Pildikesed heade inimeste elust. Kõlab hästi. Ja ongi hästi. Väga muhe lugemine, soe ja lihtne.
Kivirähk rääkis, et ta pidi meeleheitlikult pingutama, et raamatusse ühtegi seiklust sisse ei tuleks. Peaaegu sai hakkama. Mõni peaaegu seiklus ikka on, näiteks see, kus Eevaldit ründab kringel või kuidas ta satub külla endisele sportvõimlejale Tõnule ja tema endisest korvpallurist naisele Veronikale. Suurem osa tegevust toimub töölt koju minnes, sest tööl on ju ainult koosolekud ja kohviautomaat ja seal ei juhtu küll kunagi midagi. Tegelasi on raamatus palju, nad on nagu elust enesest ja ei ole ka. Neid kõiki on natuke suurendatud ja laiendatud, et rohkem sisse mahuks. Viiekümneaastane Kalju, kes elab ikka veel koos ema Mallega. Jaanika, kellel on väga hea süda, nii et ta ei suuda oma kümnetele austajatele kuidagi ära öelda ja käib nendega järgemööda kohtamas. Ja kurdab, et hirmus palju raha läheb nende mobiilisõnumitele vastamiseks, aga vastamata jätta ei ole ju ka ilus. Baaripidaja Ülo, kes paneb oma baari kell seitse õhtul kinni, et saaks minna koju ja kaevuda mõnda paksu ja klassikalisse raamatusse. Vooremäe, kes käib igal õhtul teatris, kus saab alati, sõltumata näidatud etendusest, nutta ja naerda. Tore tegelane oli ka noor ehitaja Juku, kellel kohe üldse suhtlemisega ei vedanud, nimelt tundus talle, et kõik mehed tahavad teha homoseksuaalsele teele kallutada. Ja muidugi salapärane härra Immanuel.
Helistaja oli sportvõimleja Tõnu, kes pikema sissejuhatuseta käskis Eevaldil kohe enda juurde tulla.
"Silguvorm on ahjus!" karjus ta torusse. "Viina täna ei joo. Meil on pidulikum istumine, võtame konjakit."
"Mis puhul siis?" küsis Eevald. "Kas sul on sünnipäev? Või Veronikal?"
"Veronika võttis kassi," seletas Tõnu. "Isane, kurat! Kõuts! Õudne. Ma ütlesin talle kohe, et meie kahe jaoks siin majas ruumi ei ole! Üks meist peab oma munad letile lööma, teist võimalust ei ole! Eks me vaata, kelle Veronika välja valib. Mina igatahes kavatsen oma varustuse eest võidelda. Aga kõuts on ka väge täis, ega ma ei tea, kas saan tast jagu."
...
Kui ta kaks tundi hiljem Tõnu ja Veronika ukse taga kella helistas, oli Veronika see, kes avama tuli.
"Oi, tere Eevald!" rõõmustas ta. "Astu aga edasi ja mine kohe kööki. Tegime kassi auks räimevormi, see on veel soe."
"Tõnu ütles, et pidi olema metsik elukas," ütles Eevald.
"Imearmas kassipoeg," lausus Veronika. "Tõnu lubas temast küll sportvõimleja teha. Täiesti segi läks, kui ma poisiga koju tulin, päev otsa on kassi sabas käinud ja teda vahtinud. Isegi diivani alla proovib koos kassipojaga pugeda, aga õnneks ei mahu, seal saab poisike natuke rahus olla."
Sai nutta ja sai naerda. Tore raamat oli.
Teised kirjutavad:
