Pudinaid 12

Seekord eriti lühidalt viimasel ajal loetud raamatuist.

Vilmos Kondor "Patune Budapest", "Budapesti spioon"

Salapärase Ungari autori kriminaalromaanid ajast, mil mehed olid rauast, ei vaevelnud mingite komplekside käes ja kui vaja, virutasid vastase nokauti. Esimene osa oli "Budapest noir", mis tutvustas krimiajakirjanikku Zsigmond Gondorit, kes uurimise käigus ka ise pidevalt täbaratesse olukordadesse sattus. Raamatute suur võlu on selles, et need tutvustavad meile ajaloolist Ungarit ja eelkõige Budapesti kõige selle tänavate ja kohvikutega, samuti ajaloolisi poliitilisi tegelasi. Süžee on tihedalt seotud ajalooliste sündmustega ja täis huvitavaid tegelasi. 

Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa"

Tore seikluslugu, aga ei midagi enamat. Idee on huvitav, ajaloolased teevad ajarände, et teada saada, kuidas asjad siis ikkagi tegelikult juhtusid. Aga selgub, et kuripahad saboteerivad üritust ja ajavad oma asja. Niisiis läheb lahti paras seiklus, kus on muu hulgas dinosaurused. Dinosaurused on toredad, kuigi ohtlikud. Aga otse loomulikult on inimesed veel ohtlikumad.

Fritz Leiber "Mõõgad ja nõidus"

Klassiku esimene eestindus. Nagu ikka nii vanade lugudega, tunduvad need natuke kulununa, sest hiljem on neist ju teised autorid šnitti võtnud ja seega oled sarnaseid asju juba lugenud. Teisalt on tegu ikkagi originaalse maailmaga. Mulle väga meeldisid kurjad lumenaised, kes mehi oma tahtele allutasid. Leiberit võiks veel tõlkida.

Johannes Kivipõld "Väike viperus"

Üllatavalt tore ulmelugu kahest natuke käpardlikust tulnukast, kes satuvad maa peal pigisse. Üks satub vastusündinuna Eesti ökovanemate perre ja teine Ameerikas kuulsa laulja kehasse. Sekeldusi kui palju.

George R. R. Martin "Haviland Tufi reisid"

Neist järjest loetud ammustel aegadel kirjutatud ulmejuttudest oli Martini kogumik kõige toredam. Haviland Tuf on kassiarmastajast väikekaupmees, kes olukorda osavalt ära kasutades saab suure seemnelaeva valdajaks. Sealt edasi rändab ta kosmosemaailmas ja aitab eri paikades ökoloogilist tasakaalu säilitada. Maailmad on oma eripalgelisuses huvitavad ja mitte kõik seal elavad olendid pole inimesesarnased, kuigi suhelda saavad omavahel kõik. On tore, kui ulmeraamat pole sünktõsine maailmade hävitamise lugu, vaid mõnusalt loetav ja humoorikas. Võrreldes Frank Herberti "Düüniga" on tegu palju kergema teosega, viimase maailm oli küll huvitav ja seiklused põnevad, kuid see oli siiski tõsine ökoloogiline ulmeromaan, mille edasisi osi ma kindlasti lugeda ei taha.

Eva Roos "Teistmoodi mööblipoe" sari

Nii toredad lasteraamatud, ootan järge! Peategelaseks on kõva krunniga hallijuukseline mööblipoe omanik Aramilda, kes pole just miski tore ja lahke tegelane. Teiseks peategelaseks on mööblipood ise, kes on tõepoolest teistmoodi, sest teeb ise, mida tahab ja kuidas tahab. Aramilda puutub kokku kõiksugu olendite ja inimestega ja peab mitmest kitsikusest välja tulema.

Anton Tšehhov "Elu igavus ja teisi jutte"

See on hämmastav, kuidas nii pikka aega tagasi kirjutatud lood võivad ikka veel kõnetada.

Andrei Beljanin "Jaht pruutidele"

Beljanini neljas raamat muinasjuttude aegsest Venemaast, kus on tsaar Gorohh, Baba-Jaga, surematu Kaštšei ja nende seas sinna nüüdisajast sattunud miilits. Seekord mängitakse kogu südamest hokit ja üritatakse tsaarile naist leida. Hea, et need raamatud ilmuvad pika aja tagant, sest järjest lugedes oleks naljadest üleküllastus kiire tulema, aga niimoodi üks raamat korraga võib lugeda küll. Kuigi neljandaks osaks on uudsus kadunud ja need suurvene šovinistlikud naljad on vahel pisut üle võlli.

Arto Paasilinna "Jänese aasta"

Olen tahtnud seda raamatut lugeda ajast, mil lugesin Tuomas Kyro "Kerjust ja jänest". No mis võiks olla lihtsam, kui minna raamatukokku ja see endale laenutada, aga näe, seitse aastat võttis. Tore, et Loomingu Raamatukogu selle järgmisel aastal oma Kuldsarjas uuesti avaldab. On seda väärt küll.

Hans Rosling "Faktitäius"

Maailm ei olegi nii hull paik, kui uudistegentuurid meile paista lasevad. Tuleb vaadata fakte ja need näitavad, et maailm areneb tagasilöökidest hoolimata pidevalt paremuse suunas ja asjad, mida me koolis õppisime või ka praegu uudistest kuulame, et ole enam täpsed. Rosling selgitab, miks me kaldume ümbritsevat tumedates toonides nägema ja õpetab ka, kuidas selles üle saada.

