Jürgen Rooste "Rõõm ühest koledast päevast"

Luban, et see on viimane Jürgen Rooste postitus. Vähemasti sel kuul. Seda enam, et 2003 ilmunud kogust "Rõõm ühest koledast päevast" ei leidnud ühtegi luuletust, mida oleks tahtnud üles kirjutada. Ometi tundus lugedes, et seda kogu on kõige mõnusam lugeda. Lugesin Rooste luulet uuemast varasemani ja  "Rõõm ühest koledast päevast" oli seega viimane. Noor peoloom, kes käib ööklubides ja kellel on tüdrukuid, kelle reisi ja peput silitada. Hiljem tulevad naine ja lapsed, siin neid veel ei ole. Siin joob luuletaja veel viina ja martiinit, hiljem jääb ainult õlu. Tegelikult tore kogu, selline räuskav ja kohati kurvameelsusse laskuv.

*
noh vanaisad
on meil kõigil
toredad targad mehed

kahju et
lapselastele miskit
külge ei hakand

Paar varasemat luuletust

Teised kirjutavad:
loterii

Jürgen Rooste "Ilusaks inimeseks"

Igavikku otsida II
tüüpiline mees
tüüüüpiline
ilus aga loll

karvadest kaetud ja kirgedest aetud
siginend su uksele purjuspäi ja südaöösi
sisemiselt ilus nagu ingel - ärh hooli mu
joodikukestast ja noorpoeedina kafatuist-punetavist palgeist

ma usun armastuse sisse ja sinusse
eriti tundidel
tiksuvail varaomikusil
lendun või kuule-kuujuustukerale et pääseda
su imelisile huulile
pimedus me ümber on põimunud
soekuum pimedus

igavikust pole pääsu - me oleme nii ilusad
et meid jäädvustatakse kõigi unenägude seintele kallis

armasta ja hoia täna oma eesti meest
sest homses võibolla pole meil seda aega
pole epiteeti 'eesti'  pole mõtteid ja sõnu teineteise tarvis
ainus olemise viis on identiteedikriis

tüdruk me vältame võibolla vaid hetke aga
see on imelisim omasuguste sääs ja selle pärast tasuks
surragi - kasvõi kärpsena-kärblasena tühisena
kasvõi universumi isetu toorainena
jumala plastiliinipallina

olles vaid korra mainind sind oma lollis luuletuses
olen ma juba aegade parim poeet - keegi veel
pole suutnud talletada taolist ilu

keegi veel

*
Kas sa armastad mind igaviku ääreni
Milleks on vaja luulet 

Raamat-plaat, kus lisaks teksti lugemisele seda ka plaadi pealt kuulata saab. Pigem siiski CD-plaat, millel on tavalisest paksem plaadivihik kaasas. Plaadi ja raamatu tekstid täielikult ei kattu. Plaadi kuulamine on kohati küll veidike massohistlik kogemus. Eriti muusikalise kuulmisega inimesele. Eriti kümneminutiline "Ingel"

"Kas sa armastad mind igaviku ääreni" on siiski sisendusjõuline ja kõigi teiste lauludega (luuletuste, värsside, kraaksudega?) võrreldes  hoopis teistsuguse meeleoluga.

Teised kirjutavad:
Sirp, Igor Garšnek
EPL, fs 
EPL, Aapo Ilves 

Jürgen Rooste "Tavaline eesti idioot"

1.
olen eestlane
ja evin sissekirjutust
taanilinna südame serval

aga enne veel
kui kell tiksub pensionit
tiksub mu süda omadega ühele poolele

siis saab hinge
tiivuline kere teada
mis kaalub mu vaimline perse

kuidas kuram küll ta selle
pekipatsaka sinna üles
tirida kavatseb

seda nalja tahaks näha
lk 41

8
jõuan tagasi koju
mu koer on vahepeal rääkima õppinud
puhtast igavusest
et keegi temaga ei tegele
naine on niigi me lastega jännis

koer räägib mulle et
tal on tunne et ta peab
tegema midagi enda jaoks
et ta tunneks end täisväärtusliku ja tähtsana

siiamaani oli ta nagu maetud koju korteriseinte vahele
vaid harva telekat vaadates tundis
et saab natuke õhtku
see pidi teda hulluks ajama
nüüd aga helistab ta aeg-ajalt
automaatvastuvõtjatele ja jätab
luulelisi teateid nagu:

ajahämust kerkib hõllandusi
pilvepihk on tumm
metsaserval kurblik susi
ülal katkend taevakumm

istume taga köögilaua ääres
mina laua taga taburetil
tema põrandal

joon rohelist teed suhkruga
kuskil mängib blondie "broken glass" (demo)
mõlen et kui läheks teise tuppa
ja küsiks naiselt et kas tema ka
on viimasel ajal koeraga kõnelnud
aga kuidagi kõhe hakkab

koer küsib mult et kas ma tean
veel kedagi kel oleks automaatvastuvõtja
lk 99

Teised kirjutavad:
Nädala autor
Vikerkaar, Maarja Kangro 
EPL, intervjuu autoriga
Sirp, Jan Kaus 

