Pühapäev, 28. aprill 2013

Kätlin Kaldmaa "Armastuse tähestik"

Lugesin Sirbist arvustust ja mul oli KOHE seda raamatut vaja. A kus sa saad, kui pead viieni kontoris tööl olema ja raamatupoeni jõudmine võtab aega. Oh mis õnn, et on olemas e-raamatud ja nutitelefonid. Sest lugerit mul muidugi tööl kaasas ei ole. Mõne minutiga oli raamat arvutis ja telefonis. Ei mingit raamatupoes või -kogus aja kulutamist. Kuigi natuke on kahju ka, sest nii ilusasti kujundatud (kujundas Lilli-Krõõt Repnau) luuleraamatut tahaks tegelikult käes hoida ja lehitseda.

Mispärast käisin hiljem ikkagi raamatupoes ja hoidsin käes ja lehitsesin. Oli veel ilusam, kui ekraani pealt paistis. Nüüd on mul "Armastuse tähestikke" terve hulk - paberil ja arvutis ja telefonis ja lugeris.

Nende Kätlin Kaldmaa paari luuletuse põhjal, mida lugema olen juhtunud, on mulle jäänud mulje, et see on midagi, millest mul on raske aru saada (ma pole ka suurem asi luulelugeja muidugi). "Armastuse tähestikust" ei olnud raske aru saada. Luulega on muidugi nii (vähemasti minu puhul), et see peab sobima kokku hetke tundmustega. "Armastuse tähestik" sobib minu hetke tundmustega praegu suurepäraselt kokku. Ma loen ja saan aru, et keegi on pannud kirja mõtted, mida ma ise poleks kunagi suutnud niimoodi sõnastada, aga ometi on need nii õiged.

Kogu tundub esimese hooga üsna eklektiline, siin on pikemad ja üsna realistlikud armukese-luuletused, lühemad ja abstraktsemad armastuse-luuletused ja mõned pikad ja väga sugestiivsed armastuse-luuletused. Lisaks on kogus luuletusi nii eesti kui ka inglise keeles. Tunnistan, võõrkeeles on luulet väga raske lugeda, läheb palju vähem korda. Seega oli tore, et mõned olid kahes keeles, sai lugeda ühte ja teist ja mõtiskleda, kas nad erinevad või on täpselt samad. Aga kõik sobib ometi väga kenasti tervikuks kokku ja kujundus aitab sellele ka palju kaasa. 

*
Minu Kanada armuke
ei maga kahe mehe eest,
ja mingist magamistoast
ei ole juttugi.
Ta hoiab mind hellalt
oma pikkade käte vahel
ja punub mu juustesse
mäletamise lõngu,
millest hiljem
koon unustamise salli.
(Minu Kanada armuke, lk 15)

*
Armastuse ookean
Ookean ei ole veekogu, ütles ta.
Ookean ei ole lihtsalt vesi.
Ookean ei ole põhi, lõuna, ida, lääs.
Ookean ei ole koht, kus päike puhkab.
Ookean on.
Ütles ta. 

Ookean on seisund.
Ookean on olek.
Ookean on. 
(lk 45)

*
armastuse merega on selline lugu,
et seda ei leia sa üksi.
aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,
et usaldasid ta armsama kätte
ja jäid temast ilma,
on võimalus merega kohtuda suurem.
armastuse meri on teadagi
näidanud oma palet südametutele armastajatele.

armastuse merega on selline lugu,
et paljale silmale nähtamatu
on seeme, millest see võrsub.
tee lahti oma valu
ja õpid ujuma.
(Armastuse meri IV, lk 41)

Intervjuu Kultuurikajas
Nõudmiseni
Sirp

Neljapäev, 18. aprill 2013

Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok"


E-raamatute vahepeale sattus ka üks päris raamat. Olev Remsu ja Tiit Pruuli "Rongiga maailma lõppu. Tallinn-Moskva-Vladivostok". Sellistest vanadest aegadest ja asjadest, millest Remsu kirjutab, ei sobikski nagu kusagilt mujalt kui paberi pealt lugeda. Pealkiri ütleb juba kõik ära - Remsu võttis Pruuli kaasa (või oli see vastupidi) ja sõitis rongiga Tallinnast läbi Moskva Vladivostokki. Remsu kirjutas ja Pruuli tegi pilte. Enamalt jaolt kirjutab Remsu küll vanadest aegadest, mitte niivõrd sellest konkreetsest rongisõidust, mis sai teoks 2008. aastal. Eks ta ole sama marsruuti ka varem läbinud ja nüüd hea vanu aegu meelde tuletada. Väga pikalt jalutame temaga koos Moskvas, nii praeguses kui ka selles endises, kus Remsu nooremas eas palju käis. Uurime ja hindame majade arhitektuuri. Sööme rongis borši, aga viina ei võta. Kohtume igasugu inimestega ja meenutame, meenutame, meenutame. Ilusaid noorusaegu. Ja Stalinit. Ikka ja jälle jääb meile Stalin ette. Lõpp läheb päris kiireks, Vladivostokis Remsu enam ringi ei kõnni, vähemalt raamatus mitte. Palju olulisem on Ivolga budaklooster, mis asutati Stalini direktiivi alusel sõja ajal (jälle Stalin!). Seal käis Remsu 30 aastat tagasi ja läheb nüüd jälle. Vahepeal on oi kui palju muutunud.
Midagi on veel muutunud. Infot on rohkem kui vanasti.
Ma mäletan, et mind on raudteemiilits Krasnojarskis kinni pidanud ja üle kuulanud - kust olen ma saanud selle atlase, kus kõik raudteed täpselt peal?
Oli ta võmmikoolis ja hiljem poliittundides pestud ajudega, arvas kõiki kaardiuurijaid spioonideks? Tundis ta ette rõõmu ülendusest salakuulaja tabamise puhul?
Ei aidanud seegi, et ma näitasin tiitellehte - atlas on trükitud Moskvas, kodumaa pealinnas. Aga täpselt seesugune oleks võidud teha ka Ameerika Luure Keskvalitsuse trükikojas, just selleks, et üht Siberi raudteemiilitsat ninapidi tõmmata. Siis tuli mul idee. Ütlesin, et ma näitan, kus on see atlas müügil! Sain võmmi nii kaugele, et ta oli valmis tulema vaksali raamatuleti juurde. Ma mõtlesin, et juhul, kui atlast ei ole, ehk on müüja valmis tunnistama, et ta on seesugust raamatut näinud, et see on Nõukogude Liidu raamat. Atlas oli siiski müügil, miilits võrdles minu kulunud eksemplari uhiuuega. Seejärel ragistas tükk aega ajusid, seda oli ta sinise vormimütsi alt kohe füüsiliselt näha. Äkki pidas spiooniks raamatumüüjatki, keda iga päev nägi? Oletas, et mängime kokku? Viimaks siiski vibutas ta meile mõlemale hoiatavalt näppu - vaadake te mul ette, et kodumaad reetma ei hakka! (lk 251)
Teised kirjutavad:

Pühapäev, 14. aprill 2013

Kati Murutar "Projektilaps Pärnust"

Kati Murutari "Projektilaps Pärnust" seisis mul lauanurgal mitu head kuud. Lõpuks tegin ta suvalisest kohast lahti ja lugesin natuke, siis lugesin natuke teisest kohast, seadsin end mugavamalt sisse ja ei peatunud enne, kui raamat poole peal. Sest "Projektilaps Pärnust" haarab kaasa, pakub mõningal määral äratundmisrõõmu, seda muidugi eelkõige pärnakatele, on ladusas keeles ja kergesti loetav. Päris tervikut kõik peatükid omavahel ei moodusta, seda eriti lõpupoole. Ühtset selget telge raamatul ei ole, pigem on see kogumik kilde ja mälestusi. Oli ka seiku, millest ma poleks tahtnud lugeda. Aga kui autor on pidanud vajalikuks ja julgenud need oma raamatusse kirja panna, siis on see muidugi tema valik.

Eelkõige tõusevad esile inimeste kirjeldused. Kati ümber oli lapsepõlves kadestamisväärselt palju väärikaid ja huvitavaid naisi, kes kõik omal kombel elukogemust edasi andsid. Pärnu juudiprouad, naabrinaised ja vanaemad. Aga ennekõike on see raamat Kati emast. Kati kirjeldab põhjalikult tema kavalere, harjumusi ja unistusi.
Ema toitis ja majandas meid tänu Estonia sanatooriumi köögiplokile, kus harjuti Lissile kõrvale panema seljankasse keedetud veisesüdant. Meil oli Laine tatibaari köögis ka tädi Leena, kes emale tasuks retseptide eest tagauksest sinki ja viinerit müüs. Ma ei teadnud, miks seda kohta tatibaariks nimetati. Aga seda teadsin küll, et tagumisest uksest sai kööki. Alati, kui läksime sinki või vorsti tooma, palus Leena, et mu arstist ema talle vastutasuks mõne retsepti kirjutaks. Kastrulite ja külmkappide vahel kõlasid sellised sõnad nagu "heleenium" ja "sedukseen" ning kolm paksu agulikassi lasi pliidi kõrval nurru. Vaevalt, et sanepidjaam neil seal olla lubas. Kui kontrollid sattusid siia Tööstuse tänava ja Tallinna maantee nurgale, peletas Leena kõutsid õue. Mu ema ütles talle: "Peaksid oma kõutsi ka õue saatma, mitte heleeniumi ja sedukseeni sööma! Ära lase ennast niimoodi peksta!" "Kuidas ma ilma meheta elan? Kui peksab, siis armastab!" vaidles Leena uhkelt. (lk 63)
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Printi mulle raamatu saatmise eest.

