teisipäev, 4. jaanuar 2011

2010. lugemisaasta kokkuvõte

Oli lugemisaasta. 73 läbiloetud raamatut, millega lõin oma mullu püstitatud isikliku rekordi kümne teosega. Oli Indrek Hargla ja Neil Gaimani aasta. Taaskord. Veel oli eesti kirjanduse aasta – tervelt 30 eesti kirjaniku teost lugesin läbi. Päris palju eluloolist kirjandust. Aga ajalugu, müüte ja muinasjutte seekord vähem, kuigi päris ilma ka ei saanud. Riiulile lisandus 119 uut teost. Hea aasta oli.

Kui üritasin mullu loetud raamatuid kuidagi lahterdada, siis selgus, et suurem osa kuulusid kategooriasse „elamus" ja „hea". Kui nüüd midagi esile tuua, siis järgmised raamatud:

Mari Tarand „Ajapildi sees" – poeetiline tagasivaade ühte ajastusse ja lapsepõlve.
Andrei Ivanov „Minu Taani onuke. Tuhk" – eestivene kirjaniku sügavalt puudutavad jutustused.
Ülo Russak „Nad kuuluvad maailmale" – kodumaine väärikas lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi loomaaia-raamatutele.
Kalev Kesküla „Elu sumedusest" – ma ei oska seda ühe lausega kokku võtta, aga need on ühed hingekosutavad ja väga sumedad minatuurid.
Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud" – veel üks sume raamat.
Alan Bennett „Tema majesteet lugeja" – kuhjaga peent inglise huumorit.
Siima Škop – ilus pildiraamat, mis toob meelde mälestused õnnelikust lapsepõlvest.
Kärgatav Kõu „Ühe indiaanlase autobiograafia" – teistmoodi mõtlemise harjutus.

Juba nimetatud Neil Gaimanilt lugesin sel aastal Ameerika jumalaid, Anansi Boys'i, Neverwhere'i ja Häid endeid, millega olen Gaimani teostele enam-vähem ringi peale teinud, Indrek Hargla aga debüteeris lisaks Frenchi ja Koulu viimasele osale Apteeker Melchiori krimilugudega.

Aga oli ka selliseid raamatuid, mille kohta küsisin pärast lugemist, „mis see veel oli?" Mis iseendast ei anna mingit indikatsiooni teose väärtuse või väärtusetuse kohta, vaid näitab, et mina ei saanud sellest raamatust aru või et ma lihtsalt ei olnud sel hetkel antud raamatu sihtgrupp. Jah, ma liigitan siia Õnnepalu paljukiidetud luulepäeviku, Ruitlase paljukiidetud „Naise", Quignardi paljukiidetud „Ekslevad varjud", ja Pereci „Mõelda/liigitada ja teisi tekste" (kas see on kirjandus?), mis mulle kõik üsna erinevatel põhjustel ei sobinud. Giulio Leoni „Mosaiikmõrvad" oli lihtsalt igav, aga nimekirja tipus on Aleksis Kivi näidend "Õlleretk Schleusingenis", mis oli tõeliselt-tõeliselt igav (igavam veel kui kooliajal loetud kohustuslikud Tuglase novellid, palju igavam. Kuigi mullu loetud Tuglase novellikogu oli natuke vähem igav juba).

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Lewis Carroll "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi"

Lewis Carrolli raamatut "Alice Peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi" on kõik kindlasti lugenud. On ju? Siis jagan vaid paari tsitaati, mida ka kõik kindlasti varem kohanud on. Eks ju?

*
"Selle hetke õudust ei unusta ma kunagi," jätkas Kuningas. "Mitte kunagi!"
"Unustate küll," vaidles Kuninganna, "kui te seda oma märkmikku kirja ei pane."
*
"On teil alles aeglane maa," märkis Kuninganna. "Kuid siin, kas tead, pead sa jooksma kõigest väest, et oma kohal püsida. Ent kui sa tahad mõnda  t e i s e  kohta jõuda, siis pead jooksma veel kaks korda kiiremini."
*
"Jaa, mõnikord õnnestus mul enne hommikusööki uskuda koguni kuut võimatut asja!"
*
"Sõnadel on erinev iseloom. Mõned neist, näiteks määrsõnad, on hirmus upsakad, tavaliselt ei lase nad endaga midagi teha. Nimisõnu võib aga väänata niipalju, kui soovid, ehkki nemadki üldiselt ei taha, et neid kuidagiviisi pööratakse. Aga mina võin käsutada neid kõiki. EKSTRASUBTIILSUPERFLU! Vaat mis ma ütlen!"
*
"Sinu nägu on täpselt samasugune nagu kõigil teistel. Vaata ise - kaks silma üleval, keskel nina ning all suu. Kõigil teil on täpselt samamoodi. Kui sul oleks näiteks silmad ühel pool nina või suu pealael, siis oleks sind sootuks lihtsam ära tunda."
*
"Mina olen alati arvanud, et lapsed on metsikud koletised muinasjuttudest," märkis Ükssarv.
*
"Arvutada ei oska ta põrmugi," noogutasid Kuningannad seejärel tähtsalt üksteisele.
"Aga kas teie oskate?" pöördus Alice äkki Valge Kuninganna poole.
Kuninganna ohkas ja sulges silmad. "Ma võin juurde võtta, kui mul on küllalt aega, aga ära anda ei oska ma mingi hinna eest."

Tõlkinud Risto Järv ja Tuuli Kaalep

Loetud raamatute nimekiri: 2011

  1. Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad
  2. Pu Songling, Libarebased ja kooljad
  3. John Steinbeck, Hiirtest ja inimestest
  4. John Steinbeck, Karbitänav
  5. Priit Aimla, Igal linnul oma laul
  6. John Steinbeck, Me tusameele talv
  7. Maputše, kes ronis vulkaanile
  8. Aino Pervik, Matlena teekond
  9. Rohke Debelakk, Õigus ja tõde
  10. Robin Hobb, Salamõrtsuka õpilane
  11. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas I
  12. Robin Hobb, Kuninglik salamõrtsukas II
  13. Bernard Beckett, Loomine 
  14. Rainer Maria Rilke, Armastusest
  15. Javier Marias, Kirjapandud elud
  16. Alphonse Daudet, Kirjad minu veskilt
  17. Liia Merino, Läbi raskuste ilu poole
  18. Simon Majumdar, Minu maailma maitsed
  19. Robert van Gulik, Keisri pärl
  20. M.C. Beaton, Laimukirjade läkitaja surm
  21. Sandra Steingraber, Mina olen ookean
  22. Justin Petrone, Minu Eesti 2
  23. Loone Ots, Eesti kroonil kroonitud 
  24. Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes. 
  25. Robin Hobb, Assassin's Quest 
  26. Astrid Lindgren, Vahtramäe Emil on veel elus 
  27. Jenny Erpenbeck, Vana laps ja teisi jutte
  28. Agatha Christie, Elevandid mäletavad
  29. Charles P. Mountford, Unenägude aegadest
  30. M.C. Beaton, Uustulnuka surm
  31. Rein Raud, Ratsanik Melchior 
  32. Marii Karell, Tiina Toometi loomalood
  33. Agatha Christie, Saladuslik reisija
  34. Marguerite Duras, Armuke
  35. Ulvi Mustmaa, Saldejums. Läti lood
  36. Urmas Laansoo, Retk taimede maailma
  37. Randy Pausch, Viimane loeng
  38. Georges Perec, Ruumiliigid
  39. Stephen Baker, Kuidas elada koos närvilise koeraga
  40. Nora Ikstena, Neitsi õpetus
  41. Andrei Hvostov, Sillamäe passioon 
  42. Villu Toots, Kiri Eesti kultuuriloos
  43. Daniel Kehlmann, Kuulsus 
  44. Mario Vargas Llosa, Kirjad noorele romaanikirjanikule
  45. Andreas Staikos, Kulinaarsed armusuhted
  46. Kaari Utrio, Vasklind
  47. Nassim Nicholas Taleb, The Black Swan 
  48. Kirill Jeskov, Viimane sõrmusekandja 
  49. Mati Unt, Öös on asju 
  50. J.K. Rowling, Harry Potter and the Order of the Phoenix 
  51. J.K. Rowling, Harry Potter and the Half Blood Prince
  52. J.K. Rowling, Harry Potter and the Deathly Hallows
  53. Maire Aunaste, Mitte ainult meestest
  54. Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar
  55. Dagmar Lamp ja Epp Petrone, Meestest, lihtsalt
  56. Dagmar Lamp, Naistest, lihtsalt
  57. Avatult avalikust kõnest 
  58. Neil Gaiman, Fragile Things 
  59. Mart Laar, 101 Eesti ajaloo suursündmust 
  60. Yrsa Sigurðardóttir, Kolmas märk
  61. Daniel Pennac, Nagu romaan 
  62. Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut 
  63. Jürgen Rooste,  21. sajandi armastusluule
  64. Jürgen Rooste, Tavaline eesti idioot
  65. Jürgen Rooste, Ilusaks inimeseks
  66. Jürgen Rooste, Rõõm ühest koledast päevast
  67. Andrus Kivirähk, Vombat
  68. Robert van Gulik, Hiina labürindimõrvad 
  69. Neil Gaiman, Tähetolm
  70. Claude Duneton, Punaste metsade taga
  71. Jake Page, Suure vaimu rüpes
  72. Hugleikur Dagsson, Kas nende asjade üle tohib naerda?
  73. Mick O'Hare (toim), Kas jääkarud tunnevad üksindust?
  74. Peep Gorinov, Koduköide
  75. Juhani Aho, Üksi
  76. Rein Veidemann, 101 Eesti kirjandusteost
  77. Ewa Lipniacka, Sellised nad on ... Poolakad
  78. Anna Gavalda, Näpatud tunnid
  79. Anna-Maria Penu, Kes kardab Aafrikat? 1
  80. Arto Paasilinna, Ulguv mölder
  81. Andres Ehin, Igavik vannitoas
  82. Charles M. Schulz, Hold the fort, Snoopy!
  83. Horace Walpole, Otranto loss
  84. Julie Powell, Julie ja Julia
  85. Tomas Tranströmer, Suur on mõistatus. Mälestused seiravad mind
  86. M. C. Beaton, Vembumehe surm
  87. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja surmapirukas
  88. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst
  89. Tony Hillerman, Must tuul
  90. Tony Hillerman, Esimene kotkas
  91. Jaan Kaplinski (koostaja), Suve tagasitoomine
  92. EKI artiklite kogumik, Et lugeja võiks tulla 
  93. Robert van Gulik, Mõrv ja luuletajad
  94. Margus Tamm, Unesnõiduja
  95. Charles de Lint, Kusagil lennata
  96. Madis Jürgen, Kõik puha omad joped
  97. Tiit Aleksejev, Kindel linn
  98. Agatha Christie, Tõus ja mõõn viib kaasa
  99. James Herriot, Ja kõigi loomade üle ... II
  100. Kati Murutar, Projektilaps Pärnust 
  101. Torgny Lindgren, Mälestused 
  102. Edgar Allan Poe, Eleonora ja teisi novelle 
  103. Pedro Antonio de Alarcón, Kolmnurkkübar 
  104. Berit Renser, Terje Toomistu, Seitse maailma

neljapäev, 30. detsember 2010

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Kui Kalev Kesküla "Elu sumedusest" ilmus, leidsin, et see raamat ei ole minu jaoks. Mida on ühel 50-aastasel mehel mulle öelda? Siis lugesin Lugemislaua blogi ja otsisin raamatu raamatupoes üles. Piisas kahest poole-leheküljelisest lõigust, et saada aru - see on kohustuslik!

Siin on irooniat (Meie aja kangelane, Lolita ja Madonna, Kaitsepühak, Lihtne eestlane) ja huumorit (The Greatest Story Ever Told), kerget nukrust, kõik see kokku tähendabki vist sumedust. Terased tähelepanekud, unised tähelepanekud, vihjed ja viited paljudele kirjanikele. Ehk natuke liiga päevakajaline. Kas paarikümne aasta pärast kõik vihjed uuele lugejale midagi ütlevad? Teisalt ongi ehk oluline lugeda raamatut siin ja praegu. Jutud on lihtsad, seda esiteks keele ja ülesehituse poolest, aga autor ka kirjutab lihtsatest asjadest. Sama toetab ka kujundus - mustad ees- ja vahelehed, puhas ja sile. Olen seda nüüd lugenud ja üle lugenud ja veel kord lugenud ja pole raatsinud kellelegi laenata, kuigi küsitud on. Ainuke viga, et lugedes tuleb uni peale.

Tahaksin nii paljut tsiteerida ja ümber kirjutada, aga ilmselt on ikka mõistlikum, kui igaüks ise võtaks ja otse raamatust loeks. Raamatust lugeda on palju esteetilisem kogemus, just niimoodi - ma kujutan - arvaks ka Kesküla. On väga kahju, et me ei saagi kunagi teada, mida ta veel võinuks kirjutada. Küll aga peame olema õnnelikud, et see raamat olemas on.
Mõnede asjade jaoks on juba hilja, aga mõned on veel võimalikud (lk 18).
Alati on ju keegi elus, kuigi vanemas eas on enamik inimesi surnud. 
Millal saab inimene nii vanaks, et võib oma soove väljendada otse, kõik südame pealt ära öelda? Vaevalt, et kunagi. (lk 21) 
Suurt armastust enamasti ei tule, seetõttu oleks kasulik endale mõni korralik hobi soetada, mis aitab sul aega unustada ja jätab mulje, et see unustus on vastastikune (lk 119).
Teised kirjutavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Intervjuu autoriga, Postimees
Nädala autor
Mihkel Mutt, Sirp
EPL
Juko-Mart Kõlar
Maarja Kangro, Looming
Oop, Raamatumaailm
Lugemislaud 
Vikerkaar, Mart Velsker
Vikerkaar, Andres Kurg

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus 2

teisipäev, 21. detsember 2010

Kapist välja!

Tore on teada saada, et kuulun ka vähemuse hulka!
Tegelikult, kui hoolega lugeda, selgub, et kõige suurem osa (23%) tööealisest elanikkonnast loeb üle 12 raamatu aastas. Aga see-eest kuulun selle 4 protsendi hulka, kes on mõnda kirjanikku oma silmaga üle kaenud.
Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmeil loeb 10–74-aastastest Eesti elanikest aasta jooksul töö või õpingute tõttu raamatuid 23 protsenti ning 52 protsenti teeb seda muul põhjusel.

Tööealistest elanikest (20–64-aastased) viiendik loeb aastas 1–3 raamatut. Neid, kes loevad 4–7 raamatut, on umbes 19 protsenti. 12 protsenti loeb kuni 12 raamatut ja 23 protsenti rohkem kui 12 raamatut aastas.
Tööealine elanik loeb keskmiselt 6 raamatut aastas.
4 protsenti elanikest (üle 40 000 inimese) käib aasta jooksul lisaks muudele kultuurisündmustele ka avalikel lugemistel või kirjanikega kohtumas.
Postimees
 
Kommentaare ei tohi lugeda, ma tean küll, aga uudishimu ei anna asu. Tundub küll, et see kolmandik, kes pole aasta jooksul ühtegi raamatut lugenud, kirjutavad selle asemel Postimehes kommentaare. Mis aga silma jäi, on see, et lugemishuvi puudumise põhjuseks tuuakse pidevalt asjaolu, et raamat on kallis ja inimesed ei jaksa seda osta. See väide üksi näitab, et kirjutavad inimesed, kes pole pikka aega käinud ei raamatupoes ega raamatukogus. Jah, uus raamat on kallis, kuid kui palju head kirjandust leiab allahinnatud raamatute lettidelt! Raamatukogu aga puha tasuta. Laisk leiab vabanduse alati.

pühapäev, 12. detsember 2010

Andres Ehin "Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte"

Kas keegi veel mäletab vinüülplaadil Tšuktši muinasjutte? Need olid hirmsad ja lugeja oli ka hirmus karmi häälega (kes luges?). Aga sellegipoolest kuulasin mitu korda. Eks toona oli aeg ka igavam, peale raamatute lugemise, kuulamise ja joonistamise suurt muud ju kodus teha polnud.

Andres Ehin on Tšuktši muinasjuttude põhjal ümber jutustanud kolmteist lugu. Igasugu kollid, nõiad ja libainimesed. Libanaised, kes mehi sõid ja mehed, kes oma naisi ära süüa lasta tahtsid. Koll, kellele vai suhu rammiti ja sinna kuni kevadeni solki valati, figureeris toona vist isegi unenägudes. Kaljo Põllu illustratsioonid annavad vaid fantaasiale hoogu juurde.
Sügelisnõial olnud sada elukoda. Kojad seisnud täpselt maa ja taeva piiril. Sügelisnõid ise olnud juba ammust aega oma magamus siruli. Pole suutnud end ise liigutadagi. Ta ihu olnud üleni kärnas. Tema suu ja kurk, tema käed ja jalad, tema huuled ja silmad, tema tallad ja küünealused - kõik olnud sügelistega kaetud. Ainult naine nihutanud teda magamus vahetevahel ühest paigast teise. 
Huvitav, kas sellist muinasjuturaamatut tänapäeval üldse välja saaks anda? Niimoodi lapsi traumeerida? Või peaks juurde panema märkuse, et mõeldud täiskasvanutele? Tegelikult ongi 1981. aasta väljalaskel märkus, et täiskasvanutele ja vanemale koolieale. Eks sel ajal, kui muinasjutte veel tule ümber istudes vesteti, oligi see eelkõige täiskasvanute meelelahutus.

reede, 10. detsember 2010

Liselotte Welskopf-Henrich "Suure Karu pojad"

Pärast Kärgatava Kõu eluloo lugemist tulid meelde lapsepõlve indiaanilood ja neist kõige suurem lemmik Liselotte Welskopf-Henrichi "Suure Karu pojad". Lapsepõlve lemmiklugude ülelugemine on natuke tricky - võib selguda, et kunagisest suurest elamusest ei jää suurt midagi järele. "Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Täiesti korralik seiklusjutt ja loetav ka kakskümmend aastat hiljem. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare.

Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged, nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või põhimõttelised lurjused. 
Jim tulistas samuti jõe suunas ning rääkis sealjuures ärevusest katkendlikult. "Punane lojus!" ütles ta. "On see sinu meelest võimalik? Kukkus teine tagaõues koos oma saatanliku hobusega... Mina mõtlen, et nüüd on kaelaluu - kääks, ja karjun, et te peaksite hobust silmas... aga teie ei pidanud... Punanahk lamas maas nagu surnu... Äkitselt oli aga jälle jalul... teeskles ainult, va kavalpea... Võtab hoogu... oma pehmete sussidega... hüppab palke pidi üles, mina ka ei saa aru, kuidas... Jookseb ülespoole, just nagu kärbes... juba on tal teravikud peos ja ta vinnab end üle... Tulistada ma ei tohtinud, veel mitte... majori veidrate ideeded pärast... Ja punanahk kukutab end teisel pool tara vette... Tema õnn, et vesi ulatub peaaegu tarani välja. Aga seal ei ole kuigi sügav... ja ma mõtlesin, et nüüd on kaelaluu ikkagi - kääks, kui ta pea ees alla plaatsatab... Aga oma arvamusele ma enam kindel ei olnud... ja tulistasin..."
"Ei tabanud?"
"Kus sa siis tabad, kulla vennas, kui punanahk kukub nii kavalasti üsna palkide ligi, et talle on siit võimatu pihta saada! Ümber nurga tulistavat püssi ei ole ju veel leiutatud! Aga võib-olla riivas kuul siiski ta jalga või sääremarja. Mulle vähemalt näis nii."
Mis aga kogumuljet veidi rikkus, oli loo lääge lõpp. Lõpupeatüki pikad kõned ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel tuletasid vägisi meelde, et raamat on kirjutatud 50ndate Saksa DVs. Ja see uhke piimajoomine! Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.

Tõlkinud René Schubbe

kolmapäev, 8. detsember 2010

Pille Petersoo "Nami-nami kokaraamat"

Lõpuks ometi on nami-nami "peakokk" Pille Petersoo suure osa oma lemmikretsepte ka kõvade kaante vahele pannud. Kvaliteetne ja eristuv kokaraamat, roosad kaaned ja joonistatud pilt ei ole kokaraamatute kujunduses just väga tavaline ja mulle meeldivad korralikud kõvad kaaned ja kvaliteetne paber.

Raamat on isiklik (just nagu mulle meeldib) ja kuidagimoodi on Pille suutnud sissejuhatavates tekstides vältida seda kokaraamatutes nii tavalist tädilikku kõnepruuki. Küll jäi silma, et suur osa tekstidest algavad sõnaga mina, mulle või minu :)

Kuna raamatu alapealkiri on "Nami-nami kutsub külla", siis on raamatus eelkõige sellised toidud, mida sõpradele-külalistele pakkuda sobib. Retsepte on tõepoolest igale maitsele, kaldega eksootilisema ja mitte-nii-eestiliku poole. Samas selliseid toite, mis nõuaksid spetsiaalsete ainete otsimist, on suhteliselt vähe ja võimalusel on ka asendajad ära märgitud.

Suureks plussiks on registrid ja sisukorrad, neid on lausa mitu, sisukorrad raamatu ja ka iga peatüki alguses ning kaks registrit lõpus. Seda nii olulist asja ei ole mitte iga kokaraamatu puhul silmas peetud. 

Ei usu, et ma selle raamatu järgi nüüd väga kõvasti kokkama hakkaksin, aga järgmine kord, kui külalisi oodata, heidan kindlasti pilgu sisse. Tegelikult liigub mõte selles suunas, et peakski kedagi kohe külla kutsuma, et näppu jahuseks teha saaks.  Aga peaasi on selle raamatu puhul see, et saan olla kindel, et iga retsept on põhjalikult ja korduvalt järgi proovitud ja üle testitud ning ma ei pea hakkama imestama, asendama ja muutma.

Teised kirjutavad:
kogutud lingid siin teemas

laupäev, 27. november 2010

Kärgatav Kõu. Ühe indiaanlase autobiograafia

Alguses saatis Maa Looja taevast neli meest, ja kõike, mis nendega maa peal juhtus, kasutati pärisnimede panekuks. Nii rääkis meile isa. Ülevalt alla tulekust tuli nimi Ülevalttulija; ja kuna nad tulid vaimude kombel, on meil nimi Vaimumees. [...] Äikeselinnud ilmuvad kohutavate kõuekärgatuste saatel. Loomad, taimed ja kõik muu, mis maa peal on, ujutatakse vihmaga üle. Kõikjal kaiguvad kõuekärgatused. Sellestki tuleb üks nimi, ja see on minu nimi - Kärgatav Kõu. (lk 28)
Winnebago indiaanlane Sam Blowsnake ehk klanninimega Kärgatav Kõu loovutas oma eluloo Paul Radinile 1913. aastal. Ta pani selle ise kirja winnebagode silpkirjas, mille Radin siis tõlkis ja millele lisas ka hulganisti indiaanlaste tavade kirjeldusi ja loomismüüte, mida talle olid jutustanud Kärgatav Kõu ja selle vend. Seega põimuvad raamatus üldine ja isiklik, lood vaimudest ja jumalatest ning ühe mehe kirev elukäik.

Raamatu läbivaks teemaks on religioon. Kärgatav Kõu pettub oma rahva traditsioonilises religioonis ja lõpuks ühineb peyote kristliku liikumisega. Kõige selle vahele aga mahub värvikirev elu, mida autor veedab nii indiaanikülades, linnades, tsirkuses kui ka vanglas. Kogu loo kestel valitseb terav kontrast traditsioonide ja tavade, millest räägitakse ja mida vanemad oma lastele õpetavad, ja selle vahel, kuidas tegelikku igapäevast elu elatakse. Igapäevase elu hulka kuulub nii arutu naistevahetamine kui ka meeletu joomine, varastamine ja tapmine, millest viimane on uhkuseasi. Samal ajal räägivad vanemad noortele, kuidas tuleb elada oma elu nii, et teistel inimestel oleks sinust kasu (seda saab teha paastumisega). Ärge kunagi tehke midagi halba, ärge varastage, ärge tülitsege. Peab käituma nii, et sind õnnistaksid sinu vanaisad, sõjapealikud,  ei tohi uhkustada (sest muidu komistab teispoolsusesse teel olev sõjamehe hing ja kukub sillalt alla), et oma naist ei tohi halvasti kohelda, sest naised on pühad ja siis sa sured varsti (meie vanaema Maa oli naine, ja kui sa oma naist halvasti kohtled, siis kohtled sa halvasti teda).
Varsti pärast seda tapeti mu vanem vend. Olime koos üles kasvanud ja harva lahus olnud. Kurvastasin väga. Tahtsin kangesti tappa seda meest, kes oli ta mõrvanud. Mulle tundus, et parem oleks ise surnud olla. Sellises meeleolus hakkasin kõvasti jooma. Tahtsin tõesti ennast surnuks juua, ja purjus olles kuulutasin seda ikka valjuhäälselt. Seni olin joonud salaja, nüüd aga jõin avalikult. Varsti olingi hästi tuntud joodik. Selleks ajaks olin aga täiesti unustanud, et tahtsin ennast surnuks juua. Juua oli lihtsalt väga tore. (lk 85)
Ilmselt tuleb silmas pidada, et aastaks 1913 olid valged jõudnud indiaanlaste kultuuri suured mõrad lüüa, sest traditsiooniline elustiil oli selleks ajaks suures osas juba hävitatud. Igatahes lugesin sinna otsa uuesti üle pika aja oma lapsepõlve lemmiku "Suure karu pojad", et taastada natukenegi oma kunagine idealism.

Tõlkinud Hasso Krull 

Teised kirjutavad:
loterii
Jaanus Adamson

teisipäev, 16. november 2010

Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2.0"

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Kalevipoeg" on muutumatuna püsinud juba üle saja aasta. Kristian Kirsfeldt leidis, et see ei vasta enam kaasaja inimeste nõudmistele ja arusaamadele ning kirjutas "Kalevipoeg 2.0-i". Uues eeposes möllab Kalevipoeg kaasajas ja eepose keel on mõistetav ka ainult kaasaegsele inimesele. Kohe väga kaasaegsele. Oma vanematele pole seda raamatut mõtet kinkida, sest nad ei saaks suurest osast lihtsalt aru. Isegi kui kõik popkultuuri vihjed kõrvale jätta, kasutab autor nii palju estinglišit, et inglise keele mittevaldaja jääb kohe hätta. Näiteks järgmised sõnad peab enne kõva häälega välja ütlema, et tähendusest aru saada: pjuutisliip, beisikli, fakk-pad, Vool Striit.

Üleüldse on regivärss mõeldud pigem ettelugemiseks. Proovige, ja elamus on kohe palju suurem.
Tegelikult Kalevitel
oli eepiline pohmell,
kõigi pohmakate ema,
pohmakate peajumal,
kassikate kuninganna.
Seda pohma paljud teavad,
sellest laule kokku seavad,
sest legende räägitakse,
lugusid sest lausutakse.
Oli kõigevägevam pohmelli,
surelike sakutaja,
joodikute ähvardaja.
Siuke pohma tapab mehe, tavalise tossikese.
Teeb ta kutid kohe külmaks,
väiksed vennikesed vaikseks,
lihtsad lollikesed laibaks.
Ainult Kalev, kangelane,
suutis seda kannatada,
vänget valu vaigistada.
Kangelaste mõõtu piina,
ainult kangelane kannab.
Vägilase valuvaeva,
ainult vägilane valdab -
või ka kümmet aastat Tartus
õppind üliõpilane.
Teine asi, miks Kalevipoeg 2.0 vanematele ja alaealistele lastele kinkimiseks hästi ei sobi, on teose stiil. Või mis siin ikka ümber nurga öelda, puhas porno. Seal, kus Kreutzwald siivsalt vaikib, kirjutab Kirsfeldt mitu lehekülge üksikasjalisi kirjeldusi. Maitse asi ilmselt (teismeliste poiste hulgas saab kindlasti kuumaks kaubaks).

Autor on järginud algse eepose struktuuri ja sündmuste käiku. Lugu algab sellest, et Kalev tuleb kaugest kohast Kanadamaalt Eestisse, et
õnne tuua õuedelle,
jõukust kanda kortereisse,
edukust eramutesse,
rikkust ridamajadesse,
Eestit teha ilusamaks,
kauget kanti haritumaks.
Lindaga tutvub Kalev Hollywoodi ööklubis, Irmi, Armi ja Mustukene on Kalevi poegade püsside nimed, Linda röövib soome vägilane Nykänen, ja kui tuleb aeg reisida maailma otsa, siis ehitatakse kosmoselaev, millele valitakse üldrahvalikul internetihääletusel nimi - Lennuk - ja sõidetakse Universumi otsa Eestimaist Nogiast otsima. Riigijuht valitakse kasutades ess-emm-esse, rahva enda hääletamist, vaba tahte väljendamist telesaate "Eesti otsib presidenti" otse-eetris. Otse loomulikult käib Kalevipoeg üle Peipsi laudu toomas, sest Eestis on kinnisvarabuumi ja napib toormekraami, ehituse eluvetta. Ei ole puudu ka saatuslik kohtumine Saarepiiga elik emotüdrukuga ning mõõga ostmine, kaotamine ja needmine.

Kellega siis kaasajal üks kangelane võitleb? Ostukeskus on otsetee Põrgu ja selle üle valitseb Pankur, kes meie laene, võlakirju ja veksleid hoolega valvab ja muidugi on seal ka kadunud kümme miljonit dollarit ja kinnisvaramulli läbitorkamise nõel.

Kohati on väga lõbus ja kohati on igav. Vahel on raskusi slängist läbinärimisega ja ega värsimõõtki eriti lobe ole. Mõned head võrdlused ja torked praegusaja ilu- ja nooruskultuse, homode ja tarbimispeo kohta. Peeter Alliku illustratsioonid on igati tabavad ja sobivad teosega orgaaniliselt kokku, üldse on kogu kujundus suurepärane (no mulle hirmsasti meeldivad musta värvi vahelehed). Tegelikult on mul päris raske sõnastada seda, mis mulle kogu kontseptsiooni juures siiski ei meeldinud. Liiga palju pornot ja slängi, labane keelekasutus? Tõenäoliselt siiski mitte, aga ilmselt ei kuulu ma lihtsalt teose sihtgruppi, kelleks arvatavasti on noor vastassoost mees.

Kardan, et on arvajaid, kes nüüd pühaduserüvetamisest, ajaloo lagastamisest ja Kreutzwaldi pärandi unustamisest rääkima hakkavad. Minu meelest on autori idee, et keegi võiks nii iga kümne aasta tagant eepose ringi kirjutada, päris hea. Kreutzwaldi "Kalevipoeg 1.0" ei kao ju ometi kuhugi, uus eepos ei võta selle küljest mitte ühtki tükki vähemaks ning selle õpetamist jätkatakse koolides ikka, aga vaheldust tooks ometi. Sest kes see ikka originaali enam tänapäeval loeb. Muidugi on erandeid, nagu allakirjutanu, kes selle vabatahtlikult läbi luges (ja pärast suurest osast suurt midagi enam ei mäletanud). Väga huvitav oleks näha tulemust, mille on kirjutanud naine.

Lae raamat tasuta all siit.

Loe ja kuula: Ekspress
Kuula: Kuula24
Loe: Algus ja 1. lugu
Saamisloost: Autori blogi

Teised kirjutavad:
Ekspress, Peeter Helme
Mees ilma näota
Ekspress, Rein Raud ja Andres Ehin
Klassikaraadio saade "Uus raamat" 
Postimees, Hendrik Alla
Sirp, Pille-Riin Larm
Raamatukoi lugemislood

teisipäev, 9. november 2010

Maeve Haran "Vaht cappuccinol"

Tagakaane tutvustus Maeve Harani raamatu "Vaht cappuccinol" kohta kirjutab, et see "jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, /.../ mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks". Põhimõtteliselt on raamatu näol tegemist autorile meelehead toovate pisiasjade kirjeldamisega. Mõned panevad õlgu kehitama (bensiinilõhn, lillherneste kasvatamine, päikeseprillide kandmine, aluspesukomplektid, korkide vahetamine), teised hüüdma, et ahhaa - ka sina! (parkimistrahvist pääsemine; avastus, et sa polegi juurde võtnud; kingade ostmine; juua oma lemmiktassist), mõned üksikud ka järele mõtlema, et tõepoolest, mingi iva siin on (taasavastades oma intuitsiooni; ütle endale, et sa oled tubli). Üldiselt võttes, erilist muljet ei jätnud.
Omaette tantsimine
Topid parasjagu pesu masinasse või hakid sibulat, ja äkitselt kostab raadiost või iPodist vastupandamatu, nakatav, hingekosutav muusika. 
Ja sa hakkad puhtast kehalisest rõõmust innustatuna tantsima.
Minu puhul töötab alati Paul Simon, eriti kui taustaks Ladysmith Black Mbazo lauljad. Või Tamla Motown. Või Justin Timberlake. Või mõni eriti lame lugu nagu "Livin' la Vida Loca" - teate küll, selline sentimentaalselt banaalne jama, mida DJd pulmadiskodel mängivad.
Oh, just praegu meenus mulle mu lemmiklugu, mis tõmbab siis, kui kedagi vaatamas pole, mind alati üksinda tantsima. Dean Martini "That's Amore".
Vaat see on piinlik.
Nonii, nüüd on sinu kord. Tunnista üles, mis sind tantsima paneb? (lk 82)
Tõlkinud Margit Tõnson 

Teised kirjutavad: Sannu's weblog

reede, 5. november 2010

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

Indrek Hargla on siirdunud ulme ja alternatiivfantaasia juurest krimikirjanduse juurde. "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" on sarja esimene raamat, ka järgmiste nimed on juba välja hüütud. Tegevus toimub AD 1409 Tallinnas, kus toimetab terane apteekrihärra Melchior Wakenstede. Apteek on linnas keskne koht, kust varem või hiljem ikka läbi tuleb astuda, et valutavatele liigestele salvi või kosutavat närvirohtu saada. Apteeker on veel üsna noor mees ja uudishimulik ka. Paljudele näis, et ta on pidevalt lahke ja lõbus - ega apteeker ei saagi olla morn ja tõrjuv -, kuid mõned olid näinud ka neid hetki, mil üle tema ujeda näo oleks nagu valgunud mingi sünge vari. Need olid hetked, ml ta uskus, et keegi teda ei vaata, ja siis võis välgatada tema silmades põhjatu äng, peaaegu hullumeelne sügavus, raske ja valus hirm. Sest Melchior Wakenstede kannatab iidse suguvõsaneeduse käes, mida ainult õige naine saab leevendada.

Kui Toompeal leitakse maharaiutud peaga ordukäsknik, Gotlandi vana vaskmünt suus, siis on linna kohtufoogt päris hädas - keegi pole midagi näinud, võimalikke kahtlusalused on mitu ja ordu nõuab kiiremas korras all-linnalt mõrtsuka väljaandmist. Siis järgneb teine surm ja veel kolmaski... Apteeker Melchior tuleb appi, juurdleb, mõtiskleb ja räägib inimestega, kuni parimate krimikirjanduse traditsioonide kohaselt paljastab mõrtsuka viimases peatükis.

Teose teiseks peategelaseks on linn ise oma tänavate, kirikute ja inimestega. Mitmel puhul oleks tahtnud linnakaardi ette võtta ja vaadata, kus mingi maja asus, kui pikk tee oli apteegi juurest kullassepa majani ja kus täpselt meisterlaulik Kilian tüdrukutele oma laule esitas. Teose stiil on aeglane ja vanamoodne, mis väga hästi kirjeldatud ajastuga kokku sobib. Lõivuna kaasajale on sees ka päris korralik seksisteen (korralik ka ses mõttes, et toimub seaduslike abikaasade vahel), mis üldisest õhustikust väheke hälbib. Pisikesi killukesi ajaloost, nagu kellassepa ruumide ja Mustpeade jootude kirjeldused või Toompea ja all-linna suhted, jagub kogu raamatusse, nagu ka põnevust. Juba on kirjutatud, et "Apteeker Melchiori" sarjal on potsentsiaali jõuda välisturgudele Eestit ja selle ajalugu tutvustama. Igatahes mina jään ootama järgmisi osi, hoolimata oma üldisest leigusest krimijuttude vastu.

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
EPL
Sirp
Õhtulehe raamatublogi
Sehkendaja 
Never Judge a Book... 
Anonüümsed jutud 
Need Read 
Roheline värav 
Liivametsa lugemised

esmaspäev, 1. november 2010

Dagmar Raudam "Minu Gruusia"

"Minu Gruusia" on üks vähestest Minu... sarja raamatutest, mis mind rahakotti avama pani. Paar sellist riiki, millega mul isiklik suhe on, leidub veel. Dagmar Raudami teos on lähedal "päris" reisiraamatule, siin on rohkem Gruusiat ja vähem isiklikku. Ehk seetõttu tunduski ta pisut steriilne. Aga ilmselt ka seepärast, et samu asju kogenuna on oma mälestused ja muljed hoopis erksamad, aga oi kui raske on neid niimoodi kirja panna, et need tunnet ka samamoodi edasi annaksid.

Üle poole raamatust on pühendatud riigile - selle inimestele, tavadele, vaatamisväärsustele, Tbilisi tänavatele, poodidele, saunadele, söögikohtadele ja muidugi söögile. Sellest ei saa Gruusias üle ega ümber ja tundub, et söögi ümber toimuv ongi elus kõige olulisem. Ennekõike üritatakse külalisi oimetuks sööta ja joota ning on ääretult raske sellisele lahkusele kuidagimoodi ära öelda, tean omast käest.

Autor töötas Gruusias Eesti saatkonnas aastatel 2007-2009. Sellesse aega jäi ka nn augustisõda. Kui sinnani raamat pisut kuiv ja steriilne tundus, siis väikese sõja üleelamiste kirjeldus oli sellest kaugel. Siin oli tunda elu ja armastust. Taaselustas minugi jaoks need tunded, mis mind toona valdasid. Teksti tuleb sisse hoog ja elu, tunne ja meeleolu, mis kaasa haarata suudab. Järgmistes peatükkides on juba autori isik rohkem esiplaanil ja ka Eesti saatkonna tegemisi kirjeldatakse pisut pikemalt, kuid mitte liiga. Millega üks Eesti saatkond iga päev tegeleb, jäi pigem saladuseks. Võitleb telefoniarvete eest, teeb oma ruumides remonti, ja ongi kõik?

Autori soovitatud vahva blogi: Meie Gruusia 
Kui Gruusia toit huvitab
Petrone Prindi kogutud lingid

pühapäev, 31. oktoober 2010

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool 

Petrone Prindi kogutud lingid

teisipäev, 26. oktoober 2010

Siima Škop

Siima Škop on minu ja paljude teiste lapsepõlve iidol. Tema joonistatud pildid olid imelised, neid võis vaadata ja vaadata ning neisse kaduda nagu unistustesse. Raamatus, millel polegi pealkirja, on Siima Škopi pildid kõrvuti tema enda jutustusega oma elust. Seda võiks nimetada mälestusteks, kuid raamatu tekstiosa on tõsisemaks tutvumiseks autori elulooga liiga napp. Pearõhk on piltidel. Lisaks on küllaga vanu fotosid ja dokumentide reprosid. Raamatu kujundus toetab kirjutatud teksti, õigemini on need kaks omavahel orgaaniliselt seotud. Škopi pildid sobivad kokku jututeemaga, valitud värvid annavad edasi meeleolu.

Minu jaoks on Siima Škop olnud alati tundmatu, keda teadsin ainult piltide kaudu. Selle raamatuga sai piltide taha elus inimene, samuti said ka pildid elu juurde. Kas teie teadsite, et kuulsa Lumivalgekese jaoks poseeris Nieves Redi, hilisem Vanemuise operetinäitleja, või et kunstniku abikaasa oli kirjanik Andres Vanapa? Nende abiellumise lugu oli lausa romantiline. Midagi väga sarnast rääkis oma abiellumisest mulle minu vanaema.

Raamatu peamiseks võluks on siiski pildid. Nii tuttavad Lumivalgeke ja Pöial-Liisi, aga ka nõukogudemeelsed plakatid tublide töölistega.

Teised kirjutavad:
Škopi ja Vanapa elu kunstis
Ahto Muld