Pühapäev, 19. juuli 2009

Kim Cattrall "Seksuaalne arukus"


Kim Cattralli "Seksuaalne arukus" tahab olla "inforohke ja meelelahutuslik pilguheit seksuaaliha müstilisse loogikasse." Minu arvates on tegemist pildiraamatuga, kus pisut teksti ka. Kuigi autorid seda niimoodi vist päris ei mõelnud.

Kui seda Cattralli ennast ei oleks pea igal leheküljel vastu vaadanud, oleks täitsa nauditav pildialbum olnud, sest fotod ja joonistused on hästi välja otsitud ja tehtud. Tõtt-öelda nende pärast ma selle raamatu ostingi. Tegin poes suvalisest kohast lahti ja sattusin nii laheda pildi peale, et pikemalt ei mõelnud. Pildiraamatuna täiesti soovitatav. Sisu nagu eriti ei olnud ning teksti lugemine oli ka lisaks väga raskeks tehtud. Ameerikalik (või ajakirjanduslik?) ülesehitus - infokastikesed, erinevate kirjatüüpide, -suuruste ja värvide virvarr. Kui keegi siit raamatust teadmisi otsib, siis selles tuleb tal ilmselt pettuda. Nii tavaline häda - üritatakse haarata kõike ja niimoodi pannakse kokku tükike siit ja tükike sealt, aga kokku see kõik kõlama ei hakka. Vaadake parem pilte.

Tõlkinud Krista Dudarenko

Neljapäev, 9. juuli 2009

Käisin poes vol 11 ja suur riiulimure

Tegelikult olen vahepeal päris mitu korda raamatupoes käinud ja sealt ilma ostmata välja tulnud. Sest nüüd mõtlen juba ka sellele, kuidas kõiki neid raamatuid koduriiuleile ära mahutada.

Viimased lisandused: The Timesi Maailma lühiajalugu, Karen Armstrongi "Jumala ajalugu", Doris Lessingi "Ellujäänu mälestused" - pole siiani Lessingiga üldse tutvust teinud, Alexander McCall Smithi "Scotland street 44" - seda olen piilunud juba müügiletuleku ajast saati, aga nüüd lõpuks oli ta ostmiseks sobiva hinnaga. Smithi proua Ramotswe lood mulle meeldisid - sellised rahulikud ja aeglase kulgemisega lood. Antagu nüüd ainult rohkem aega!

Pärast viimaseid oste on minu koduses raamatukogus üle 1000 teose! Uskumatu, kuid neist rohkem kui poole olen soetanud viimase viie aasta jooksul. Parem ei hakka kokku lugema, mis nende soetusmaksumus oli - pole vaja asjatut stressi omale tekitada:)

Vahepeal tegin ümberkorraldusi ja tõstsin sellega seoses ka raamaturiiuleid ringi. Nüüd kerkis jälle üles vana küsimus - kuidas oma raamatuid riiulisse seada? Praegu on mul Durrelli riiul ja Tolkieni riiul ja sõnaraamatute riiul, aga ülejäänud raamatud on kõik läbisegi, mingil määral suuruse, autori või teema järgi reastatud. Ahjaa, tegelikult on Loomingu Raamatukogu ja EPL romaanisarja riiulid ka. Kogu aeg tuleb neid juurde ka ja siis peab jälle midagi ringi tõstma.

Tähestiku järgi oleks väga igav. Nagu raamatukogus. Värvi järgi hästi ei saa - raamatuseljad on nii kirjud. Autori järgi - kokkuvõttes on see sama mis tähestiku järgi ja ikka igav. Suuruse? Hmm. Sarja? Aga ülejäänud, mis sarja ei kuulu? Teema? Tundub mõistlik, aga mismoodi neid teemasid lahterdada? Ilukirjandus on teema, aga liiga lai. Kui sealt edasi kategoriseerida, nt jutustused, romaan, fantasy, võiks ehk asja saada, aga ka sel on oma puudused. Sest paljusid raamatuid ei anna eriti hästi vaid ühe teema alla lahterdada. Ja sellisel juhul võivad ühe autori teosed erinevatesse riiulitesse sattuda, aga need võiksid võimalusel ikkagi koos olla. Siia lisandub veel esteetiline aspekt - miks ometi antakse raamatuid välja niivõrd erineva suuruse ja kujuga? Suur telliskivi ja pisike taskuteos ei näe kõrvuti seistes kuigi kenad välja.

Nüüd tuli meelde Gerry vaimustus Theodorese raamaturiiuli üle, "kus olid sõbralikult kõrvuti Darwin ja Sherlock Holmes ja Le Fanu ja Fabre. Nii pidi see minu arusaamise järgi ühes hästi koostatud raamatukogus olemagi."

Ma olen üritanud siiani Darwinit ja Sherlock Holmesi lahus hoida, aga äkki ei peaks? Nii palju ka kodus raamatuid ei ole, et riiulilt peale pisukest otsimist soovitut üles ei leiaks. Pealegi tean ma üldiselt üsna täpselt, kus mingi mu raamat on. Sest kui olen mõne välja laenanud ja selle ära unustanud, hakkab mingi hetk ikka vaevama, et midagi on kusagil puudu. Nii tulevad lõpuks nii raamat kui laenaja meelde.

Mismoodi teie oma raamaturiiuleid kujundate?

Kolmapäev, 1. juuli 2009

Maimu Berg "Vene rulett. Euroopasse! Euroopasse!"

Kui ma mõtlen Maimu Berg, siis ma mõtlen - kohalik omavalitsus, kriitika, poliitika. Ja millegipärast olen täitsa ära unustanud, et Maimu Berg on ennekõike ju kirjanik. Mäletan, kuidas otsisin raamatupoodidest tema "Ma armastasin venelast" ja kuidas see teos mulle siiamaani vahel meelde tuleb, kuigi lugemisest juba aastaid möödas.

Kaks näidendit "Vene rulett" ja "Euroopasse! Euroopasse!" ilmusid Loomingu Raamatukogus.

"Vene rulett" räägib Eesti praeguses elus nii tavalisest keskealiste abielukriisist. On naine, mees ja mehe noor armuke. Selleks, et asjad selgeks rääkida, otsustatakse korraldada kõigi osapoolte koosviibimine restoranis. Ja siis hakkavad asjad juhtuma...

"Euroopasse! Euroopasse!" põhiteema on vestlus ametniku ja järjekindla pensionäri vahel, kes kaebab, et tema majas peetakse bordelli. Lisanduvad veel mõned tegelased ja mida edasi, seda jaburamaks kogu tegevus läheb, kuni lõpeb täitsa ootamatu puändiga.

Mõlema näidendi puhul nautisin dialooge - vaimukad, teravmeelsed ja kohati naljakad. Samas nii elulised. Täiesti võib uskuda, et sarnaseid vestlusi peetakse iga päev mõnes kodus või mõne kohaliku omavalitsuse ametniku kabinetis. Samas näidendina laval nad minu meelest hästi ei töötaks. Lava jaoks jääb puudu sügavusest ja taustsüsteemist, või kuidas seda mõtet nüüd väljendadagi. Ainult dialoogist jääb ju teatrilaval väheks. Lugemiseks aga piisab küll.

Teised kirjutavad: