Algustega on mul raskusi. Eriti praegusel juhul, sest ei ole sellist punkti, kuhu saaks näpu peale panna ja öelda, et just siin sai raamat alguse. Sest enne raamatut oli reis ja päevik. Ja enne seda üks teine reis.
Kas see lugu siin sai alguse, kui otsustasin 2018. aasta märtsis Amazonas Reisidega seitsmeteistkümneks päevaks Peruusse sõita? Või siis, kui tundsin umbes poolteist-kaks aastat varem rahutust ja leidsin, et oleks väga tore elada mõnda aega kusagil soojal maal ja teha ei midagi muud peale kirjutamise? Või siis, kui panin lühijutu kirjutamise kursusel kirja esimesed read, lootuses, et ühel päeval tuleb sellest võib-olla raamat? Aga raamatu kirjutamise mõte tuli mul esimest korda juba kümmekond aastat tagasi. Või hoopis siis, kui vaatasin lapsena Kesktelevisioonist hispaania keele telekooli saateid, kus näidati videoid Lõuna-Ameerika inimeste elust? Või siis, kui lugesin sealseid lasteraamatuid? Ja neelasin veidi hiljem kõike, mis oli indiaanlaste kohta eesti keeles kättesaadav. Inkadest ja konkistadooridest, Amazonasest ning pampast. Tagatipuks teatas minu isa, et Lõuna-Ameerikasse sõiduga täidan ka tema eluaegse unistuse.
Päris kindlasti oli Amazonas Reiside Peruu reis kõige olulisem vahepeatus sellel teel. Lugesin reisikavast, et sellesse kuulub ka viis päeva Amazonase džunglit. Minu jaoks tähendas Peruu eelkõige ajalugu, inkasid ja mägesid. Ma ei teadnudki enne, et Peruus džungel ka on! Aga mõtlesin, et no las ta siis olla, eks kannatame ära. Aga just Amazonase džungel oli see, mis mulle kõige sügavama jälje jättis. Kusagil poole peal mõtlesin, et see reis muudab minu elu. Ja täpselt nii oligi. Tagasi tulles ei olnud miski enam endine ja vähem kui pool aastat hiljem olin Peruu džunglis tagasi, seekord juba pikemate plaanidega.
Elu on nagu pidevalt muutuv kaleidoskoop – kerge pööre ja muster on uus.
Mul pole enam aimugi, kes on Sharon Saltzberg, kellelt raamatu moto sai laenatud, aga kui seda tsitaati nägin, siis teadsin kohe, et see on täpselt õige. Inimene mõtleb, keegi seal üleval naerab. Minu hoolikalt koostatud reisiplaanid lendasid kõik uppi, kui muster muutus. Ja selle põhjustas tõepoolest üks väga kerge pööre. Kuidas minna edasi, kui tundub, et kõik on kokku kukkunud? Kui sa äkitselt pead pead jätma kõik sinnapaika ja asendama Amazonase niiske džunglipalavuse Eesti külma sügisega? Ja kui sa kõige selle jaoks mitte üks raas valmis ei ole? Ikka üks samm korraga, kuni ühel hetkel avastad, et hoolimata kõigest on siiski võimalik oma unistusi täide viia, kuigi pisut teisel viisil. Aga mis täpselt juhtus, saab raamatust lugeda.
Ühte ma luban veel - saab nutta ja saab naerda!
Osta siit: Kirjastus Hunt
Mõned katkendid raamatust ilmusid mõni aeg tagasi Lõunalehes.
Väike katkend Iquitoses (Peruu) jalutamise eripäradest.
Jalutasin jõepromenaadi kaugemasse ossa, kus pisikese pargi juures asub 1906. aastast pärit Amazonase jõelaev Barco Ayapua, mis on korralikult ära restaureeritud ja kus praegu asub muuseum. Mulle soovitati seda kohta kui vaikset paigakest, kuhu linnakära eest peitu pugeda. Vaikne oli siin tõesti, mototaksod ei unnanud ümberringi. Aga ma ei tundnud end inimtühjas ümbruses eriti mugavalt ja ka pargis olevad rasked kivipingid ei paistnud kutsuvad. Üks Lõuna-Ameerika turvalisuse reeglitest on järgmine: ära mine sinna, kus teisi inimesi ei ole.
Rinnatise ääres istusid paar noormeest: „Hola! Como estás?” Kui ma kohe ei reageerinud, sest „Tere, kuidas läheb?” hüütakse siin mulle kogu aeg, järgnes: „Hello!”
„Hola!” hüüdsin vastu.
„Sa olid koos Benjaminiga ükspäev, eks? Kust sa pärit oled?”
„Eestist.”
„Aa, Estonia. See on Venemaa lähedal, jah?”
„Jah, Põhja-Euroopas.” Üldse ei meeldi meile, eestlastele, kui meid Venemaaga seostatakse, aga muidugi asub Eesti Venemaa naabruses.
„Kas sa ehteid tahad osta?”
„Ei, tänan,” vastasin ja jalutasin edasi.
Varsti kõlas ühest mototaksost: „Hola! Estonia! Lithuania!”
Järgmisena astus ligi nokkmütsiga mees: „Hola! Kas sa ayahuasca’t tahad proovida?”
„Ei taha!”
„Kust sa pärit oled?”
„Eestist.”
„Oo, Eestist,” noogutas mees tunnustavalt. „Kas sa oled siin ayahuasca pärast? Tahad proovida?”
„Ei taha.”
„Ma saan sulle seda organiseerida.”
„Tänan, aga ma tõesti ei taha,” naersin.
„Okei, kena päeva,” sirutas mees käe.
Niimoodi see jalutamine siin välja näebki. Kõik püüavad midagi pakkuda, aga ei ole ülemäära pealetükkivad. Või hüüavad niisama tere. Ma mõnikord vastan ka.
Jõudsin Amazon Bistrosse, istusin maha ja tellisin ühe mahla. Varsti kihutas minust mööda mootorratas, kust kõlas vali hüüe:
„Estoooniaaaa!” Ma olen siin viis päeva olnud ja tuleb välja, et juba linnas tuntud kuju. Lk 28
