Pühapäev, 15. detsember 2013

Rita Ahonen "Minu Stockholm"

Rita Ahonen lahkus Nõukogude Eestist 1988 aastal poliitilise põgenikuna Stockholmi, kus kõik oli nii võõras ja nii teistmoodi. Nagu Ahonen sissejuhatuses mainib, asub Rootsi meile geograafiliselt lähedal, kuid kultuuriliselt ootamatult kaugel. Autor kirjutab palju oma esialgsetest kohanemisraskustest, mis nüüd tagantjärele üsna naiivsetena tunduvad. Aga kirjeldatav tunne on ehe, ka nüüd, 25 aastat hiljem lugeda.
Jooksen kontorisse ja haaran toru. "Kas sina oled spekulant korterile Faasani tänaval?"
Kohkun. Sõna "spekulant" tähendab minu jaoks midagi negatiivset - inimest, kes millegagi spekuleerib, äritseb. See oli Nõukogude Liidus karistatav. "Ei," vastan kohe. "Loomulikult pole ma mingi spekulant!"
"Aga sa oled siin kirjas kui esimene spekulant sellele korterile." "Ei, mind ei huvita see korter. Ma ei tea sellest midagi." "Aga kas sa korterijärjekorras tahad edasi olla?" "Loomulikult. "Kõne lõpeb.
Lähen töökaaslaste juurde tagasi ja jutustan solvavast telefonikõnest, kinnitades, et lükkasin kõik süüdistused spekulatsiooni kahtlustes tagasi ning kindlasti saadi aru, et olen aus ja korralik inimene, kes tahab korterit endale, mitte et sellega spekuleerida.
"Nad pakkusid sulle ju korterit!" hakkavad kolleegid seletama. "Ei ole võimalik," vastan umbusklikult. "Miks nad mind siis spekulandiks sõimasid?" "See tähendab siin seda, et sina oled sellele korterile esimene kandidaat." (lk 73)
Mina saabusin Rootsi 13 aastat Ahonenist hiljem, olles enne läbi käinud kõik need tormilised muutused, mis Eestis kapitalismi kiirustamisel toimusid, seega ei üllatanud mind enam ei kaubavalik ega ametnike viisakus. Olles ise Rootsis elanud ja hiljem rootslastega koos tööd teinud, oli rootslase hingeelu kirjeldus ühest küljest väga tuttav, teisalt aga pakkus ka üllatusi. Näiteks ei kohanud ma Rootsis elades erilist abivalmidust, mida Ahonen rõhutab. Jah, kui bussis kõva häälega hüüdsid, et ehk keegi aitaks kohvri trepist üles tõsta, siis keegi ikka aitas, aga ise ei tulnud seda küll keegi kunagi pakkuma.

Muidugi ei saa autor üle ega ümber rootslaste heaoluühiskonnast, võrdõiguslikkusest, alkoholipoliitikast ja Systembolagetist. Ja siis toit - ka see on hoolimata geograafilisest lähedusest meie omast väga erinev. Kasvõi kartulisalat - Rootsis kujutab kartulisalat endast suuri, vänge majoneesiga või paksu hapukoorega segatud kartulitükke. Mõnikord on lisatud küüslauku ja tilli ja maitsestatud magusa õli ja sinepiga. See on ka kõik (lk 47). Aga kui tahta ise seda õiget teha, on jällegi mure, et sobivaid aineid pole saada - pole seda õiget hapukurki, vorst-sink on ka imelik.

Ahonen käib raamatus läbi need Stockholmis elatud 25 aastat. Algus ei olnud lihtne - ei olnud ei tööd ega kodu, hiljem tuli töö koristajana, siis eesti keele õpetaja ja Stockholmi giidina, kuni ta lõpuks leiab oma kutsumuse kooli juhatades. Pikalt kirjutabki autor Rootsi koolisüsteemist, mille suhtes ta üsna kriitiline on. Seega otsustab ta rajada uue kooli, kus saaks liita Eesti ja Rootsi kooli parimad osad. Ka see ei läinud valutult, kuid praeguseks on Europaskolan (Euroopa Kool) edukas ja tuntud. Ning ka autor on eluga Stockholmis kohanenud ja õnnelik.

Petrone Prindi kogutud lingid

Pühapäev, 3. november 2013

Keeles on asju. Metsas ka.


Valdur Mikita "Metsik lingvistika" ja "Lingvistiline mets"

Mida rohkem ma "Lingvistilist metsa" lugesin, seda enam kasvas kujutelm, kuidas Mikita istub, keel põses, ja paneb kirja lauseid, kus kõik sõnad on arusaadavad ja näivad mõistlikud, kuid millel kokku ei ole vähimatki mõtet. Täiesti teadlikult muidugi. Lihtsalt selle jaoks, et oleks lõbusam.

Mulle hirmsasti meeldib tema usk ja veendumus, et Eesti ongi maailma keskpunkt. Just sellepärast meil ei olegi mitte midagi. Ei mägesid, liustikke, taigat, kõrbe, Nobeli preemiat ega isegi mitte kodusõda. Asjade keskpunktis ei olegi mitte midagi. Ratta keskel on tühi rumm. Kinnas on käetühjus. Müts on peatühjus. (lk 186)

Et siin sai kõik alguse ja et Eestil on maailma ajaloos veel suur roll täita. Meil on kõik veel alles, see arhailine. Setumaa on aga lausa evolutsiooni häll. Meie siin oleme lihtsalt selle kõige harjunud ja igatahes ei oska me end müüa (turisminduse mõttes). Eesti saab alguse nii umbes 600 miljonit aastat tagasi, mil Lõunapoolusel asuv hiidmanner Rodinia lagunema hakkab ja sünnib Baltika (Kaleva) ürgmanner. See liigub tasapisi, kuni ükskord seab ennast paika seal, kus me praegu oleme. Eesti lõunamereline identiteet põhineb geoloogilisel tõdemusel, et alles viimased 400 miljonit aastat oleme olnud ekvaatorist ülalpool - põhjapoolkeral. Kuid täna on nii, et meie ajalooline kujutlusvõime küündib hädavaevu 11 000 aasta tagusesse aega, liustiku servani, mitte kaugemale. Tulevik aga ei ulatu kaugemale pensionisambast ehk siis tegelikult inimese elueast. Nii on Eestis elava inimese kujuteldava ajaskaala pikkuseks umbes 11 075 aastat (lk 115). Mis on kurb ja mistõttu maailmas on olemas peaaegu kõik peale maailma jätkusuutlikkuse.

Ma nüüd rohkem sisust ei kirjuta, aga "Lingvistilises metsas" on palju-palju rohkem kui eestlaste identiteedist ja Eesti ürgsest päritolust, näiteks sünesteesiast, metsast, kirjutamise nõidusest, rattasõidust, põlevkivist, Nõukogude Liidu tuumavõimsuse arendamisest, devonist ja silurist, jõemütoloogiatest, latimeeriast, Kalevipojast, putukate suurest rollist eesti kultuuriloos ja muidugi keelest.

Mõned isutekitajad:
Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kust täielikult puudub metsa poole inimene, pole tõsiseltvõetav. /.../ Võib-olla on see kaudselt üks põhjus, miks ka arukas inimene Eestis püüab ikka oma suvekodu rajada üksildasse paika. Seal saab praktiseerida midagi seletamatut, pelgamata, et teda ähvardaks hospidal. (lk 46)
Iga korraliku eestlase sauna taga seisab väike ajamasin, millega ta nädalalõpul paleoliitikumis väikese tiiru sooritab. (lk 48)
Teadaolevalt on eestlased ainuke rahvas, kelle loomisloos toimetab kana. Just kana haub Linda välja tedremunast. (lk 76)
Keegi ei kujuta Euroopas ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve suplema. Niisugusest maailmast on ammu saanud muinasjutt. Eesti on veel osa sellest pitoresksest metsavahimüüdist. Maarjamaa on James Cooperi Nahksuka-juttude 3D versioon, koos lätlaste ja soomlastega moodustame vahest Euroopa indiaanlaste viimase reservaadi. (lk 87)
Eestlane on kas alati teel või pakib asju, selles mõttes on ta igavene rändaja. Auto on eestlasele tegelikult väga oluline, aga meile oleks tarvis täiesti teistsugust autot, millega saaks vedada nii lapsi, seapõrsaid, mööblit, kardulaid, ahjupuid kui ka kalleid soome külalisi. Eestlase auto peaks õieti meenutama rehetuba. (lk 146)
Eesti keel polegi vist mõeldud esmajoones rääkimiseks, see sobibki vahest rohkem mõtlemiseks ja nõidumiseks. (lk 157)
Tänapäeva eestlane on teadlane-šamaan, turundusjuht-müstik, bussijuht-ravitseja. Igal normaalsel eestlasel on vähemalt veel üks alternatiivne reaalsus, mis tema sisse kenasti ära mahub. (lk 176)
Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud. (lk 182)
Hajali külad ja mädasood on olnud eestlase kaitsevaimud. Võib-olla sellepärast ongi eestlase hing nagu turbasammal - alt küll mädaneb, aga ülalt kasvab mühinal rohelist juurde. (lk 186)
Märkus väga vanade inimeste kohta
Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada - pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud. (lk 189)
Üks peatükk aga on väga sarnane selle artikliga siin.

