August Kitzberg "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused. I-II"

August Kitzberg portreteerib "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestustes" oma aega ja inimesi ning teeb seda väga muhedalt. Üldiselt jääb mulje, et kõik inimesed olid ilusad ja head. Või siis ehk pisut veidrikud. Välja arvatud komissar Seleznjov, kes venestamise ajal Kitzbergi vallakirjutaja ametist lahti tegi. Kõik Kitzbergi sugulased olid väga targad ja väga puhtad. Kuigi kaldun arvama, et minu ja tema arusaamine puhtusest ei lähe päris kokku. 

Ja pole midagi uut siin päikese all, ääremaastumine algas juba siis raudtee tulekuga. Kitzberg kirjutab, et raudtee kihutab läbi paikade, kus ei ole midagi vaadata ja sõidud on nüüd väga igavaks muutnud, mitte nii, nagu varasemalt hobuvankris, kus sai rahulikult ümbritsevate külade ja põldude ilu nautida. Ja et raudtee tulek on paljud kaunid külad välja suretanud. 

Kitzbergi eluaastad olid 1855-1927, nii et suures osas kirjeldab ta 19. sajandi teist poolt ja toob selle üsna elavalt silme ette. Hoolimata vähesest haridusest töötas ta vallkirjutaja ja kohtunotarina ning hiljem oli Riias vabriku kontoriametnik. Oma kirjanduslikul tegevusel ta neis mälestustes eriti ei peatunud. Ma ei saa öelda, et see raamat just hirmus põnev oleks olnud, aga huvitav küll. Tema keel on mahlakas ja värvikas, kui ta avab piltide, juttude ja portreedena seda vana eluviisi, mis juba teose esmatrüki ilmumisel 1924. aastal päris kaugeks olid jäänud.

Kitzbergi kirjeldus C. R. Jakobsoni matustel käigust on aga tõeline odüsseia. Märtsikuu tee, põhjatu kuni vankrirummuni. Matusepäeva eelõhtul jõuti ühte Vändra metsavahitallu, kust edasi enam vankriga ei saanud. Seal oli juba mitu saatkonda matuselisi ees ja muudkui tuli juurde. Magamisest polnud juttugi, ruumi oli ainult püsti seista, nii lauldi öö otsa leina- ja isamaalaule. 

Pärast hulga verstasid astumist jõuti Kurgjale, aga polnud ka seal ruumi maha istuda, tuli püstijalu seista terve päev otsa. Ja kaasavõetud leibkotid olid nad muidugi metsavahitallu maha jätnud. Terve päeva sadas vihma ja minema saadi Kurgjalt alles öö saabudes. Kuigi lauad olid kaetud, ei jäänud ta sinna sööma, sest "pidime lese ja vaeselaste käest veel kõhutäie kaasa võtma". Ja nii tuli verst versta järel söömata ja väsinult pimedas läbi lume ja saju tagasi marssida. Kitzberg istus paar korda puu alla ja palus: "Jätke mind siia." Nii väsinud oli ta, et elul ega surmal enam väärtust ei olnud. Kaaslased leidsid tee äärest mingi puulõikaja majakese, aga selle rehetoas magas juba kakskümmend saarlast-puulõikajat põrandal. Ja õhku oli võimata noaga lõigata, seda oleks pidanud kirvega raiuma. Rehetoa kõrval aga leidus pisike kambrike, kuhu ta siis magama säeti. Hommikul andsid peremees-perenaine talle haput piima ja leiba ("missugust piima, kuidas see küll maitses!") ega olnud nõus temalt mingit tasu võtma. "Jakobsoni matuseliste käest ei võivat nad midagi võtta," ütlesid nad. (lk 174-177)

Teised kirjutavad:

Eesti Päevaleht

Kreutzwaldi sajand

Evald Hermaküla loeb katkendi raamatust

2022. aasta kokkuvõte

Klõps kodusest raamaturiiulist.
Siin on lugemata raamatuid küllaga!

Aasta 2022 ja 78 raamatut, neist 25 kuulasin Elisa Raamatust. Isegi hästi, et nii läks, sest sel aastal oli kõike muud teha kui raamatuid lugeda. Aasta alguses alustasin hooga üle pika aja isiklikku väljakutset Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT, mille hoog rauges kevadeks. Üheks põhjuseks ehk ka see, et võtsin riiulist Isabella Beatoni Majapidamise käsiraamatu ja lugesin seda seitse kuud. Veel võtsin Uku Masingu "Rapanui vabastamise" ja nägin ka sellega tükk aega vaeva. Suuremalt jaolt täiesti arusaamatu tekst. Autor eeldas, et lugeja on temaga samal tasemel ja mitte midagi lahti ei seletanud. Kuigi mulle tundub, et kui oleksin selle raamatuni jõudnud teismelisena, oleks see mulle väga meeldinud. Selles vanuses tundus, et arusaamatu joga on täiesti ok, sest nagunii ei saanud ja maailma asjadest liiga palju veel aru. Aga nüüd on need teosed loetud ja saab muuga edasi minna. Igatahes jätkan oma LOOTi sel aastal ja ootan huviga, mitu aastat mul 41 raamatu läbisaamisega veel läheb. 11 on juba tehtud.