Jürgen Rooste "21. sajandi armastusluule"

Unelaul
väikesed lapsed kõik magavad juba
minagi magada tahaks
hämar mu sees ja hämar on tuba
aga und ei tule ja viina on veel
ja on veel

kuu väljas teeskleb et on suur kollane lamp
libahundid ei liigu ei ulu
(aga libainimesed küll
võikad inimnahad üll)
on hingede aeg ja pühapäe õdak
(aeg nii aeglaselt kulub -
teel on ta tontide kamp)

tuul tirib asju ja
kiisu on vist kusagil kiimas
kuigi on külm
ta rajad on viimas (me jäledas kliimas)

tänav ei maga ka veel - ta on linna veen

mu laste ema on köögis ja askeldab alles
unustin ennist - ehh - nõud
ta peseb raevukalt - kolistades
et ma kuuleks kui kasutu olen
(mis õud!)

tuul kiisu autod ja kõvasti
tuuut-tuuut-tuuut-tuuut
kusagil pidu on veel ja keegi me majast
sinna on teel

minagi tahan nüüd magama jääda
a kuis ma saan kui toda viina ju jagub
seintel väreleb varje
                                  prigiseb pirnis hõõgniit
(telest kummitub elm street - mõtted annavad hagu)

väiksed lapsed kõik magavad juba
kui jumal annab
kui jumal lubab - vaiki on tuba

inglidki valvavad
neil on seks luba
lk 26

*
...
ma tahtsin selle luuletusega öelda
et neil kes ütlevad
et luuletada on niiii kerge
et  igaüks oskab nii nagu mina
on pagana õigus
AGA MIKS KURAT NAD SEDA SIIS EI TEE
lk 47


Teised kirjutavad:
Virtuaalkass 
Postimees 
EPL 

Jürgen Rooste "Kuidas tappa laulurästikut"

Kõnelda oma liha asjust
jah ainult jumal
ei hoia veel lampide päält kokku
tema kosmilises kuningriigis
miljardeid hõõglampe on töös
et oleks vähe valgem
ses igavikuöös

tegi inglid
et oleks seltsi

tegi inimesed
aga näe
inimesed on tujukad ja tiirased
ja tahtsid käia oma teed

ja vaata inglid
nendegi ihu kiskus madalale
inimeste poole
aga polnud jumal neile
andnud muud võimet
kui mõelda kõrgemaist asjust
polnud nemad mõeldud aednikuks
inimese moodi näppupidi mulda
või kauplema kaupu ja koguma kulda

eks seetõttu
ongi selle ilma vürst
suurim hedonismi ja süümepiinade filosoof
kes küünlaga päevavalgel
seesinatsel elulaadal
me seast inimest otsib

aga klähvivad vaid küla koerad
vahel langeb mõni professor või poeet

mõni üllas noor daam isegi
aga sellestki on talle lusti
ja vaimuseltsi
vaid väheks

sest nemad tahavad lõppeks ikka
kõnelda oma lihtsa liha asjust
ja kõigest mis kõvasti
hoiab neid maa ligi

olgu issand neile armuline
kuid mina ei saa jätta proovimata

olgu issand meile armuline
kui me ei saa jätta proovimata
mis maitsega on need
keeelatud huuled
                         hullatud keeled
ja kuidas tundub elu
elu ise kõigis oma avaldusis
siin kosmosekolkas
kus öösi kustuvad tuled

aina rohkem ja rohkem

ainult mitte tema omad
lk 8


Kohvikupoeet uue aastatuhande 
esimese kümnendi lõpul
värssi veeretama end
       kohvikuterassil sätin
kõik kes mööduvad ent
       peavad mind vist pätiks

ees on päikeseprillid
       pääs on kole rätik
kurjalt vahivad mind
       kained vanaätid

vastu hommikuse päikse
        juhmi sära
esimese toobi õlut
        olen rüüband ära

luuletungi lisab
        linna masinate kära
naaberlaua joodikute
        rõõmsameelne plära

kirjutaks ma armastusest
       otse suurest tungist
kuid see tunne pole ajand
       minu hinge pungi

hoopis lihtsaist asjust
       olen täna pungil
valla päästnud oma
       sisemise pungi

mõni üleb - äähh
       mis on see õllevahuluule
mina ütlen -
       ohtlik nagu kevadtuuled

enne neid ei märka
       kui on tõmmanud su läbi
pärast peida rahva eest
       oma tatist häbi
lk 22

*
eesti naise ilu
on legendaarne ja ärakiitmatu
eriti kui temaga koos ei pea elama
saab temast uneleda ja
kõiksugu omadusi ja iseloomujooni
külge mõelda

pärisnaistega on muidugi raskem
aga ega piibliski öelda
et kerge peab olema
põhiseadusest ka ei leia seda kohta
lk 47

