Reede, 9. november 2012

Mida teevad raamatud siis, kui inimesed magavad?

Ettevaatust, isetegevus! Lugemine omal vastutusel!


Mida teevad raamatud siis, kui suured magavad?
Riiulil nad tasakesi on.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta, mis neil kaante vahel on.


"Ära nügi mind!" hüüab Vaapo Vaheri "Jalgpall hingede öös". "Sa näed, kui õhuke ma olen. Sa oled minust vähemalt kolmsada lehekülge paksem!" "No mis ma teha saan, kui mind siia hunnikusse nii ebaväärikalt on tõstetud," vastab Vladimir Nabokovi "Räägi, mälu". "Mina, teate, olen hoopis teisest klassist teos ja peaksin seisma riiulil kõrvuti teiste klassikutega, mitte siin kapinurgal koos alamatega kügelema."

"Mida te õige endale lubate!" hüüab Arto Paasilinna "Tule taevas appi." "See, et teie olete suure Venemaa kirjaniku teos (mis muide on kaheldav, sest teatavasti olete kirja pandud Ameerikas), ei anna teile õigust väiksemate maade kirjanike teoseid alamateks nimetada. Minu sees on palju rohkem kuulsusi, kui teie üldse kunagi tundnud olete!"

"Vaikust, palun! Mis lärm siin kogu aeg käib," kostab peenike hääl kusagilt altpoolt. Taani kirjaniku Jens Peter Jakobseni novellikogu "Lask udus" üritab endast palju suuremate raamatute vahel end kuuldavaks teha. "Mina olen teist kõigist palju vanem ja seega peab mul olema õigus siin vaikust nõuda." Ümberringi kostab naeru. "Sina, pisike könn, ole üldse vait. Endal pole kaalu ja suurust ollagi, aga tuleb siia nõudmisi esitama. Kui sa kohe vait ei jää, litsun su lehed päris kokku!" "Lask udus" jääb nördinult vait ja vaid puhiseb omaette vihaselt.

"Räägi, mälu" jätkab poolelijäänud mõtet: "Täiesti vastutustundetu, ebaväärikas, ebaviisakas, häbematu, jumalakartmatu, jultunud JA häbiväärne on meiesuguseid raamatuid siia kapinurgale vedelema jätta. Me pole ometi mingid pehmekaanelised sopakad, mida kuhugi lauanurgale hunnikusse kuhjata. Me oleme klassikud! Me väärime head kohtlemist! Me väärime läbilugemist, meie üle arutlemist, mõtlemist. Me paneme inimese elu teistmoodi liikuma! Pärast meie läbilugemist jääb inimene mõttesse, ta kõnnib ringi ja arutleb selle üle, mida ta meist teada sai. Ta saab paremaks inimeseks! Aga mida teeb meie inimene? Toob meid koju ja jätab nädalateks vedelema. Tõstab ühe kapinurga pealt teise peale. Ja ei mõtlegi meisse sisse vaadata. Mis elu see on? Ma küsin, mis elu see on, kallid kaaskannatajad?"

Ümberringi kostab nõusolevat pominat. "Me peame selle ebaväärika olukorra vastu midagi ette võtma!" hüüab Margit Hakomaa "Kirg. Toit" kirglikult. "Mina olen kaunis teos, ma sain isegi auhinna, aga kuidas mind siin majas koheldakse! Pannakse raamatukuhja alla. Teie seal, ülevalpool, kergitage end. Te lebate daami peal, kas teate, te mühkamid!"

"Tantrism!" hüüatab Arthur Goldwagi "Ismid ja loogiad". Selle ootamatu väljenduse peale on kõik mõnda aega vait. "Teate, mis. Me peame oma inimesele natuke õpetust andma," lausub lõpuks "Jalgpall hingede öös". "Jah, just, mina tean! Lähme raamatupoodi tagasi!" piiksatab "Lask udus". "Vait, sina kääbus!" käratab "Jalgpall hingede öös". "Impressionism!" hüüatab "Ismid ja loogiad".

"Vaikust!" kõmistab "Räägi, mälu". "Minu alumisel sõbral on õigus. Me peame oma inimesele selgeks tegema, et meiega ei tohi niisugusel moel käituda." "Utopianism," teatab "Ismid ja loogiad" vahele. "Räägi, mälu" peatub häiritult. "Ma oleksin väga tänulik, kui te ei segaks kogu aeg vahele. Niisiis, kuhu ma jäingi ... Ühesõnaga, me peame midagi ette võtma. Aga mida? Las ma mõtlen nüüd natuke."

Tükk aega valitseb vaikus, kuni "Kirg. Toit" ei suuda enam vastu pidada: "Ta peab meid riiulisse panema, nii nagu kõiki teisi korralikke raamatuid. Vaadake sinna ülespoole, nad ju irvitavad meie üle. Nemad, kes nad turvaliselt juba riiulis seisavad. Oh, saaks ma vaid sinna! Seista külg-külje kõrval teiste omasugustega, kes mõistavad minu mõtteid ja tundeid, kellele ma ei pea iial selgitama, mis on tamarind või kuidas valmistada riivatult head kokteili. Selle asemel pean ma lamama siin kõigi nende mühkamite all kõige alumisena nagu mingi lõbumajahoor!" "Kirg. Toit" puhkeb nutma. "Dekadents!" hüüab "Ismid ja loogiad".

"Tasa, tasa!" ütleb "Tule taevas appi". "Milleks nii palju  emotsioone? Me oleme ikkagi ausad raamatud. Pealegi, mis seal riiulis ikka nii head on. Tolmu koguvad nad seal ainult. Ja võimalus, et meid lugemiseks kätte võetakse, on siin kapi peal palju suurem. Kas keegi üldse mäletab, millal inimene viimati riiulilt mõne raamatu lugemiseks võttis?" See on ilmselgelt retooriline küsimus, aga enne, kui "Tule taevas appi" saab suu järgmiseks lauseks avada, teatab "Lask udus" tähtsalt vahele: "Mina nägin! Eelmisel nädalal võttis." Aga teised vaatavad talle nii vihaselt otsa, et ta päris kössi tõmbub. "Vaadake neid õnnetuid seal riiulitel, seisavad nagu silgud pütis, tolm selgadel," jätkab "Tule taevas appi". "Ei ole meil tarvis sinna unustusse minna."

"No mis temal viga rääkida, tema on juba läbi loetud," poetab "Jalgpall hingede öös". "Tule taevas appi" teeb nagu poleks kuulnudki. "Seega, kallid sõbrad ja kaaslased. Olgem silmapaistvad, seiskem oma õiguste eest. Küll siis inimene meid ka lõpuks märkab. Ta peab nägema, et me siin oleme, ta peab tundma, et me teda ootame, ta ei tohi hetkekski unustada, et on meid koju toonud! Rõhugem teda, andkem kogu oma olemusega teada, et me ootame teda! Ärgu saagu ta meid hetkekski unustada!"

"Jah," lausub "Räägi, mälu", just sedasama ma ennist nii pikalt mõtlesingi ja kui teie, noormees, ei oleks olnud nii kärsitu ja mul sõnad suust haaranud, oleksin saanud end ka väljendada. Kindlasti palju peenetundelisemalt, kui teie seda tegite. Aga olgu," ohkab ta sügavalt, "see on juba meiesuguste suurte teoste saatus, jääda ikka ja igavesti noorte ja kiirete taha ootama." "Räägi, mälu" ohkab raskelt ja jääb vait. "Ismid ja loogiad" avab juba suu, kuid mitu kurja pilku sunnib selle sulgema. Vaikus langeb üle toa.

Pühapäev, 29. juuli 2012

Anthony Bourdain "Keskmiselt küps"

Anthony Bourdaini "Keskmiselt küps" on omavahel nõrgalt seostatud esseede kogum. Nii kirjutab Bourdain ühes peatükis oma lapse kasvatamisest, teises annab valu restoranikriitik Alan Richmanile, kolmandas räägib tõelise kirega Ameerika hamburgerist, neljandas aga kirjeldab ausalt ja avameelselt seda, miks kokaks pürgijad oma otsuse ümber peaksid mõtlema. Ühine nimetaja on muidugi toit ja restoraniäri. Tundub, et ta on ühte raamatusse kokku kogunud kõik oma viimaste aastate mõtted, et need raamatu kujul suurema hulga lugejate ette paisata.
Kui ma hommikuti "Avameelselt köögis" kirjutasin, olin ma siiralt vihane. See oli sihitu, iga hetk plahvatada võiv raev, mida veelgi võimendas mu kirjutamisrežiim (kui seda nii võib nimetada): tõusin pool kuus või kuus ning paiskasin rutuga paberile lauseid, meenutusi ja kiiruga taastatud mälestusi eelmisest õhtust (ehk siis ajast pärast kümne, kaheteistkümne või neljateistkümne tunni pikkust tööpäeva, millele vältimatult järgnes liiga palju alkoholi ja voodisse vajumine). Sülgasin pähetulnud sõnad välja - lausetega ma eriti vaeva ei näinud, selleks polnud aegagi - ja siis jälle tööle: kastmed tulele, liha lõigata, kala tükeldada, pipar jahvatada, eined valmistada ja nii edasi. Pool neli kaks kiiret pinti üle tänava õllekas, tagasi "Les Hallesi" kas pliidi taha või tellimusi sorteerima, lõpuks "Siberia" baari - ehk siis jäime koos viimaste töötajatega lihtsalt paigale ja jõime kuhugi minemata. Kössitades kollase takso tagaistmel, jalad kuulikindla vaheseina taga ebamugavalt kõveras - seal oli mu tõhusaim tööhetk, seal mõtlesin ma välja, mida järgmisel hommikul kirjtuada. Aken praokil, ise poolenisti - kui mitte täiesti - teadvuseta, mõtlesin ma oma elu peale ja New York City veeres mööda. (lk 262)
"Keskmiselt küps" nii vihane raamat ei ole, aga ega ta oma arvamust vaka all ei hoia ja igasugu tegelased saavad nii mis tolmab. Paljudele tipptegijatele vaatab ta siiski alt üles ja neid portreteerib ta austusega, kuid mitte vähem värvikalt ja ei jäta sellepärast veel nende negatiivsetele omadustele osutamast.

Tavalisele eesti lugejale oleks ära kulunud kõvasti joonealuseid selgitusi ja märkusi. Suurem osa nimedest, millega Bourdain pillavalt ümber käib, on võõrad. Teisalt ei ole meie siin vist ka teose sihtgrupp, vähemasti autori arvates. Ta nendib mitmel korral, et "Avameelselt köögist" oli mõeldud New Yorgi restoraniäris tegutsevatele inimestele ja ta on siiamaani üllatunud, et see ka väljaspool toidutegelaste ringkonda nii menukaks osutus (mitte et tal sellest kahju oleks, raha ju tuleb). Bourdain kirjutabki: Lõpuks polnud tulemusel vigagi, aga ma poleks suutnud niiviisi kirjutada, kui ma oleksin mõelnud, et inimesed seda kunagi lugema hakkavad (lk 266). Tähelepanuväärne on ka seik, et ta New Yorgi kokkasid ja kelnereid inimesteks ei pea.

Teine kivi on samuti tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda. Tõlge kannab ilmselgeid kiirustamise märke. Siin-seal jääb mõni lause arusaamatuks ja teinekord paneb mõni tõlkevaste kulmu kergitama. Ma nuputasin näiteks tükk aega, mis võiks olla kobarkepp. Ilmselge vaste ei sobinud eriti konteksti. Aga ühtegi teist ma oma rikutud meelega ka välja ei mõelnud. (Google aitas meelde tuletada, miks see sõna nii tuttav tundus. Esimest korda kohtasin seda vendade Coenite filmis " Burn After Reading").

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
Raamatuklubi
Liina nurgatagune
Tanel Veenre, Päevaleht

Teisipäev, 24. juuli 2012

Gottfried August Bürger "Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused"

Wabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused merel ning maal nii nagu ta ise nendest sõprade ringis veiniklaasi juures pajatas.

Mõned rändurid kipuvad vahel väitma asju, mis rangelt võetuna ei saa sugugi tõele vastata. Seepärast pole ka ime, et lugejad või kuulajad umbusklikkusele kalduvad. Kui aga siin seltskonnas keegi minu lugude tõepärasuses kahtleb, siis jääb mul ainult üle tema uskmatust kahetseda ja paluda tal lahkuda, enne kui ma alustan oma mereseiklustega, mis on kahtlemata veel imelisemad, ent ometi niisama tõestisündinud kui eelmisedki. (lk 50)

1001 õpetust, kuidas elus hakkama saada. Isutekitajaks mõned nõuanded:

Kuidas sõita kuule (eriti kiiresti kasvavat türgi uba pidi ronides);
Ja kuidas sealt jälle alla saada (punuda õlgedest nöör ja kui jõuad ronides selle otsa, tuleb ülaltpoolt ülearune tükk maha lõigata ja alumise otsa külge siduda);
Kuidas end soost kõrvalise abita välja sikutada (ikka patsist tõstes);
Kuidas püssirohtu põlema saada, kui püssikukelt tulekivi kadunud (lüüa silmist sädemeid);
Kuidas saada kindlusse üle seda piirava vaenuväe (kahurikuuli otsas muidugi);
Kuidas pääseda kala kõhust (niikaua kiiret Šoti tantsu tantsides, kuni kalal halb hakkab);
Kuidas pääseda karu küüsist (haarata karu esikäpad pihku ja hoida seni, kuni karu nälga sureb).


Tõlkinud Mati Unt

Teisipäev, 17. juuli 2012

Ester Laansalu "Minu Kreeka"

Ester Laansalu "Minu Kreeka" on hoogne ja informatiivne. Läks kohe algusest peale käima. Autor on Kreekas giidina töötanud juba 15 aastat ja seda on tunda. Vaheldumisi isiklike seikadega antakse ülevaade riigi kultuurist ja inimestest. Lükatakse ümber nii mõnedki valearvamused (näiteks meie tavapärane arvamus, et kreeklased on laisad ja ei viitsi tööd teha). Teisalt - aega on kreeklasel alati küll. Kuna nii pika riigis elamisega on autoril tekkinud ka kohalikud sõbrad, siis see oligi ehk väärtuslikem ja huvitavam osa raamatust. Kuidas elab üks tavaline perekond, millised on nende väärtushinnangud ja harjumused. "Minu Kreeka" balansseerib kenasti isikliku ja üldise vahel, muutumata liiga palju autori eraelus tuhnivaks, aga ei jää ka kõrvalseisja pilguks. Toidunautlejatele ka sobilik raamat, sest Kreeka toitudest on siin palju juttu.

Petrone Prindi kogutud lingid

Laupäev, 14. juuli 2012

Charlie Croker "Tõlkes kaduma läinud"

Mul on ainult üks küsimus: "Mille jaoks pidi selle raamatu eesti keeles välja andma?" Ma ei saa isegi öelda, et eesti keelde tõlkima, sest tõlgitud ei ole seal peale pealkirjade õigupoolest midagi. Seega lugejal, kes inglise keelt ei mõista, ei ole selle raamatuga mitte midagi peale hakata ja lugeja, kes inglise keelt mõistab, oleks vabalt originaali võinud ette võtta. Inglise keelt on soovitatav osata väga heal tasemel, sest paljud sõnamängud võivad muidu kaduma minna. Aga üldiselt oli "Duu juu spiik inglišš?" parem. Tuli see siis uudsuse võlust või olidki sinna paremad palad kokku kogutud. Crokeri näited ei olnud tihtipeale eriti huvitavad. Ja nagu öeldud, igas naljast aru ei saanudki. Pealegi on enamik näiteid pärit nii 20-30 aasta tagusest ajast. Palju on silte, mis pärit Nõukogude Liidust või kusagilt Jugoslaaviast. 

Mõned suvalised näited:

Jaapani turismikaart:
Shitseeing Bus Stop
*
Peking, Hiina
Danger prohibited aboard this boat
*
Venelanna tutvumiskuulutus:
I am looking for a realy educated man who can be joke to himself
*
Berliini hotelli riietusruumis:
Please hang yourself here
*
Reisibüroo Barcelonas:
Go away
*
Silt Hiina poe ees:
We do our best to decrease your life
*
Jaapani ajaleheartiklis:
Four people were killed, one seriously.
*
Väljaandest Soviet Weekly:
There will be Moscow Exhibition of Arts by 15 000 Soviet Republic painters and sculports. These were executed over the past two years.

Tõlkinud Pille Kruus
Rohkem näiteid: Loterii

Kolmapäev, 11. juuli 2012

Pudinaid 3

Väikene koondpostitus, sest suuremalt ei tule.

James Herriot "Ja kõigi loomade üle ... II"
Herrioti, kes töötas 50ndatel loomaarstina ühes Inglismaa kolkas, raamatud on väga mõnusad lugeda. Ta porterteerib ümberkaudseid talumehi, kirjeldab loomaarsti igapäevatööd ja oma kaaslaste veidrusi mõnusa huumoriga. Soovitan suvelugemiseks.

Gabriel Zaid "Liiga palju raamatuid"
Must valgel ja selgelt - maailmas on liiga palju raamatuid. Statistika on abiks. Aga ega see ei takista kedagi kirjutamast. Kes ikka väga kirjutada tahab, see teeb seda niikuinii.

Veikko Huovinen "Poja surm"
Autobiograafiline ja isiklik. Ei jälgegi huumorist, millega Huovinen muidu lugejaid võlunud on. Poja surm ei ole ilmselt teema, mida huumoriga käsitleda, kuigi ka niimoodi on kindlasti võimalik teha. Huovinen püüab leida vastust, kas ta oleks saanud midagi rohkemat teha, et seda ära hoida ja kui palju üldse vanemad saavad oma täiskasvanud laste elusse sekkuda.

Joseph Conrad "Salakuulaja"
Spiooniromaanide esiisa, mis jättis üsnagi külmaks. Head saavad karistatud ja pahad elavad edasi. Nagu tegelik elu.   
 
Erik-Emmanuel Schmitt "Härra Ibrahim ja Koraani õied"
Erik-Emmanuel Schmitt "Milarepa"
Mõistulugu ja mõistulugu, üks islamist ja teine budismist. Vähesega on palju öeldud, edasi peab igaüks ise mõtlema.

Brigitta Davidjants "Ida läänepiiril"
Vahetusüliõpilase seiklused lõunamaades? Teravapilgulise vaatleja märkmed teistest kultuuridest? Oma juurte otsija? Suurepärane inimeste kirjeldaja? Põnevate olukordade hea silmaga kirjeldaja? Kõike seda korraga?

Urmas Laansoo, Taimi Puusepp, Krista Kaur "Kuulsad ja kummalised taimeriigis"
Kõige suurem, kõige vanem, kõige pikem, kõige väiksem. Lilled, mis söövad loomi ja taimed, mis elavad õhust ja armastusest (pealtnäha). Edetabeleid saab teha igast asjast, miks siis mitte ka taimeriigist. Hariv ka pealeselle.

Alo Lõhmus "Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides"
Alo Lõhmus on kirja pannud Rain Marani jutustatud eluloo. Aga Rein Maran ei räägi siin endast, ta räägib oma filmidest ja nende peategelaastest, saamata ometi iseennast välja jätta. "Nõialoom", "Tavaline rästik", sookurgede või herilaste film - need on minu lapsepõlves sügavalt sees. Siis ei olnud veel BBC värvilisi filme eksootilistest loomadest, mille kõrval Eestis tollal tehtud filmid väga kahvatud tunduvad. Aga kärnkonn või herilane võib olla täpselt sama eksootiline. Sest palju tollal nende kohta üldse midagi teada oli? Niipalju, kui ENEs või "Loomade elu" kirjas. Nagu ikka tollest ajast kirjutades, ka nõukaaegset absurdi ja uue Eesti Vabariigi aegset röövkapitalismi.

Nikos Kazantzakis "Askees"
Nojah, see raamat on mõeldud vaid asjassepühendatutele või huvilistele või hoopis teistsuguste teadmistega inimestele.

Félix J Palma "Ajakaart"
Hoogne põnevik, kus mängitake ajas reisimist, reisitakse ajas, petetakse ajareisidega kergeusklikelt raha välja. Peategelaseks kujuneb raamatu käigus H. G. Wells, seesama kes kirjutas 1895. aastal "Ajamasina". Tegevus toimub 19. sajandi lõpu Londonis, Wellsi eluajal. Palma püüab järele aimata 19. sajandi kirjanike stiili ja keelepruuki, mis tuleb tal päris hästi välja. See tähendab, et ta sekkub autoripositsioonilt jutustusse, annab vihjeid, mis edaspidi juhtuma hakkab ja on üleüldse väga palju- ja suuresõnaline. Mulle selline stiil meeldib, tuletas meelde ammuloetud Dickensit ja Thackerayd. Sobib ilmsesti kõige paremini teismeeas poistele. On seiklust ja seksi, suurt armastust, ootamatuid pöördeid ja kogu aeg midagi toimub. Aga natuke lihtne ja lihtsameelne on see teos ka.

Jack London "Lõunamere jutud"
Jack Londoni "Lõunamere jutud" meenutasid kangesti hoopis Maughami Lõunamere jutte. Ma kunagi lugesin järjest kolm köidet Maughami novelle ja tundub, et sellega oli kõik, mis tollel ajal Lõunamere kohta kirjutada sai, ära kirjutatud. Mis ei teinud Jack Londoni jutte vähem huvitavateks. Plussiks on raamatu väike maht, sest kolme köidet Londoni Lõunamere jutte poleks ma teist korda enam üle elanud. Aga väike raamatutäis oli just paras.

Pühapäev, 8. juuli 2012

Fazil Iskander "Küülikud ja maod"

Sellise asja kohta öeldakse vist allegooria. See juhtus vanal-vanal hallil ajal ühel kaugel-kaugel lõunamaal. Küülikud, maod, ahvid ja pärismaalased elasid mõistlikus sümbioosis, kus maod hüpnotiseerisid küülikuid, kes sellepeale end lasid "läbi töötada", küülikud käisid pärismaalaste aedadest aedvilja varastamas ja ahvid vaatasid kõike puu otsast pealt. Reeglid olid paigas, kõik asjaosalised pidasid neist kinni ja kõik toimis, kuni küülik nimega Mõtlev Pea jõudis järeldusele, et hüpnoos ei ole midagi muud kui küülikute hirm. Milline avastus üldsegi ei sobinud küülikute kuningale, sest hästitoimiva ühiskonna ja kuulekate kodanike alustalaks on hirm (maod) ja arm (lootus peatselt saabuvale lillkapsale).

Raamatus on häid näiteid, kuidas rahvamassiga manipuleerida, kuidas võita kaotamisele kippuv võitlus ja ikkagi oma kuningatroon säilitada. Vahepeal kippus värin seljale, et kas siis tõepoolest niimoodi meiega manipuleeritaksegi? Nüüd palun mitte järeldada, et tegemist on tõsise poliitilise kirjandusega. Tegemist on huumoriga. Satiiriga. Ja nagu alati huumori puhul, asub sellest arusaamise võti lugeja kahe kõrva vahel. Minul oli küll vahepeal väga lõbus, aga siis oli kohe ka hirmus. Loodetavasti siis sain asjale pihta.
Tõlkinud Virve Krimm

Teised kirjutavad:
Loterii

Laupäev, 30. juuni 2012

Täheaeg 10. Juubeliväljaanne

Alustasin kõigepealt Raul Sulbi koostatud kogumiku Täheaeg 10 lõpust, kus oli kaks Ursula K. le Guini ja üks George R. R. Martini lugu, mis olid head ja huvitavad ja haarasid kaasa. Eriti Martini oma, mis lahkas kirjaniku igipõlist dilemmat, kas ja kui palju omaenese ja lähedaste elust raamatutesse valada. Le Guini jutud kuuluvad Meremaa maailma, mis tõtt-öelda minu jaoks väheke arusaamatuks ja kaugeks jäi. Pärast neid tundus Eesti 2011. aasta ulmejutuvõistluse äramärgitud tööde lugemine kui küünega vastu klaasi kriipimine. Mitte keegi ei olnud mind hoiatanud. Kuigi olen lühijuttude kogumikke ka varem lugenud ja nende ebaühtlus on häirinud mind juba varem. Mis puudutab fantasyt, siis kaks Neil Gaimani kogumikku on tekitanud mingi tunde, missugune üks fantaasiajutt olla võiks. Kui ka Gaimani kogumikus mõni jutt ei meeldinud või mõni tundus arusaamatu, oli seal ometi olemas mingi tase või oodatav tulemus, mis võimaldas loetut nautida või vähemasti sellele kaasa mõelda.

Esimene lugu, Liina Laksi "Väike needus", oli algul täitsa huvitav, aga lõpp vajus nii ära kui vajuda saab. Kirjutame kirja ja seletame kõik ära? Järgmised panid lihtsalt õlgu kehitama, et siis sellised ongi Eesti kirjutajate jutukatsetused. Selle asemel, et luua meeleolu, nii et lugeja võiks ise oma fantaasiat rakenda hakata, eelistavad autorid kõike kenasti lahti seletada, võttes sellega ära igasuguse avastamise rõõmu. Peale Marcus Kaasi, kelle "Viimase vahetuse" lõppu lugesin kaks korda ja ei saanud ikkagi aru, milles point oli. Tea Roosvaldi "Öösiti ma nutan" oli lihtsalt üks pikk-pikk soigumine ja jällegi saab kõike lahendada kirjaga jutu lõpus. Taavi Kanguri "Kirjutatud elu" oli päris hea lugemine, kuigi idee ei ole üleliia originaalne ja tegelaste motiive polnud üldse lahti seletatud, oli siin mingi iva, mis pani loetule kaasa elama. Maniakkide Tänava "Must muna" see-eest tundus juba natuke kirjanduse poole kalduvat. Oli õudne ja oli puänt. Kõike ei seletatud üksipulgi lahti, kes peategelane tegelikult oli, selgus jutu käigus tema tegevuse kaudu. Kogumiku rehabiliteeris aga viimase eesti autori, Triinu Merese "Sulavesi ja vereside". Lugu, kus oli olemas nii stiil kui õhkkond, nii sisu kui iva. Natuke ehk oleks võinud juttu tihendada, aga võis ka lihtsalt lugeda Merese mõnusat arhailises stiilis kirja pandud lauseid.

Teised kirjutavad:
Täheaeg 
Ulmekirjanduse Baas
Loterii

Neljapäev, 28. juuni 2012

Tiit Tarlap "Lõhestusjoon"

Mis oleks juhtunud siis, kui Ameerika asukad oleksid esimesena Euroopasse jõudnud? Tiit Tarlapi "Lõhestusjoones" on just niimoodi juhtunud. 400 aastat tagasi tungis kõrgemalt arenenud punane rass Euroopasse ja praeguseks on nad allutanud omale kogu Euroopa ning laiutavad Aafrikas ja Aasias. Kunagise pisikese küla Pariisi kohal asub suurlinn Uus-Copan, kus seisavad ka mayade püramiidid. Valged olid pikka aega orjad ja kuigi nüüd, valgustusajal, on nad orjusest vabastatud, on nad endiselt alam ja põlatum rass, keda kõlbab vaid tööliseks või majateenijaks palgata. Ometi on ühes külmas maanurgas alles vaba riik, kus valged endiselt valitsevad - Põhjala liit keskusega Tarbatus. Samas on ka nende püsimine vaid punaste rahvaste omavahelise kokkuleppe teene, sest sõjajõud on punastel märgatavalt tugevam ja valged ei saaks neile oma viletsa relvastuse ja vähese rahvaarvu tõttu kuigi pikalt vastu seista.

Sellises maailmas elab peategelane Üksiklane, kelles voolab mõlema rassi veri ja kes püüab habrast tasakaalu säilitada aidata. Autor on asja lihtsaks teinud - kõik see, mida meie maailmas tegid eurooplased Ameerikas, on nüüd äraspidiselt juhtunud. "Lõhestusjoones" on Euroopa see, kus jõudude vahekorra määras sissetungijate tugevam relvajõud, laastavad haigused ja üleolev suhtumine "pärismaalastesse":
Ta pööras pea venna poole ja hakkas naerma. "Ega sa eile natuke ülemäära ei joonud? 
Sa mõtled neid räpaseid ja täitanud hõimuliite, mis end siin uhkelt riikideks arvasid?""Noh, kas neil polnud siin siiski ükskord terve Rooma impeerium?" küsis Üksiklane vastu.
"Paistab, et nemad Roomaga ennast ka ammendasid. Ja needki on kindlasti õige liialdatud kuuldused. Me lihtsalt samastame noid müütilisi roomlasi ekslikult meie endi vanaajaga. Ja edaspidi läks siin kõik nagunii ainult allamäge." Lk 140
Seiklusi oli "Lõhestusjoones" vähevõitu, pigem on tegemist strateegiate väljatöötamise ja elluviimisega, suure osa võtab teadlaste arutelu maailma toimimise teemal. Keeruline strateegiline mäng kippus mul vahepeal üle pea käima, nagu ka peaosalisele enesele, kelle näol on tegemist tüüpilise kangelasega - kahe maailma vahepeal, oma tööks hästi välja õpetatud, suuremat pilti nägev üliinimene, kellel ei puudu ka nõrgem ja haavatavam pool. Tegelikult ei ole päris täpne öelda, et seiklusi ei olnud, aga need jäid kuidagi ülejäänu varju, millest tuleb järeldada, et "Lõhestusjoone" näol ei ole tegemist teismelistele mõeldud ajaviitekirjandusega, vaid olulisi teemasid fantaasiavormis käsitleva romaaniga.

Mehelik raamat. Naised on Tarlapi raamatus pigem statistid, samuti klišeeohtlikud. Uakee, peakangelase lapsepõlvearmastus, on rumalavõitu ja igavlev suurilmadaam. Tiina on metsatalus elav Põhjala amatsoon ja Cheili tark teadlane. Seksi pole raamatus üldse, kuigi võimalusi selle sissepunumiseks oleks olnud küll. Hoolimata teose mahust jäid ikkagi mõned asjad minu jaoks ebapiisavaks. Tarlap ei vaevu kuigivõrd mayade uskumusi kirjeldama. On olemas preestrid, kes elutsevad püramiidides, toovad vereohvreid (kuigi need on nüüdseks keelatud) ja ongi kõik. Kas ta eeldab, et lugeja on sellega kursis või viitsib mujalt lisateavet otsida? Mulle meeldiks mõelda, et punaste erinev religioon, minevik ja muu oleks ka nende arengu muutnud teistsuguseks kui eurooplastel, aga see tähendanuks juba päris teistsuguse maailma loomist. Praegune on liiga palju eurooplaste maailm. Punased ehitavad Euroopasse samasuguseid linnu ja ühiskondlik süsteem on väga sarnane meie omale. Valitsev religioon ei ole muidugi kristlus.

Sellest hoolimata on tegemist korraliku alternatiivajaloolise kirjandusega, milles on huvitavad karakterid, intriige ja spioonimänge,"nägijad" ja maailma valitseda tahtev salaselts. Mingit helget lõppu ka ei ole.

Mis veel? Sakala vanematesoo nimed Villu, Jaanus ja Vahur teevad kummarduse Bornhöhele ja Uakee nimi meenutab kangesti Ua-Ta-Uad Iko Marani "Londistest". (Sest muidugi lugesin ma "Londistet" varem kui "Hirvekütti").

Teisipäev, 26. juuni 2012

Juta Raudnask "Samba, sake ja tšillikaun"

"Samba, sake ja tšillikaun" on ühe perekonna ümber maailma reisimise lugu. Ühe toitu ja söögitegemist armastava perekonna lugu. Seega on raamatus ka retseptid, mis otse kutsuvad end järgi tegema. Ühel heal päeval otsustab perekond Raudnask, et aitab küll, nüüd on viimane aeg maailma näha. Nii võtsid nad oma viieaastase tütre ja asusid teele. Muidugi eelnes sellele korralik planeerimisperiood ja "maailm" piirnes nende jaoks siiski valitud riikidega Ladina-Ameerikas, Okeaanias ja Aasias.

Autor kirjeldab inimesi, kellega teel kokku puututi, elamispindu, mis varieerusid kodumajutusest (couch surfing) hotellideni, puudutab eri maade kombeid ja uskumusi. Liigub mööda linnatänavaid või liivarandu. Sekka vaatab tõtt mürgiste madude või ülbete ahvidega. Ja muidugi toit. Seda jagub siin igale poole ja maitseelamuste kirjeldused on ehk parim osa raamatust.

Natuke jäi vajaka kirjanduslikkust, raamat oli nagu pikem blogipost või ajakirjanduslik reisireportaaž. Mis ei tähenda siiski, et teos kohmakalt või piinlikult mõjuks. Kaugel sellest, lihtne ja ladus keel, arusaadav ja kaasaelamist võimaldav stiil. Seega ajakirjanduslik. Mingeid erilisi järeldusi autor kuuldud-nähtud ilmaelu ja kommete kohta ei tee, pigem üritab sobituda keskkonda ja kultuuri. On tunda, et Tai on paari suurim armastus ja seal peatutaksegi pikemalt, samuti on Tai retsepte kõige ohtramalt. Meelde jäi tore seik Austraalia riigipiirilt, kus autor tolliametnikule käsi südamel vannub, et tal ei ole kaasas mitte ühtegi toiduainet (Austraaliasse on teatavasti toiduainete sissevedu rangelt piiratud) ja pärast piiri ületamist avastab, et kotis on nii poolik võileib kui ka üleeilane banaan (või midagi muud sarnast).

Ümbermaailmareisi blogi 
Autori blogi 
Katkend raamatust 
Kuku järjejutt 
Üks retsept raamatust 

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi 

Kolmapäev, 23. mai 2012

H. P. Lovecraft "Hullumeelsuse mägedes"

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes" on autori tuntuim Cthulhu-mütoloogia aineline teos, kus heidetakse valgust mütoloogia tekkepõhjustele. Teos on mõjutanud mitmeid hilisemaid kirjanikke ja see kuulub kindlalt ulmekirjanduse klassika hulka. See kõik öeldud, lisan juurde, et raamatust läbinärimine oli suur pingutus. Kui ma poleks otsuseks võtnud, et tahan selle klassikasse kuuluva teksti läbi lugeda, oleksin küll pooleli jätnud. Aga pooleli jätan ma midagi väga harva.

Esimest korda puutusin Lovecraftiga kokku Neil Gaimani jutte lugedes. Mäletamist mööda oligi "Smoke and Mirrors'i" esimene jutt Sherlock Holmesi ja Cthulhu ristand, mis ei olnudki nii jube nagu sellest kombinatsioonist järeldada võiks. Seega oli mul olemas mingisugune ettekujutus, mida Lovecrafti maailm endast kujutab, kuigi see oli ilmsesti väga sarnane tulemusega, mida võib saavutada toaseinte värvimisel läbi lukuaugu.

Teos ise jutustab Antarktika ekspeditsioonist läbi sellest osavõtnud teadlase jutustuse. Teadlane kinnitab ja kordab igas kolmandas lõigus, kuidas ta üldse ei tahaks ekspeditsiooni üksikasju avalikkuse ette tuua, kui õudne ja hirmus oli see kõik, mida seal kogeti, aga ta on sunnitud seda tegema, kuna on vaja ära hoida järgmisi uurimisretki sellele kohutavale jumalast hüljatud maale. Teose esimene kolmandik kulub uurimisretke osalejate, varustuse ja tegevuse kirjeldamisele (unustamata iga veidi aja tagant kohutavatele eesootavatele õudustele vihjamast!) ja see oli kohutavalt tüütu. Kui autor pidevalt kordab, kui õudne ikka kõik ümberkaudne on, isegi tuule kohin on õudne, rääkimata taamal paistvast mäeahelikust, siis ei tekita see erilist hirmu. Minu arvates peaks tekst ise meeleolu ja seisundit edasi andma. Vahepeal läheb natuke põnevamaks, kui uurijad leiavad jääalusest koopast hästi säilinud kummaliste olendite kehad, üritavad neid uurida ja lahata, kuid hommikuks on kogu laager brutaalselt mõrvatud ja olendid kadunud. Lennukiga mägede taha uurimisretkele sõitnud minategelane aga avastab sealt kummalise mahajäetud iidse linna ja olendite päritolu ja saatus saab järk-järgult avatud.
See kohutav vaatepilt oli sõnadega kirjeldamatu, sest esialgu näis kindlasti tegemist olevat mingisuguse põrguliku loodusseaduste väärastumisega. Siin, uskumatult iidsel, 20 000 jala kõrgusel asuval kiltmaal ja kliimas, mis oli tappev juba ammu enne inimese kujunemist üle 500 000 aasta tagasi, laius nii kaugele, kui silm ulatus, korrapäraste kiviehitiste võrgustik, mida suutsime ainult mõistuse meeleheitliku enesekaise tõttu seostada millegi muu kui teadliku ja tehisliku tegevusega. Seni olime kõrvale lükanud kõik teooriad, mis oleksid võinud selgitada mäekülgedel nähtud kuupe ja kaitsevalle millegi muu kui pelgalt loodusliku päritoluga. Kuidas saanuks see olla teisiti, kui inimene ise oli tollal vaevu eraldunud suurematest ahvidest ja tolles piirkonnas valitses nendel kaugetel aegadel surnud jää ja lume maailm - samamoodi nagu praegu? (lk 50)
"Hullumeelsuse mägedel" on muidugi oma laiem teema, mis räägib tsivilisatsioonide mandumisest ja hukust, mis läheb vastuollu mõnikümmend aastat hiljem alanud ja veel siiani prevaleeriva usuga progressi ja pidevasse arengusse. Lovecraft kirjeldab hoopis seda, kuidas väga kõrgelt arenenud olendid kaotavad teadmised ja oskused, kui neid pidevalt ei arendada. Veel kirjutab Lovecraft robotite mässust. Muidugi ei ole "Hullumeelsuse mägedes" roboteid selle sõna tänapäevases tähenduses. Roboti all pean siin silmas kunstlikult loodud olendeid, kes peaksid oma loojate heaks tasuta ja mõtlemata tööd tegema. Ma ei ole üldse kursis ulmeajalooga ja ei tea, kas 1931 (mil teos kirjutati) oli robotite mäss oma peremeeste üle juba teema või mitte. Et siis ka hoiatusromaan.

Niisiis olen "Hullumeelsuse mägede" lugemisega laiendanud oma silmaringi ja saan ehk paremini aru teiste autorite poolt tehtud vihjetest, aga mingi nauding see küll ei olnud.

Tõlkinud Silver Sära

Teised kirjutavad:
Orpheuse raamatukogu
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Digital Nerdland
Need Read
Tilda ja Tarakanid

Kolmapäev, 16. mai 2012

Peter Shaffer "Amadeus. Must komöödia"


Peter Shafferi "Amadeusi" lavaversiooni minge vaadake "Ugalas". Indrek Sammul teeb suurepärase rolli. Schaffer kirjeldab näidendis üsna üksikasjalikult lavastuse visuaalset külge, mis põhines Peter Halli 1979 aasta lavastusel. Lavastaja Andres Lepik ei ole seda järginud ja lavastanud näidendi omas võtmes üsna minimalistliku lahendusega. Näidendi lugemine on nagu tühjas basseinis ujumine. Kuigi kujutlusvõime arendamiseks ilmselt päris hea harjutus.

Ka "Musta komöödiat" on Eestis mängitud. Väga kummaline on lugeda kõige ehtsamat situatsioonikomöödiat raamatust. Näidend põhineb ju dialoogil, aga seal on väga suur osa ka samaaegsel tegevusel. Nii siis loed dialoogi, pärast seda loed, mida tegelane samal ajal tegi ja siis loed, mida teised tegelased samal ajal tegid. Ja alles siis saad oma peas kokku panna pildi, mis tegelikult toimus. Siin tuleb raamatu lineaarne kirjutamisviis väga selgelt nähtavale ja näitab ära, kuidas raamatu narratiiv ei ole kohe üldse mitte tegeliku elu peegeldus, vaid sõltub eelkõige raamatu vormist.
Tõlkinud Hans Luik

Pühapäev, 13. mai 2012

Ann Alari "Minu Inglismaa"

Ann Alari "Minu Inglismaa" jäi raamatukogus näppu ja kutsus lugema, sest kuigi olen Inglismaal korduvalt käinud, ei ole kunagi Londonist kaugemale jõudnud. Autor on elanud Inglismaal juba 20 aastat ja peab seda Eesti kõrval oma teiseks koduks. Kuna ta muuhulgas tegeleb ka mägironimise ja matkamisega, viib just see harrastus teda paljudesse Inglismaa paikadesse, kuhu ehk muidu ei satukski. Nii satuvad Järvepiirkonda, Cornwalli, Cumbriasse ja Kanalisaartele koos autoriga ka lugejad. Alari kirjeldab saare looduse ilu, aga ka stiihiat ja ohtlikkust. Peale selle on mitu peatükki saareriigi kõvadest naistest. Cherie Blair, kuninganna ema, Cynthia Lennon, Dora Gordine saavad igaüks isikliku peatüki. Aga isiklikku oli siin raamatus üpris vähe, me ei saa kuigi palju teada, mida autor ühest või teisest asjast ise mõtleb, ta pigem kirjeldab sündmusi, isikuid ja kohti kui kõrvalseisja, isegi kui tegemist on tema oma koduga.

Pisut saareriigi siseinfot jagatakse ka. Näiteks saame teada, miks kuningapere liikmeid järjekindlalt hüüdnimedega kutsutakse. Mitte Catherine ja William, vaid Kate ja Wills. Põhjused ulatuvad Inglise klassisüsteemi ja aristokraatiasse, mida siinpool on pisut raske hoomata.

Pean tegelikult nõustuma Jüri Pino arvamusega Ekspressis (3. mai), et raamatust suurt midagi meelde ei jäänud. Teisalt ei ole see muidugi vaid "Minu Inglismaa" mure, neid raamatuid, millest mõni aeg pärast lugemist enam midagi ei meenu, on palju. Aga ma ei nõustu, et see raamat nii hirmus igav oleks olnud, nagu Pino arvab. Lugesin päris huviga, eks ma olen võib-olla ka keskmisest rohkem Inglismaa-teadlik. Kunagi sai koolis Country Study tundides seda Inglismaad ikka üksipulgi õpitud. Mitte et suurt midagi enam mäletaks. Igal juhul matkahuvilistele peaks see raamat sobima. Ja biitlite austajatele on ka omaette peatükk olemas.

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Petrone Prindi kogutud lingid

Kolmapäev, 9. mai 2012

Poul Anderson "Südasuvine torm"

Poul Andersoni "Südasuvise tormi" lugemist alustades oli esimeste lehekülgedega väga raske hakkama saada. Mis see siis nüüd on? Lubatud on fantasyt, aga tundub, et tegemist hoopis ajaloolise romaaniga à la Walter Scott. Tegevus toimub 17. sajandi Inglismaal kodusõja ajal, kus Oliver Cromwell on juba peaaegu võitnud kuningas Charlesi armee. Kiire pilk Ulmekirjanduse Baasi andis selgust ja tekitas huvi, sest kui on nii palju eri arvamusi, mis varieeruvad täielikust saastast aasta parima lugemiselamuseni, peab ju romaanis midagi olema.

Selgub, et on olemas paralleelreaalsused, kus ühes sellises sõidavad 17. sajandi Inglismaal rongid ja tossavad esimesed tehasekorstnad ning võitlus toimub pigem progressikummardajate (Cromwelli ümarpead) ja vanameelsete (kuninga kavalerid) vahel. Kuninga armeed juhib Prints Rupert, kes on ka raamatu peategelane. Muidugi ei puudu kaunis kangelanna, kes tüüpiliselt on allaheitlik ja armastuse nimel kõigeks valmis neidis. Minevikku tuntakse läbi Suure Ajaloolase kirjutiste, kelleks ei ole keegi muu kui Shakespeare ise. Et siis kõik tema draamad on (selles reaalsuses) tegelikult sündinud sündmuste kirjeldused. Nii et juba teose pealkirja järgi võib taiplikum lugeja arvata, kellega tal kohtuda tuleb. Muidugi haldjakuninga ja -kuninganna Oberoni ja Titaniaga, aga ka üksikul saarel viibivate haldjas Arieli ja koletis Calibaniga. (Vedas, et olen mõlemat Shakespeare'i näidendit teatris näinud). Sest progressi küüsist saab maailma päästa vaid Prospero saua abil, mida peategelane Rupert otsima läheb.

Üldiselt kulges teose tegevus etteaimatava muinasjutule kohase süžee järgi, mis ei pakkunud mitte mingeid üllatusi. Pealiini kõrval oli siiski ka sügavam mõte, mis räägib looduse ja maa kurnamisest, hoolimatusest ja mineviku unustamisest. Selle kõige põhjuseks on progress ja protestantlik maailmanägemise viis, kus teadus ja tehnoloogia kõige kõrgemale pjedestaalile on tõstetud. Aga see sügavam mõte on päris hoolikalt ära peidetud, nii et pealiskaudsem lugeja võib sellest täiesti vabalt mööda vaadata.
Tõlkinud Eva Luts

Teised kirjutavad:
Indrek Hargla, Sirp
Ja väga lõbus repliik Priidu Beierilt, mis näitab ilmselgelt vaid seda, et Beier pole Hargla arvustuse aluseks olnud raamatut lugenud ja ei ole arvustuse mõttest mitte midagi aru saanud.

Pühapäev, 29. aprill 2012

"Klassikalised lood"

Eesti Raamatu "Klassikalised lood" on lihtsalt nii ilusad raamatud, et neid peab puhtalt riiuli kaunistamiseks koju ostma. Siis võiks nad juba läbi lugeda ka, sest lood on parasjagu nii pikad, et suurt tükki küljest ei võta.

Pedro Antonio de Alarcón "Kolmnurkkübar"
"Kolmnurkkübar" on 19. sajandil kirja pandud rõõmus jant, mille aluseks on frivoolne rahvajutt. Ehk siis üks vastik korrehidoor (kohalik võimukandja), kes armastab kanda kolmnurkset kübarat, võtab heaks võrgutada auväärse möldri kena abikaasat. Solvatud abielumees otsustab kätte maksta samas vääringus ja suundub korrehidoori noore naise poole. Lustimäng keerab tuurid üles ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb, lugege ise. Tõlkinud Ruth Lias

Edgar Allan Poe "Eleonora ja teisi novelle"
Poe eesti keeles 1989 aastal ilmunud novellikogumik oli muljetavaldav, puges unenägudesse ja tekitas hirmu. "Usheri maja hukk" ja "Vaat amontilladot" näiteks. Käesolev kogumik millegi sellisega hiilata ei saa. Üsnagi keskpärased novellid, millel on fantastilisevõitu süžeed ja ebahuvitavad karakterid. Tõlkinud Urve Hanko.

Tormese Lazarillo elukäik
"Don Quijote" eelkäija. 1554. aastal ilmunud anonüümse autori teos, mis pani aluse kelmiromaanile ja mis on mõjutanud kogu romanižanri arengut. Seda ma lugesin järelsõnast, mis on sama pikk kui romaan ise, ainult et veel kribumas kirjas. Tormese Lazarillo on vaene noormees, kes muudkui satub ühe ihnsa isanda käest veel ihnsama juurde. Et omal elu kuidagi sees hoida, õpib ta petma ja kavaldama ja lõpuks astub pärast paljusid juhtumusi kroonuametisse, võtab naise ja on oma eluga rahul. Tõlkinud Jüri Talvet.

Paul Heyse "Jorinde" 
19. sajandi Saksa kirjaniku lühijutud. Veidi aega pärast lugemist ei meenu ausalt öeldes suurt midagi, aga linnuke on kirjas ja saab ühe raamatu riiulisse tagasi panna teadmisega, et läbi on loetud. Tõlkinud Vilma Jürisalu.

Arthur Schnitzler "Leitnant Gustl"
Ühe noore Austria leitnandi mõttevoog. Tema au on riivatud ja ta peab end nüüd selle pärast maha laskma, enne kui keegi teine sellest vahejuhtumist teada saaks. Sest riivatud auga edasi elada pole võimalik. Surra ka nagu tegelikult ei tahaks, aga midagi muud üle ju ei jää. Nii ta siis kerib oma mõtteid siia ja sinnapoole. Arutab, kes temast puudust tunneks ja kui kaua, mõtleb oma noore elu peale tagasi, süüdistab kõiki teisi oma ebaõnnes, kirub auriivajat. Päris hästi võis ette kujutada seda noort mundris ohvitseri linnatänavatel ringi uitamas, segased mõtted peas. Säärane tore ekspressionistlik jutuke. Tõlkinud Edla Valdna.

Kolmapäev, 25. aprill 2012

John Steinbeck "Teekond Charley'ga"

John Steinbeck avastas nii kuuekümneaastaselt, et ta kirjutab küll Ameerika inimestest, kuid tegelikult ei ole juba aastaid nendega õieti kokku puutunud. Et viga parandada ja saada teada, milline see Ameerika inimene siis ikkagi on, tellib ta tehasest eritellimusel veoauto koos kaasaskantava majaga, laob selle igasugust vajalikku kraami täis, võtab seltsiliseks kaasa Charley - oma vana ja truu puudli - ja asub teele. Niisiis on "Teekond Charley'ga" reisikiri.

Ei saa just öelda, et see oleks hirmus huvitav ja kaasakiskuv teos olnud. Ja mulle ei meeldinud Steinbecki suhtumine nii mõnessegi asjasse. Ma saan aru, et aasta siis oli 1964 ja paljud pöördelised sündmused veel olemata, aga tema mõtetest kõlas läbi progressiajastu suhtumist, kus inimene on looduse kroon ja kõik, mis inimese mugavale eksistentsile kaasa ei aita, tuleb hävitada. Raamatu päästis Charley, nende omavaheline suhtlemine oli just nii mõnus ja muhe, nagu ühe peremehe ja tema koera vahel pika aja jooksul kujuneda võib.

Ilmsesti on Ameerika viimase viiekümne aasta jooksul kõvasti muutunud ja kui juba Steinbeck kurvastas oma lapsepõlve paikade ja "vana hea Ameerika" kadumise üle, kiirteede ja suurlinnade vohamise üle, siis nüüdseks on ilmselt ka see Steinbecki maailm otsa saanud.
Isegi siis, kui ma meie toiduainete, meie laulude, meie keele ja lõpuks ka meie hingede konveieriseeritud tootmise vastu protesteerin, tean ma, et endisel ajal oli mõni üksik kodu, kus küpsetati head leiba. Emade valmistatud toit oli harvade eranditega vilets, selles heas pastöriseerimata piimas ujusid vaid kärbsed ja bakteritest küllastatud sõnnikutükid, tervisliku vanaaja elu olid sõelataoliseks teinud mured, äkilised surmajuhtumid teadmatul põhjusel, ja see armas kohalik murre, mida ma taga leinan, oli kirjaoskamatuse ja teadmatuse laps. Niisugune on juba inimese loomus, et kui ta vanemaks saab - aja suhtes on see kübemeke -, protesteerib ta muutuste vastu, eriti nende vastu, mis paremuse poole viivad. Kuid tõsi on, et oleme nälgimise vahetanud lihavuse vastu ja et keegi ei kavatse meid tappa. Muutuse tõkkepuud on maas. Meil, või vähemalt minul, ei saa olla mingit kujutlust inimeste elust ja mõtlemisest saja või viiekümne aasta pärast. Võib-olla seisab mu suurim tarkus teadmises, et ma ei tea. Viletsad on need, kes seda tagasi hoida püüdes raiskavad oma energiat, sest nad võivad ainult kaotuse kibedust, aga mitte võidurõõmu tunda saada. (lk 89)
Vana tõde on, et tõlge vananeb kiiremini kui originaal. Kuuekümnendatel ei olnud ju google'it ja müts maha tõlkijate ees, kes hoolimata nõukogude infosulust enam-vähem mõistliku tõlke tegid. Silma jäid sellised naljakad väljendid nagu hiinapähklivõi, ristsugutus, automaatne transmissioon (autol), koolapähkli mahl (huvitav, kas see võis coca-cola olla?), karbi liha kuumendamine ja refrigeraatorid. Tõlkis Johannes Seppik.

Teised kirjutavad:

Esmaspäev, 23. aprill 2012

Kaari Utrio "Armas Henrietta"

Tunnistagem ausalt, mulle meeldivad Kaari Utrio ajaloolised seiklustega pikitud armastusromaanid. Armas Henrietta elas 18. sajandi alguse Helsingis jõukas aristokraadiperes, mis kangesti meenutas Jane Austeni "Uhkuse ja eelarvamuse" perekonda. Ilus, isepäine ja tark Henrietta, kes 24-aastaselt juba vanatüdrukuks jäämas, kuid siiski veel sobivat mehekandidaati pole leidnud. Noorem, inetu ja rumal õde, kes ei saa väljavalitud peigmehega abielluda, sest enne tuleb vanem tütar mehele panna. Väljamõeldud haigusi põdev ema ja isa, kes majaasjadesse ja tütardesse eriti ei puutu. Lõputud ballid ja väljasõidud, teravmeelsed vestlused noorte peigmehekandidaatidega ja ennelõunased tikkimised.

Vallalise aadlisoost tütarlapse elu oli sel ajal lausa masendavalt piiritletud, täis rangeid piiranguid, kellega ja kuidas tohib rääkida, mismoodi väljas või külas käia ja kuidas riietuda. Selle ajaloolise tausta kujutamine ongi raamatu suurim pluss, sest süžee on tüüpiline, tegelased trafaretsed ja lõpplahendus absoluutselt üllatusevaba. "Armas Henrietta" ei ole just Utrio tugevaim teos, kuid meele lahutamiseks ja argipäevast väljumiseks täitsa sobilik. Ja kui mõni pole rahul tõlke kvaliteediga (tõlkinud Merle Krigul), siis mina ei pannud tõlget tähelegi, sest oli vaja ruttu läbi lugeda ja ilmsesti ei oodanudki nii koleda kujundusega raamatust erilist kvaliteeti.

Pühapäev, 8. aprill 2012

E-raamatutest Aapo Ilvese "Tulen öösel sulle koju" näitel

Esimene linnuke on siristanud - nüüd saab e-raamatuid ka raamatukogust laenutada. Olen olnud e-raamatute suhtes väga skeptiline, aga peab ikka ise järgi proovima, kuidas on. Paksu romaani ma ei kavatsegi ekraanilt lugeda, selleks on mu silmad mulle liiga kallid. Seega tundus Aapo Ilvese luulekogu  "Tulen öösel sulle koju" päris sobiv. Tellimine on imelihtne, paar klõpsu ja palun, loe.

Netist laenutamise suur eelis on võimalus teost laenuks võtta just sealt, kus rohkem meeldib ja ei pea leiutama võimalusi raamatute õigeks ajaks tagasi viimiseks. Mis on üks oluline põhjus, miks ma raamatukogudest eriti palju ei laenuta. Ka reisile on muidugi palju mugavam mitme raske raamatu asemel õhuke ja kerge e-luger kaasa võtta. Ei mingit muret, mitu raamatut kaasa võtta, sest oh seda õudust, kui raamatud reisi ajal otsa lõpevad, aga üleliia ei viitsi ka raskusi kaasa tassida. Laenutamisega on küll praegu nii, et teose lugemiseks peab olema internetiühendus.

Aga e-raamatu lugemine ei ole kohe üldse võrreldav paberraamatuga. Peamine - seda ei saa lehitseda ja ei teki mingit arusaama raamatu kujust, vormist ja mahust. Kujundust pole ollagi, tekst on mingis suvalises šriftis roosal taustal. Kui juba on e-raamat, peaks olema võimalik ka otsingut teha ja järjehoidjaid panna. Viimast on täitsa võimalik teha, aga selle toimimismehhanism on natuke arusaamatu. Ja no .... lehitseda ei saa! See-eest annab e-raamat suurepärase võimaluse stressivabaks tsiteerimiseks!

Tegelikult ma nüüd, pärast järeleproovimist, enam ei karda niipalju paberraamatu väljasuremist. Sest need on kaks täitsa erinevat asja. Raamat on füüsiline ese. E-raamat on võimalus tutvuda autori kirjapandud tekstiga. See on nagu raamatulaadne toode, põhivajaduse rahuldab ära - sisu ja tekst. Aga raamat ei ole ainult sisu ja tekst. Raamat on tervik koos kujunduse, paberi, illustratsioonide, kaante, lõhna, tüpograafia ja tekstuuriga. Ja ei sisalda tobedaid keelde raamatu teistele edasiandmise kohta. Kes seda enne kuulnud on, et keelatakse raamatu sõbrale laenamine! Aga näed, e-raamatu puhul peetakse seda täiesti normaalseks. Ja viimasel lehel on ülivajalik lause: "Raamatu lõpp".

Mõni näide ka Ilvese luulest:

mina ei taha olla ei ole

eesti kirjanduse navitrolla
jaagupkreem savisaar
hassokrull ellekull
mutt koer kala

mina olen eesti kirjanduse ilves
kikilipsuta karvane elukas
tules ei upu vees ei põle
ilus loom

anna ainult aega
ja too oma tütred minu kihude altarile
sest neil on seal hää
*
kui ma ükskord väikseks kasvan

väiksemaks kui veel mikroobid
kõiki sääski hammustan
*
täna jah täna just

mängime kirjandust
sirp lõika
alasile looming löö
*

Teised kirjutavad:
Seletuskiri
Luuleleid
Kronotoop
Vaapo Vaher, Looming
Olavi Ruitlane, Setomaa
Kaupo Meiel
Jürgen Rooste, Sirp

Neljapäev, 1. märts 2012

George R. R. Martin "Fevre'i unelm"

Selgub, et ma polegi siiani ühtegi vampiiriraamatut lugenud. "Intervjuu vampiiriga" ja "Dracula" on kodus küll olemas, aga seal riiulis on lisaks neile veel üle 400 läbilugemata raamatu...

Sedasama "Fevre'i unelmat" olen ka vähemasti kolm korda juba riiulist välja võtnud ja siis millegipärast ikka tagasi pannud. Aga pärast mõningate mitte üleliia põnevust ja kaasaelamist tekitavate teoste lugemist oli vaja just midagi sellist, mis raamatu ette naelutaks ja muude asjade peale mõelda ei laseks. Päris nii hull "Fevre'i unelm" küll pole, aga põnevust kerib kenasti ja igavust igatahes ei tekita. Lisadimensioon G.R.R Martini teoste lugemisel on veel see, et kunagi ei tea, kas peategelased ikka jäävad lõpuni ellu ja nii ei saa lugemisel ennast kuidagi lõdvaks lasta. Igatahes, mulle "Fevre'i unelm" meeldis, kohe väga, erinevalt "Troonide mängust". Kujutan ette, et "Fevre'i unelm" on ka pigem meestele meeldiv teos, sest palju on juttu laevadest ja nende mootoritest ja naised on seal üsna kõrvalised tegelased. Verd lendab ja kõrisid rebitakse välja, mõningaid päris õõvastavaid vahejuhtumeid kirjeldab Martin mõnuga ja pikalt.

Peamine intriig ja suhtlus käib siiski kahe mehe vahel. Või kui nüüd täpsemalt öelda, siis ühe mehe ja ühe vampiiri vahel. Sest ärge arvake midagi, et mõni inimene võiks vampiiriks saada, isegi kui ta seda tahaks. Vampiirid on hoopis eri liik ja inimesi on neil tarvis vaid oma "punase janu" rahuldamiseks ja muude vajaduste teenimiseks.

Peaaegu pankrotis laevafirma omaniku Abner Marshi juurde ilmub 1857. aastal salapärane võõras Joshua York, kes pakub talle partnerlust ja raha kõige uhkema laeva ehitamiseks, mis Mississippil kunagi sõitnud on. Milline kapten sellisele pakkumise ära suudaks öelda? See oli aeg, mil mööda Mississippit sõitsid tuhanded aurulaevad, veeti reisijaid, kaupu ja orje. Aeg enne raudtee ehitamist, mil jõgi oli tähtsaim ühendustee eri paikade vahel. Nii ehitab Marsh kõige uhkema laeva ja nimetab selle "Fevre'i unelmaks". Muidugi selgub üsna varsti, et partner Joshua York ja tema sõbrad on kummaliste eluviisidega, tõde avaneb vähehaaval. Selgub, et ka vampiiridel on omavahel erimeelsusi ja nõnda satub Marsh vampiiride võimumängude vahele. Kus inimene arusaadavalt on nõrgem pool.

Kuigi raamatu põhiintriig on seotud vampiiridega, on ta vähemalt samapalju ka Mississippist ja laevadest. Sest need mehed seal armastavad oma laevu ja armastavad oma jõge. Mõningase pildi saab ka ajastust, kuid kuna tegelased liiguvad kas laeva pardal või jõeäärsete linnade urgastes, siis ehk pisut ühekülgse.

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:

Laupäev, 18. veebruar 2012

2011. aasta kokkuvõte

Ausõna, mina ei tea, kuidas see niimoodi juhtus, aga 2011 aasta loetud raamatute nimekirjas on 103 teost. Mäletamist mööda tegin ma mullu peale raamatute lugemise ikka palju muud ka. Igatahes, püüdsin neid natukene lahterdada ja selleks, et mitte tekitada siia mingit mammutpostitust, mille läbilugemine kaks ööpäeva aega võtab, üritan välja tuua vaid need kõige enam mõjunud teosed. Mis on üksjagu raske, sest viletsaid ja igavaid teoseid mullu eriti ette ei tulnudki.

Ajalooline ja elulooline (sest kuidas neid lahutada?):
Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Seda raamatut peaks lugema iga vana-Euroopa intellektuaal, kes veel siiani arvab, et sotsialism on ideaal ja Nõukogude Liidus elu imeilus.
Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"
Reisikiri lähimineviku kinnisesse linna, ilma nostalgiata, kuid see-eest kirega.
Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"
Tavalised huvitavad inimesed meie ümbert, mõne ebatavalise nüansiga, soojalt ja huumoriga kirja pandud.
Berit Renser, Terje Toomistu "Seitse maailma"
Aastalõpuüllatus: hästi kirjutatud ja põnevusega loetav reisiromaan.

Fantaasia:
Robin Hobb "Salamõrtsuka" sari
Korralik fantaasiatriloogia üleloomulike võimete, kokkupõrgete, kuningate, intriigide ja suure armastusega.
Rein Raud "Ratsanik Melchior"
"Seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutt", tegevus toimub ühes Eesti-sarnases riigis ja kogu jutt on üks ütlemata lahe lugemine.
Neil Gaiman "Tähetolm"
Gaiman on Gaiman ja eriti meister korralike muinasjuttude kirjutamises.
Igav: Bernard Beckett "Loomine"

Krimi:
Tavapärane valik van Gulikuid, M. C. Beatoneid ja Christiet. Lisaks muidugi Indrek Hargla Apteeker Melchiori lood. Proovisin ka ühte islandi krimkat (Yrsa Sigurðardóttir "Kolmas märk") ja Tony Hillermani indiaanlaste-krimkasid, aga eelistan siiski vana ja järeleproovitut.
Tasub vältida: Agatha Christie "Saladuslik reisija".

Luule:
Pole just suurem asi luulelugeja, aga seekord võtsin põhjalikult ette Jürgen Rooste ja polnud üldse viga. Peamine luule-elamus aga pärines festivalilt Head Read ja sellelt plaadilt.

Kõik ülejäänu:
John Steinbeck "Karbitänav"
Klassika!
Pu Songling "Libarebased ja kooljad"
Hiina armu- ja hirmujutud, kirja pandud juba 17. sajandil, aga kuluvad ära ka praegu lugeda.
Kaari Utrio "Vasklind"
Kena keskaegne sulam ajalugu, romantikat, armastust ja sõjastrateegiat.
Tiit Aleksejev "Kindel linn"
Järg "Palverännule". Ka keskajast, aga hoopis teistmoodi. Kuula katkendit siin.
Daniel Kehlmann "Kuulsus"
Üheksa novelli, mis ühel hetkel omavahel põimuma hakkavad, lõpuks ei saagi aru, kas elu, mida me teame, on reaalne või väljamõeldud, sest vahet ju tegelikult polegi.
Rohke Debelakk "Õigus ja tõde"
Head Eesti huumorit, lehekülgede kaupa, tarbimiseks väiksemates doosides - nii jätkub kauemaks!
Andreas Staikos "Kulinaarsed armusuhted"
Kerge ja õhuline suvelugemine.Tipptasemel tõlge ja vesistama panevad retseptid.
Hoiatus: arusaadav ainult arusaajatele: Jenny Erpenbeck "Vana laps ja teisi jutte"

Ilukirjanduseväline:
Daniel Pennac "Nagu romaan"
Soovituslik lugemine kõigile oma lapsi ja raamatuid armastavatele vanematele. Miks meie lapsed ei loe? Sest me ise teeme selle nende jaoks ebameeldivaks. Just nii!
Nassim Nicholas Taleb "The Black Swan"
Seda teost ma lugesin üle kahe aasta, aga läbi ta sain! Loodan, et kulub veidi vähem, kuni ma selle ka korralikult kokku võtta suudan. Märkmeid on kõvasti.
Jake Page "Suure vaimu rüpes"
Põhjalik ülevaade Põhja-Ameerika põliselanike ajaloost, avardab vaatenurki.


