Reede, 9. november 2012

Mida teevad raamatud siis, kui inimesed magavad?

Ettevaatust, isetegevus! Lugemine omal vastutusel!


Mida teevad raamatud siis, kui suured magavad?
Riiulil nad tasakesi on.
Igasugu juhiseid ja õpetusi jagavad
selle kohta, mis neil kaante vahel on.


"Ära nügi mind!" hüüab Vaapo Vaheri "Jalgpall hingede öös". "Sa näed, kui õhuke ma olen. Sa oled minust vähemalt kolmsada lehekülge paksem!" "No mis ma teha saan, kui mind siia hunnikusse nii ebaväärikalt on tõstetud," vastab Vladimir Nabokovi "Räägi, mälu". "Mina, teate, olen hoopis teisest klassist teos ja peaksin seisma riiulil kõrvuti teiste klassikutega, mitte siin kapinurgal koos alamatega kügelema."

"Mida te õige endale lubate!" hüüab Arto Paasilinna "Tule taevas appi." "See, et teie olete suure Venemaa kirjaniku teos (mis muide on kaheldav, sest teatavasti olete kirja pandud Ameerikas), ei anna teile õigust väiksemate maade kirjanike teoseid alamateks nimetada. Minu sees on palju rohkem kuulsusi, kui teie üldse kunagi tundnud olete!"

"Vaikust, palun! Mis lärm siin kogu aeg käib," kostab peenike hääl kusagilt altpoolt. Taani kirjaniku Jens Peter Jakobseni novellikogu "Lask udus" üritab endast palju suuremate raamatute vahel end kuuldavaks teha. "Mina olen teist kõigist palju vanem ja seega peab mul olema õigus siin vaikust nõuda." Ümberringi kostab naeru. "Sina, pisike könn, ole üldse vait. Endal pole kaalu ja suurust ollagi, aga tuleb siia nõudmisi esitama. Kui sa kohe vait ei jää, litsun su lehed päris kokku!" "Lask udus" jääb nördinult vait ja vaid puhiseb omaette vihaselt.

"Räägi, mälu" jätkab poolelijäänud mõtet: "Täiesti vastutustundetu, ebaväärikas, ebaviisakas, häbematu, jumalakartmatu, jultunud JA häbiväärne on meiesuguseid raamatuid siia kapinurgale vedelema jätta. Me pole ometi mingid pehmekaanelised sopakad, mida kuhugi lauanurgale hunnikusse kuhjata. Me oleme klassikud! Me väärime head kohtlemist! Me väärime läbilugemist, meie üle arutlemist, mõtlemist. Me paneme inimese elu teistmoodi liikuma! Pärast meie läbilugemist jääb inimene mõttesse, ta kõnnib ringi ja arutleb selle üle, mida ta meist teada sai. Ta saab paremaks inimeseks! Aga mida teeb meie inimene? Toob meid koju ja jätab nädalateks vedelema. Tõstab ühe kapinurga pealt teise peale. Ja ei mõtlegi meisse sisse vaadata. Mis elu see on? Ma küsin, mis elu see on, kallid kaaskannatajad?"

Ümberringi kostab nõusolevat pominat. "Me peame selle ebaväärika olukorra vastu midagi ette võtma!" hüüab Margit Hakomaa "Kirg. Toit" kirglikult. "Mina olen kaunis teos, ma sain isegi auhinna, aga kuidas mind siin majas koheldakse! Pannakse raamatukuhja alla. Teie seal, ülevalpool, kergitage end. Te lebate daami peal, kas teate, te mühkamid!"

"Tantrism!" hüüatab Arthur Goldwagi "Ismid ja loogiad". Selle ootamatu väljenduse peale on kõik mõnda aega vait. "Teate, mis. Me peame oma inimesele natuke õpetust andma," lausub lõpuks "Jalgpall hingede öös". "Jah, just, mina tean! Lähme raamatupoodi tagasi!" piiksatab "Lask udus". "Vait, sina kääbus!" käratab "Jalgpall hingede öös". "Impressionism!" hüüatab "Ismid ja loogiad".