Üks asi millele mõtlema hakkasin päev 
pääle mu vanatädi surma
kas tahate teada
miks eestlased erilised on
tahate ma räägin
nad elavad terve elu otsa
üksteise kõrval
suutmata öelda et nad
armastavad
ja kui üks neist sureb
helistavad nad oma lähedastele
ja nutavad toru otsas
oma hääletut nuttu
ja tahavad öelda
et armastavad
aga ei suuda
nad elavad viiskümmend aastat
või enamgi
võõra võimu all
ja kirjutavad ikka
oma napakas keeles luuletusi
sellepärast on nad eestlased
sellepärast ma neid armastangi
isegi kui vahel väga
vihkan
lk 69

Jürgen Rooste kui laulev luuletaja on mulle juba mõni aeg tagasi silma (või kõrva) jäänud. Viimase piisa andis plaat "Eesti keel nagu nuga", kus ta kolme oma luuletust ette kandis. Võtsin raamatukogu riiulilt kõik Rooste luulekogud, mis seal leidusid. Wikipedia andmetel on Roostel ilmunud kaheksa luulekogu, niisiis kolme esimest kogu meie raamatukogus ei leidunud. Kuigi olen endiselt arvamuselt, et luule lugemine on vaev ja viletsus, kuulata on palju parem, siis seda kogu lugesin paar korda ja panin siia kirja mõned, mida ka hiljem tahaksin üle lugeda.

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Luuleleid
Nädala autor 
Kirjandus ja Keel
Klassikaraadio
Sirp
EPL, Tiit Kändler 

"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Käisin luuleõhtul. Ja poes muidugi ka

Kõigepealt tuleb korda ajada oluline teadaanne, et ma pole mitte kunagi elus varem luuleõhtul käinud. Ausalt öeldes pole mulle sellist mõtetki pähe tulnud. Ilmselt olen piisavalt vanaks saanud või on muud asjaolud mängus, aga luuleõhtul mina käisin. Nimelt linnaluule õhtul hr Mauruse pubis. Veel poolel teel kaalusin, et äkki läheks ikka kohe koju. Töö ootab... ja üleüldse... Aga siis sirutasin selja sirgeks ja otsustasin, et kui mulle juba selline hull mõte pähe tuli, siis ma selle ka teoks teen. Sest mis see muud kui hirm oli, mis mind kahtlema pani.

Karta polnud loomulikult absoluutselt mitte midagi. Kõigepealt esines Marje Ingel. Tema rohkem laulis kui luges luuletusi. Aga pean tunnistama, et mulle need eriti kohale ei jõudnud. Teine esineja oli Maarja Kangro, kes mulle hoopis rohkem korda läks. Tema oli kuidagi jõuline, isegi mehelik.

... kas peaksin ütlema teile oma viimse sõna
netipanga paroolid ...
... eh, elu, sulle vist meeldivad vahel need
kes sind usaldavad ...

Jürgen Rooste see-eest rokkis täiega. Tema luuletused olid "selles mõttes linnaluuletused, et nad on linnas kirjutatud". See oli ääretult teatraalne esinemine, kus ta laulis bluusi ja lõpuks toimus isegi ühine regilaulmine.

Järgmisena esines noormees, kes end ei tutvustanud. Tema luges peast(!) väga kurbi luuletusi. Hiljem selgus, et see oli Paavo Piik, kes enda tutvustuseks ütles, et ta on üsna kaine. Veel.

Seejärel oli järjekord Jaan Pehki käes. Olen juba varemgi täheldanud, et luulet ei saa raamatust lugeda, seda peab kõva häälega ette lugema. Eriti kehtis see Jaan Pehki ettekande kohta. Tema luges valitud palu oma teosest "4" ja see oli tõepoolest linnaluule. Täpne, vahe, naljakas. Kui täpsemalt veel võib kokku võtta kaasaegse eesti elu jaburust?

lugesin eesti ekspressi
seal kirjeldas üks õnnetu mees
kuidas ta 25 miljonit kaotas
ja pole seetõttu juba terve aasta
südamest naernud

ise kaotasin oma viimase
kahekümneviieka
tuulise ilmaga tammsaare pargis
lihtsalt lendas näppude vahelt minema
suurkirjaniku kuju suunas
no ajas naerma
niiet tilk silmas ja püksis

kujutan ette seda emotsiooni
miljonikordsena
ikka täiesti pekkis

Kas pole mitte liigne lisada, et lahkusin pärast Pehki ettekannet, sest mul oli vaja jõuda enne sulgemist raamatupoodi ja osta seesama luulekogu. Ning muidugi, nagu arvata võis, neidsamu ridu vaikselt raamatust lugedes ei olnud nad pooltki nii teravad või naljakad, kui nad seda ettekandes olid. Seega jään ma ikka sama juurde - luulet ma lugema ei hakka. Aga kui seda kusagil ette loetakse, siis lähen teine kordki kuulama. Elamus on hoopis teine!

Aga et õhtu ikka täiuslik oleks, soetasin lisaks luulele veel kaks Neil Gaimani raamatut - Stardust ja American Gods. Sest rohkem Gaimanit seal poes kahjuks ei olnud.