Esialgu oli minu jaoks liiga palju absurdi (see Pratchetti osa), aga keskpaiku hakkas juba paremini minema. See oli ilmselt siis, kui taipasin, millest raamat räägib ja mis lõpuks tuleb. Lõpp oli ilus ja õnnelik, just nagu mõne Hollywoodi filmikese oma, etteaimatav ka. Halb sai ravitud, üksikud said kokku ning inimesed olid taas õnnelikud ja head. Teoses oli päris palju ühiskonnakriitikat - nelja surmaingli tegevus, ja tõdemus, et ükski deemon ei suuda nii hulle asju välja mõelda, kui inimaju. Telefonimüüjad muidugi ka, kelle surmast inimkonnale ainult kasu saab tulla.
Huvitav, mismoodi kirjutavad kaks isikupärast kirjanikku ühte raamatut kahepeale? Üks kirjutab ühe peatüki ja teine järgmise? Ilmselt mitte. Raamatut lugedes ei osanud mina küll seda kuidagi osadeks jaotada, et aru saada, mis on ühe, mis teise mehe kirjutatud. Kuigi Gaiman oli mitmes kohas väga äratuntav. Ja mis ma oskan ütelda. Pratchetti lugejad kiidavad, et parem kui "tavaline" Pratchett, Gaimani austajaid siis, kui raamat ilmus, ilmselt siin veel eriti palju ei olnud. Mina kui Gaimani austaja võiks siis ehk öelda, et polnud viga.
Tõlkinud Tiina Randus
Teised kirjutavad:
Baas
Johanna blogi
Juku-Kalle Raid, EPL
loterii
Raamatumoor
Mariann
kas ma maletan valesti voi mitte, aga minu meelest oli see yhe teise raamatu (voi vahemalt filmi) paroodia. film ise oli ysna ok.
VastaKustutaselles mottes soovin bukahoolikule laiemat silmaringi ;)
muidu kettamaailm hakkab toesti yhest hetkest kettasse kaima..
pooleldi Oomeni paroodiana oli see raamat mõeldud, aga ma küll ei arva, et see nüüd väga märkimist väärib.
VastaKustutaraamat on hea ajaviide, peaks varsti jälle kätte võtma. Gaimani tavapärasele taseme ei küüni, aga ilmselt ei proovi ka. alati ei pea ju, võib niisama ka lõbus olla.
Ei saa enam vaadata sama pilguga reklaame, kus midagi on "soodne". Kohe tekib seos Agnes Nutteri ja Hillar Metsa kaanepildiga :)
VastaKustuta