"Vaikust!" kõmistab "Räägi, mälu". "Minu alumisel sõbral on õigus. Me peame oma inimesele selgeks tegema, et meiega ei tohi niisugusel moel käituda." "Utopianism," teatab "Ismid ja loogiad" vahele. "Räägi, mälu" peatub häiritult. "Ma oleksin väga tänulik, kui te ei segaks kogu aeg vahele. Niisiis, kuhu ma jäingi ... Ühesõnaga, me peame midagi ette võtma. Aga mida? Las ma mõtlen nüüd natuke."

Tükk aega valitseb vaikus, kuni "Kirg. Toit" ei suuda enam vastu pidada: "Ta peab meid riiulisse panema, nii nagu kõiki teisi korralikke raamatuid. Vaadake sinna ülespoole, nad ju irvitavad meie üle. Nemad, kes nad turvaliselt juba riiulis seisavad. Oh, saaks ma vaid sinna! Seista külg-külje kõrval teiste omasugustega, kes mõistavad minu mõtteid ja tundeid, kellele ma ei pea iial selgitama, mis on tamarind või kuidas valmistada riivatult head kokteili. Selle asemel pean ma lamama siin kõigi nende mühkamite all kõige alumisena nagu mingi lõbumajahoor!" "Kirg. Toit" puhkeb nutma. "Dekadents!" hüüab "Ismid ja loogiad".

"Tasa, tasa!" ütleb "Tule taevas appi". "Milleks nii palju  emotsioone? Me oleme ikkagi ausad raamatud. Pealegi, mis seal riiulis ikka nii head on. Tolmu koguvad nad seal ainult. Ja võimalus, et meid lugemiseks kätte võetakse, on siin kapi peal palju suurem. Kas keegi üldse mäletab, millal inimene viimati riiulilt mõne raamatu lugemiseks võttis?" See on ilmselgelt retooriline küsimus, aga enne, kui "Tule taevas appi" saab suu järgmiseks lauseks avada, teatab "Lask udus" tähtsalt vahele: "Mina nägin! Eelmisel nädalal võttis." Aga teised vaatavad talle nii vihaselt otsa, et ta päris kössi tõmbub. "Vaadake neid õnnetuid seal riiulitel, seisavad nagu silgud pütis, tolm selgadel," jätkab "Tule taevas appi". "Ei ole meil tarvis sinna unustusse minna."

"No mis temal viga rääkida, tema on juba läbi loetud," poetab "Jalgpall hingede öös". "Tule taevas appi" teeb nagu poleks kuulnudki. "Seega, kallid sõbrad ja kaaslased. Olgem silmapaistvad, seiskem oma õiguste eest. Küll siis inimene meid ka lõpuks märkab. Ta peab nägema, et me siin oleme, ta peab tundma, et me teda ootame, ta ei tohi hetkekski unustada, et on meid koju toonud! Rõhugem teda, andkem kogu oma olemusega teada, et me ootame teda! Ärgu saagu ta meid hetkekski unustada!"

"Jah," lausub "Räägi, mälu", just sedasama ma ennist nii pikalt mõtlesingi ja kui teie, noormees, ei oleks olnud nii kärsitu ja mul sõnad suust haaranud, oleksin saanud end ka väljendada. Kindlasti palju peenetundelisemalt, kui teie seda tegite. Aga olgu," ohkab ta sügavalt, "see on juba meiesuguste suurte teoste saatus, jääda ikka ja igavesti noorte ja kiirete taha ootama." "Räägi, mälu" ohkab raskelt ja jääb vait. "Ismid ja loogiad" avab juba suu, kuid mitu kurja pilku sunnib selle sulgema. Vaikus langeb üle toa.