Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.
Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).
Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga
kas triksterid nagu Gaimani Anansi's?
VastaKustutaTriksteritest kirjutas Hasso Krull pikemalt oma "Loomise mõnus ja kirjas" (vt ka ülalviidatud intervjuud). Winnebagode triksterid ei ole nii ilukirjanduslikud kui Gaimani omad ja nemad müdistavad muistses, mütoloogilises maailmas, mitte praegu meie seas. Aga muidu jah, Anansi oli kah trikster.
VastaKustuta