Robert van Gulik "Hiina labürindimõrvad"

Robert van Guliku "Hiina labürindimõrvad" on eriline selle poolest, et see on esimene Kohtunik Di kriminaaljutt, mille van Gulik kirja pani. Võib ju olla, et mulle ainult tundus, kuid Labürindimõrvad oli palju tihedam ja teaberikkam tekst kui need hilisemad. Van Gulik kasutas oma Vana-Hiina kriminaaljuttude süžee loomisel autentseid allikaid ja need on ootamatult moodsad. Nagu ikka, peab kohtunik Di lahendama kolm mõistatust, ja lisaks tegelema piiriäärse linna oma võimusesse haaranud riigireeturi paljastamise ja linna vallutamise vandenõu nurjamisega. Esiteks on kadunud testamendi juhtum, kus osaliseks on kaunis maal ja salapärane labürint. Teiseks peab ta lahendama auväärt linnakodaniku surma saladuse, kes tapeti siis, kui ta oli ihuüksi lukustatud ruumis, kuhu kellelgil teisel ei saanud sissepääsu olla. Lisaks on romaanis tegemist ka väärastunud ihadega (see oli see moodne osa).

Üksikasjalikult kirjeldadatakse kohtu atribuutikat ja kogu selle suure masinavärgi haldamist. Samuti käis Hiina vanade kriminaaljuttude hulka kindlasti kogu kohtuprotsessi kirjeldamine, seega kirjeldab ka van Gulik kohtuniku tegevust nii kohtusaalis kui ka pärast seda. Pärast seda aga toimus kurjategijate hukkamine ja seda kirjeldab van Gulik päris üksikasjalikult. Sest ega 8. sajandi Hiina kohtusüsteem polnud selline nagu meil praegu. Kohtualust ei saanud enne süüdi mõista, kui ta oli oma teo üles tunnistanud, ükskõik kui kindlad asitõendid tema vastu olid. Ülestunnistuse saamiseks kasutati kohtus ka piinamist. Ja karistused olid julmad. Kohtunik aga pidi kogu protsessi algusest lõpuni läbi tegema ja seega ka hukkamiste juures viibima.

Van Gulik poetab siia-sinna vihjeid ja mõned neist olid üsna läbinähtavad. Ma näiteks arvasin peaaegu ära, kes auväärse linnakodaniku tappis. Oleks ma viitsinud natuke tagasi lehitseda ja paar fakti üle vaadata, oleksin ka päriselt ära arvanud. Hilisemates romaanides autor enam nii selgeid vihjeid ei jäta. Aga võimaliku mõrtsuka äraarvamine pole muidugi kriminaalromaani puhul peamine. Peamine on ikka õhkkond ja mõnusad tegelaskujud ja huvitav keskkond.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi