Kuvatud on postitused sildiga Andrus Kivirähk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Andrus Kivirähk. Kuva kõik postitused

pühapäev, 5. jaanuar 2014

Andrus Kivirähk "Pagari piparkook"

Need lood kirjutas Andrus Kivirähk juba ligi 15 aastat tagasi. Enamik lugusid algab täiesti argistena - naine sõidab paariks päevaks ära ja mees jääb üksi koju või otsib ärimees metsa vahel suvilat, kus klassi kokkutulek peaks toimuma või rühib armunud poiss uusaastaööl jala oma unelmate tüdrukule külla. Aga niipea kui sulle hakkab tunduma, et niimoodi mõistlikult läheb kuni lõpuni välja, tuleb pööre. Ja siis järgmine pööre. Loed ja loed seda esmapilgul täiesti realistlikuna tunduvat juttu, kuni avastad, et jälle on sind tillist tõmmatud. Tegevusse sekkub jumal või kratt või selgub, et metsas elav mees käib öösiti taevas virmaliseks või osutub kohvikulauanaaber hoopis jäneseks. Igatahes, eriti sobiv aeg nende jutukeste lugemiseks on just jõuluajal, mulle tundub. Või siis jaaniööl. Siis, kui toimub asju ja kõik eriline paistab täiesti normaalne.
Mis edasi, küsid sa, uudishimulik lugeja? Millised võimalused meie ees avanevad? Sõidame saarele, leiame sealt Heldurile naise, uue elumõtte, võib-olla koguni ideaalse ühiskonna, kus filosoofid valitsevad ning valgetes toogades töölised töötavad? Armastust? Armastust polegi ju siin loos veel pakutud! Sügavad tunded, kangelasteod, pikad dialoogid, mille käigus leitakse lahendus nii mõnelegi inimkonda piinavale probleemile, mõistetakse hukka inimsoo ahnus ja omakasupüüdlikkus - seda ootad sa, lollike! Tahad, et Heldur tutvuks poeediga või targa vanamehega, kes on elu näinud ja tunneb selle varjukülgi, kuid jääb siiski surmani optimistiks. Ootad, et lugu muutuks viimaks ometi tõsiselt võetavaks ning sa võiksid mõista, milles on point. Oled valinud vale autori. Vaid sihitut, pöörast ja juhmi vägivalda tahan ma sulle nüüd pakkuda, loo lõpetuseks, ei enamat. Ma tapan Helduri, ja sa ei saa iial teada, mis mõte sellel kõigel oli. (Meri, mu meri)
Teised kirjutavad:
loterii
Arno Oja, Sirp

esmaspäev, 15. juuli 2013

Andrus Kivirähk "Maailma otsas"

Pildikesed heade inimeste elust. Kõlab hästi. Ja ongi hästi. Väga muhe lugemine, soe ja lihtne. Kivirähk rääkis, et ta pidi meeleheitlikult pingutama, et raamatusse ühtegi seiklust sisse ei tuleks. Peaaegu sai hakkama. Mõni peaaegu seiklus ikka on, näiteks see, kus Eevaldit ründab kringel või kuidas ta satub külla endisele sportvõimlejale Tõnule ja tema endisest korvpallurist naisele Veronikale. Suurem osa tegevust toimub töölt koju minnes, sest tööl on ju ainult koosolekud ja kohviautomaat ja seal ei juhtu küll kunagi midagi. Tegelasi on raamatus palju, nad on nagu elust enesest ja ei ole ka. Neid kõiki on natuke suurendatud ja laiendatud, et rohkem sisse mahuks. Viiekümneaastane Kalju, kes elab ikka veel koos ema Mallega. Jaanika, kellel on väga hea süda, nii et ta ei suuda oma kümnetele austajatele kuidagi ära öelda ja käib nendega järgemööda kohtamas. Ja kurdab, et hirmus palju raha läheb nende mobiilisõnumitele vastamiseks, aga vastamata jätta ei ole ju ka ilus. Baaripidaja Ülo, kes paneb oma baari kell seitse õhtul kinni, et saaks minna koju ja kaevuda mõnda paksu ja klassikalisse raamatusse. Vooremäe, kes käib igal õhtul teatris, kus saab alati, sõltumata näidatud etendusest, nutta ja naerda. Tore tegelane oli ka noor ehitaja Juku, kellel kohe üldse suhtlemisega ei vedanud, nimelt tundus talle, et kõik mehed tahavad teha homoseksuaalsele teele kallutada. Ja muidugi salapärane härra Immanuel.
Helistaja oli sportvõimleja Tõnu, kes pikema sissejuhatuseta käskis Eevaldil kohe enda juurde tulla.
"Silguvorm on ahjus!" karjus ta torusse. "Viina täna ei joo. Meil on pidulikum istumine, võtame konjakit."
"Mis puhul siis?" küsis Eevald. "Kas sul on sünnipäev? Või Veronikal?"
"Veronika võttis kassi," seletas Tõnu. "Isane, kurat! Kõuts! Õudne. Ma ütlesin talle kohe, et meie kahe jaoks siin majas ruumi ei ole! Üks meist peab oma munad letile lööma, teist võimalust ei ole! Eks me vaata, kelle Veronika välja valib. Mina igatahes kavatsen oma varustuse eest võidelda. Aga kõuts on ka väge täis, ega ma ei tea, kas saan tast jagu."
...
Kui ta kaks tundi hiljem Tõnu ja Veronika ukse taga kella helistas, oli Veronika see, kes avama tuli.
"Oi, tere Eevald!" rõõmustas ta. "Astu aga edasi ja mine kohe kööki. Tegime kassi auks räimevormi, see on veel soe."
"Tõnu ütles, et pidi olema metsik elukas," ütles Eevald.
"Imearmas kassipoeg," lausus Veronika. "Tõnu lubas temast küll sportvõimleja teha. Täiesti segi läks, kui ma poisiga koju tulin, päev otsa on kassi sabas käinud ja teda vahtinud. Isegi diivani alla proovib koos kassipojaga pugeda, aga õnneks ei mahu, seal saab poisike natuke rahus olla."
Sai nutta ja sai naerda. Tore raamat oli.

Teised kirjutavad:

reede, 17. mai 2013

Andrus Kivirähk "Lood"

Andrus Kivirähu jutud on ikka olnud lahe lugemine, natuke kiiksuga ja palju fantaasiat. Suurem osa "Lugude" lugusid jutustab ümber tuntud muinasjutte. Seda on teinud ka Neil Gaiman ja kindlasti palju teised. Kui järgi mõelda, siis on enamik muinasjutte täiesti ebaloogilised, nende tegelased käituvad ebaloogiliselt ja järeldused ei vasta reaalsusele. Näiteks Lumivalgeke - nahk valge kui lumi, huuled punased kui veri, juuksed mustad kui süsi. Kes veel sellised välja näevad? Vampiirid muidugi. Pärast Neil Gaimani "Snow, Glass, Apples" lugemist ei ole "Lumivalgekese" muinasjutt enam kunagi endine.

Kivirähk kirjutab muinasjutte muidugi oma kivirähulikul moel. "Kuplas pruut" räägib sellest, mis juhtub pärast seda "kui nad veel surnud pole, elavad nad siiamaani õnnelikult". "Saabastega koletis" aga räägib palju elulisema loo sellest, et ullikesed nooremad vennad jäävad ikka ullikesteks ja et kassid on ühed õelad olevused.
"Häbi" pilab mõnusasti meie praeguse aja meedia ja televisiooni mõjuvõimu, kus igaüks, kes noka lahti teeb, saab kohe staariks ja igaüks, kes kogemata juhtub televisoonis midagi valesti tegema, on pärast seda kadunud mees. "Ajaloo keerises" aga mõjub suisa õõvatekitavalt.

Teised kirjutavad:
Kaur Riismaa, Ekspress
Veiko Märka, EPL
loterii
trakyllmaprokrastineerinj2lle

neljapäev, 29. detsember 2011

Pudinaid 1

Vastu tulles lugejate soovidele teen oma loetust ülevaate. Kahes osas. Kuna on selge, et pikemate juttude tarvis mul jaksu ei jätku, siis annan siin postis ja järgmises lühiülevaate raamatutest, mida hiljuti lugenud olen.