Kolmapäev, 10. aprill 2013

Stephen Bayley ja Terence Conran "Disain. Kuju saanud mõte"

Kõigepealt peaksin selgeks tegema, miks ma Stephen Bayley ja Terence Conrani "Disaini" ostsin ja seejärel ka, miks ma ta läbi lugesin. "Disain" on hoolega disainitud raamat. Suur ja raske ja ilus. Huvitavad pildid on ka sees. Kena on sellist riiulil omada. Veel on ta väga kasulik, kui on vaja midagi vajutise alla panna. Viimati kulus hädasti ära kahe raamatu kaanetamisel. Lisaks oli mul ähmane mõte, et tütar kasvab ja tunneb ehk kunagi selliste asjade vastu huvi. Sellisele arvamusele ei ole mul praegu muidugi mingit põhja leida. Siiani ei ole ma märganud temas üldse mingit huvi disaini või ajaloo või selliste telliste vastu.

Hea küll, aga ma lugesin raamatu ka kaanest kaaneni läbi. See on juba palju suurem küsimus. Esimene peatükk oli selline üldhariv ja rääkis kaasaegse disaini ajaloost. Edasi aga on raamatus toodud tähestikulises järjekorras kõik disainiga seotud märksõnad, enamjaolt siis igasugu disainerid ja disainiga seotud ettevõtted, igaühe kohta lühem või pikem jutuke kirjutatud. Niisiis disainileksikon. Lõviosa mulle täiesti tundmatud nimed. Aega ta ju võttis, aga lugesin läbi, vähemasti kõik pildiallkirjad, sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, eksju.

Aga nüüd tean, mis on Bauhausi koolkond, kes oli William Morris ja kõigi suuremate autotööstuste disainerite, autode kujundamise ja ajaloo kohta olen ka lugenud rohkem kui küll. 

Tõlkinud Kalle Klein ja Kai Vaarandi

Neljapäev, 4. aprill 2013

Peeter Sauter "Pori"

Mõtlesin, et kui autor on kirjutanud sellise jutu, siis peab tal selle taga mingi mõte või idee olema. Sõnum, mida lugejale edasi anda. Milleks muidu sellist juttu kirjutada? Mõtlesin pisut, aga ei osanud välja mõelda, mida Peeter Sauter oma "Poriga" ikkagi öelda tahtis. Vist siis ikka ei tahtnudki, kirjutas lihtsalt niisama oma lõbuks.

Algul on küll kirjas, et teos on kirjutatud Stanislaw Przybyszewski näidendi "Lumi" ja Fjodor Dostojevski jutu "Ülestähendusi põranda alt" ainetel. Pean tunnistama oma piiratud silmaringi, pole kumbagi teost lugenud, siis ei oska arvata, kas sealt mingi idee võiks välja kooruda.

Igatahes, kirjutab Sauter heidikute elust kusagil Ida-Virumaa tööstuslinnas, kes muudkui joovad ja kepivad, vahelduseks kaklevad ja tapavad ka. Õnneks oli jutt lühike, lõppes enne ära, kui päris üle viskas. Tegemist on filmijutuga ja see paistab välja. Iga osa oma omaette stseen. Peamiselt kirjeldab Sauter tegevust ja üldse mitte kellegi mõtteid. Lisaks muidugi palju dialoogi.

Teose vorm mulle täitsa istus, tuletas kuskilt otsast meelde Steinbecki näidend-jutustust või jutustus-näidendit. Internet räägib, et Sauter kirjutas "Pori" Rainer Sarnetile filmistsenaariumiks, aga film jäi tegemata, kuna rahastaja pidas seda liiga süngeks.

See oli minu esmatutvus Sauteriga, olen teda küll rääkimas ja etlemas kuulnud-näinud, aga lugenud mitte. Samas teadsin ka, mida temalt oodata. Selles mõttes ei olnud "Pori" mingi üllatus. Just nii naturalistlik ja rõve, nagu teised Sauteri loomingust kirjutavad.

Teised kirjutavad:
Vahur Afanasjev, EPL
Mati Hint, Elukiri