pühapäev, 23. jaanuar 2011

Erik Sakkov "Pantokraator. Valge raamat "

"Valge raamat" on Erik Sakkovi kirjapandud ansambel "Pantokraatori" lugu. Sakkov kirjeldab oma kooliaegseid tegemisi, sõpru ja bänditegemist suure soojusega.  Sõpradest-bändikaaslastest kirjutab Sakkov värvikalt, kuid ei lasku kunagi õelutsemisse. Naerda oskab ta ka iseenda üle. Tahtmatult tuli pähe võrdlus Mihkel Raua poriraamatuga. Muidugi on need kaks väga erinevad raamatud ja ühisosaks ongi vaid see, et rääkisid samast ajast ja kohast ja muusikast ja ansamblitegemisest.

Väga sümpaatne on lugeda, kuidas poisid kogu hingega asja kallal olid. Hoolimata vananenud tehnikast ja pea olematutest oskustest ei antud alla ja muudkui katsetati ja harjutati.
Panto tegi kogu aeg proovi. Kui Brežnev suri, tegi Panto proovi. Kui Tšernenko suri, tegi Panto proovi. Ka Andropovi lahkumist tähistas Panto proovitegemisega. Gorbatšovi viinaseaduse peale tuli samuti ületamatu prooviisu. Proovi tehti ka Rahvarinde miitingute ajal ja ka siis, kui kõik teised laulsid öölaulupeol. Panto tegi proovi. Nad võisid seal Moskvas või Tallinnas korraldada mida iganes, Panto tegi ikka proovi. (lk 173)
Isegi sõjaväes olemine ei seganud bändiga edasi tegelemist. Siis käis see kirjade ja kassettide abil. Mõned omavahelised kirjad on ka ära trükitud. Kribukäekirja lugemine oli paras vägitükk, aga ärge neid kirju kindlasti vahele jätke!

Raha esinemiste eest ei võetud, sest see, mis tehti, oli kunst ja raha vaid rikkus kõik ära. Oldi valmis öösiti salvestama, sest päevasteks aegadeks raha ei jätkunud, rasket tehnikat käte otsas mööda Eestit ringi vedama. Rääkimata selle tehnika ehitamisest. Mida kõike nõukaajal saada ei olnud ja mida ise pidi tegema.
Vajalikud jupid saadi Narva mäe raadiopoest või isa-ema töö juurest. Nõukogude ajal oli isa ja ema töökoht ammendamatuks varaaidaks. Kui ema töö juures näiteks vajalikku transistorit ei olnud, siis seda, mida ema töö juures oli, sai vahetada omakorda muude asjade vastu. (lk 28)

Koolivaheajal muutus ka Maidu ja Priidu maja koridor tõeliseks puutöökojaks - kõik saagisid, puurisid ja viilisid, nii et saepuru lendas, ja naabrid pidid oma ukseni saamiseks üle hunnikute ronima. Kannatlikud ja toredad inimesed elasid seal Kalevi tänava majas. (lk 29)
Ma pole kunagi olnud eriline Panto fänn. Sel ajal kui nad oma suurt kunsti tegid, olin liiga noor, et seda hinnata. Tartu Muusikapäevadel olen nende kontserdil isegi käinud. Aasta oli siis 1990. Mäletan, et kuulasin natuke ja suundusin edasi mujale, sest see oli nii tapvalt igav! Mingi etno, mingi teater! Progressiivsed noored sellist asja ei hinnanud. Hiljem oleks huvi olnud, aga siis oli ansambel juba laiali.

Isegi kui te ei ole suurem asi Pantokraatori fänn, võib seda raamatut soovitada. Ladus lugemine, kirjutatud hea huumorimeele ja eluterve irooniaga. Just see inimlik soojus ja heatahtlik iroonia tegid teose nii nauditavaks. Puhas, selge ja ilus kujundus. Huvitav, et raamatu väljanägemine lugemiselamusele nii palju kaasa aitab. Tõsistele fännidele on raamatu lõpus ka kõigi bändiga kaasa teinud muusikute nimed ja pildid, diskograafia ja muu selline. Lisaväärtuseks on rohke fotomaterjal ja kolm CDd. Üks uute lugudega, teine kunagise vinüülplaadi lugudega ja kolmas varem salvestatud, kuid avaldamata lugudega.

Lugemise taustaks saab siit lisa.

Teised kirjutavad:
Panto koduleht
Malcolm Lincoln
Sirp
Tsitronkollane
Intervjuu Keskusis
Ekspress
EPL

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar