Esmaspäev, 26. mai 2008

"Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home"

Kui ilus paks läikiv raamat maksab £4, ehk vähem kui 100 krooni, siis tuleb see ära osta. Eriti kui see raamat on kokaraamat. Eriti kui selle tutvustus on paljulubav – 48 tippkokka avaldavad oma kodused retseptid – need, mida nad teevad töövälisel ajal ehk off-duty. Tunnustatud Briti koka David Nicholls'i koostatud kogumiku "Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home" väljaandmise eesmärk oli ka üllas - toetada selgroovigastuse tõttu halvatud inimeste ravi ning kogu müügitulu läheb The Nicholls Spinal Injury Foundation fondi.

Nimekatest kokkadest on esindatud näiteks: Heston Blumenthal, Alain Ducasse, Nigella Lawson, Jamie Oliver, Gordon Ramsay, Gary Rhodes, Delia Smith. Iga koka kohta on lühike tutvustus, mis aitab tema loomingust paremini aru saada. Huvitav on ka see, kui erinevad võivad olla tippkokkade arvamused sarnastest asjadest. Samas, ka mitte liiga erinevad. Küsimusele: "What is your most useful piece of kitchen equipment?" tuli väga erinevaid vastuseid, nt: pliit, noad, ahi, sorbeemasin, aurutaja, töötasapind, blender... Lemmikjoogiks oli mõnel limonaad, tee või kohv, aga ülekaalukalt siiski vein, õlu või gin-tonic – miks ma selle üle ei imesta? Kohe vastan: sellepärast et vahetult enne lugesin Anthony Bourdaini „Avameelselt köögist". Ausalt öeldes panid Bourdaini kirjeldused tippkokkade elust mind ka selles raamatus otsima peakokkade nägudelt alkoholismi ja narkomaania jälgi :)

Aga toidud... Iga kokk esitas oma valiku lõunamenüüst – eelroog, pearoog ja magustoit. Väheste eranditega olid kõik toidud keerulised, eriliste komponentidega ja nõudsid palju vaeva. Ma ausalt öeldes ei usu, et need kokad selliseid asju igapäevaselt kodus teevad. Kogu raamatu peale leidsin vast paar magustoitu, mida võiksin tahta järgi proovida. Seega – ilus raamat lugemiseks ja sirvimiseks (uhked suured pildid), aga mitte kuigi praktiline abimees köögis.

Kurvastuseks kaasmaalastele – Rahva Raamatus maksab sama raamat 346 krooni.

Pühapäev, 25. mai 2008

Nigella Lawson "Nigella Express"

Suurbritannias väga populaarse autori Nigella Lawsoni uusim raamat "Nigella Express. 130 Recipes for Good Food, Fast" tundus tutvustuse kohaselt just see, mida mulle vaja on. Mulle meeldib süüa head toitu, aga tegemiseks napib tavaliselt nii aega kui, pean tunnistama, ka viitsimist. Ühel hetkel saab võileibadest, pelmeenidest ja kiirnuudlitest villand, aga ilma söömata ka ei saa. Selle raamatu retseptid paistavad olevat just see, mille abil ma ennast uuesti järje peale võiksin saada (söögitegemise mõttes). Tegelikult ei ole mulle muidugi enam ühtegi kokaraamatut lisaks vaja – neid on riiulis juba „ainult" 214 tükki, mis asjaolu pole mind muidugi kunagi takistanud raamatuid juurde ostmast. Lõplikult veenis mind selle teose vajalikkuses nami-nami. Seega võtsingi ette ja tegin oma elu esimese Amazoni tellimuse. Eestist oleks ka saanud osta, aga USA'st sai ikka kõvasti odavamalt. Ei olnudki midagi keerulist, ainult et pakki pidin tervelt kuu aega ootama. Peale seda läks veel kuu aega, enne kui raamatu läbi sain.

Jah, ma tõesti loen kokaraamatuid! Võtan ette ja loen algusest lõpuni läbi, enne kui riiulisse panen. Mis tähendab, et tavaliselt vedeleb mul lauanurkadel ikka mõni kokaraamat, mida ma pole suutnud läbi vaadata. Kui raamat juba riiulis on, siis on selle kättevõtmine juba palju ebatõenäolisem tegevus. Ja nende järgi toiduvalmistamine… sellest ma parem vaikin.

Nigella Express on küll raamat ekspress-toitudest, kuid üldse mitte ekspress läbi lugemiseks. 400 lehekülge, 130 retsepti, vahejutukesed. Need viimased meeldivad mulle kõige rohkem. Raamat on jaotatud kolmeteistkümneks peatükiks, milles on kiirestivalmivaid retsepte: hommikusöögiks, lõunaks, ajaks kui üldse aega ei ole, pidudeks, Itaalia ja Mehhiko köögist, kaasavõetavaks lõunaks, ja palju muud. Kuna tegemist on ikkagi Briti autoriga, siis harjumuspärased toiduained ja nende kättesaadavus on veidi erinev kui meil siin ja osa põnevaid retsepte jäävad minust tegemata puhtalt sellepärast, et ma ei lähe eripoodi otsima wasabi-pastat või karripastat. Suurem osa toite on siiski ka siin lihtsalt järgitehtavad.

Aga seda raamatut lugeda on ka lihtsalt fun! Autori pisikesed jutukesed iga retsepti juurde, kus ta kirjeldab, kuidas tal ka ikka kunagi aega ei ole või miks ta armastab konkreetset toitu just niimoodi teha, on kütkestavad: This is a cinch to make, and easy-easy-easy to eat (Margarita ice-cream, lk 247) või I have practically had to sit on my hands to stop myself writing about this before now (Roquamole, lk 243). Siis veel sellised pisiasjad nagu retsepti lõpus toodud serveerimiskogused: Serves 2 greedy people (caramel croissant pudding, lk 23), serves 3 to 6, depending on appetite (breakfast bruschetta, lk 90), serves 4 or 1 under certain conditions (Roly-poly pudding, lk 184), serves 4 very lucky people (Chocolate peanut butter fudge sundae, lk 160). Kui sellised kirjeldused kedagi külmaks jätavad, siis ilmselt ei peaks ta seda raamatut lugema.

Autori koduleht
Arutelu Nami-namis
(koos retseptidega!)

Reede, 23. mai 2008

Joel Chandler Harris „Uncle Remus Stories”

Lisaks (liiga suurele hulgale) reaalsetele raamatutele on mul virtuaalseid ka. Ega ma nende lugemiseni-kuulamiseni eriti jõudnud ei ole, aga kogu aeg on plaanis! Samuti ei ole ma jõudnud otsusele, kas need on ikka päris raamatud või ei ole ja kas nad tuleks oma arvutis olevasse raamatubaasi kanda või mitte. Siiani olen kaldunud sinnapoole, et ikka ei ole. Audioraamatuid näiteks saab ju iga ajahetk alla laadida või kustutada. E-raamatutega on natuke teine lugu, nende üle ma veel mõtlen. Audioraamat on üks ütlemata hea leiutis. Seda saab kuulata igal ajal, kui päris raamatut lugeda ei saa. Eriti siis, kui on käsil mingi ajutööd mittevajav tegevus ja kus kõrvad muidu täiesti tegevuseta, nagu koristamine, triikimine või söögitegemine:)

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Joel Chandler Harrise „Onu Remuse lugudest". Mina olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles, kõrv vastu grammofoni ja kuulas Tõnu Aava loetud Onu Remuse lugusid. Kuulasin neid lapsepõlves plaadi pealt ja kui oma laps oli piisavalt vana, siis kuulasime koos kassettide pealt. Lisaks on meil veel kaks eksemplari õhukest raamatukest nendesamadelt plaatidelt võetud lugudega. Võiks ju olla piisavalt? Ilmselt mitte.

Audiobooks'is ja Gutenbergis on Onu Remuse lood audios täitsa vabalt ja tasuta kättesaadavad. Muidugi inglise keeles ja tasuta saab vaid kõige viletsama helikvaliteediga variandi. Aga see ei sega! Kokku on lugusid 50. Ka need on tõlgitud, Chandleri vanast lõunaosariikide neegerorjade murdest tänapäevasesse inglise keelde. Selle üle tuleb ainult tänulik olla, sest karta on, et muidu poleks suurt midagi aru saanud.

Kui keegi veel millegipärast ei tea, siis Onu Remus on üks vana neegerori, kes elab farmis oma onnikeses ja keda külastab noor perepoeg, kellele ta räägib muhedaid ja õpetlikke lugusid loomade elust ennemuistsel ajal. Kui eestikeelsetes versioonides on ära toodud ainult jutud ise, siis siin saab kuulda ka kogu jutuvestmise tausta. Ehk kuidas onu Remus poisiga suhtleb ja talle õpetussõnu loeb, mida ta ilmaelust arvab ja kuidas talle tuhakakud maitsevad. Äratundmisrõõmu pakuvad jutud, mis juba eesti keelest tuttavad. Mõni jutt on üsna täpselt tõlgitud, aga enamuste puhul on eesti lastele väheke pehmendatud ja lühendatud variant tehtud. Loomade nimed ei tundu ka alati tuttavad, kui Rebaseonu on Brer Fox, Jänkuonu Brer Rabbit ja Inimene the Man, siis Mägraemanda ja Kullionuga on lood keerulisemad. Ma igaks juhuks ei hakka kuulmise järgi ingliskeelseid vasteid siia kirja panema, sest need kõlasid minu jaoks täitsa võõralt. Aga Varblaseonu oli Little Jack Sparrow! :)

Pühapäev, 18. mai 2008

George R.R. Martin "Troonide mäng. Esimene raamat. Jää ja tule laul"

George R.R. Martini "Troonide mängust" kirjutan ainult seetõttu, et minu isiklik arvamus ei ühti laia lugejaskonna omaga. Aga hirmsasti tahaks välja öelda:) Alustuseks lugesin Indrek Hargla arvustust, et mitte öelda kiidulaulu. Kui Hargla ütleb, et Martin on palju parem kui Tolkien, siis PEAB see ju ometi hea olema! (Tõsine Tolkieni fänn nagu ma olen.) Tsiteerin: "Mis puutub kirjanduslikku stiili, tegelastesse, süžee- ja sündmustearendusse, põnevusse, maailmaloomisse, usutavusesse ja realismi, siis on Martin Tolkienist mäekõrguselt üle."

Enne kui raamatu kätte võtsin, toimus ka Apollo kirjandusklubis fantaasiakirjanduse õhtu, kus kohal olid Martini teoste tõlkija Mario Kivistik ja fantaasiakirjanduse asjatundja Juhan Habicht. No kui tõsised fännid raamatu üle särasilmi arutlevad, mis võiks veel suurem argument olla!

Niisiis sai raamat kätte võetud väga suurte ootustega. Liigagi suurte ehk. Ei saa kuidagi nõustuda Hargla arvamusega. Oma maailmaloomises jääb Martin kuhugi poolele teele. Me ei saa teada, kuidas see maailm üldse toimib, mis jääb selle piirest väljapoole, ega isegi mitte seda, mis jääb sissepoole. Ta lihtsalt on. Fantasyt selle tavapärases mõttes (nõiakunst, üleloomulikud olendid, jms) ka eriti ei leia, kui proloog välja arvata.

Minu jaoks ei olnud selles raamatus piisavalt ei põnevust ega usutavust. Kogu see tegelaste virr-varr tekitas vahepeal lihtlabast igavust. Ükski neist ei pannud endale kaasa elama. Ainuke elavam teema oli pagenduses kuningalaste oma. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata. Peale raamatu lõpetamist lugesin ka Baasi arvustusi, millest suurem osa olid ülivõrdes. Ausõna, mul oli tunne, et mina lugesin hoopis ühte teist raamatut.

Teised kirjutavad:
Paberiõgijad
Postimees
Nädala autor
Loterii

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

Millalgi ammu-ammu lugesin raamatut "Mehhiko novell". Meelde on jäänud novellide müstiline õhustik, aga sisust mäletan vaid ühte lugu - "Aura". See jättis teismelisele päris sügava mulje. Loed nagu tavalist realistlikku novelli, aga kusagil lõpu poole tuleb sisse müstiline ja maagiline element. Kusjuures see ei tundu üldsegi ebareaalsena või -loogilisena. Alles nüüd sain teada, et selle novelli on kirjutanud Carlos Fuentes. Nii et "Inezi vaist" on Fuentese teine teos, mida lugenud olen. Nüüd tekkis suur huvi tema "Artemio Cruzi surm" ette võtta.
"Inezi vaist" on selles mõttes sarnane, et nagu "Auras", põimub ka seal reaalne ja loogiline müstilisega. Ka ajaliselt rändab teos edasi-tagasi. Üks teema toimub kaasajal - eelmisel sajandil, teine aga müütilisel tasandil, kusagil eelajaloolisel ajal. Kaks teemat saavad raamatu jõulises ja ootamatus finaalis kokku. Tundub, et tegemist on ikkagi armastusromaaniga; kuulus dirigent Gabriel Atlan-Ferrera ja sama kuulus ooperilaulja Inez Prada kohtuvad vaid kolmel korral (1940 Londoni pommitamise ajal, 1949 Mehhikos ja viimati 1967 taas Londonis), et koos esitada Berliozi ooperit "Fausti needmine". On miski, mis ei lase neil kokku jääda, kuigi nad seda vist tahaksid. Müütilises ajas (või oli see hoopis Inezi unenägudes?) aga on üks teine Inez, kes otsib kaotatud ja taasleitud ja jälle kaotatud armastust.
Järelsõnast sai lugeda, et raamatu mõistmiseks on vaja tunda Goethe "Fausti" ja Berliozi ooperit "Fausti needmine". Kuna mina polnud Berliozi teosest varem midagi kuulnud ja ka Faustiga ei ole mul olnud kuigi sooje suhteid, siis ehk selle tõttu oli teosest pingutav aru saada. Lisaks ajas ja ajaloos edasi-tagasi hüppamised, kus peatüki alguses oli raske hoomata, millal tegevus toimub, kellest jutt käib ja kuidas see eelneva osaga suhtestub. Teose lõpul seostub aga kõik omavahel suurepäraselt.
Tõlge oli ilus, kuigi ühe koha peal riivas silma "kilpkonnakaelusega sviiter". Ingliskeelne "turtleneck" tõlgitakse ikka rullkaeluseks. Aga siis tuli meelde, et see raamat on ju hispaania keelest tõlgitud. Nii et mine võta kinni.

Tõlkinud Margus Ott
Teised kirjutavad:
Nõudmiseni

Neljapäev, 15. mai 2008

Erkki Toivanen "Kahel pool kanalit"

On raamatuid, millest peale läbilugemist ei oskagi midagi kirjutada. Erkki Toivaneni "Kahel pool kanalit" on just selline. Ei, raamat polnud igav ega tüütu, ajakirjanikust autori jutt on ladus ja teadmisi saab küllaga.

Tegemist on Soome ajakirjaniku, kes on elanud aastaid siin ja sealpool Inglise kanalit, ehk Prantsusmaal ja Suurbritannias, ülevaade nendest kahest riigist. Selline kõrvaltvaataja pilk mõlema riigi erinevustele ja sarnasustele, väike tripp ajalukku, poliitiliste süsteemide võrdlus. Armu ei anta kummalegi rahvale. Autor on ära teinud suure töö ja kõvasti erinevaid allikaid lugenud, kuid siiski on enamasti tegemist tema isiklike muljete, mõtete ja tähelepanekutega.

Tõlkinud Piret Saluri 

Teised kirjutavad:
Ekspress
EPL
Intervjuu autoriga

Pühapäev, 11. mai 2008

Käisin poes vol 2

Vaatan seda raamatukuhja siin laua peal ja tekib taas tunne, et ma ikka ei ole päris normaalne inimene. Loen üle - tänane saak on 13 uut raamatut! Lisaks kolm EPL romaaniklassika sarja raamatut, mida pole veel riiulisse jõudnud panna ja kolm kokaraamatut, mis Amazonist paar päeva tagasi kohale jõudsid. Kokku 19 uut raamatut.

Kirjastustel tuleks keelata oma raamatutele sooduskampaaniate tegemine. Või vähemasti peaks nad seda tegema niimoodi salaja, et mina sellest midagi ei kuuleks. Kuigi ega sellest nüüd eriti palju abi ei ole. Need 13 raamatut, mille täna koju tõin, leidsin Apollo kodulehel surfamise tagajärjel.

Peab ütlema, et meie raamatupoodide otsingusüsteemid on absoluutselt ajast ja arust. Kui teose nime või autorit ei tea, siis on otsimine vägagi raskendatud. Rohkem kui ühe kriteeriumi järgi ei lase otsida ei Apollo ega Rahva Raamatu kodulehed. Kuigi inimeste eksitamiseks on neil selline võimalus sinna loodud. Apollo on vist sellest aru saanud ja ühe pisikese edasiarenduse teinud - nüüd on võimalik raamatuid järjestada hinna alusel. Niisiis veetsin mõnusa tunnikese Apollo kodulehel odavaid raamatuid sirvides. Ja teise tunnikese päris poes neid riiulitelt otsides. Tulemus on nüüd siin laua peal.

Tammerraamatul on väga ilusa kujundusega sari Klassik. Kuna mul üks selline juba kodus oli, siis ei tundnud ma mingeid süümepiinu veel kolm juurde osta - Longose "Daphnis ja Chloe", Lermontovi "Meie aja kangelane" ja Dumas´ "Kameeliadaam", kõik kokku 140 krooni. Lisaks suurendasin oma Eesti Raamatu veel kaunima kujundusega "Klassikaliste lugude" sarja Hoffmanni raamatukesega "Uneliivamees. Tõotus". Pegasuse allahindluselt jäi eelmine kord saamata Agnès Desarthe "Head kavatsused". Siis veel kolm 9-kroonist raamatukest sarjast "Sellised nad on..." ning "Eesti rahvusköök" ja Toivo Niibergi "Umbrohud tüliks ja toiduks". Ülejäänud ostud lähevad emale kingituseks. Noh, keskmiselt tuli ühe raamatu hinnaks 35 krooni, selle elame ju üle?:)

Amazonist saabunud raamatutest kirjutan järgmine kord, kui olen need läbi töötanud :)

Kolmapäev, 7. mai 2008

Michael Allin "Zarafa"

Peale müüdi, ajaloo ja filosoofia üledoosi tahtsin järgmisena ette võtta midagi kerget ja õhukest, näiteks lasteraamatut. Aga et kõik mu lugemist ootavad lasteraamatud kvalifitseerusid liiga paksudeks:), haarasin riiulist "Zarafa - tõestisündinud lugu ühest kaelkirjakust, kes reisis Aafrikast Pariisi südamesse". Pealkirja ja kujunduse järgi tundus, et raamat peaks minu kriteeriumidele vastama küll ja mis peaasi, vaid 170 lehekülge!

Juba kolmandal leheküljel selgus, et ma olin eksinud, tegemist on järjekordse ajalooraamatuga (millest ma hetkel hoiduda tahtsin). Raamatu autor oli leidnud ühest vanast ajalehest artikli kaelkirjakust, kelle Prantsusmaa kuningas Charles X´le kinkis Ottomani impeeriumi Egiptuse asevalitseja Mohammed Ali 1827 aastal. Järgmised kümme aastat veetis autor selle loo jälgi ajades arhiivides nii Egiptuses kui Prantsusmaal ja pani oma uurimistöö tulemusena kirja lummava kirjelduse ühe kaelkirjaku teekonnast. Raamat on kui ekskurss ajalukku, sain teada palju tolleaegse (18 saj lõpu - 19 saj alguse) Prantsusmaa ja Egiptuse omavahelistest suhetest, käimasolevatest sõdadest, ajaloolistest isikutest. Samuti peatub ta põhjalikult Egiptuse "avastamisel" ja paljaksvarastamisel tolleaegsete Euroopa teadlaste ja kaupmeeste poolt. Põhinedes puhtalt ajaloolistele andmetele, on ta siiski suutnud luua elava ja kaasakiskuva jutustuse.
Kaelkirjaku kinkimine Prantsuse kuningale Mohammed Ali poolt oli puhtalt strateegiline samm suhete parandamiseks Prantsusmaaga. Sellegipoolest nähti looma transportimisega kõvasti vaeva, sest kuninglik kingitus pidi igal juhul elusalt ja heas tervises kohale jõudma.
Looma teekond oli pikk – Hartumist Niiluse ülemjooksul läbi Egiptuse ja üle Vahemere Marseille’i sõitis kaelkirjak laevaga, kuid sealt edasi Pariisi kõndis loom kogu tee (üle 800 km) jala! See oli esimene kaelkirjak, kes Prantsusmaa pinnale astus, mistõttu ta tekitas prantslaste seas tohutu suurt elevust ja osutus pikaks ajaks Pariisi Jardin des Plantes’i suurimaks tõmbenumbriks. 

Tõlkinud Airi Triisberg  

Reede, 2. mai 2008

Richard P. Martin "Vana-Kreeka müüdid"

Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad"

Richard P. Martini "Vana-Kreeka müüdid" on üks vähestest raamatutest, mille ma täishinnaga olen osta raatsinud. Martin on kreeka ja rooma kirjanduse professor, tema huvialadeks on kaasaegne ja antiikluule ning poeetika, iiri keel ja kirjandus, kaasaegne Kreeka kultuur ja maailma suuliste eepiliste traditsioonide uurimine. Raamatus on kokku viiskümmend kuus müüti või legendi või legendaarset lugu, kuidas kellelegi nimetada meeldib. Müüdid on edasi antud ilukirjanduslikus keeles, igale jutule eelneb lühike sissejuhatus, mis aitab lugu paremini mõista.

Kooliajal sattusin lugema Eduard Petiška raamatut "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai mu lemmikraamat aastateks. Olin Kreeka mütoloogiast nii vaimustunud, et uurisin kogu kättesaadavat kirjandust selle kohta. Lugesin Vana-Kreeka kirjanduse antoloogiat, Herodotost ja Antiigileksikon sai üksipulgi läbi töötatud. Jumalate ja nende omavaheliste seoste kohta täis kirjutatud kaustikud on äkki veel kusagil alleski?

Seostest arusaamine polegi niisama lihtne, sest ega müüt pole ju mingi romaan, millel on kindel algus ja lõpp. Müüdid on aastasadade jooksul suulise pärimusena edasi antud, arenenud ja muutunud. Martin on raamatus seda mitmekesisust püüdnud edasi anda. Oma ümberjutustustes on ta mitmete lugude puhul toonud erinevad variandid ja tõlgendused, samas ka mõned välja jätnud. Näiteks loos Achilleuse surematuks tegemisest - kui minu senise teadmise kohaselt kastis Thetis Achilleuse Styxi vette, et ta surematuks muuta, siis Martin toob selle asemel kaks teist versiooni ja peab Styxi kastmist üldse kõige ebatõenäolisemaks. Lisaks on siin raamatus ka selliseid müüte, mis minu jaoks uued (või siis ununenud) ja nii mõnelegi teemale vaatab autor värske ja kaasaegse pilguga.

Vana-Kreeka mütoloogiasse sissejuhatuseks ja mäluvärskenduseks väga hea raamat. Nagu autor ise ütleb, "Kui jutustus muutub otsetõlkeks vanadest allikatest, ei kulu selleks üle ühe-kahe lõigu." Selleks, et raamatut loetavamaks ja järjepidevamaks muuta, on ta kasutanud vabalt dialoogi ja jutustavaid nüansse. Lisaväärtuseks on ka korralik register.

Klassikaliste müütide teemat arendab edasi Roberto Calasso "Kadmose ja Harmonia pulmad". Ta kirjutab ümber needsamad müüdid, mille lugemise ma äsja lõpetasin, kuid hoopis teises stiilis. Ühest küljest kui esseede kogumik, teisest müütide ümberjutustused, kolmandast filosoofiline analüüs.

Pean tunnistama, et sellest raamatust oli kohati üsnagi raske aru saada. Isegi vahetult peale Martini teose lugemist, päris mitu korda pidin registrist järgi vaatama, mille või kellega parasjagu tegu. Niipalju olid Calasso tõlgendused vahel teistsugused. Teisalt andis just see teistsugune lähenemine vahel võtme müüdist arusaamiseks. Mitu peatükki kulub klassikalise Kreeka üle arutamisele, juttu tuleb Platoni ja Sokratese aegsest ilmakorrast ja demokraatiast, Sparta elanikest. Nendest peatükkidest ülesaamine oli minu jaoks paras vägitükk! Kahjuks ei ole minu klassikalise filosoofia alased teadmised just mainimistväärt. Kuid isegi asjaolu, et ma vahepeal sisule kuigi palju pihta ei saanud, ei kahandanud teose lugemisväärtust. Pole ammu lugenud niivõrd ilusa ja rikkaliku kujundikeelega autorit. Calasso kui naudiks keele ilu ja sõnade kõla.

Ent kuis kõik oli alanud? Hõbepiitsa vihistades ajas printsess Semele Teeba tänavaid pidi oma muulasid. Ootamatult turgatas talle pähe läinudöine kummaline uni. Ta oli näinud hiigelpuud ja selle lehtede vahelt paistis suur, alles toorevõitu, kastepisarais vili. Kõrgelt sähvatav leek tuhastas puutüve, vili jäi aga puutumatuks. ja oli näha linnutiibu, mis vilja taeva poole krabasid. Ning taeva põhjalõuendit rebestades sirutus ülalt mehereis ja üks käsi õmbles vilja reie sisse, vangistades ta seal kuldpannalde alla. Seejärel aga läks muhk lahti ning sealt tükkis välja härja moodi mehekuju. Semele teadis, et tema ise oli puu.

Kadmose ja Harmonia pulma jõuab autor alles viimases peatükis, olle enne seda käinud läbi kogu maailma alates Gaia tekkimisest kuni Platonini, pikkides vahele filosoofiat, erootikat, müüdi ja religiooni tõlgendamise analüüsi. Üks kauneimaid raamatuid, mida olen lugenud.

Tõlkinud Ülle Jälle (Vana-Kreeka müüdid) ja Mailis Põld (Kadmose ja Harmonia pulmad)