Mis mind natuke hämmastab, on see, et "Lingvistiline mets" on juba tükk aega raamatupoodide müügiedetabelite eesotsas. Mikita raamatud ei ole minu meelest mingi laiatarbekaup (proovige lugeda "Äparduse rõõmu"!). Palun ärge valesti aru saage, muidugi on mul ainult hea meel, kui raamatul hästi läheb ja igatahes soovitan seda kõigile lugeda.

Teised kirjutavad:
Nädala autor (katkend raamatust)
Eerik Kergandberg, Postimees
Tavainimene
Hasso Krull, Vikerkaar
Kultuur.err
Indigoaalane
Ekspress
Mihkel Kunnus
Ene Vainik, Keel ja Kirjandus
Raamat ja kuu
Toidutegu
Väike raamatutuba (tsitaate)
Kirjanduslik päevaraamat
Päikesejänku ja sada raamatut
Nõudmiseni
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, Postimees
Ööülikooli rännakud, ETV
Valdur Mikita Ööülikooli loengud

Paar sõna ka "Metsiku lingvistika" kohta. Lugesin seda juba 2009. aastal ja see jättis mulle sügava mulje. Nii sügava, et postitust sellest ei tulnudki. Jagan siis tagantjärele paari mõtet, mis toona kirja sain.

Selle peale, et keeleteadus võib ka metsik olla, ma enne ei tulnud. Üleüldse ei olnud ma varem pead vaevanud mõtetega selle üle, mis on keel või kiri või kultuur. Minu jaoks oli keel ja kiri üks ja seesama - sama asja väljendamise erinevad vahendid. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii.

Mina pole muidugi mingi keeleteadlane ega isegi mitte filoloog ja seetõttu läks ilmselt nii mõnigi uuenduslik käsitlus ja teravmeelne seisukoht minust mööda. Puudub mul ju igasugune võrdlusmoment eelnevate teadmiste raamides. Nii et ma ei tea, kas Mikita esitatud seisukohad olid uuenduslikud või suisa ennekuulmatud või liikus ta juba sissetallatud rajal. Aga ehk just seetõttu tekitas teos nii palju ahhaa! ja ohhoo! mõtteid.

Pealkiri tundub olevat kummardus Lévi-Straussile, kes kirjutas raamatu "Metsik mõtlemine". Ja veel - miskipärast arvasin, et autori näol on tegemist korralikus eas professoriga, aga tuli välja, et täitsa noor mees :)

Teised kirjutavad:
Valdur Mikita Ööülikooli loeng samal teemal
Sirp, Berk Vaher
Hajameelne
Siinpool silmapiiri
Tsitaat raamatust
Kaks tsitaati

Laupäev, 26. oktoober 2013

Jan Kaus "Miniatuurid"


Jürgen Rooste soovitas lugeda: "Kes pole veel Jan Kausi „Miniatuure” üles leidnud, no see ei oska eesti kirjanduse osas eriti kaasa rääkida ja vaielda. See pisike raamat on koleoluline ja ilutabav. Samas ka pindmispäälne ja naljakastobe, kui vaja."

Mina muidugi tahan ka eesti kirjanduse osas kaasa rääkida ja vaielda, seega lugesin. Ma ei ole päris kindel, milline on ikkagi  Rooste märgitud seos selle raamatu ja eesti kirjanduses kaasa rääkimise vahel, mida see pidi nüüd juurde andma. Kaus kirjutab luuletajaks või kirjanikuks olemise painest (kuidas mõjuvalt esineda), linnadest (mis hoolimata oma iseolemisest polegi nii erinevad), muuseumidest (on neid siis tegelikult kellelgi vaja?), ekraanidest (ahhaa, ma saan alles üle lugemisel aru, et Kaus kirjutab selles peatükis sellest, mis televiisoriekraanilt tuleb, siin on mõnusat sarkasmi), oma inimestest (päris eripalgelised on need Kausi inimesed: Jehoova tunnistajad, kerjus, kellegi tõlkijast vanaisa, taksojuht jne) ja Eestist (Pirmastu, Matsiranna, Ristiku tänav, Tallinn-Väike, Käsmu, Muuga). 

Mis ma oskan ütelda. Lugege ise ka, õhuke raamat, ei kuluta palju väärtuslikku aega. Hoolimata vormist (nagu pealkiri ütleb, koosneb raamat lühikestest, alla-leheküljepikkustest laastudest) on tegemist tervikuga. Kausi miniatuurid panevad kaasa mõtlema või siis edasi mõtlema, tekst on väga kontsentreeritud ja kõik see, mis pole sisse mahtunud, tuleb ise juurde mõelda.
Olen teda mitu korda näinud, ja jumala eest, iga kord toimub peaaegu üks ja seesama. Ta istub bussi eesotsas pingile, küljega sõidusuunas, pistab pulgakommi oma võimsate huulte vahele ja jääb siis tukkuma. Lutsutab kommi nagu lutti. Ma ei tea, kui vana ta on - kümme, kaksteist, kaheksa? Selline mulje, et ta sündis kahekümnekilosena. Iga kord ta mugib midagi, midagi eriti magusat; midagi sellist, mis sisaldab kõiki kahjulikke E-sid, tarbimisühiskonna Tõnisson. Bussi ronivad värisevad vanurid, tema ei tee silmigi lahti, ta on pühendunud imemisele, pulgakommi valge pulk mokkade vahel võnklemas. A kust ma tean, äkki ta on päikesekiir oma ema elus, jõuab koju, lõhub puid ja teeb kaminasse tule? Siis vitsutab sisse kolm grillkana, neli kilo jäätist ja annab emale ühe lartsuva musi, sest tõi täna koolist koju ainult parimad hinded? (lk 61)
Teised kirjutavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Danzumees
EPL
Toomas Liiv, Sirp

Pühapäev, 1. september 2013

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast"

Kätlin Kaldmaa "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on muinasjutt tüdrukust, kes läks oma isa otsima ja mis ta sealt leidis.

Tüdruk oli täiesti tavaline, tema lemmiksöögiks olid ema tehtud pannkoogid ja enamasti tegeles ta igapäevaste tüdrukuasjdega. Mida tüdrukud ikka teevad - näiteks ehitavad omale ja isale lauajuppidest maja. See maja on joonistatud raamatu kaanele ja koos ülejäänud illustratsioonidega (kunstnik Marge Nelk) annab raamatule selle erilise välimuse, mis kutsub seda üha uuesti üle lehitsema ja joonistusi täie põhjalikkusega uurima (valiti 2012 aasta 25 kauneima raamatu hulka). Lugu on osa Kätlin Kaldmaa viimasest kolmikust - mis koosneb sellestsamast muinasjutust, luuleraamatust "Armastuse tähestik" ja romaanist "Islandil ei ole liblikaid". "Lugu Keegi Eikellegitütre isast" on ka romaanis sees, aga seal ei ole ju illustratsioone!

Ühel heal päeval leiab tüdruk, et tal on vaja teada, kes on tema isa ja pärast mõningast planeerimist asubki teele, ema küpsetatud leib kotis. Teel kohtab ta igasugu takistusi, mis aga kõik on heade tegelaste abiga ületatavad, ja kuuleb oma isa kohta palju jutte. Muinasjutt on oma ülesehituselt üsnagi klassikaline, eriliseks teeb selle autori stiil ja keel. Palju kordusi, teistmoodi sõnajärg ja lisaks aitavad ka trükitähed loo jutustamisele kaasa. Need ei püsi mitte ainult sirgetes ridades, vaid teinekord hüplevad lehel nagu tulesädemed või järgivad jõelookeid.
Vesi lõi keema ja kihama, ülaltvoogu ja altvoogu, süvemalt veest ja pealtpoolt veest tuli kohale uimelisi hõbekuuelisi, lõpuselisi kuldastes kombinesoonides, ei läinud neil õieti aegagi tarvis, kui selge neil juba, mis mure on kaldal sel tüdrukul hapral, ja täpipealt selsamal hetkel kui öö ja kuu võtsid üle päeva ja päikese valitsusaja, võtsid kõik need mitu tuhat kohaleujunud vetevaldja käepikendust kalda ja saare vahele ritta, nõnda et täiskuu kõige heledam kuma peegeldus iga soomuse pealt eraldi vastu, ja oli see alles säraline rada, millele Keegi Eikellegitütar nüüd asus. Oh seda küütlemist, õhkeid ja veiklemist, kui kõik need tuhanded kalad ta jalge all tema kerguse all  kergelt vankusid, selg tihedalt vastu selga, külg tihedalt vastu külge, ilma nõela pistmata. Puges ju väikene hirmgi tüdruku põue, aga ei olnud ses kalasillas midagi hirmsamat kui ükskõik millises inimese ehitatud sillas, ja juba ta teisel kaldal oligi. Juba ta saarel oligi. Sild lendas õhku, sulpsas ja hulpsas, ja enne veel, kui tänada jõudis rändurtüdruk, olid kadunud kalad, iga lest ja latikas, prisketest lõhedest kõnelemata. Ülesvoolu ja allavoolu.
See on raamat, mida ma oleksin tahtnud vastavas eas lugeda. Ja ma pidin raamatupoes iseendaga maha pidama tõsise arutelu - kas osta või mitte osta. Sest õigupoolest on nii minu laps kui ka ma ise juba selle raamatu east väljas ja riiulid üleliia koormatud. Kindel on see, et kui mul oleks muinasjutuealine laps, oleksin raamatu kindlasti ära ostnud ja kodus pärast lapsele ettelugemist iseenda riiulisse pannud.

Teised kirjutavad:
Kaarel Kressa, EPL
Mare Müürsepp, Postimees
Pille-Riin Larm, Sirp
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Asjatud mõtted

Reede, 26. juuli 2013

Kai Aareleid "Vene veri"

Kai Aareleiu "Vene veri" räägib mälust ja minevikust, leppimisest ja mõistmisest. Need sõnad ei räägi muidugi mitte üks raas raamatu sisust. Mul ongi selle sisu raske edasi anda, sest minu jaoks oli seda lugedes eelkõige oluline tunne, meeleolu, mis raamatut lugedes tekkis. Raamat oli kuidagi kurblik. Alguses pani tekst mind igatsema sellise turvalise ja traditsioonilise elu järgi ja lõpus pani tekst mind nutma.

Autor, kes diplomaadi naisena Peterburi elama asub, ei ole selle üle üldse õnnelik. Venemaa ei ole koht, kuhu ta minna tahaks. Vene veri, mida on pikka aega maha salatud ja unustada püütud, aga mis nüüd, seistes silmitsi selle suure riigiga, taas endast märku annab. Veri on tugev, seda ma tean ka omast käest. Isegi kui sul on seda - võõrast - vaid kaheksandik. Võõras veri pärineb vaarema Aleksandrast, kes eesti mehega abiellus ja Venemaal toimunud suurte muutuste eest Eestisse kolis. Vaheldumisi kirjeldab autor oma Peterburi elu ja pildikesi vaarema elu olulistest hetkedest. Saa siis aru, kas see on ilukirjandus või dokumentaal. Natuke nii ühte kui ka teist. Fragmentaarium mälupiltide, tunnete ja minevikumälestustega. Mina oleksin rohkem tahtnud lugeda vaarema Aleksandrast. Praeguse Peterburi kirjeldused olid kuidagi lohutud oma pideva külma, tuule ja lumega, räämas parkide, köökus mutikeste ja kõikvõimsate miilitsatega.

Kuula katkendit siin.

Teised kirjutavad:

Laupäev, 20. juuli 2013

M. C. Beaton "Kõlvatu naise surm"

M.C. Beatoni külakonstaabel Hamish Macbethi lood on kõik väga ühtemoodi. Mis muidugi ei takista neid mõnuga lugemast. Kui nüüd hoolega järgi mõelda, siis oli "Kõlvatu naise surm" ikka väga jabura faabulaga. Tegevus toimub mingis kummalises paralleelreaalsuses, kus riietutakse õhtusöögiks ümber, klassivahed on teravad ja usufanaatikud elus. "Kõlvatu naine" on meeste najal elades rikkaks saanud ja nüüd vähe vanemas eas otsustab abielluda. Selleks kutsub ta oma Šoti mägismaale ostetud majja kokku neli endist armukest, kes kõik on rahahädas, et nende seast see õige välja valida. Muidugi saab naine autoõnnetuses surma ja kõik on kahtlusalused. Macbeth lahendab loo nagu ikka, mängleva kergusega, laskmata end segada endisest armastusest Priscillast ja peategelase õetütrest, kes meeleheitlikult teda võrgutada üritab. Lõpuks on kõik (peale mõrvari muidugi) ilusad ja head.

Tõlkinud Marja Liidja

Teised kirjutavad:
Padjaklubi
Loterii
Juuli raamaturiiul
Õhtulehe raamatublogi

Esmaspäev, 15. juuli 2013

Andrus Kivirähk "Maailma otsas"

Pildikesed heade inimeste elust. Kõlab hästi. Ja ongi hästi. Väga muhe lugemine, soe ja lihtne. Kivirähk rääkis, et ta pidi meeleheitlikult pingutama, et raamatusse ühtegi seiklust sisse ei tuleks. Peaaegu sai hakkama. Mõni peaaegu seiklus ikka on, näiteks see, kus Eevaldit ründab kringel või kuidas ta satub külla endisele sportvõimlejale Tõnule ja tema endisest korvpallurist naisele Veronikale. Suurem osa tegevust toimub töölt koju minnes, sest tööl on ju ainult koosolekud ja kohviautomaat ja seal ei juhtu küll kunagi midagi. Tegelasi on raamatus palju, nad on nagu elust enesest ja ei ole ka. Neid kõiki on natuke suurendatud ja laiendatud, et rohkem sisse mahuks. Viiekümneaastane Kalju, kes elab ikka veel koos ema Mallega. Jaanika, kellel on väga hea süda, nii et ta ei suuda oma kümnetele austajatele kuidagi ära öelda ja käib nendega järgemööda kohtamas. Ja kurdab, et hirmus palju raha läheb nende mobiilisõnumitele vastamiseks, aga vastamata jätta ei ole ju ka ilus. Baaripidaja Ülo, kes paneb oma baari kell seitse õhtul kinni, et saaks minna koju ja kaevuda mõnda paksu ja klassikalisse raamatusse. Vooremäe, kes käib igal õhtul teatris, kus saab alati, sõltumata näidatud etendusest, nutta ja naerda. Tore tegelane oli ka noor ehitaja Juku, kellel kohe üldse suhtlemisega ei vedanud, nimelt tundus talle, et kõik mehed tahavad teha homoseksuaalsele teele kallutada. Ja muidugi salapärane härra Immanuel.
Helistaja oli sportvõimleja Tõnu, kes pikema sissejuhatuseta käskis Eevaldil kohe enda juurde tulla.
"Silguvorm on ahjus!" karjus ta torusse. "Viina täna ei joo. Meil on pidulikum istumine, võtame konjakit."
"Mis puhul siis?" küsis Eevald. "Kas sul on sünnipäev? Või Veronikal?"
"Veronika võttis kassi," seletas Tõnu. "Isane, kurat! Kõuts! Õudne. Ma ütlesin talle kohe, et meie kahe jaoks siin majas ruumi ei ole! Üks meist peab oma munad letile lööma, teist võimalust ei ole! Eks me vaata, kelle Veronika välja valib. Mina igatahes kavatsen oma varustuse eest võidelda. Aga kõuts on ka väge täis, ega ma ei tea, kas saan tast jagu."
...
Kui ta kaks tundi hiljem Tõnu ja Veronika ukse taga kella helistas, oli Veronika see, kes avama tuli.
"Oi, tere Eevald!" rõõmustas ta. "Astu aga edasi ja mine kohe kööki. Tegime kassi auks räimevormi, see on veel soe."
"Tõnu ütles, et pidi olema metsik elukas," ütles Eevald.
"Imearmas kassipoeg," lausus Veronika. "Tõnu lubas temast küll sportvõimleja teha. Täiesti segi läks, kui ma poisiga koju tulin, päev otsa on kassi sabas käinud ja teda vahtinud. Isegi diivani alla proovib koos kassipojaga pugeda, aga õnneks ei mahu, seal saab poisike natuke rahus olla."
Sai nutta ja sai naerda. Tore raamat oli.

Teised kirjutavad:

Neljapäev, 11. juuli 2013

Ajakiri Regina

Ilma igasuguse reklaami ja kärata on Eestisse saabunud uus ajakiri Regina. Tegemist on Soomes juba pikka aega ilmunud naisteajakirjaga, mis hiljuti ennast täielikult ümber pööras ja kirjandusajakirjaks hakkas. Ajakiri positsioneerib end kirjandusliku meeleleahutusena ja meelelahutus see on. Suure osa sisust moodustavad novellid, mille on kirjutanud nii harrastus- kui ka päriskirjanikud. Pean tunnistama, et mina selliseid novelle eriti lugeda ei viitsi, aga kindlasti on palju inimesi, kes ehk paksu raamatut kätte võtta ei julge või taha (mis iganes arusaamatul põhjusel), aga selliste lühikeste lugudega saavad kenasti hakkama. Viimasest paarist ajakirjast loetud novellid olid väga erineva tasemega. Kui mõni oli täitsa lugemist väärt, siis järgmine oli puhas aja raiskamine. Enamik tegeles ikka suhete ja armastuse teemaga.

Lisaks novellidele on natuke kirjandusuudiseid, raamatuarvustusi ja intervjuusid. Intervjuud on küll päris huvitavad. Mina ei loe üldse ajakirju ja seega ei tea, milliste inimestega teistes juttu tehakse. Siin on selleks olnud näiteks Soome koomiksijoonistaja ja muidugi kirjanikud ja muidu kirjutajad, Eesti ja Soome omad. Viimases numbris näiteks Kairi Look, Rosa Liksom ja Hannu Mäkelä. Peale selle tasub juulinumber endale soetada ka neil uudishimulikel, kes Bukahooliku tagasihoidliku isiku kohta rohkem teada tahavad.

Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas "Regina" ennast ilma reklaamita meie üleküllastunud naisteajakirjade maailmas elus hoida kavatseb. Tõsi, teist sellist kirjandusliku suunitlusega ajakirja meil ei ole (Eesti Naisel oli küll varem jutulisa, ma tõesti ei tea, kas praegu ka). Igatahes, soovin talle pikka iga.


Koduleht

Laupäev, 6. juuli 2013

Kätlin Kaldmaa "Õnn on otsuse küsimus"

Ühel päeval avastad täiesti ootamatult, et sinu tütar lõpetab juba gümnaasiumi, varsti on ta ehk kodust läinud ja neid asju, mida sa talle veel rääkida ja õpetada pole jõudnud, on niiii palju. Ta ei oska triikida ega nööpi särgi ette õmmelda. Ta oskab teha kooki ja smuutit ja pannkooki, aga putru pole ta kunagi keetnud. Meil on Kätlin Kaldmaaga peaaegu ühevanused tütred ja samasugune äratundmine jõudis mõlemani. Kirjanikuna pani Kaldmaa oma õpetussõnad, soovitused ja mõtted raamatusse. "Õnn on otsuse küsimus" on ema kiri tütrele - ellujäämisõpetus. Siin on segiläbi pudru keetmise õpetus, peatükid armastusest, valust ja enesetapust, luuletused ja fotod. Kõrvalseisjale jääb kindlasti palju varjatuks. Las jääb. Sest see, mis välja paistab, on ilus. Lihtne ja ilus ja isiklik. Lugedes tundus, et neid kohti, mida tahaksin välja kirjutada ja jagada, on pea igal lehel.

Küll on tore, kui keegi sulle ütleb, et sa saad ise otsustada selle üle, kas sa oled õnnelik või mitte ja et valu läheb üle. Et sa ei pea ootama kakskümmend aastat, et ise lõpuks samale järeldusele jõuda. Kellegi teise ütlemisest on teinekord muidugi vähe kasu, me peame ju ise kõik oma valud ja rõõmud läbi elama. Aga mul on ikkagi lootus, et selline ütlemine jääb meelde ja meenub õigel ajal, siis kui enam kuidagi edasi elada ei oska. Ja et siis see aitab. Aitab kiiremini jõuda sinna, kuhu meie emadena jõudsime alles nii pika teekonna järel.

Eriti armsad olid raamatu viimased kaks peatükki, mis kirjutatud tütre poolt emale. Sest ka emad peavad pärast tütarde lahkumist uutmoodi elama õppima.

"Õnn on otsuse küsimus" on väga isiklik raamat. Ma ostsin selle lootuses, et saan selle anda kaasa oma tütrele. Seda ma teengi, aga siin on nii palju asju, mis meil on teistmoodi, mis igas peres on omamoodi. Tahaksin, et oskaksin ka ise kirjutada oma tütrele teele kaasa midagi samasugust. Midagi sellist, mis räägib minust ja temast.
Kui asjad on täiesti sassis, tuleb lihtsalt hakata neid tasapisi ja ettevaatlikult ükshaaval lahti harutama. Küll sa sest välja tuled. Eluga.
Teised kirjutavad:
Postimees
Loetu kaja
Asjatud mõtted
Teele
Väike raamatutuba

Pühapäev, 16. juuni 2013

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud"

Sass Henno "Homse maailma kirjanikud" on Eesti esimene firmaromaan, nagu väljaandja seda nimetab. Ilmsesti ei paku selline raamat kuigi suurele lugejaskonnale huvi, sest tegemist on ülevaatega ühe IT-ettevõtte sünnist ja algusaastatest, kuid mida saab lugeda ka laiemalt Eesti noore äriettevõtluse, konkreetsemalt IT-ettevõtluse arenemisloona. Ehk siis kirjeldab teos Proeksperdi esimest kümmet aastat ja lisaks veel ka natuke aega enne ja pärast seda kümmet aastat. Eessõnas on disclaimer: tõsielusündmustel põhinev, kuid siiski ilukirjanduslik juturaamat, mis on sündinud inspireerituna Proeksperdi-nimelise IT firma töötajatest, koostööpartneritest ja nende vägitegudest. Teisisõnu, kas see just oli nii, nagu kirjas, või oli see kuidagi teisiti, me tegelikult teada ei saa. Näiteks kuulsin Proeksperdile lähedalseisvalt isikult, et mitte kõik ei olnud Sass Henno arusaama ja tõlgendusega rahul: "No ei olnud sellises koguses konjakijoomist seal!"

Tõestuseks järgmine lõik:
Kui taas tõele au anda, siis tegelikult olid ajad palju viisakamad, kui mu jutust mulje jääb. Nõmme-Kases ei toimunud mingit meeletut läbu, nagu siin võiks arvata. Jah, olid korrad, kui me näiteks Valloga jäime kauemaks koroonat mängima või jõime Vinteri Brasiiliast toodud puskarit ning pärast läksime edasi linna. Või sõitsime Vampsi juurde ja jõime seal konjakit. 
Aga mingit pöörast pillerkaart nüüd küll ei toimunud. Selle tõestuseks on kasvõi see, et sel perioodil saame tehtud ka hämmastavalt palju eriilmelisi projekte, millest kõigil on Proeksperdi arengus oma oluline roll. Ühele merebioloogiaettevõttele teeme satelliidipilti analüüsiva tarkvara, mis aitab kindlaks määrata vetikate asukohta ja hulka mis tahes mere piirkonnas. Uut tüüpi positsioneerimistarkvara hakkame arendama ka turvafirmale Claudia, kus eesmärgiks on autode positsioneerimine reaalajas. Allan Poolal õnnestub Regiost välja kaubelda ka kaardi põhi, kuid maakera kumeruse tõttu tekkiv arvutusviga jätab punkti ebatäpseks. Sellest tulevikus arendatav SeeMe rakendus on sugulane ka teise projektiga, mille eesmärk on kaugsõiduveokite kütusekulude mõõtmine kaugjälgimisseadme abil. Algul on kaugsõiduautojuhid vägagi abivalmis, kuid niipea kui nad mõistavad, et aitavad meil vabatahtlikult arendada süsteemi, mis nende varastatud kütuseliitreid jälgida oskab, saadavad mehed meid lihtsalt perse: „Aretage oma kaadervärki mujal!” 
Aga mida siis oli? Oli seltskond noori mehi, kes tahtsid hirmsasti progeda. Ja seda nad siis tegidki, öösel ja päeval. Ettevõte sai alguse juba kunagi eelmise sajandi üheksakümnendate algul (oi, me oleme ikka vanad juba), kui Raivo Vilu, KBFI vanemteadur, lõi meeskonna lootustandvatest noortest, kes habraspunaste telliskiviseinte vahel põnevaid tegusid tegid. Justkui soojenduseks kirjutavad nad tarkvara Soome radiatsiooniolukorra jälgimise seadmetele, mis võimaldavad tollal kahemõõtmelisel kaardil jälgida radioaktiivse kiirguse levikut. Loodetavasti kasutab Loviisa tuumaelektrijaam seda tarkvara tänaseni. 1994. aastal hakatakse arendama kiipkaarti Raepangale. Mina mäletan, et esimesed magnetkaardid tulid Eesti pankades laiemalt kasutusele 1995. aastal ja ega neid eriti lihtne klientidele müüa ei olnud. No mis sa teed selle kaardiga, kui linna ainus sularahaautomaat asus Raekoja platsil. Kiipidest ei olnud keegi siis veel kuulnudki. Aga Proekspert juba arendas!

Autorile heidaks ette teatavat fragmenteeritust. Ettevõttega seotud inimestele ei olnud see lugemisel kindlasti probleemiks, aga võõrale jäävad siiski mõningad asjad segaseks, mõned otsad lahti ja teised seosed arusaamatuks. Üsna kergelt hüpatakse ühelt teemalt teisele ja üleminekud ei ole kuigi sujuvad. Tegevust arendab minajutustaja, kellest jääb üldse arusaamatuks, kes ta selline on ja milline roll tal ettevõttes oli. Lugu algab sellega, et minajutustaja läheb Proeksperdi Narva mnt kontorisse ennast tööle pakkuma. Mis tähendab, et ta ei ole algusest peale sellega koos olnud. Edasi aga tundub, et minajutustaja teab hoopis rohkemat, kui eeldada võiks.

Tegelikult võiks seda raamatut lugeda küll. Saab päris kena pildi ühe noore vabariigi noore ettevõtte arengust, saab heita pilku noorte progejate tegevusse ja elada kaasa nende võitudele ja kaotustele.

Raamatut saab lugeda siin.
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Artikkel Õhtulehes

Kolmapäev, 12. juuni 2013

Maarja Kangro "Dantelik auk"

Tiina Laanem "Õnnelik jää"

Ma pole üldsegi ole esimene, kes neid kahte raamatut koos vaatleb. Ütleme ausalt, ega mul Maarja Kangro "Dantelikust august" eriti midagi kirjutada ei ole. Kui "Ahvides ja solidaarsuses" oli (minu jaoks) uudsust, siis "Dantelik auk" tundus sellise intellektuaalitsemisena. Sain teada uue sõna - intelligiibne. Tuleb välja, et ongi selline sõna olemas, juba Schopenhauer kasutas. Ühesõnaga, ei jätnud erilist muljet.

Tiina Laanemi "Õnneliku jääga" läks natuke paremini. Tema lugude peategelased oleks justkui elust enesest, igatahes on mul sellistega lihtsam samastuda kui Kangro erudeeritud emantsipeerunud naistega. Natuke fantaasiaelementi on ka sees, aga õige natuke ja arvatavasti mõne jaoks ei ole need elemendid üldsegi fantaasia, vaid "vabalt võib juhtuda" asjaolud. Lugudel olid kenasti puändid olemas, nagu ka algus, lõpp ja keskpaik. Kõik just nii nagu ühes novellikogumikus olema peab. Meelde jäi proua Pall, kes armastab tasuta asju, töönarkomaanist härra H, kes puhkusest ainult unistada suudab ja "Musta augu" peategelane, kellel mitte kuidagi ei õnnestu ennast maailma silmis ära kaotada. Ja muidugi ka niminovelli peategelane, kes soovist kõiki õnnelikuks teha ise nii täielikult läbi põleb, et täitsa ära hajub. Tegelikult, kui veel natuke mõelda, siis meenuvad ka teised tegelased, kes samamoodi isikupärased on. Või siis hoopis peegeldavad inimesi meie ümbert, on nagu tüpaažid, tegelased tegelikust maailmast, sellised, keda leidub kõikjal ja kogu aeg. 

Teised kirjutavad:

Reede, 17. mai 2013

Andrus Kivirähk "Lood"

Andrus Kivirähu jutud on ikka olnud lahe lugemine, natuke kiiksuga ja palju fantaasiat. Suurem osa "Lugude" lugusid jutustab ümber tuntud muinasjutte. Seda on teinud ka Neil Gaiman ja kindlasti palju teised. Kui järgi mõelda, siis on enamik muinasjutte täiesti ebaloogilised, nende tegelased käituvad ebaloogiliselt ja järeldused ei vasta reaalsusele. Näiteks Lumivalgeke - nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri, juuksed mustad kui süsi. Kes veel sellised välja näevad? Vampiirid muidugi. Pärast Neil Gaimani "Snow, Glass, Apples" lugemist ei ole "Lumivalgekese" muinasjutt enam kunagi endine.

Kivirähk kirjutab muinasjutte muidugi oma kivirähulikul moel. "Kuplas pruut" räägib sellest, mis juhtub pärast seda "kui nad veel surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult". "Saabastega koletis" aga räägib palju elulisema loo sellest, et ullikesed nooremad vennad jäävad ikka ullikesteks ja et kassid on ühed õelad olevused.
"Häbi" pilab mõnusasti meie praeguse aja meedia ja televisiooni mõjuvõimu, kus igaüks, kes noka lahti teeb, saab kohe staariks ja igaüks, kes kogemata juhtub televisoonis midagi valesti tegema, on pärast seda kadunud mees. "Ajaloo keerises" aga mõjub suisa õõvatekitavalt.

Teised kirjutavad:
Kaur Riismaa, Ekspress
Veiko Märka, EPL
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

Esmaspäev, 13. mai 2013

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"

Louis de Bernières' "Kapten Corelli mandoliin" vaatas mind raamaturiiulist (ja siitsamast blogi päisest) etteheitva pilguga juba kümme aastat. Seega valisin ta hoolimata kopsakast kogust Kreekasse puhkusereisile kaasavõtmiseks.

Põhiline osa raamatu tegevusest toimub teise maailmasõja ajal Kreeka saarel Kefallinial, kus Saksa ja Itaalia sõjavägi koos saart okupeeris. Esiotsa meenutas okupatsioon kangesti "Allo, Allot", kus sõdurid kohalikega mõnusasti aega veetsid. Eriti sobis sellesse konteksti britist tegelane Bunny, kes saadeti saarele Suurbritanniasse teateid edastama. Olles lõpetanud kooli suurepärase vana-kreeka ja ladina keele oskajana, oli tal algul tükk imestamist, miks mitte keegi kohalikest temast aru ei saa. Britina on autor oma kaasmaalaste osaluse üle sõjas mõnusasti ironiseerinud. Minu meelest on juba seegi natuke irooniline, et prantsuse nimega inglane kirjutas romaani Kreekast itaallasest peaosalisega.

Sõda on autor edasi andud lihtsa sõduri vaatepunkti kaudu, kelle seisukohalt ei ole see muud kui üks mõttetu surmaminek ja kannatus. Ta tunneb suurt sümpaatiat lihtsa sõduri vastu ja isegi siis, kui see sõdur mõrvab, piinab ja vägistab, näeb autor hoopis temas endas sõja ohvrit. Siinpool Euroopat oleme tihtipeale harjunud endast mõtlema kui suurtest sõjakannatajatest ja oleme nördinud, kui Lääne-Euroopas seda arvamust alati ei jagata. II maailmasõda oli mujal vähemalt sama hirmus ja kirjelduste pealt Bernières värve kokku ei hoia.

Üldse torkab juba esimesest leheküljest alates silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Aga tegemist on siiski eelkõige armastuslooga kohaliku arsti tütre Pelagija ja itaalia ohvitseri Antonio Corelli vahel. Lõpupoole hakkasid mind häirima mõned ebaloogilisused, aga noh, armastusloo puhul on enamasti tähtis hoopis midagi muud. Ja armastusloona on "Kapten Corelli mandoliin" suurepärane. Just selle tõttu, et autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri. Ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastuloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Tõlkinud Mart Rummo

Teised kirjutavad:
Joanna looming

Pühapäev, 28. aprill 2013

Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik"

Lugesin Sirbist arvustust ja mul oli KOHE seda raamatut vaja. A kus sa saad, kui pead viieni kontoris tööl olema ja raamatupoeni jõudmine võtab aega. Oh mis õnn, et on olemas e-raamatud ja nutitelefonid. Sest lugerit mul muidugi tööl kaasas ei ole. Mõne minutiga oli raamat arvutis ja telefonis. Ei mingit raamatupoes või -kogus aja kulutamist. Kuigi natuke on kahju ka, sest nii ilusasti kujundatud (kujundas Lilli-Krõõt Repnau) luuleraamatut tahaks tegelikult käes hoida ja lehitseda.

Mispärast käisin hiljem ikkagi raamatupoes ja hoidsin käes ja lehitsesin. Oli veel ilusam, kui ekraani pealt paistis. Nüüd on mul "Armastuse tähestikke" terve hulk - paberil ja arvutis ja telefonis ja lugeris.

Nende Kätlin Kaldmaa paari luuletuse põhjal, mida lugema olen juhtunud, on mulle jäänud mulje, et see on midagi, millest mul on raske aru saada (ma pole ka suurem asi luulelugeja muidugi). "Armastuse tähestikust" ei olnud raske aru saada. Luulega on muidugi nii (vähemasti minu puhul), et see peab sobima kokku hetke tundmustega. "Armastuse tähestik" sobib minu hetke tundmustega praegu suurepäraselt kokku. Ma loen ja saan aru, et keegi on pannud kirja mõtted, mida ma ise poleks kunagi suutnud niimoodi sõnastada, aga ometi on need nii õiged.

Kogu tundub esimese hooga üsna eklektiline, siin on pikemad ja üsna realistlikud armukese-luuletused, lühemad ja abstraktsemad armastuse-luuletused ja mõned pikad ja väga sugestiivsed armastuse-luuletused. Lisaks on kogus luuletusi nii eesti kui ka inglise keeles. Tunnistan, võõrkeeles on luulet väga raske lugeda, läheb palju vähem korda. Seega oli tore, et mõned olid kahes keeles, sai lugeda ühte ja teist ja mõtiskleda, kas nad erinevad või on täpselt samad. Aga kõik sobib ometi väga kenasti tervikuks kokku ja kujundus aitab sellele ka palju kaasa. 

*
Minu Kanada armuke
ei maga kahe mehe eest,
ja mingist magamistoast
ei ole juttugi.
Ta hoiab mind hellalt
oma pikkade käte vahel
ja punub mu juustesse
mäletamise lõngu,
millest hiljem
koon unustamise salli.
(Minu Kanada armuke, lk 15)

*
Armastuse ookean
Ookean ei ole veekogu, ütles ta.
Ookean ei ole lihtsalt vesi.
Ookean ei ole põhi, lõuna, ida, lääs.
Ookean ei ole koht, kus päike puhkab.
Ookean on.
Ütles ta. 

Ookean on seisund.
Ookean on olek.
Ookean on. 
(lk 45)

*
armastuse merega on selline lugu,
et seda ei leia sa üksi.
aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,
et usaldasid ta armsama kätte
ja jäid temast ilma,
on võimalus merega kohtuda suurem.
armastuse meri on teadagi
näidanud oma palet südametutele armastajatele.

armastuse merega on selline lugu,
et paljale silmale nähtamatu
on seeme, millest see võrsub.
tee lahti oma valu
ja õpid ujuma.
(Armastuse meri IV, lk 41)

Intervjuu Kultuurikajas
Nõudmiseni
Sirp

Neljapäev, 18. aprill 2013

Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok"


E-raamatute vahepeale sattus ka üks päris raamat. Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok". Sellistest vanadest aegadest ja asjadest, millest Remsu kirjutab, ei sobikski nagu kusagilt mujalt kui paberi pealt lugeda. Pealkiri ütleb juba kõik ära - Remsu võttis Pruuli kaasa (või oli see vastupidi) ja sõitis rongiga Tallinnast läbi Moskva Vladivostokki. Remsu kirjutas ja Pruuli tegi pilte. Enamalt jaolt kirjutab Remsu küll vanadest aegadest, mitte niivõrd sellest konkreetsest rongisõidust, mis sai teoks 2008. aastal. Eks ta ole sama marsruuti ka varem läbinud ja nüüd hea vanu aegu meelde tuletada. Väga pikalt jalutame temaga koos Moskvas, nii praeguses kui ka selles endises, kus Remsu nooremas eas palju käis. Uurime ja hindame majade arhitektuuri. Sööme rongis borši, aga viina ei võta. Kohtume igasugu inimestega ja meenutame, meenutame, meenutame. Ilusaid noorusaegu. Ja Stalinit. Ikka ja jälle jääb meile Stalin ette. Lõpp läheb päris kiireks, Vladivostokis Remsu enam ringi ei kõnni, vähemalt raamatus mitte. Palju olulisem on Ivolga budaklooster, mis asutati Stalini direktiivi alusel sõja ajal (jälle Stalin!). Seal käis Remsu 30 aastat tagasi ja läheb nüüd jälle. Vahepeal on oi kui palju muutunud.
Midagi on veel muutunud. Infot on rohkem kui vanasti.
Ma mäletan, et mind on raudteemiilits Krasnojarskis kinni pidanud ja üle kuulanud - kust olen ma saanud selle atlase, kus kõik raudteed täpselt peal?
Oli ta võmmikoolis ja hiljem poliittundides pestud ajudega, arvas kõiki kaardiuurijaid spioonideks? Tundis ta ette rõõmu ülendusest salakuulaja tabamise puhul?
Ei aidanud seegi, et ma näitasin tiitellehte - atlas on trükitud Moskvas, kodumaa pealinnas. Aga täpselt seesugune oleks võidud teha ka Ameerika Luure Keskvalitsuse trükikojas, just selleks, et üht Siberi raudteemiilitsat ninapidi tõmmata. Siis tuli mul idee. Ütlesin, et ma näitan, kus on see atlas müügil! Sain võmmi nii kaugele, et ta oli valmis tulema vaksali raamatuleti juurde. Ma mõtlesin, et juhul, kui atlast ei ole, ehk on müüja valmis tunnistama, et ta on seesugust raamatut näinud, et see on Nõukogude Liidu raamat. Atlas oli siiski müügil, miilits võrdles minu kulunud eksemplari uhiuuega. Seejärel ragistas tükk aega ajusid, seda oli ta sinise vormimütsi alt kohe füüsiliselt näha. Äkki pidas spiooniks raamatumüüjatki, keda iga päev nägi? Oletas, et mängime kokku? Viimaks siiski vibutas ta meile mõlemale hoiatavalt näppu - vaadake te mul ette, et kodumaad reetma ei hakka! (lk 251)
Teised kirjutavad:

Pühapäev, 14. aprill 2013

Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"

Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" seisis mul lauanurgal mitu head kuud. Lõpuks tegin ta suvalisest kohast lahti ja lugesin natuke, siis lugesin natuke teisest kohast, seadsin end mugavamalt sisse ja ei peatunud enne, kui raamat poole peal. Sest "Projektilaps Pärnust" haarab kaasa, pakub mõningal määral äratundmisrõõmu, seda muidugi eelkõige pärnakatele, on ladusas keeles ja kergesti loetav. Päris tervikut kõik peatükid omavahel ei moodusta, seda eriti lõpupoole. Ühtset selget telge raamatul ei ole, pigem on see kogumik kilde ja mälestusi. Oli ka seiku, millest ma poleks tahtnud lugeda. Aga kui autor on pidanud vajalikuks ja julgenud need oma raamatusse kirja panna, siis on see muidugi tema valik.

Eelkõige tõusevad esile inimeste kirjeldused. Kati ümber oli lapsepõlves kadestamisväärselt palju väärikaid ja huvitavaid naisi, kes kõik omal kombel elukogemust edasi andsid. Pärnu juudiprouad, naabrinaised ja vanaemad. Aga ennekõike on see raamat Kati emast. Kati kirjeldab põhjalikult tema kavalere, harjumusi ja unistusi.
Ema toitis ja majandas meid tänu Estonia sanatooriumi köögiplokile, kus harjuti Lissile kõrvale panema seljankasse keedetud veisesüdant. Meil oli Laine tatibaari köögis ka tädi Leena, kes emale tasuks retseptide eest tagauksest sinki ja viinerit müüs. Ma ei teadnud, miks seda kohta tatibaariks nimetati. Aga seda teadsin küll, et tagumisest uksest sai kööki. Alati, kui läksime sinki või vorsti tooma, palus Leena, et mu arstist ema talle vastutasuks mõne retsepti kirjutaks. Kastrulite ja külmkappide vahel kõlasid sellised sõnad nagu "heleenium" ja "sedukseen" ning kolm paksu agulikassi lasi pliidi kõrval nurru. Vaevalt, et sanepidjaam neil seal olla lubas. Kui kontrollid sattusid siia Tööstuse tänava ja Tallinna maantee nurgale, peletas Leena kõutsid õue. Mu ema ütles talle: "Peaksid oma kõutsi ka õue saatma, mitte heleeniumi ja sedukseeni sööma! Ära lase ennast niimoodi peksta!" "Kuidas ma ilma meheta elan? Kui peksab, siis armastab!" vaidles Leena uhkelt. (lk 63)
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Printi mulle raamatu saatmise eest.

Kolmapäev, 10. aprill 2013

Stephen Bayley ja Terence Conran "Disain. Kuju saanud mõte"

Kõigepealt peaksin selgeks tegema, miks ma Stephen Bayley ja Terence Conrani "Disaini" ostsin ja seejärel ka, miks ma ta läbi lugesin. "Disain" on hoolega disainitud raamat. Suur ja raske ja ilus. Huvitavad pildid on ka sees. Kena on sellist riiulil omada. Veel on ta väga kasulik, kui on vaja midagi vajutise alla panna. Viimati kulus hädasti ära kahe raamatu kaanetamisel. Lisaks oli mul ähmane mõte, et tütar kasvab ja tunneb ehk kunagi selliste asjade vastu huvi. Sellisele arvamusele ei ole mul praegu muidugi mingit põhja leida. Siiani ei ole ma märganud temas üldse mingit huvi disaini või ajaloo või selliste telliste vastu.

Hea küll, aga ma lugesin raamatu ka kaanest kaaneni läbi. See on juba palju suurem küsimus. Esimene peatükk oli selline üldhariv ja rääkis kaasaegse disaini ajaloost. Edasi aga on raamatus toodud tähestikulises järjekorras kõik disainiga seotud märksõnad, enamjaolt siis igasugu disainerid ja disainiga seotud ettevõtted, igaühe kohta lühem või pikem jutuke kirjutatud. Niisiis disainileksikon. Lõviosa mulle täiesti tundmatud nimed. Aega ta ju võttis, aga lugesin läbi, vähemasti kõik pildiallkirjad, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, eksju.

Aga nüüd tean, mis on Bauhausi koolkond, kes oli William Morris ja kõigi suuremate autotööstuste disainerite, autode kujundamise ja ajaloo kohta olen ka lugenud rohkem kui küll. 

Tõlkinud Kalle Klein ja Kai Vaarandi

Neljapäev, 4. aprill 2013

Peeter Sauter "Pori"

Mõtlesin, et kui autor on kirjutanud sellise jutu, siis peab tal selle taga mingi mõte või idee olema. Sõnum, mida lugejale edasi anda. Milleks muidu sellist juttu kirjutada? Mõtlesin pisut, aga ei osanud välja mõelda, mida Peeter Sauter oma "Poriga" ikkagi öelda tahtis. Vist siis ikka ei tahtnudki, kirjutas lihtsalt niisama oma lõbuks.

Algul on küll kirjas, et teos on kirjutatud Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel. Pean tunnistama oma piiratud silmaringi, pole kumbagi teost lugenud, siis ei oska arvata, kas sealt mingi idee võiks välja kooruda.

Igatahes, kirjutab Sauter heidikute elust kusagil Ida-Virumaa tööstuslinnas, kes muudkui joovad ja kepivad, vahelduseks kaklevad ja tapavad ka. Õnneks oli jutt lühike, lõppes enne ära, kui päris üle viskas. Tegemist on filmijutuga ja see paistab välja. Iga osa oma omaette stseen. Peamiselt kirjeldab Sauter tegevust ja üldse mitte kellegi mõtteid. Lisaks muidugi palju dialoogi.

Teose vorm mulle täitsa istus, tuletas kuskilt otsast meelde Steinbecki näidend-jutustust või jutustus-näidendit. Internet räägib, et Sauter kirjutas "Pori" Rainer Sarnetile filmistsenaariumiks, aga film jäi tegemata, kuna rahastaja pidas seda liiga süngeks.

See oli minu esmatutvus Sauteriga, olen teda küll rääkimas ja etlemas kuulnud-näinud, aga lugenud mitte. Samas teadsin ka, mida temalt oodata. Selles mõttes ei olnud "Pori" mingi üllatus. Just nii naturalistlik ja rõve, nagu teised Sauteri loomingust kirjutavad.

Teised kirjutavad:
Vahur Afanasjev, EPL
Mati Hint, Elukiri 

Reede, 29. märts 2013

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on üks ütlemata mõnus teos. Lühidalt öeldes räägib raamat Allan Karlssoni eluloo. Aga Allan Karlsson ei ole mingi keskmine Rootsi mees, tema on üks üsna eriline isend, kes üle kõige tahab elada rahus, erilisi nõudmisi elule tal ei ole, kui vaid voodi, natuke süüa ja mõnikord ka viina on. Ometi juhtub ta oma elu jooksul nii riigipeadega lõunat sööma kui ka maailma käiku pöörama. Saja-aastasena on Allan sattunud vanadekodusse, kus talle mitte üks raas ei meeldi. Niisiis otsustab ta oma juubeli hommikul sealt jalga lasta. Nagu muuseas haarab ta bussijaama ootesaalist kaasa korraks talle valvata usaldatud kohvri. Ja varsti otsivad teda nii politsei kui kurjategijad, sest kohver osutub olema täis sularaha.

Paralleelselt kirjeldab Jonasson ka peategelase varasemat elukäiku, nii et raamatu lõpuks on lugejal olemas ülevaade nii Allani elust alates sünnist kui ka kogu 20. sajandi olulisematest sõlmpunktidest. Sest Allan Karlsson satub pidevalt ühe räästa alt teise alla, ta on osaline nii Ameerika kui ka Nõukogude Liidu tuumarelva väljatöötamises, põgeneb Gulagi vangilaagrist, rändab kaameli seljas üle Himaalaja, päästab nagu muuseas esimees Mao noore naise, rääkimata kindral Francost, töötab aastaid Ameerika spioonina. Ometi on ta peamiseks sooviks lesida päikesevarju all valge liivaga rannal ja nautida viinakokteili.

Kohati meenutas teos Forrest Gumpi (mis mulle raamatuna muuseas üldse ei istunud), eelkõige just sellepärast, et peakangelane satub täiesti kogemata maailma suurkujusid päästma ja muidu ajaloo käiku pöörama. Paralleelselt eri aegade vahel hüplemine on praeguse aja kirjanduses väga populaarne võte, siin koob autor teose lõpuks kõik kenasti tervikuks ka.

Raamatu peamine võlu on aga mõnus huumor, mida jagub nii minevikku kui ka tänapäeva. Selline mõnusalt inimlik ja soe huumor, mitte must ja lõikav. Muie on lugedes kogu aeg suul ja vahel tuleb isegi mõni naeruturtsatus ära. Allan Karlssoni muretu meel ja loomuomane nutikus toob ta pidevalt välja ka kõige jaburamatest ja lootusetumatest olukordadest. Ja olukorrad on ikka jaburad küll.
„Nõndamoodi,” ütles Allan ja vaatas oma jalge ees lamavat teadvusetut hiina sõdurit. „Ole rootslasega võidu juues ettevaatlik, kui sa ise just soomlane või vähemalt venelane pole.” 
Natukese aja pärast hakkas Julius tagaistmel millegagi krabistama. Ta sirutas Allanile ja Bennyle lahtirebitud kommikoti. „Vaadake, mis ma pihta panin,” ütles ta. Allan kergitas kulme: „Sa varastasid kotitäie komme, kui meil on kohvris viiskümmend miljonit?” „Kas teil on kohvris viiskümmend miljonit?” küsis Benny. „Oih,” ütles Allan. „Mitte päris,” sõnas Julius. „Sina said ju sealt sada tuhat endale.” „Pluss viiesajaline bensiini jaoks,” lisas Allan. Benny oli mõnda aega vait. „Nii et teil on kohvris nelikümmend üheksa miljonit kaheksasada üheksakümmend üheksa tuhat viissada krooni?” „Sa oled kärme rehkendaja,” ütles Allan. 
Sõit kestis üksteist tundi, tarbetuid peatusi vahepeal ei tehtud, ja kõigi üldseisund oli hea, kui Indoneesia kapten teatas, et nad alustavad maandumist Bali rahvusvahelisel lennuväljal, ning Allan Karlssonil on viimane aeg maandumisluba lagedale tuua.
Allan vastas, et kapten ainult öelgu, kui Bali lennujuhtimistorn raadio teel ühendust võtab, siis korraldab ta kõik ülejäänu. „See ongi ju praegu!” vastas murelik kapten. „Mida ma neile ütlen? Nad võivad mind alla tulistada või mis iganes!” „Pole see nii hull ühtigi,” ütles Allan ja võttis kapteni kõrvaklapid ning mikrofoni.
„Hallo? Bali lennujaam?” küsis ta inglise keeles. Otsekohe vastati talle, et lennukil tuleb end viivitamatult identifitseerida, kui nad ei taha Indoneesia õhujõude omale sappa saada. „Minu nimi on Dollarit,” ütles Allan. „Sada Tuhat Dollarit.”
Lennujuhtimistornis jäi väga vaikseks. Indoneesia kapten ja teine piloot vaatasid imetlevalt Allanit. „Lennujuht koos oma lähimate abilistega arvutab parajasti, kui palju igaüks neist saab,” seletas Allan. „Ma tean,” lausus kapten. Kulus veel mõni sekund, enne kui lennujuht taas eetrisse tuli.
„Hallo? Kas te olete seal, mister Dollarit?” „Jah, olen küll,” vastas Allan. „Vabandage, aga kuidas teie eesnimi oli, mister Dollarit?” „Sada Tuhat,” ütles Allan. „Ma olen mister Sada Tuhat Dollarit ja ma soovin luba maanduda teie lennuväljal.” „Vabandust, mister Dollarit. Kuuldavus on natuke kehv. Kas te võiksite, palun, oma eesnime veel kord korrata?”
Allan selgitas kaptenile, et lennujuht alustas nüüd läbirääkimisi. „Ma tean,” lausus kapten. „Minu eesnimi on Kakssada Tuhat,” ütles Allan. „Kas meil on luba maanduda?” „Üks silmapilk, mister Dollarit,” sõnas lennujuht, sai ümbritsevatelt kolleegidelt heakskiidu ja sõnas: „Te olete Balile väga-väga teretulnud, mister Dollarit. Teie saabumine valmistab meile suurt rõõmu!”
Allan tänas lennujuhti ja ulatas kõrvaklapid ning mikrofoni kaptenile. „Te olete nähtavasti varemgi siin kandis käinud,” ütles kapten naeratades. „Indoneesia on kõikide võimaluste maa,” vastas Allan. 
Vaimustuses. Soovitan soojalt. Kõigile. Kohe.

Tõlkinud Kadri Papp

Teised kirjutavad:
Lugemislaud 
õhtulehe raamatublogi
sehkendamine
istu mu pingile, kiika mu aknasse
raamatukoi lugemislood
blogistaja
südamelähedaselt

Esmaspäev, 25. märts 2013

E-raamatutest ja E. L. Jamesi "50 Shades of Grey'st"

Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline. Kuni mulle kingiti Kindle'i luger. (Kas selle lugeri asemel mõnda ilusamat sõna ei ole keegi välja mõelnud?) Ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et omale luger osta, aga nüüd on ta mul olemas. Ja kui midagi on olemas, tuleb seda kasutada.  Ja ma olen väga õnnelik, et ta mul olemas on.

Millise lihtsusega saad omale komplekteerida sadadesse raamatutesse ulatuva kogu, soovi korral ka täiesti tasuta (näiteks Gutenbergist). Millise lihtsusega saad kulutada sadu eurosid, et paari klikiga hulga raamatuid kokku koguda (näiteks Amazonist või Krisost). Kusjuures üle interneti raha ülekandmine ei tundu pooltki nii ebameeldiv tegevus, kui selle rahakotist väljaandmine raamatupoes. Lugeda saab nüüd tõepoolest igal pool. Ma tean väga hästi, mis tunne on tarida kahekilost raamatut käekotis mööda ilma. Luger kaalub 170 grammi, näeb kena ja korralik välja ega võta üldse ruumi. Avastasin, et ka kodus on lugerist mõnus raamatut lugeda, sest ta on nii väike ja kerge, et jõuad seda ühe käega üleval hoida, ilma et käsi ära väsiks ja lehekülje pööramiseks ei ole teist kätt vaja, selles saab nüüd vabalt näiteks teetassi hoida.

Kindle kasutab mobi formaati, aga Eestis kasutusel oleva e-pubi või ka näiteks pdfi konverteerimiseks on olemas lihtne ja tasuta võimalus.Võimalus teha märkmeid ja teksti märgistada on ka otse loomulikult olemas, samuti on lihtne raamatuid sõbraga jagada. Küll peab blogija tegema pisikese workaroundi, kui tahab oma märgistatud teksti blogisse kopeerida. Olen sel aastal lugenud üksteist raamatut, neist kümme olid e-raamatud. Kardan, et ilma lugerita oleks selle aasta saak olnud vähemalt poole väiksem (igatahes aitas luger Bukahooliku lugemisalasest madalseisust üle).

Muidugi on e-lugemisel ka oma miinused. Selliseid lehekülgi, nagu paberraamatul, e-raamatul ei ole. Näha on vaid progress protsentides. Hea on teada, et olen lugemisega jõudnud 64 protsendi peale, aga see ei ole üldsegi seesama, kui täpselt näha, mitu lehekülge loetud ja mitu veel ees. Ja e-raamatut ei saa lehitseda. Või muidugi saab, aga sellel ühe lehekülje haaval kerimisel pole erilist mõtet. Huvitava mõtte leidsin Ardo Reinsalu artiklist:
Jakob Nielsen on vast maailma tuntuim veebi kasutatavuse ekspert. Tema sõnul me lihtsalt mäletame e-lugereid kasutades loetud tekstist paberversiooniga võrreldes vähem. Põhjused on ilmselt mitmeid, kuid ühena toob ta välja ekraani suuruse ja ütleb, et "mida suurem ekraan, seda rohkem inimesed [loetust] mäletavad. Kõige dramaatilisem on lugeda nutitelefoni ekraanilt, kus kaob pea kogu kontekst."
Sest me tajume maailma ju mitme meelega korraga. Raamatut lugedes tekivad tõepoolest seosed selle vahel, milline on raamatu kuju, selle lehekülgede värv ja paberi karedus. Kas huvitav lõik asus raamatu alguse või lõpupool. Lugeris on kõik raamatud ja leheküljed ühesugused.

Aga miks on pealkirjas veel E.L. Jamesi "Viiskümmend halli varjundit"? Muidugi seetõttu, et see oli esimene pikem tekst, mille ma lugeriga läbi lugesin. Andsin keset ööd meeltesegaduses olles nõusoleku, et loen läbi ja kujundan oma arvamuse ka. Kuigi mul oli sellest teosest juba päris korralik enda arvamus olemas - teiste arvamuste põhjal loomulikult. Ja päris kindel otsus oma nappi aega sellele mitte kulutada. Aga inimene on, teatavasti, nõrk. Raamatu läbilugemine mu arvamust suurt ei muutnud. Paras ettevõtmine oli hoopis. Pole ammu midagi nii tüütut lugenud. Ja ei läinud edenedes paremaks ka, korduma hakkas hoopis.

Enamasti lähed raamatut lugedes sellesse sisse, samastad end mõne tegelasega ja elad kaasa. Siin ei olnud kellelegi kaasa elada. Peategelane Ana oli minust ja minu maailmast niivõrd palju irduv tegelane, et samastumine ei tulnud kõne allagi, noormees Christianist rääkimata. Kuigi peab tunnistama, et need osad, kus tegelaste omavahelist lepingut arutati, olid päris lõbusad.

Kogu kriitika juures on peaasi mitte ära unustada, et tegemist on muinasjutuga. Millal muinasjutt varem loogiline on olnud? Keegi ei kaeba, kui Alice nii väikseks kahaneb, et läbi pisikese ukseaugu mahub, aga kui 27-aastane mees on multimiljonär, ilus ja seksikas, lisaks sellele veel kontsertpianist ja helikopteri piloot, siis kurdetakse, et päriselt ju nii ei ole. Muidugi ei ole, ja ei peagi olema.

Teised kirjutavad:
Priit Hõbemägi, Ekspress
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Päikesejänku ja 100 raamatut
iKillah
Sehkendaja
The Ultimate Blogjob
Heli lugemisvara
Killud elust
Lugemislaud
Toidutegu
Põrnikas
Siili heietused

Leidsin ka mõne positiivse arvamuse:
Kaur Kender
Kristipere
lovekad
Raamatuklubi

Katkend romaanist
Veel üks katkend
ja veel üks

Neljapäev, 3. jaanuar 2013

2012. aasta kokkuvõte

Ikka rohkem ja rohkem raamatuid, nii viimased kuus aastat järjest. Eelmisel aastal läks teisiti. Ja tänu taevale. Oli ka viimane aeg. Kui palju üks inimene ikka lugeda jõuab? 2012. aastal siis 60 raamatut. Tegelikult läks nii, et viimati võttis Bukahoolik raamatu kätte septembris ja pärast seda ei ole lugenud mitte üks rida. Mika Waltari „Sinuhe“ on pooleli ja mitte sellepärast, et igav raamat oleks. Tegelikult tahaks hirmsasti teada, mis seal edasi sai. Aga ühel hetkel kadus igasugune tahtmine lugeda ära ja pole siiani veel tagasi tulnud. Sama kehtib siis ka kirjutamise kohta. Ühesõnaga, loominguline paus. Kestab niikaua kui vaja.

Aga eelmisest aastast.

George R. R. Martin "Fevre'i unelm"
Ütleks isegi, et eelmise aasta suurim elamus. Martini „Tule ja jää saaga“ ei istu mulle üldse, aga see 19. sajandi lõpu Mississippil toimuv vampiiriromaan on lihtsalt suurepärane.

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"
Head huumorit ja satiiri kulub alati ära. "Küülikute ja madude" puhul on tegemist allegoorilise muinasjutuga, kus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus.

Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta"
Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Ka kärnkonn või herilane võib olla väga eksootiline. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.

Louis de Bernières "Kapten Corelli mandoliin"
Ilus armastuslugu Teise Maailmasõja aegsest Kreekast. Juba esimesest leheküljest alates torkab silma autori lopsakas ja kujundlik keelekasutus. Autor põimib loo sisse ajalugu ja kultuuri, ümber ei saa kuidagi ka muusikast, millel on tegevuses tähtis osa. Ma ei oskagi öelda, kas sõda on armastusloole taustaks või vastupidi, siin on nad orgaaniliselt kokku seotud.

Félix J. Palma "Ajakaart"
Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.

Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"
Korralik alternatiivajalooline romaan Eesti autorilt, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.

Arto Paasilinna "Tule taevas appi"
Soome huumor mulle istub, kuigi olen seda häbiväärselt vähe lugenud. „Tule taevas appi“ räägib loo surmajärgsest elust, mis polegi nii igav ja hall, kui võiks arvata. Teosest kappab läbi plejaad Soome (ja muu maailma) suurmehi. Kõik surnud siis. Peategelane liigub ringi, vaatleb ja mõtleb. Teispoolsusest paistab meie maailm üsnagi naeruväärne.

Jaan Kross "Kolme katku vahel"
Sellest romaanist ei saa ka kuidagi üle ega ümber. Ikkagi Jaan Krossi monumentaalne teos kroonik Balthasar Russowist. Lugemine võttis aega, sest see on igatepidi üks aeglane raamat. Igav üldiselt ei olnud, vahepeal oli lausa huvitav. Pärast igasugu seiklusjuttude lugemist võtab sellisesse teosesse sisseelamine pisut aega.

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"
„Elu sumedusest“ lugesin esimest korda kaks aastat tagasi, aga seda peaks vahetevahel riiulist välja võtma, natuke lehitsema, ikka ja jälle üle lugema. Kahjuks ei ole seda praegu isegi kasutatuna võimalik osta, aga mina tahtsin seda raamatut tähtsa inimesega jagada. Seega lugesin veel viimast korda enne ärakinkimist läbi. „Elu sumedusest“ pole oma võlust vahepeal mitte midagi kaotanud. Sama positiivne, sama mõtlik, sama sume.

Teisipäev, 1. jaanuar 2013

Loetud raamatute nimekiri: 2013

  1. Ernst Enno, Hallid laulud (e)
  2. Ernst Enno, Uued luuletused (e)
  3. Juhan Liivi luuletused (e)
  4. Maarja Kangro, Dantelik auk
  5. E. L. James, 50 Shades of Grey (e)
  6. Neil Gaiman, A Calendar of Tales (e)
  7. Olev Remsu, Tiit Pruuli, Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok
  8. Justin Petrone, Misjonäripoos (e)
  9. Andrus Kivirähk, Lood (e)
  10. Krister Kivi, Üksteist (e)
  11. Jonas Jonasson, Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus (e)
  12. Peeter Sauter, Pori (e)
  13. M. C. Beaton, Uimastisõltlase surm
  14. M. C. Beaton, Täiusliku naise surm
  15. Olavi Ruitlane, Herkki Erich Merila, Eesti edulood
  16. Andrus Kivirähk, Maailma otsas (e)
  17. Kätlin Kaldmaa, Armastuse tähestik
  18. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja
  19. James N. Frey, Kuidas kirjutada neetult head romaani (e)
  20. Kätlin Kaldmaa, Lugu Keegi Eikellegitütre isast
  21. Tiina Laanem, Õnnelik jää
  22. Sass Henno, Homse maailma kirjanikud (e)
  23. Olga Tokarczuk, Algus ja teised ajad (e)
  24. Neil Gaiman, The Ocean at the End of the Lane (e)
  25. Kätlin Kaldmaa, Õnn on otsuse küsimus
  26. M. C. Beaton, Kõlvatu naise surm
  27. Kai Aareleid, Vene veri
  28. Kätlin Kaldmaa, Islandil ei ole liblikaid
  29. Bill Bryson, Ei siin ega seal
  30. Mika Waltari, Sinuhe
  31. Piret Bristol, Maailm, mis on hea I (e)
  32. Piret Bristol, Maailm, mis on hea II (e)
  33. Daniel Vaarik, Praktikaaruanne (e)
  34. Mario Vargas Llosa, Kutsikad
  35. Stephen King, On Writing (e)
  36. Jerome K. Jerome, Clocks (e)
  37. Valdur Mikita, Lingvistiline mets
  38. Peeter Laurits, Sild sinna ja tagasi
  39. Jüri Kuuskemaa, Hea töö headele inimestele
  40. Richard Bach, Maria hüpnotiseerimine
  41. Lewis Carroll, Snargijaht
  42. Jerome K. Jerome, Tea-Table Talk (e)
  43. Aimar Ventsel, Minu Jakuutia (e)
  44. Bill Bryson, Ringkäik kodumajas
  45. Indrek Hargla, Süvahavva. Esimene suvi
  46. Hille Karm, Taevas ja maa
  47. Jean-Philippe Toussaint, Armastajad
  48. Jan Kaus, Miniatuurid
  49. Andrus Kasemaa, Leskede kadunud maailm
  50. Mari Saat, Lasnamäe lunastaja
  51. Tove Jansson, Suveraamat
  52. Robert van Gulik, Punane paviljon
  53. Rita Ahonen, Minu Stockholm
  54. Tove Jansson, Reis kerge pagasiga
  55. Eduard Vilde, Naisõiguslased, Ettevaatlik kosilane (e)
  56. A.H. Tammsaare, Viiul, Kärbes (e)
  57. Piret Mäeniit, Aleksei Turovski ja teised loomad
  58. Indrek Koff, Eestluse elujõust (e)
  59. Armin Kõomägi, Anonüümsed logistikud, Kevin ja bidee. Katastroof (e)
  60. Andrus Kivirähk, Pagari piparkook (e)
  61. J.R.R. Tolkien, Kääbik