Daniel Kehlmann "Maailma mõõtmine"
Kui paljusid võiks huvitada lugeda raamatut kahe teadlase - matemaatiku ja loodusuurija kohta? Ometi on Daniel Kehlmanni teost "Maailma mõõtmine" müüdud autori kodumaal Saksamaal üle 1,5 miljoni eksemplari ja see on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Tegemist on kahe suure Saksa teadlase matemaatik Carl Friedrich Gaussi ja loodusuurija Alexander von Humboldti fiktiivse elulooga. Hea. Huvitav. Hästi kirjutatud. Nagu päris.
Tõlkinud Kristel Kaljund

14. Rainer Maria Rilke "Armastusest"
Rilke ei olegi ainult luuletaja. Siin raamatus on tema novellid ja visandid, mis jutustavad armastusest. Rilke kirjutas need üsna noorelt. Meenusid Zola ja Baudelaire. Aga seda ilmsesti üksnes Prantsusmaa ja ajastu tõttu. Erilist elamust ei jätnud ja midagi meelde ka ei jäänud.
Tõlkinud Tiiu Relve

32. Marguerite Duras "Armuke"
Poeetiline lugu noore tüdruku ja Hiina noormehe armastusest, ühiskonna mitmepalgelisusest, perekonna taagast ja hullumeelsusest. Tegevus toimub 20-ndate Vietnamis ja põhineb autori elul.
Tõlkinud Malle Talvet

33. Ulvi Mustmaa "Saldejums. Läti lood"
Kui on soovi Läti kohta rohkem teada saada, siis lugege. Lobe jutt, natuke isegi liiga lobe, aga peamise saab selgeks.

35. Randy Pausch "Viimane loeng"
Carnegie Melloni ülikooli arvutiteaduste professoril Randy Pauschil paluti pidada loeng sarjas "Viimane loeng". Aga tema jaoks oligi see viimane loeng, sest tal oli diagnoositud surmav vähktõbi. Raamat ongi kirjeldus sellest, kuidas ta loenguks ette valmistus, samal ajal haigusega võideldes. Tema viimane loeng ei rääkinud siiski surmast, vaid hoopis elust, kuidas oma unistusi täide viia, kuidas väärtustada seda, mis sul on, kuidas elada oma elu. Väga ameerikalik teos. Hurraa, elagu elu, kõik on võimalik ja nii edasi. Ainult positiivsus ja ei mingit halamist. Ehk võiks seda nimetada ka intelligentsete inimeste eneseabiõpikuks. Kuna ta sellisena mõeldud ei olnud. Vist.
Tõlkinud Martin Väli

36. Georges Perec "Ruumiliigid"
Otsustasin anda Perecile veel ühe võimaluse. Tema "Mõelda/liigitada ja teisi tekste" jäi mulle pehmelt öeldes arusaamatuks. Õigesti tegin. Ehk on asi selles, et erinevalt "Mõelda/liigitadast" on "Ruumiliigid" terviklik teos, mis räägib... ruumiliikidest. Perec liigub siin väiksemalt suuremale. Esiteks on tal paberileht, mis jääbki kõigi teiste ruumide mõõduks. Kõige isiklikum ruumiliik on voodi, edasi tuleb tuba, kuni lõpuks jõuab Perec ilmaruumini. Võib tähele panna, et mida suurema ruumini autor liigub, seda vähem tal selle kohta öelda on.
Tõlkinud Anti Saar

37. Stephen Baker "Kuidas elada koos närvilise koeraga"
Üldiselt on soovitatav seada oma elu ja tegemised nii, et koeral oleks võimalikult vähe võimalusi närviliseks muutuda. Näiteks koera jalutama õpetamine. On kõige parem, kui teie lemmik õpib jääma teie vasaku põlve lähedale ega vaheta oma lõbuks poolt. Ärge kunagi lubage koeral kõndida teist paremal, Teie enda ülesanne on alati just temast paremal kõndida. Te võite õppimisprotsessi kiirendada, hoidudes tema ligi. Kui tunnete, et koer tahab ringi vaadata, vaadake ringi koos temaga. Kui ta tahab minna üle tänava, minge üle tänava. Kandke hoolt, et jääksite iga tuletõrjehüdrandi, puu või teise koera juures täiesti seisma. (lk 25)
Sellist sorti huumor ei ole ikka päris minu jaoks. Enamasti muigama ei pannud. Kindlasti maitse asi.
Tõlkinud Triin Tael

41. Daniel Kehlmann "Kuulsus" 
Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, küsimus meie elu reaalsusest või väljamõeldusest. Novell kuulsa krimikirjaniku kaotsiminekust Kasahstanis mõjus õõvastavalt, sest see mõjus vägagi realistlikult, võib vabalt uskuda, et midagi sellist võiks kellegagi ühel heal päeval juhtuda. Algul üsna realistlikuna tunduvad novellidesse imbuvad vähehaaval üleloomulikud elemendid ja kõige lõpus võetakse asi kokku. Hää.
Tõlkinud Kristel Kaljund

47. Mati Unt "Öös on asju"
Masendav, ei mingit lootuskiirt selles maailmas. Lennart Meri ja tema "vanamutid" oli lõbus, elekter on saatanast ja kaktused vajavad sooja.

65. Andrus Kivirähk "Vombat"
Kivirähu näidendite kogumik. Nüüd pole enam teatrisse vaja minnagi.

70. Hugleikur Dagsson "Kas nende asjade üle tohib naerda?"
Ilmselt siis tohib. Laste, vanurite, invaliidide, seksi, surma, pedofiilia, intsesti, kehamahlade, abielurikkumise ja muu kohta. Karikatuuride vormis. Mõni pilt oli naljakas küll, tegelikult ikka mitu pilti.
Paar näidist leiab siit.
Tõlkinud Henrik Roonemaa

reede, 25. aprill 2008

Andrus Kivirähk, "Mees, kes teadis ussisõnu"

Arvamus on kirjutatud 08.03.2007.
Sain nüüd lõpuks Kivirähu "Mees, kes teadis ussisõnu" läbi. Täitsa uskumatu raamat! Kuni keskpaigani oli nii, et ... no oli kah. Vahepeal nagu ei toimunud midagi uut ja miski mõtteveeretamine ja olustikukirjeldamine käis. Tundus, et edasine tegevus voolab rahulikult ja ettearvatavalt. Ja siis tuli äkitselt teemasse täielik pööre ja siis veel ja veel... Autoril fantaasiat jätkub - mina küll ei suudaks selliseid teemasid ja tegevuskäike välja mõelda - inimahvid, kes kasvatavad kitsesuuruse täi, vanaisa, kellel on mürgihambad ja kes ehitab endale inimluudest tiivad, munadeta mungad, hundid, keda peetakse ratsutamiseks ja piima lüpsmiseks. Tegelikult oli see väga sünge raamat, vahepeal sai ikka muiata ka, kuigi huumor oli peidetud irooniasse tänapäeva ühiskonna kohta, aga lõpp läks järjest süngemaks ja süngemaks.

Mingil hetkel avastasin lugedes, et mina kirjutan ju täpselt samamoodi! Pean silmas stiili ja lauseehitust. Olen viimasel ajal natuke rohkem oma mõtteid kirja pannud kui tavaliselt, lisaks lugesin oma nooruspõlve luuleraamatut, seega oli võrdlusvõimalus kohe käepärast võtta. Ma nüüd ei tahaks ennast küll Kivirähuga võrrelda, aga see osa, kus peategelane oma unistustest mõtiskles ja tuleviku peale mõtles - no täpselt minu stiil! Nii et ma siiski ei ole täiesti lootusetu :)

Teised kirjutavad:
Viimne mohikaanlane eesti moodi

Meelis Friedenthali ettekanne
Hannes Rummi arvustus
Ekspressi arvustus
Sirbi arvustus
Baas
Raamatutest
Kirjanduslik päevaraamat