Rein Raud "Ratsanik Melchior"

Rein Raua "Ratsanik Melchior" liigitub tagakaane lühitutvustuse järgi "seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutuks", mis on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale. See selgitab ka kummalised joonealused märkused. Milleks küll on peetud vajalikuks joone all selgitada, mis on alkeemia, maagia ja astroloogia? Kui ometi on kõik praegusaja noored Harry Potteri ja muude teoste kaudu kõige sellega tuttavad. Ilmumisaastat vaadates sai asi selgeks, aasta oli siis 1990, mis teeb ootamatult juba 20 aastat.

Igavesti laheda seiklusjutu on Rein Raud kirja pannud. Noor krahv Melchior saab vanaisalt päranduseks sadula, pasuna ja sule, millega ta midagi kasulikku peale ei oska hakata. Kui tema loss vallutatakse ja isa tapetakse ning ta ise tagaotsitavaks kuulutatakse, algavad seiklused. Melchior saab kaaslaseks skolaar Alexiuse ja munk Balthasari, kellega koos kurja võitma asutakse. Sest kõige taga on tegelikult kuri jõud, kes raamatus isikustatud kujul esineb.

Muidugi on siin seikluskirjanduse klišeesid ja imelisi pääsemisi, kuid kõik on kirjas hoogsal ja lahedal moel. Teksti on pikitud ka filosoofilised vestlused, mis ehk mõne noorema lugeja lõike vahele jätma sunnivad, kuid tegelikult ei ole kuigi pikad ega igavad.

Tegevuse toimumispaik on äratuntavalt endisaegne Eestimaa, siin on Linn ja Kindlus ja Klooster ning Ülikoolilinn, mis asub Linnast lõuna pool. Teisalt ei suutnud ma kuidagi täpsemat toimumisaega määratleda - Liivi sõja aeg (mil Bornhöhe "Vürst Gabrieli" tegevus toimus) ei saanud see olla, sest Ülikool oli juba olemas, samas viitab Linna ja Kloostri vastasseis ja iseseisvate krahvide olemasolu pigem hiliskeskajale. Romaani seisukohalt vahet pole - tegevus toimub millalgi hobukaarikute, mõõkade ja röövlite ajastul, kus ratsutatakse hobustel, röövitakse ja päästetakse kauneid neide, käiakse jahil ja ööbitakse teeäärsetes kõrtsides. Loo lõpus ei puudu ka väike moraal ja hoiatus järeltulevatele põlvedele - kuri ei kao kuhugi, ta vaid vahetab ajutiselt asukohta ja elutseb seal niikaua, kuni tal elutseda lastakse.

Lugesin nüüd teiste arvustusi ka ja selgub, et historic fantasy hoopis. Nojah, mõned fantasy elemendid ju on, needsamad sulg ja pasun, millel abil kuri võidetakse ning Loss, kus kõige kurja juur Kaksikvend elas. Mina lugesin seda pigem kui seikluslikku muinasjuttu, mistap ei otsinudki raamatust sügavat filosoofiat või lõpuni väljaarendatud maailma.

Mitte ei saanud mööda vaadata ka "Ratsanik Melchiori" peategelase ja Indrek Hargla "Vana Tallinna kriminaalromaanide" peategelase nimede sarnasusele. Kui Raud kirjeldas Linna, siis kõlas see peaaegu samamoodi, nagu oleks seal apteeker Melchior ringi kõndinud, mitte ratsanik oma kaaslastega. Kas me kujutamegi keskaegset linna niivõrd ühetaoliselt ja universaalsena ette, et vahet pole, millise autori tegelased seal ringi kõnnivad, või on üks teiselt šnitti võtnud?

Teised kirjutavad:
Baas
Sehkendaja
Reaktor

Rein Raud "Vend"

Kirkalt päikeselisena alanud päeva taevas tõmbus pärastlõunal ühtäkki mustadesse pilvedesse ja paarile kõuekärgatusele järgnes nii tihe vihm, et linnakesse ei jäänud ühtki lahtist akent. Keskväljakul ei olnud kedagi ega midagi peale ühe takso, mille juht oli ka juba peaaegu lootust kaotamas, kui nägi väljaku teiselt poolt lähenemas üht pikka kasvu, laia kübara ja pika läbimärja mantliga meest kõrgetes rändurisaabastes, kes astus läbi tormi tema poole aeglase rahuga, just nagu ei panekski tähele hirmsat ilma.

Auto saab muidugi märjaks, mõtles taksojuht, aga vähemalt pole ma siin asjata oodanud. Mees pidaski tema kohal kinni ning tegi ukse lahti.
-Kas olete vaba? küsis ta.
-Jah, olen küll, vastas taksojuht.
-Siis on meid kaks, ütles mees, lõi ukse pauguga kinni ning astus edasi, vihma käes lõõtsuvasse pimedusse.

Juba raamatu algusread näitavad ära suuna, mida teosest oodata, nõtket stiili ja peent irooniat. Rein Raua "Vend" on nauditav ühe-pärastlõuna lugemine. Juba teose formaat, kujundus (Asko Künnap) ja pikkus rõõmustavad meelt, rääkimata sisust. Kui tihti on raamatu tekst värviline? Ja veel nii, et see sisuga igati kokku sobib? Tekst on aeglaselt ja voolavalt rahulik. Väike tolmune linnake eiteakus, inimesed seal sees - erinevad ja tavalised. Osadel on nimi, kuid teisi ei nimetata teisiti kui vaid antikvaar või notar või pankur.

Linna saabub Vend, et täita isa viimane soov - otsida üles oma õde ning kui vaja, siis aidata teda hädas. Linna advokaat, notar ja pankur on kõik olnud osalised õelt tema vara väljapetmisel. Kuidas nad seda tegid, jääb lahti seletamata, nagi suurem osa raamatu sündmustest. Need lihtsalt juhtuvad või on juba juhtunud, põhjusi ei kirjeldata, on vaid tagajärjed. Dialoogid on napid, kuid kirjeldused seevastu lopsakad. Peale Venna saabumist hakkavad asjad juhtuma. Keegi suurt midagi ei tee, kuid asjad juhtuvad. Kui nüüd järele mõelda, siis on see ju väga lihtne lugu - linna saabub õigluse eest võitleja, pahad saavad karistuse ja õiglus võidutseb, aga mitte see ei ole käesolevas teoses oluline. Stiil ja õhkkond, tunne ja meeleolu. Nagu filmis.

Teised kirjutavad:
Raamatutest, Danzumees, Sehkendaja, ......random...noise......, Liivametsa lugemised, Lugemislaud, Siinpool silmapiiri, Lugemiselamused
Marek Tamm, Vikerkaar, Kaarel Kressa, EPL, Kalev Kesküla, Ekspress, Jaanus Adamson, Sirp
Intervjuu autoriga, Postimees
Kätlin Kaldmaa, Looming
Kronotoop