Ning... uutest riiulitest jätkus kaheks aastaks - olen jälle olukorra ees, kus raamatuid on rohkem kui riiuliruumi. Aga loobuda ei raatsi mitte ühestki! (Tegelikult nii umbes viieteistkümnest ikkagi raatsiks).

Ja lõpetuseks natuke spordiuudiseid: tihedas rebimises kõige populaarsema postituse kohale tõukas "Kuidas kirjutada arvustust" sel aastal esmakordselt troonilt selle blogi suveräänse liidri: "Musta pori näkku". Alles tüki aja pärast järgnevad neile "Kalevipoeg 2.0.", "Troonide mäng" ja "Minu Eesti 2".

Pilt on pärit siit.

Reede, 10. veebruar 2012

Christopher Milne "Võlutud paigad"

Selle raamatu nautimiseks on ilmselt vaja olla britt. Või siis suur Alan Alexander Milne'i ja Winnie Puhhi fänn. Eesti keeles on minu teada ilmunud vaid Puhhi raamatud ja Milne'i muust loomingust (luuletused nt ja autobiograafia) mitte midagi. Christopher Milne, kelle tema isa Alan Alexander Milne Puhhi teoste tegelaseks kirjutas, on pidanud terve elu selle taagaga elama. Talle kirjutatakse ikka veel (tuleb pidada silmas, et raamatu originaal ilmus 1974 aastal) ja küsitakse kõike tema isa, lapsepõlve, Puhhi ja muu kohta. Enamasti ta sellistele kirjadele ei vasta, aga otsustas kirjutada raamatu, et vastata vähemalt mõnedele rahvast huvitavatele küsimustele. Seega on "Võlutud paigad" natuke nagu vastused küsimustikule, aga küsimusi lugeja ei tea ja seetõttu tundub teos hüpliku ja vahepeal suisa ebahuvitavana.

Miks aga seda raamatut siiski lugeda tasub, on ajastu kirjeldus. Sest Milne kirjutab siin oma lapsepõlvest ja vanematest 1920-ndate Inglismaal. See oli aeg, kus lastel olid hoidjad, nende elu möödus lastetoas ja vanemate juures elutoas käisid nad vaid kindlatel aegadel. Aeg, kus maja oli täis teenijaid ja kus ema-isa said tegeleda sellega, mis neid huvitas. Teisalt oli niisugusel mugaval elul ka varjupool, sest sellise eluviisi juures sõltuti väga palju teenijatest ja kui kokk kohvi keeta ei tahtnud, siis peremees seda ka ei saanud. Christopher Milne'i ema ei osanud mitte ühtegi majapidamistööd teha, sest seda ei olnud talle keegi kunagi õpetanud. Ta ei osanud voodeid üles teha, tolmu pühkida, nõusid pesta, saati siis süüa teha. Samuti ei oleks ema ise üksi saanud hakkama väikese lapse eest hoolitsemisega. Niisiis veetis väike Christopher kuni kümnenda eluaastani hoidja seltsis, kes oli talle sel ajal kõige tähtsam isik maailmas. Isa aga ei mahtunud üldse väikse poisi ellu. Alan Alexander Milne kirjutas oma armastuse poja vastu raamatutesse, kuid päriselus ta temaga õieti ei suhelnudki. Alles siis, kui Christopher oli piisavalt vana, et hoidja käe alt lahkuda ja hakata koos isaga sporti tegema (kriket ja golf), õppisid nad teineteist tundma. Sestpeale mõjutas isa Christopher Milne'i palju ja ta kirjutab temast suure soojusega.
Tõlkinud Paavo Kivine

Teised kirjutavad:
Postimees
Õhtuleht

Teisipäev, 7. veebruar 2012

Loetud read

Kui lugemisest villand või silmad ei kanna, siis tuleb kuulata. Näiteks seda, kuidas Eesti kirjanikud ja tõlkijad loevad oma kirjutatud või tõlgitud tekste. Ja mitte ainult kuulata, nad on lausa purki võetud! 

Projekt "Loetud read" on Eesti Rahvusringhäälingu ja MTÜ HeadRead ühistegevusena valminud veebikeskkond, mille Eestis kirjanikud ja tõlkijad loevad ette katkeid oma uusteostest.

Pühapäev, 5. veebruar 2012

Patrick Süskind "Kontrabass. Tuvi"

Patrick Süskindi kaks lühijuttu, mis mõlemad räägivad üksindusest. Esimene, "Kontrabass" on monodraama, kus kontrabassimängija räägib publikule oma masendavast elust kontrabassi varjus. Mees töötab linnaorkestris kontrabassimängijana. Kõiges, mis tema elus halvasti on, on süüdi tema pill. Sest pill ei lase ühelgi naisel temaga suhelda, pill ei lase tal elus edasi jõuda ja nõuab üleüldse liiga palju tähelepanu. Ilmselt pakub see jutt rohkem neile, kes muusikast vähe rohkem jagavad. Kogu nootide, kvintide, kontra-e, hertside jmt jutt jookseb minult täiesti mööda külgi maha.
Ma tean, see ei sobi siia. See ei puutu ka tegelikult üldse teisse. Võib-olla see ainult koormab teid. Ja teil on ilmselt oma probleemid. Aga mina tohin ärrituda. Ja ma tahaksin ka, et mul oleks õigus üks kord kõik selgelt ära ütleda, et ei arvataks, riikliku orkestri liikmel ei ole selliseid probleeme. Sest mul ei ole kaks aastat enam ühtegi naist olnud ja selles on süüdi tema! Viimane kord oli 1978, siis peitsin ma ta vannituppa, aga see ei aidanud, tema vaim hõljus meie kohal nagu fermaat ... (lk 28)
"Tuvi" on pisut mitmekesisem, halenaljakas lugu mehest, kelle ajab endast täielikult välja tuvi leidmine oma ukse alt. Selline dramaatiline pööre mehe täpselt paika pandud ja mitte kunagi muutuvas elukorralduses toob kaasa täieliku kollapsi, koos enesetapumõtete ja maailmalõputundega. Lugejana saad aru küll, et mingi tuvi leidmine oma ukse tagant on täiesti ebaoluline asi ja ei peaks kuidagi mõjutama kellegi enesetunnet. Aga Süskindi kirjeldatuna haarab mehe paanika kaasa ja hakkad ka uskuma, et üks tuvi võib põhjustada kogu elu kokkuvarisemise.
Alles siis, kui ta trepimademele oli jõudnud, jäi ta viivuks seisma, et segav vihmavari kokku panna, ja heitis pilgu tagasi: hommikupäikese heledad kiired langesid aknast sisse ja lõikasid koridori hämarusevarjust välja teravate piirjoontega valgussamba. Sellest oli peaaegu võimatu läbi näha, ja alles siis, kui ta silmi pilutas ja teraselt vaatas, nägi ta, kuidas päris taga tuvi pimedast nurgast väljust, mõne kiire, ebakindla sammu tegi ja siis jälle maha lösutas, täpselt tema ukse ette.
Õudusega pööras ta ära ja läks trepist alla. Sel hetkel oli ta kindel, et ta ei saa enam kunagi tagasi tulla.
(lk 106)
Tõlkinud Helgi Loik
Teised kirjutavad: loterii

Kolmapäev, 1. veebruar 2012

John Steinbeck "Kirelõõm"

John Steinbecki "Kirelõõm" on näidend-jutustus või jutustus-näidend, mis, nagu autor sissejuhatuses märgib, koondab endas mõlema žanri head küljed. Jutustuse vormis näidend võimaldab autoril pikemalt kirjeldada tegelaste välimust, käitumist ja mõtteid, kui näidendivorm lubaks. Teatrikülastajale aga ei tee paha, kui nad saavad täieliku ettekujutuse kirjaniku kavatsustest. Vorm tingib ka selle, et teos on lühike, jagatud kolmeks selgelt eristuvaks osaks ja selle kandvaks jõuks on dialoog.

Teema on iseenesest triviaalne. Keskealine mees on abielus noore naisega ja tahaks väga saada järeltulijat. Mehe õnne nimel on naine aga kõigeks valmis. Ja kuna naine teab, et mees lapsi saama võimeline ei ole, kasutab ta selleks otstarbeks mehe nooremat kaaslast. Noor mees ei ole aga muidugi pärast sellist akti nõus ei naisest ega lapsest loobuma. Selline kiredraama siis, kirja pandud üsna sugestiivses vormis.

Tõlkinud Vilma Jürisalu

Pühapäev, 22. jaanuar 2012

Marsha Mehran "Granaatõunasupp"

Marsha Mehrani "Granaatõunasupp" ehk "romaan retseptidega" viib lugeja idamaiste vürtside järgi lõhnavasse kööki, õllehaisusesse Iiri pubisse, tuule- ja mererohulõhnalisse mereranda.

Kolm Iraanist pärist õde ilmuvad ühte pisikesse Iiri väikelinna ja avavad seal kohviku, kus pakuvad lõunamaised toite. Väikelinn lööb kihama, segunevad hirm uue ja võõra ees ja armastus maitsvate toitude vastu. Siin on väikelinnale kohustuslikud heasüdamlik kirikuõpetaja, õel klatšimoor ja rahaahne pubipidaja, kes kogu linna enda omaks peab. Karakterid on pisut üheülbalised, klišeelikud isegi. Raamatu lõpuks saavad halvad teenitud karistuse või kasvavad ümber ja kahetsevad. Head saavad õnnelikuks. Ega peale kolme õe autor kellegi teise hingeelu ei avagi, kõik ülejäänud tegelased on vaid statistid, kes toetavad jutustust.

Jutustuseks on põgenemine revolutsioonikeerises kodumaalt (see toimus 1979. aastal), hakkamasaamine uues, kohati vaenulikus ja võõras keskkonnas. Aga raamatu peamiseks võluks on toidud. Lisaks üksikasjalikele retseptidele on nende tegemist ka kirjeldatud. Armastusega. Neid toite võib lausa haista, nii elavalt on Mehran kirjeldanud maitseainete aroome ja nende mõju. Siin on natuke maagilist realismi, aga vaid õige pisut, ja see sobib siia.

Tõlkinud Hille Saluäär.

Teised kirjutavad:
Segane maailm
Raamatuklubi
Õhtulehe raamatublogi

Kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Marii Karell "Tiina Toometi loomalood"

Loomaarst Tiina Toomet ja tema ema, kosmeetik Inna Tarmak, on üles jutustanud hulga lugusid loomadest, enamasti ikka nendest, kellega elu jooksul kokku on puututud. Kui Tiina Toometi elukutset arvestades ei tule mingi üllatusena, et tal ka isiklikus elus loomadega palju kokkupuuteid on, siis Inna Tarmaku suurest loomaarmastusest kuulsin mina esimest korda. Selgub, et lisaks mitmetele koertele, keda ta ise hoole ja armastusega pidanud on, on ta ka lugematul arvul koeri ja kasse tänavalt elule päästnud. Eriti humoorikad on jutustused, kuidas proua kübaraga ja kõpskontsadel Mustamäe vahel oma kadunud koera taga ajab või kuidas ta uuele kutsikaomanikule annab kaasa toitmisjuhised:
Munahüüve
Ühe muna sisse lõigata 2-3 seibi Doktori- või Lastevorsti (mitte lihtsalt keeduvorsti!). Lisada riivitud toores porgandit ja piima. Praadida.
 
Juurviljasupp peeneks hakitud lihaga
Juurviljadest võib anda kõike, ainult herneid mitte ja kapsast, kaalikat vähe. Supp peab olema võrdlemisi paks, mitte eriti vedel, muidu läheb koera kõht suureks. Supi sisse esialgu lisada üks teelusikas kondijahu, kui vanemaks saab, siis üks dessertlusikatäis. Supp ei tohi olla eriti tuline ega soolane, vaid paraja soolasusega ja soe. Võimalikult vähe kartuleid anda, rohkem juurvilju, muidu läheb kutsikas liiga paksuks. (lk 33).
Kõige rohkem on raamatus juttu ikka koertest, natuke kassidest ka. Tiina Toomet kirjeldab mõnuga, kuidas nad lapsepõlves oma loomi kasvatasid - see käis täiesti vastu kõigile praegustele soovitustele, ohkab ta nüüd ise. Lisaks kirjeldab Toomet loomaarsti töö igapäeva. Minusugusel algajal koeraomanikul oli eriti huvitav lugeda, kuidas lemmikloomi alles paarkümmend aastat tagasi raviti. Sel ajal oli lemmikloomade ravi meil alles lapsekingades. Praegusel ajal nii iseenestestmõistetavad uuringud, vaktsineerimised, isegi vereanalüüside tegemine oli toona suisa võimatu. Muuhulgas jagab loomaarst ka soovitusi ja nõuandeid.
Perrist kasvas laikataoline koer, kes oli jumal teab kust pärit, aga väga intelligentne. Söötsin teda ainsate käepäraste asjadega, milleks tol ajal olid nurgapealsest poest saadud suitsukalad ja sepik. Kirjutasin ise samal ajal koerte söötmisest Eesti Naisele artikleid ja otsisin infot Saksa ajakirjadest, kus soovitati dogile päevas anda mitu kilo liha! Mul on siiani piinlik, et selle pikemalt mõtlemata eesti keelde ümber kirjutasin. Esiteks pole see üldse loogiline ja teiseks kõlas tolleaegses viletsuses eriti veidralt. (lk 78)
Teised kirjutavad:

Pühapäev, 15. jaanuar 2012

Mick O'Hare (toim) "Kas jääkarud tunnevad üksindust?"


Kas tuvid higistavad? Kas koer teab, et ta on koer, või arvab, et on hoopis silmapaistev inimene? Kui palju rattas jooksvaid hamstreid oleks vaja, et toota energiat maja või vabriku jaoks? Kas ämblikud joovad vett? Kui suur on suurim võimalik veepiisk? Kuidas teevad hambapastatootjad hambapastasse triibud? Miks on rakud inimkehas koos, selmet lihtsalt laiali laguneda?

Küsimused ja vastused igasuguste asjade kohta, mille on esitanud Briti teadusajakirja New Scientist lugejad ja millele vastused on saatnud teised lugejad. Saab targemaks ja vahepeal saab end päris lollina tunda. Inimeste uudishimu on piiritu, aga mõnede küsimuste küsimise jaoks peab olema piisavalt tarkust või siis vastav meeleseisund. Näiteks küsimus: "Miks on keedetud või küpsetatud toidul värskelt valminuna teine maitse kui siis, kui toit on jahtunud?" Või "Kui juhtuks kõige hullem ja keegi peaks sööma omaenese kehaosi, missugused osad (välja arvatud organid) oleksid kõige toitaainerikkamad? Küüned? Juuksed? Kõrvavaha?" Vastused on küsimuse väärilised. Selgub, et küüned ja kõrvavaha on peaaegu seedimatud, kui neid just tükk aega kiirkeetjas ei keeda. Mõned keha jääkproduktidest siiski sisaldavad toitained. Üldiselt on vastused küsimustele ikka tõsised, kuigi kerge huumor kulub mõnikord ära.

R. Ward küsis: "Loomade ja taimede geneetiline esivanem on ühine. Nii peaksid taimetoitlased, kes keelduvad eetilistel põhjustel liha söömast, võib-olla vältima kõike, mis sisaldab DNAd. Kas see oleks teostatav? Kas keegi võiks soovitada menüüd?"

Vastuseid on mitu, soovitatakse täielikult sünteesitud toitu, või siis rooga küpsetatud retroviirustest, mis on asetatud puhastatud tärklisest kreekeritele, praetud kelle tahes puhastatud rasvas ning maitsestatud soola ja äädikaga. Kange alkohol sobib ka. Siis selgub veel, et üks kuupmeeter Kuu pinnast sisaldab  küllaldasel hulgal vajalikke elemente, et valmistada juustuburger, portsjon friikartuleid ja kihisev jook. Selles ei oleks DNAd, kuid see võib minna veidi kalliks. Neljas vastaja aga soovitab malahhiitburgerit.

Retsept on ka antud:
Nelja malahhiitburgeri jaoks läheb vaja:
neli viilu Walesi paekivi
1 kilo malahhiiti
Lõhesta paekivitükid pooleks. Purusta malahhiit sepavasaraga. Jaga malahhiit võrdselt neljale paekiviviilule ja kata ülejäänud neljaga. Küpseta 1200 C juures 12 tundi, mille järel peaks malahhiit olema kihisev ja kena rohekat tooni. Jahuta ja söö. Sobib imehästi piknikule, kuna selle võib valmis teha juba sajand varem. Maitse poolest kuiv ja sõmer. (lk 14)

Keegi on tahtnud teada, kui palju lima toodab nina ühe keskmise nohu jooksul ja kas selle väljanuuskamine tähendab seda, et ta kaotab oluliselt kaalust. Selgub, et keskmiselt toodab nina u 240 ml lima päevas, aga suurem osa sellest voolab tavaliselt kurgust alla ja töödeldakse keha ümber.

Tõlkinud Tuuli Vunk

Teisipäev, 10. jaanuar 2012

Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule"

Kuidas kirjutatakse romaani? Mis on oluline ja mis teeb romaanist romaani? Milliseid võtteid kasutavad kirjanikud oma teoste elamapanekuks? Kust pärinevad romaanides jutustatud lood? Mario Vargas Llosa kirjutab "Kirjades noorele romaanikirjanikule" oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta.

Ega neid võtteid nii palju ei olegi. See-eest varieerib iga kirjanik neid kordumatult, et saaks tekkida kordumatu teos. Peamised vahendid ja tehnikad, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, on:
jutustaja
ruumiline vaatepunkt
ajaline vaatepunkt
reaalsuse tase
vaatepunkti muutus
matrjoška
varjatud teave
ühendatud anumad

Llosa analüüsib neid võtteid tuntud romaanikirjanike näidete varal. Marques, Kafka, Melville, Flaubert on kõik meisterlikult kasutanud eelnimetatud vahendeid. Iga romaan põhineb autori isiklikul elul, kuigi tihtipeale pole see seos kuigi nähtav. Ja Llosa ei räägi siin praegu nii lokkavast eluloo- või mälukirjandusest. Aga loogiline ju - ükski autor ei saa romaani kirjutades omaenda elukogemustest, läbielamistest või kasvõi lapsepõlvest pärit teadvustamata hirmudest üle ega ümber. Nii ongi iga romaan osa selle autori elust.
Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju. Teema valikul on kirjaniku vabadus suhteline ja võib olla isegi olematu. Igal juhul on see võrreldamatult väiksem kui kõige selle puhul, mis puudutab kirjandusteose vormi, kus, mulle näib, on kirjaniku vabadus - vastutus - täielik. (lk 15)
Tõlkinud Ott Ojamets

Teised kirjutavad:
Lembit Liivak, Sirp
loterii
Loos on asju
Tsitaate
Lugemik

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Madis Jürgen "Kõik puha omad joped"

Madis Jürgeni reportaažid Eesti Ekspressis on alati osutunud huvitavaks lugemiseks. Selles teoses on kokku kogutud paremik ja kuigi nii mõnedki lood on kirjutatud juba kolmteist aastat tagasi, ei ole nad kaotanud ei väärtust ega ajakohasust. Sest Madis Jürgen toob portreteeritavad lugejale lähedale ja nii ongi nad kõik puha omad joped. Jürgen ei sea end kellestki paremaks või halvemaks ja nii näitab ta meie elu selle täies eheduses. Mees, kes on viimased kakskümmend aastat elanud koopas, nüüd küll juba soojakus, mille vald talle muretses. Seiu, kes kuulutas tuhandeaastast rahuriiki, Lubja Vaike, kes ehitas metsa sisse "häärbereid". Aga ka Peeter Olesk, kes külalistele õhtusööke vaaritab või helilooja Urmas Sisask, kes neljapäeva õhtuti tantsimas käib ja seejärel kuni hommikuni muusikat loob.

Jürgen kirjutab sooja kaasaelamisega, milles ka pisike iroonianoot sees. Ja hoolimata sellest, et tema kirjeldatavad inimesed teevad asju, mida ükski "korralik" inimene normaalseks ei pea, jääb tunne, et just niimoodi need asjad käima peaksidki. Et tegelikult on niimoodi õige ja hea. Ja et mina ise elan oma tillukeses turvalises onnikeses ja olen jäänud ilma nii paljust, mida maailmal tegelikult pakkuda on.

Absoluutselt soovitatav kirjandus kõigile, kes igapäevasest ajakirjanduslikust sopaloopimisest ja negatiivsetest uudistest küllastunud.

Teised kirjutavad:
Raamatuklubi
Tallinna Keskraamatukogu
Lugemissoovitus
Raamatumaailm
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
MMX
Õhtulehe raamatublogi