Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Wilkie Collins "Woman in White"

Wilkie Collinsi "Woman in White" (Naine valges) näol on tegemist uuendusliku teosega. See oli esimene, mis kasutas sellisel viisil mitut vaatepunkti, kus tegevust anti edasi ainult läbi kellegi otsese jutustuse või kirja. Ehk ei mingit jumalikku jutustajat. Me ei tea midagi sellest, mida mõni tegelane pole pealt näinud või kuulnud. Omal ajal liigitati see nn sensatsiooniliste romaanide hulka, mis nagu paljud romaanid tol ajal, ilmusid esmalt ajalehesabades. Kui seal müük hästi läks, siis ilmus teos hiljem ka eraldi raamatuna. Selline ilmumisviis tagab, et iga peatüki lõpus on cliffhanger, mis omakorda teeb jutu üsnagi põnevaks.

Kui teos esimest korda raamatuna ilmus, palus autor potentsiaalsetel arvustajatel mitte avaldada midagi teose sisust, kuna see rikuks lugeja jaoks süžee müstilistest keerdkäikudest ja pööretest saadava naudingu. Niisiis, seda ma ei tee. Praeguse aja lugejale teos enam kuigi sensatsiooniline ei ole, abielurikkumine, pettused ja abieluvälised lapsed ei pane praegusel ajal enam kellelgi kulmu kerkima. Samas võivad praegust lugejat natuke tüüdata pikad kirjeldused, kui asi juba ammu selge, aga tegelane ikka heietab. Või kõik need moraalinõuded ja seisustevahed, mis viktoriaanlikul ajal nii tähtsad olid, aga nüüd lugejat vaid vihastavad. Collinsit võib pidada naiste õiguste kaitsjaks, sest selle teosega üritas ta näidata, kui kaitsetu oli tol ajal abielus naine oma mehe kuritarvituste eest.

Ingliskeelse e-raamatu (internetist tasuta saadaval) on toimetanud grupp entusiaste, kes on lisaks põhjalikule eessõnale ka hulga sõna- ja kontekstiseletusi ära toonud. Mis 1860. aastal ilmunud romaani puhul on enam kui tarvilikud. Ka ingliskeelsele lugejale, rääkimata siis teistele. Näiteks sain teada, et fly ei ole mitte kärbes, vaid teatud sorti kaarik.
If I only had the privileges of a man, I would order out Sir Percival's best horse instantly, and tear away on a nigh-gallop, eastward, to meet the rising sun - a long, hard, heavy, ceaseless gallop of hours and hours, like the famous highwayman's ride to York. Being, however, nothing but a woman, condemned to patience, propriety, and petticoats, for life, I must respect the housekeeper's opinions, and try to compose myself in some feeble and feminine way.

Pühapäev, 21. veebruar 2016

Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia"

Mul on nõrkus ilusate raamatute vastu. Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia" on väga ilus raamat. Suurepärasel paberil ja kenasti küljendatud (kujundas Andres Tali).

Üks pool teosest on Käbi Laretei novell "Tuneesia". Pean tunnistama, et sellest oli raske aru saada. Kuna novell koosnes erinevatest fragmentidest ja pildikestest, ei saanud ma alati aru, kus ja millal tegevus parajasti toimus, sest autor liigub ajas vabalt edasi-tagasi ja kas tegevus toimus millagi tema nooruses või hiljem ja vahepeal ka kaasajas (ehk kirjutamise ajal) ja kõik see jäi segaseks. Teisalt ei vähenda see novelli võlu - mis seisnebki nende pildikeste poeetilisuses, erootilisuses, napis keeles.

Teine pool raamatust on aga Evald Okase impressioonid, need on samuti erootilised ja ootamatud (minu kui kunstikauge isiku jaoks igatahes). Kokku on sellest kahest osast saanud kaunis teos, need sobivad omavahel kokku ja täiendavad teineteist.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Sirp

Laupäev, 20. veebruar 2016

Pudinaid 6

Väikesed kokkuvõtted mullu loetud raamatutest. Eelmine aasta ei olnud lugemise mõttes kuigi produktiivne ja blogi kirjutamise mõttes veelgi vähem. Püüan nüüd vähemalt tagantjärele midagi kirja saada. Kuna aasta tagasi loetust on mõnel juhul alles jäänud vaid ähmased tundekillud, mälestus rõõmust või arusaamatusest, sõrmeotstesse jäänud tunne raamatu lehtede pööramise aistingust (jah, paberraamatul on siin väga selge eelis - me ei ole vaid silmadega, vaid kogu kehaga), ka mälupilt endast koos selle raamatuga diivani pealt tõustes, või "näe, seda ma ei teadnudki veel"-tundest või "äkki järgmine lugu ütleb ometi midagi"-tundest, siis palun antagu mulle need üldistused ja laialivalguvad mõttekillud andeks.

Piret Mäeniit "Loomaaia jäljerajad"
Kui teid huvitavad loomad ja Tallinna loomaaed, siis siit raamatust saab mõlema kohta palju teada. Eelkõige on see Tallinna loomaaia loomise ja olemise lugu, koos kõigi selle elanike, asukate ja läbiastujatega. Portreteeritakse olulisemaid juhte, nende seas kõige pikemalt Karoly Sterni ja Mati Kaalu. Mööda ei pääse muidugi ka kõige tähtsamast - loomadest. Informatiivne ja huvitav. Seda ei saa päris võrrelda nt Turovski kirjutatud loomaaiaraamatutega, sest siin on rohkem fakte ja ajalugu ja statistikat. Aga kui tegemist on loomadega, siis jagub nii naljakaid kui muhedaid kui kurbi juhtumusi küllaga.

Bruno Schultz "Kaneelipoed"
Selline novellikogu, mis nõuab arenenud maitset. Vist. Vajab sisseelamist. Loed ja ühel hetkel hakkab nagu looma, et siis järgmisel leheküljel taas arusaamatusse vajuda. Tutvustus ütleb, et „Kaneelipoed“ on justkui romaan novellides, tegevuspaigaks mütologiseeritud ja paisutatud reaalsus, kujuteldav fantastiline linn, mis meenutab mitmeti autori kodulinna Drohobyczi. Peategelane liigub ringi linnas, mis muudab kuju, kus tegelased ilmuvad ja kaovad ja muunduvad. Aga mitte nii, nagu mõnes ulmeromaanis, vaid nagu unenäos - ümbritseva muutumine ei pane kedagi imestama, see lihtsalt on nii ja sellega tuleb kohaneda.

Dino Buzzati "Koer, kes oli näinud Jumalat"
Erinevalt Bruno Schultzist on siinsed novellid vähem ekspressiivsed, tegelikult üldse mitte, kuid ka siin on olemas oma koht üleloomulikul. Eelkõige niminovellis, mis suurepäraselt annab edasi inimsoo väiklust ja kartusi ja ebausklikkust. Tore lugemine oli.

Kristiina Ehin
Kõik algas sellest, et "Naised köögis" avaldasid suurepärase plaadi ja andsid vaimustavaid kontserte. Siin on kokku saanud üksteist täiendavad muusikud ja tulemuseks on midagi liigutavat ja kaunist. Ja kelmikat. Paljud laulud on tehtud Kristiina Ehini tekstidele ja ma tahtsin neid veel. Lugesin nelja luulekogu - "Kaitseala", "Simunapäev", "Emapuhkus" ja "Viimane monogaamlane". Viimane koosneb kahest osast - ühes raamatus on Luuletused ja teises Jutud. Kuigi võiks arvata, et jutte on lihtsam lugeda, siis seekord nii ei läinud. Tegemist on sürrealistlike lühikeste jutukestega ja mul on taolistega alati raskusi olnud (viimati näiteks Jelena Skulskaja puhul). Luuletusi oli lihtsam lugeda. "Kaitseala" oli nagu päevik - luuletused vaheldumisi päevikukatketega, mille autor kirjutas üksi Mohni saarel elades. Ja jällegi läks mul luuletustega nii, nagu alati - lugedes libistad silmad üle ridade ja ajju jõuavad vaid fragmendid. Sama luuletust kuulates on elamus hoopis teistsugune - siis on rõhud ja pausid kõik õigel kohal. 

Tove Jansson "Muumitroll"
No mis ma ikka "Muumitrolli" kohta kirjutan. Võtsin selle ette, kuna raamat oli ilmunud minu sünniaastal ja ma vahepeal mõtlesin, et proovin ka ühest Reading Challengist osa võtta, kus oli vaja lugeda teost, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Aga tegelikult ei ole Muumitrolli lugemiseks ühtegi ettekäänet vaja, see on raamat, mida võib igal ajal ja igas asendis lugeda. Kui lapsena mulle "Muumipapa ja meri" eriti ei meeldinud ja ma selle tihtipeale vahele jätsin (lemmik oli "Muumipapa memuaarid"), siis täiskasvanuna on sellel üsnagi teistsugune maik juures. 
Kui te ei ole mõnda aega Muumitrolle lugenud, siis võtke ette. Alustuseks võib ka kuulata: Katkend VAT-teatri esituses
Veel katkeid: Raamat ja Kuu
Siin on BrainPickingsi artiklid Tove Janssonist ja Muumitrollidest (inglise keeles), väga kosutav lugemine. 

Jaan Tootsen (koostaja) "Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud"
Neid loenguid saab internetist ka kuulata, aga raamatuna on nad peale kuulamise ka ilusad vaadata. Tekstile lisaks on siin ka fotod ja joonistused. Ja ikkagi on nii, et kuulamine ja lugemine on kaks ise aistingut. Kuigi olen siit mõnda loengut juba mitu korda kuulanud, leidsin ülelugemisel ikka veel midagi uut ja teistsugust, mille üle järele mõelda. Siin on Fred Jüssi, Valdur Mikita, Kristiina Ehin, Sven Grünberg, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Kalev Rajangu ja Peeter Laurits. Kõik eriilmelised ja niimoodi kokku panduna täiendavad üksteist.

Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
Kreeklane Kallifatides emigreerus Rootsi 70ndatel. Ta õppis ära rootsi keele, võttis roosi naise ja kasvatas oma lapsed rootslasteks. Ta hakkas rootsi kirjanikuks. Ja ometi tunneb ta, et on võõras, et teda ei võeta omaks.
Esimene pool raamatust ma ei saanud üldse aru, millest ta kirjutab. Loed sõnu ja lauseid, aga mõttest aru ei saa. Kallifatidese hingevaevad ei suhtestu minu eluga mitte kuidagi. Kuigi ma võiksin ju ka paralleele leida - olen samuti elanud võõramaalasena Rootsis ja tean küll, kuidas rootslased meiesugustesse suhtuvad. Ometi ei leidnud ma endal ja Kallifatidesel mitte kui mitte midagi ühist. Raamatu teise poolega läks nagu paremini - kas siis hakkasin autori mõtetega harjuma või kirjutas ta seal midagi teisiti. 

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool. Baikali järvest Alaskani"
Ei osanudki sellest raamatust nii palju oodata. Autoriks on sakslasest ajakirjanik, kes tahab teha filmi Siberi põlisrahvastest ja saada kinnitust hüpoteesile, et Ameerika põliselanikud liikusid kunagi Siberist üle Beringi maakitsuse Ameerikasse. Reis toimus 2001 ja raamat on kirjutatud kohe pärast seda. Praeguseks on kõnealune hüpotees juba üsna kindlalt juurdunud. Selleks reisib rahvusvaheline filmitrupp läbi Siberi, kus puutub kokku Venemaa vaese tegelikkusega, aga ka hingematva suuruse ja iluga, parmudest ja kihulastest rääkimata. Siberist sõidetakse Alaskale, kus kohtutakse nii inuitide kui ka indiaanlastega. Seal on huvitav kogukond õigeusklikke indiaanlasi, kelle surnuaial õigeusu ristid on täieõiguslikult kõrvuti indiaani hingemajakestega.
Bednarz kirjutab ka külastatud paikade ajaloost ja vaatleb kogu põlisrahvaste teemat natuke laiemalt, mis on väga huvitav. 

Stephan Bartels, Till Raether "Mida mehed tunnevad?"
Kui saate, ärge lugege. Autorid ütlevad sissejuhatuses, et nad kasutavad oma näidete paremini illustreerimiseks stereotüüpe ja klišeesid neid groteskseks edasi arendades. Tegelikkuses aga lasevad nad nendelsamadel klišeedel liugu. Näited, mis nad toovad, on stereotüüpsed - naine on ikka koristamis- ja hügieenihull, naine tahab kogu aeg rääkida (muidugi tunnetest) ja üleüldse tahab naine elada täiuslikku elu.
Mees aga vaatab jalgpalli (jalgpallile on pühendatud eraldi peatükk), armastab rämpstoitu, ei söö puuvilju ja otse loomulikult ei räägi ... tunnetest.
Ainuke, mis autoreid veidike rehabiliteerib, on viimane peatükk, kus nad toovad mõned nõuanded meestega suhtlemiseks - need on üsnagi mõistlikud. Aga tegelikult on raamatut üsnagi naljakas lugeda, kui sellest liiga palju ei oota. 

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
On irooniline, et samas sarjas ilmusid nii Luule Viilma esoteerilised õpetused, numeroloogia käsiraamat ja muu taoline kui ka rangelt teaduspõhist lähenemist pooldav Klein. Muide, ma lugesin sarjas ilmunud Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" ka läbi. Ja ma tõesti proovisin mõnda tema soovitust, aga tundub, et selle jaoks on midagi enamat tarvis.

Lühike vastus pealkirjale: muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Meie aju on juba niimoodi loodud ja evolutsioon sellele kaasa aidanud. Muuhulgas saab siit teada, et laste kasvatamisel on vanemate käitumisel lapse arengule üsna väike mõju. Mis võib lapsevanematele olla nii vabastav kui ka ärritav teadmine. Hästi kirjutatud ja huvitav teos, nagu öeldud, ka rangelt teaduspõhine. Ehk kõik Kleini toodud väited on kenasti teadusuuringutega ära põhjendatud. 

Esmaspäev, 15. veebruar 2016

O. Henry "100 valitud novelli". Esimene, teine ja kolmas raamat

O. Henry novellid on tore suvelugemine, kui ainult tõlkija ja toimetaja natuke põhjalikumalt oma tööd oleksid teinud. Nii mõnigi lause jääb natuke ebaselgeks, tuleb see siis sellest, et O. Henry kirjutas oma aja lugejatele ja meie lihtsalt ei tea, mida ta ühe või teise märkuse või viitega öelda tahtis, või siis ei olnud tõlge piisavalt tasemel. Tegelikult see just üleliia ei häiri, sest nagu ma ütlesin, on tegemist mõnusa suvelugemisega. Aga siis jõudsin lauseni, kus kõrtsis olid laual pipar, sool ja aastaajad. Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor ei peatunud sellel kohal ega mõelnud: huvitav, mida teevad aastaajad New Yorgi kõrtsi laua peal?

Enamasti on peategelasteks väikest sorti kelmid, kes igasuguste nutikate võtete abil teisi vähem nutikaid rahast lagedaks teevad. Mõnikord juhtub ka nii, et see teine osutub kavalamaks. Humoorikad lood, kahesõnaga. O. Henry kirjutab lihtsatest inimestest ja tema lugudel on alati pöördeline lõpp. Mida neist novellidest veel leiab, on saja aasta tagune Ameerika õhkkond, kombed ja tavad. Selline väike ekskurss minevikku.

Selgub, et kokku on O. Henry novellikogumikke kuus, ilmselt on hiljem juurde tõlgitud. Ma ei tea, kas kuutsadat novelli ühelt kirjanikult enam valituteks saab nimetada. Palju neid üks inimene elu jooksul üldse kirjutada jõuab? Uurisin järele - internet ütleb, et ta kirjutas ligemale 600 juttu. Nii-nii. 

Tõlkinud Ruth Vestel

Teised kirjutavad:
Jüri Ehlvest on kirjutanud üsnagi kriitilise, kuid see-eest vägagi nauditava arvustuse teisele raamatule. Tema kõrval on see siin umbes nagu O. Henry tõlge Ehlvesti kõrval ;)

Pühapäev, 14. veebruar 2016

Neil Gaiman "Trigger Warning"

"Trigger Warning: Short Fictions and Disturbances" on Neil Gaimani järjekordne lühijuttude kogumik. Enamik jutte on varem avaldatud, aga rosinaks on täesti uus ""Ameerika jumalate" lugu. Siin on kaks muinasjutu taasloomet, austusavaldusi teistele autoritele, nagu Ray Bradbury, Arthur Conan Doyle, Arthur C. Clarke ja David Bowie. Viimast saab lugeda siin. Mõned luuletused, mille kohta ta ise ütleb, et need tulevad pealekauba (sa ei maksnud nende luuletuste eest, seega ära porise, et sa luulet ei loe. Proovi hoopis). Hea kombena jätkab Gaiman ka selles raamatus iga jutu lühitutvustustega - kuidas mõte tuli, miks ja milleks ja nõnda edasi. Tundub, et see kogumik on lühem kui tema eelmised - Fragile Things ja Smoke and Mirrors, kuigi kokku siiski 23 lugu. 

Siin on üsna õudne õuduslugu (Click-Clack the Rattlebag) ja natuke vähem selgelt õudsed lood, üks Doktor Who lugu (Nothing O'Clock). Ma ei tea viimasest üldse mitte midagi, aga lugu mõjus häirivalt, et mitte öelda, oli ka õudne, kuigi mitte nii otsesel moel, kui mõni teine. Siin on ära trükitud ka Calendar of Tales, mis oli Gaimani internetiprojekt.

Ma tooks esile "The Truth is a Cave in The Black Mountains" - see on tõeliselt tume lugu armastusest, vihkamisest ja kättemaksust. Lugu on ilmunud ka eraldi raamatuna koos illustratsioonidega, mida ma ükspäev Apollos lugemas käisin. Soovitan teil sama teha, kui raamat just praeguseks ära ostetud ei ole. Samamoodi on eraldi ilmunud "The Sleeper and the Spindle", millel on imeilus kuldne kaas ja suurepärased illustratsioonid. Tegemist on "Okasroosikese" muinasjutu ümberjutustusega, mis on ääretult originaalne ja võiks isegi öelda, et feministlik.

Nagu ikka lühijuttude puhul - ühele meeldib üks ja teisele teine lugu, aga kokkuvõttes leiab igaüks omale midagi. 

Teised kirjutavad:

Laupäev, 13. veebruar 2016

Liis Klaar "Mulgivanaema meekook"

"Mulgivanaema meekook" on üks väga ilus raamat (kujundaja Kadi Pajupuu). Kas ma olen juba öelnud, et ma armastan ilusaid raamatuid? Liis Klaar on kirja pannud loo oma suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Teksti osa on suhteliselt napp, peatutud on kõige olulisemal, ehk ei tule karta pikki heietusi elumurede teemal. Samas on autori enda elukäik olnud väga huvitav - sündinud 1938. aastal, tegi ta koos vanematega läbi põgenemise üle mere, kus nende laev torpeedotabamuse sai, kuid siiski veepinnale jäi. Järgnes elu Saksamaa põgenikelaagris läbi lapse silmade, hiljem kolimine Rootsi, abiellumine ja elu maailma eri paigus ning lõpuks kolimine Eestisse.

Lisaks on palju fotosid perekonnaalbumitest. Kogu loo taustaks on autori mulgivanaema toiduretseptid, mille too oma peene käekirjaga kunagi kaustikusse kirja pannud. Ehk siit leate autentseid retsepte - meekoogi, mulgi korbi, aleksandrikoogi, hapukapsasupi, mulgi pudru, kringli, pasha, kilupirukate ja kreeka pähkli koogi tegemiseks. See meekook on mul igal juhul tegemist ootavate asjade nimekirjas.

Hiljem: Nüüdseks on meekook tehtud. Soovitan teistelegi.


Teised kirjutavad:

Esmaspäev, 8. veebruar 2016

Poul Anderson

Ei mäletagi enam, kust ma Poul Andersoni lugemiseks tõuke sain - ilmselt lugesin kusagilt blogist nii kaasahaaravat ülevaadet, et tekkis tunne, et "mina pean ka kohe seda raamatut lugeda saama!". Mõnikord tekib selline tunne ja ma olen teistele blogijatele ja kirjutajatele selle eest tänulik. Vaikselt loodan, et ka mõni minu kirjutis on mõnikord kelleski samasuguse tunde tekitanud. Sest ilmselgelt olen ma teinekord mõnest loetud teosest tõelises vaimustuses ja siis tahaks hirmsasti, et kõik ülejäänud maailma inimesed ka seda vaimustust jagaks.

Aga Poul Andersonilt olin varem lugenud "Südasuvist tormi" ja see oli üks tore paralleelajalooline seikluslugu. "Kõrge ristiretke" tegevus toimub ka millalgil keskajal, aga siin ei ole mitte paralleelreaalsus, vaid tulnukad, kes juhtuvad maanduma ühe Inglismaa külakesse. Kohalikud mehed ei ole mitte väetite killast ja tulnukad kõmmutatakse maha (vibudega). Üks jääb küll ellu ja see kamandatakse kosmoselaeva juhtima. Sest külameestel on tekkinud hea idee, et niimoodi, õhulaevaga saab ju väga kiiresti Prantsusmaad vallutama sõita. Aga tulnukal on omad plaanid. Nii satuvadki külamehed koos laste, naiste ja pudulojustega võõrastele planeetidele võõrastesse sõdadesse. Ja tulevad sellest auga välja. Tõeliselt lõbus ja jabur ulmeseiklus, kus on kokku segatud võõrad planeedid, keskaegsed ristisõjad ja kõvasti head huumorit.

"Murtud mõõk" on hoopis teisest puust teos. Tegemist on Andersoni kõige esimese teose uusväljalaskega ja ta ise on selle kohta hiljem öelnud (arvan, et see oli äkki teose ees- või järelsõnas), et see pole üldse see Anderson, keda tema teab. Siin on Põhjala saagadest ja legendidest pärit raske õhkkond, kus keegi ei pääse oma saatuse eest. Vägivalda ja reetmist ja suurt armastust. Haldjasugu ei ole mingi Tolkieni teostest pärit üllas kõrgkultuur, vaid pigem reetlikud ja omakasu peal väljas olevad tegelased. Samas on tegemist eepilise teosega, mis jutustab kangelase elu sünnist surmani. Ja surm muidugi tuleb.

"Kolm südant ja kolm lõvi" on keskaegsete rüütliromaanide vaimus seiklusjutt, kus toimetavad üllas kangelane, kaunis neitsi, kes on vaheldumisi nii lind kui naine, härjapõlvlane ja muidugi haldjad, kuningad ja saratseenid. See oli ilus ja romantiline ja mulle igatahes meeldis üsna hästi. Teise Maailmasõja ajal saab üks sõdur haavata ja pärast ärkamist avastab end võõralt maalt. Selgub, et tegemist on haldjamaaga ja tema seal tähtis isik. Peategelane lahendab ettetulevaid olukordi füüsika ja inseneriteadmiste abil, võidab trolle ja lohesid, rääkimata inimestest.

Aga mis oli "Jumalate sõda"? Esimese hooga ei meenu sellest üldse mitte midagi. Pärast pisukest guudeldamist selgus, et tegemist on viikingikuningas Haddingist rääkiva saaga ümberjutustusega. Nüüd meenus tõesti midagi - oli üks kuningapoeg, kes kasvas üles hiiglaste juures ja kes hiljem kuningaks sai, oli üldse üllas ja hea ja võitmatu ja kus päris lõpuks alles selgeks sai, kes ta tegelikult oli. Ehk siis viikingiaegne seiklusjutt, kus müttavad ka jumalad ja trollid ja muud üleloomulikud olendid.

Nüüd tuli meelde - see oli muidugi loterii, kes "Kõrgest ristiretkest" nii kaasakiskuvalt kirjutas. Tsiteerin: Vibude, piikide ja mõõkadega tulnukate vastu? Muidugi. Raudrüüdes avakosmoses võitlemine? Jumalik. Heitemasinaga tuumapommide lennutamine? Ay caramba. Elurõõmus jaburus on vahva – kui see on õnnestunult kirjutatud.

Andersoni bibliograafia on muljetavaldav ja nagu ma aru saan, on ta kirjutanud ka kõvasti science fictionit, aga need eesti keelde tõlgitud teosed on kõik fantasy, kuhu on pikitud ka teadusulme elemente. Kokkuvõtteks võin öelda, et koos "Südasuvise tormiga" on nende raamatute näol tegemist lugemiseks igati sobiliku fantaasiakirjandusega. Eriti neile, kes armastavad vanu saagasid ja legende. "Kõrget ristiretke" aga võib küll igaüks lugeda - meelelahutus garanteeritud.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas
loterii
Katkend Jumalate sõjast

Reede, 5. veebruar 2016

Paula McLain "Tiir ümber päikese"

Beryl Markham (26. oktoober 1902 – 3. august 1986) kolis koos vanematega nelja-aastaselt Keeniasse, kus tema isa hakkas hobusefarmi pidama. Varsti lahkus ema nende juurest ja Beryl sai üsnagi mittetraditsioonilise kasvatuse kohaliku kipsigise hõimu lastega mängides, õppides  ja jahti pidades.

Vaevalt kahekümnesena sai temast litsentseeritud hobusetreener - esimene naissoost ja veel nii noor. Hiljem töötas ta lennukipiloodina ja oli esimene naine, kes ületas üksinda lennukil Atlandi ookeani Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Oma elust on ta kirjutanud raamatu "Koos ööga läände", mis ka eesti keeles olemas.

"Tiir ümber päikese" on küll mina-vormis, kuid kirjutas selle Paula McLain. Ehk raamat on selline fiktiivne memuaar, mis algab Beryli Keeniasse saabumisega ja lõpeb üle-Atlandi lennuga 30 aastat hiljem.

Kõik olulised faktid on raamatus olemas, kuid see on vaid taust, millele autor maalib suhete rägastiku. 20. sajandi alguse Keenias, mis oli siis Briti koloonia, jälgitakse rangelt moraalinorme ja tavasid, kuigi nagu ütleb üks tegelane, et teha võib ükskõik mida, peaasi et õiged inimesed oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Kolonistide arv on piiratud ja nii käivad kõik kõigiga läbi ja on järgemööda üksteise armukesed või abikaasad. Just nagu seebiseriaalis. Isepäine Beryl satub vaevalt lapseeast välja jõudnult seltskonda ja suhetekeerisesse, milleks ta ei ole mitte kuidagi olnud ette valmistatud, elades kõrvalises kohas koos isa, hobusemeeste ja kohalikega. Nii ta abiellub ja lahutab ja abiellub uuesti ja lahutab ja ... ma rohkem ära ei räägi.

Märkimata ei saa jätta Karen Blixenit, kes on vaat et teose teine peategelane, igatahes kulutatakse tema peale kõvasti ruumi. Kuna Beryl ja Karen armastasid sama meest - Denys Finch Hattonit - siis olid nad paratamatult teineteisega seotud. McLain maalib Blixenist päris huvitava portree. Ma olen küll "Aafrika äärel" lugenud ja filmigi näinud, aga kuna sellest on nii palju aega möödas, siis pole kahjuks suurt midagi meeles peale selle, et Blixen kirjutas Finch Hattonist esimest korda alles umbes leheküljel 176 (erinevalt filmist, kus see suhe oli peategelane, nagu ka McLaini raamatus).

Raamatut lugema asudes tekkis esialgu tunne, et midagi on valesti, mingi ebakõla on sees, midagi ei klapi. Aga ei saanud aru, mis täpselt. Tegemist on minajutustusega ja romaan algab peategelase lapsepõlvega. Siis sain aru - ebakõla tuleneb sellest, et jutustajaks on laps - aga tema suu läbi räägib hoopis täiskasvanu ja isegi mitte tema ise täiskasvanuna, vaid võõras täiskasvanu. Laps ei vaatle maailma sellisel viisil ega arutle niimoodi. Kuigi otseselt nagu midagi valesti polnudki - tekst jookseb ja kirjeldused (nii inimestest kui ka loodusest) on päris rikkalikud, tegevus on huvitav, süžee areneb. Aga see viga paranes kohe, kui peategelane neiuikka jõudis - siis muutus tekst usutavaks ja loomulikuks.

Suhete seebiooperi taustal on kogu aeg Aafrika - loodus ja inimesed. Muidugi ka hobused. Lennukid tulid alles lõpupoole, ehk sellest osast Beryli elust McLain liiga palju ei kirjuta. Hoolimata mõningatest ebakõladest on McLain kirjutanud huvitava teose, mille tegelastele saab kaasa elada, millest saab midagi uut teada (hobustest ja maasaidest näiteks) ja mis pakub kenasti põgenemisvõimalust akna taga laiuvast hallusest sooja ja kirglikku Aafrikasse.

Tõlkinud Karin Suursalu

Teised kirjutavad:
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Lugemisklubi
Lugemissoovituse blog

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Jaan Kaplinski "Jutte"

"Jutte" on Jaan Kaplinski täielik lühijuttude kogu. Raamatus on kaks täitsa eraldiseisvat osa - esimene, kus Kaplinski jutustab oma lapsepõlvest sõjajärgses Tartus ja teine, kus on hilisemad jutud, kuid mis samuti enamasti Tartus toimuvad.

Tartu jutud on lapsepõlvemälestused, mis kirja pandud viisil, mis poeb naha alla ja paneb loetut nägema läbi selle pisikese poisi silmade. Väga elusad jutud, võib tunda lõhna ja maitset, rääkimata kirjeldatud paikade ja inimeste ettekujutamisest. Aeg oli pärast sõda, kui majad olid varemetes ja elati tihedalt koos ühiskorterites. Autor teeb selle elavaks, nagu oleksid ise seal koos temaga ja turniksid varemete vahel.

Lisaks lapsepõlvejuttudele on siin 1990. aastal kogus „Kust tuli öö“ ilmunud jutud ja „Eesti rahva esoteeriline ajalugu“. Mis on suurepärane täiendus Meri ja Mikita käsitlustele. Eestlased on ikka olnud maailma keskpunkt, üsk ja tšakra ning ärgu keegi arvaku, et see kunagi teisiti oleks võinud olla. Ma saan aru küll, et võrdlus Mikitaga ei tarvitse igaühele meeldida, aga kes siis veel räägib sellest kuidas eestlased maailma ajaloo käiku on muutnud ja muudavad edasigi. Sellest jutust on ammendava ülevaate kirjutanud loterii.