tal on piisavalt julgust, pealehakkamist ja head õnne. „Leaf by Niggle” on selles kogumikus ehk kõige filosoofilisem jutt. Mäletan, et noorusajal see mulle eriti ei imponeerinud. Niggle on äpardunud kunstnik, kes läheb viimasele pikale reisile, jõudmata lõpule viia oma elutööd - maali puust, mille iga leheke peab olema täiuslik. „Smith of Wootton Major” on tõeliselt ilus ja poeetiline lugu inimestest ja haldjatest, tarkusest, uhkusest, loobumisest ja (haldja)võimust.

Teine ohhoo-elamus tekkis Raamatukoi poes 1993 a eestikeelse väljaande hinda nähes - 230 krooni! Ja mina sain ingliskeelse raamatu Stockholmi raamatupoes tasuta muu kauba peale.

Teised kirjutavad:

Baas