Sel aastal sai jälle suht juhuslik valik raamatuid. Avastasin Robert MacFarlane'i ja lugesin läbi viis tema teost. Krimkasid ma eriti ei loe, mis on muidugi puha vale, sest sel aastal sai neid kokku lausa 19. Enim meeldisid Antti Tuomaineni "Jänesefaktor" ja "Põdravalem" ning Ain Küti "Kuldse medaljoni mõistatus". 

Aga parimate väljatoomine on sel aastal lihtne, sest enamik loetud raamatutest olid sellised käib kah. Või siis olid ikka päris head, aga tagantjärele erilist emotsiooni enam ei tekita. Ja kui ma nüüd seda listi vaatan, siis saan aru, et see oli (jälle) aasta, kus raamatud aitasid tegeliku elu eest põgeneda. Ma olen alati lugenud peamiselt selleks, et ümbritsevast tegelikkusest pääseda, aga sel aastal oli seda eriti vaja. Samas need, mis suurima elamuse jätsid, rääkisid siiski päris elust ja päris inimestest, kuigi tuleb välja, et see päris elu on palju pöörasem kui ükski väljamõeldis olla saab.

Robert MacFarlane "Underland", "The Old Ways", "Mountains of the Mind", "Wild Places"  

Avastasin Robert MacFarlane'i Johnny Flynni muusika kaudu (kelle ma omakorda avastasin Mrs Beatoni raamatu lugemise tagajärjena). MacFarlane'i teosed on segu loodusest, kirjandusest, luulest, mägedest, matkamisest, ajaloost, teadmistest ja teadusest. Ühest küljest väga isiklikud, teisest räägivad väga üldistest asjadest. Kas on veel üldisemat ja suuremat asja kui mäed? Ja isiklikumat kui mäe otsa ronimise vaev? Alustasin lugemist viimati ilmunud raamatust "Underland" ja see oleks olnud peaaegu viga. Sest raamat on üle 600 lk ja sisaldab nii palju erisuguseid teemasid, et lihtne oleks olnud alla anda. Liikusin siis tagantpoolt ettepoole ja tegelikult jättis kõige suurema elamuse tema esikteos "Mountains of the Mind". See räägib mägedest läbi inimeste vaatepunkti. Raamatus "The Old Ways" kõnnib ta mööda iidseid radasid nii oma kodumaal kui ka mujal maailmas. "Wild Places" aga viib meid Briti saarte metsikutesse paikadesse. Eesti keeles on temalt ilmunud vaid essee "Lugemise kingitused", mis räägib raamatutest ja nende kinkimisest.

Anne Glenconner "Seltsidaam" 

Anne Glenconner on Briti aadliperre 1932. aastal sündinud naine, kes oli suure osa elust kuninganna Elizabethi õe printsess Margareti sõber ja seltsidaam. Tema perekond oli lähedane kuningaperega, kuigi pärast II maailmasõda üsna vaene. Anne abiellus lord Glenconneriga, kellega kooselatud elu ületab igasuguse fantaasia. Mees oli äkilise loomuga ja mõnikord ka vägivaldne, laristas raha, ostis näiteks Kariibi meres isikliku Mustique saare, kuhu rajati hotellid ja kus nad suure osa oma ajast veetsid. Ja tema surres selgus, et ta oli jätnud kogu varanduse oma abilisele. Ka poegadega ei läinud neil hästi, kaks suri noorelt ja kolmas sai mootorrattaõnnetuses kõvasti viga. Muidugi oli juttu ka kuninglikust perekonnast ja eriti printsess Margaretist, kelle elu ka eriti lihtne polnud. Päris elu, aga loed nagu seiklusromaani.

Tia Navi "Mitte-suhted" 

Kui muidu loed krimkasid ja fantaasiat, siis see teos sinna vahele oli tõeliselt värskendav. Päris elu, päris inimesed, päris probleemid. Ja nii hästi kirja pandud. Pealkiri on Mitte-suhted, seega nagu ei tohiks nii "päris" olla. Raamat koosneb lühijuttudest, mis on aga omavahel tegelaste kaudu seotud. Mulle hirmsasti meeldib võte, kus sama tegelast näidatakse läbi erinevate isikute vaatepunktide, see avab nagu terve uue maailma. Raamat on ka ilus ja igati mõnus käes hoida. Ekraanilt ei paista see üldse välja!

Shelley Puhak "Pimeduse kuningannad" 

Kõik need kuninglikud Theudechildid, Theuderichid, Theudeliad läksid omavahel segamini, aga see polnudki eriti tähtis. Tähtsad olid kaks naist - Fredegund ja Brunhild - kes valitsesid 6. sajandi Euroopat. Salamõrvad, mürgitamised, pagendamised, vandenõud, venna-, poja- ja isatapud, naiste mõrvamisest või paremal juhul kloostrisse pagendusse saatmisest rääkimata. Autor on toetunud peamiselt ühele kroonikale, aga kirjutanud vägagi elava ja detailse raamatu, dialoogide, pidusöömingute ja riietuse kirjeldustega.