Jonas Jonasson "AS Kättemaks On Magus"

Nagu ikka, pilab Jonasson meie ilma rikkaid ja ilusaid. Mis mind Jonassoni puhul häirib, on see, et kuritööd jäävad lahendamata ja karistamata. Muidugi tapetakse siin enamasti poolkogemata ja ainult kuripahasid, aga siiski. Aga muidu, üsna pretentsioonitu üle võlli meelelahutuslik lugemine.

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

See oli küll üks vuhisev lend. Meenutas veidi Jim Butcheri Harry Dresdeni lugusid, sest tegevus toimub linnas, siin on võlurid ja on koletised. Algus tundus täieliku jandina, aga mida edasi, seda rohkem hakkas siginema ka tõsisemaid noote, kuigi nalja sai ikka pea igal leheküljel.

Theodor Kallifatides "Taplus Trooja pärast"

Rootsis elav Kreeka päritolu autor on ümber kirjutanud antiikaja kuulsaima eepose eesmärgiga see tänapäeva lugejale lähemale tuua ja arusaadavaks teha. Minu jaoks oli ikkagi liiga palju taplust, aga raamat on toredasti raamjutustusena edasi antud, kus saab tuua paralleele antiikaja metsikuste ja II maailmasõja koleduste vahele.

Pudinaid 10

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud.

Claudia Pineiro "Betty Boop"

Argentina naiskirjaniku krimka. Ainuüksi selle pärast tasub raamatuga tutvust teha. Millal te viimati Argentina krimkat lugesite? Just nii. Aga muidu ka oli täiesti korralik mõrvalugu. Tänapäevane, kuid mitte liiga jälk ja sünge.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" ja "Tagasi Bridesheadi"

"Allakäik ja langus" oli üks ütlemata lõbus teos. Kohe algusest peale on näha, et peategelasest ei saa midagi head tulla. Aga tema allakäik ja langus oli väga tore lugemine. Autor ei üritagi jätta muljet, nagu kirjutaks ta realistlikku teost ega võta ei ennast ega oma tegelasi kuigi tõsiselt.

Mis ei kehti üldsegi "Tagasi Bridesheadi" kohta. Tegelikult on ka see allakäigu ja languse lugu, ühe perekonna oma, lisaks ka võõraks olemise lugu ja kaunis sõpruse ja armastuse lugu. Aga see on ikka täie tõsidusega kirja pandud.

Ülle Leis "Võõrkeelse suhtluse käsiraamat"

Väga kasulik kõigile, kes peavad inglise keeles kirjutama või rääkima. Ülle Leis kirjutab nii, et on huvitav ja toob väga toredaid näiteid, mil võõras keeles suhtlemine suurt segadust võib tekitada. Ka veebis tasuta saadaval.

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss ja tiiger kahekesi paadis keset ookeani. Ilus muinasjutt, aga siiski ei midagi enamat. Kuigi püüdis küll väga.

Anaïs Nin "Henry ja June"

See raamat jättis mu täiesti külmaks. Mõnda raamatut peab lugema, mitte kuulama. Kuulan raamatuid enamasti pikema autosõidu ja söögivalmistamise ajal. Aga kuulata sibulate hakkimise kõrvale, kuidas Anaïs Nin kirjeldab Henry Milleri riista, ei lähe mitte.

Andrus Kasemaa "Vanapoiss"

Heh, mina ei ole selle teose sihtgrupp, üldse mitte. Aga ma ei tea ka, kes oleks. Jan Kaus kiitis seda teost, ehk tema siis on.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu",  "Hauatagune oht", "Suverüütel" 

Neelasin need neli Butcheri teost välgukiirusel, aga nüüd ei mäleta neist enam suurt midagi. Meelelahutus, hea mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate). Butcher on kirjutanud sellest sarjast 17 raamatut ja autori kodulehe andmetel kirjutab neid veel. Eesti keelde on tõlgitud neli esimest ja võiks küll veel tõlkida.

John Fowles "Maag" 

Üldse ei läinud peale. Kui hakkas tunduma, et said juba midagi aru, tekkis uus täiesti ootamatu pööre ja olid koos peategelasega jälle täielikus pimeduses. Aga kui tema teose lõpuks vist sai aru, milles kogu värk seisnes, siis mina küll mitte. Veel tundus, et noor autor on siia raamatusse kokku kirjutanud oma ihad ja seksuaalfantaasiad. Aga miks ta sellega küll teisi peab piinama? Lugemise ajal oli üldiselt küll põnev ja ilus.

Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Väga intelligentne reisiraamat. Liiga intelligentne.

Vilmos Kondor "Budapest noir" 

Krimka, mis toimub 1930ndate Budapestis. Verd, higi ja pisaraid, atmosfääri ja näpuotsaga tundeid. Põnev koht ja ajastu.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" 

Ülitoredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" ja "Musta missa vandenõu"

Vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" ja "Randröövel"

Ka selle raamatu võtsin ette tänu saatuse juhatavale sõrmele hiirekliki näol oma elektroonilises raamatukogus. Aga selliseid telliseid on suvel väga hea lugeda. Olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Talupoegade elust oli huvitavam lugeda kui randröövlist paruni patu- ja petutegudest. Peale selle on suur osa "Randröövlist" omaaegsete kohtumaterjalide ümberkirjutused. 

Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk"

Sellest raamatust sain lapsena teada, mis on landgang ja kambüüs, kes elab Aafrikas ja miks ei tasu oma nina põõsasse toppida. Oli tore taaskohtumine.