Minu lapsepõlve lemmikraamat

Lapsepõlv on pikk aeg. Milline neist tuhandetest loetud raamatutest ja juttudest võiks olla kõige suurem lemmik? Kõigepealt meenub minu esimene raamat - kus olid vaid pildid, mille tähendusi ema mulle seletas. Iga pildi juures oli ka täht, aga see oli arusaamatu ja tekitas masendust. Tahaks ju kõike teada ja kõike osata, nagu suured inimesed! Seejärel tuli papist "Muna", mida varsti juba ise lugeda oskasin. Ema rääkis, et kuna tema ei jaksanud mulle pidevalt raamatuid ette lugeda, õpetas mulle juba nelja-aastaselt tähed selgeks. Sestsaadik olen lugenud.

Esiteks ei saa üle ega ümber muinasjuttudest. "Saja rahva lugude" õhukeste raamatute paki võtsin õhtul voodisse padja kõrvale. Õhtu edenedes vahetasid loetud raamatud oma koha teisele poole patja. Kuni isa kella kolme aja öösel tuli ja lambi ära viis. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed lood" Reindorffi illustratsioonidega, mis olid vahel päris hirmutavavad, nagu taevani ulatuv Vanapagan või Põhja Konn. "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte". August Jakobsoni muinasjutud. Ungari muinasjuttude kogu "Imeflööt" koos Heldur Laretei joonistustega. Kiplingi "Muinaslood", kus oli kass, kes kõndis omapead. Hästi on meeles sarjast "Muinaslugusid kogu maailmast" esimesena loetud raamat - "Retroromaani muinasjutte" ja sealt Melusiine. Oi kui kummaline ja kaunis see jutt tundus! Onu Remuse jutte kuulasin plaadi pealt, Tõnu Aava loetud tekst on siiani peas.

Muinasjuttudest väga kaugele ei jää Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud. "Sõrmuste Isand" tõlgiti alles aastaid hiljem, muidu oleks ka see kindlalt teiste kõrval seisnud. Kusjuures olen üsna kindel, et kui ma lapsepõlves Kääbikut lugenud ei oleks, poleks Tolkieni Keskmaa raamatud mulle pooltki nii palju korda läinud, kui nad praegu lähevad.

Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai alguse minu pikk huvi Vana-Kreeka mütoloogia vastu, mitu kaustikut on vanade jumalate ja jumalannade nimesid ja sugulussuhteid täis kirjutatud. Veel enne aga kirjutasin teised kaustikud täis teadmisi indiaanlaste kohta. Siin oli kõige olulisemaks teoseks kahtlemata Welskopf-Henrichi "Suure karu pojad".

Omaette koht on Ernest Seton-Thompsoni raamatul "Lugusid loomadest", kus on enamasti traagilise lõpuga jutustused loomadest. Lugesin ja nutsin. See on üks raamat, mida ma enam üle lugeda ei taha.

Astrid Lindgreni jutte meil kodus väga palju ei olnud. Karlsson oli, aga Pipit pidin sõbranna käest laenama, seega ei saanud seda kordi ja kordi üle lugeda.
 
Jäin nüüd mõtlema, et pole ühtegi vene autorit nimetanud, ometi pidin neid lapsepõlves palju lugema, oli selline aeg, kus vene autorid olid soositud. Muidugi Nossovi "Totu kuul"! Milline kapitalistliku ühiskonna kriitika! Aga oi kui lõbus. Ja M. Sergejevi "Tõelised imed" - seal olid rääkivad omulid, Baikal ja laiad Siberi jõed, puhkekodu Kuuseke, kust käidi kiviajas ja kauges tulevikus.

Mis veel? "Mary Poppins" ja "Doktor Dolittle". Hannu Mäkelä "Härra Huu" ja eriti "Hobune, kes kaotas prillid ära". Preussleri "Väike nõid" ja "Krabat" - hirmus ja ilus, põnev ja kurb. "Röövel Rumcajs". Kunksmoor, Sipsik, Naksitrallid, Londiste ja Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast" - ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas tahaks ka ise samamoodi joonistada osata, et joonistused ellu ärkaksid. Priit Pärna "Tagurpidi", mille raamatu lahtisi lehti suvilas oli põnev uurida. Kui kordustrükk välja tuli, pidin selle igal juhul ostma. Milne'i "Karupoeg Puhh", Hauffi "Väike Mukk ja Kääbus Nina", Schmidti "Viplala", Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Sellele nimekirjale lõppu ei tule.

Paljud raamatud aga on peas omavahel segunenud. Sest enamasti lugesin ikka mitut teost korraga ja kordamööda. Ja mismoodi kogu selle varasalve seast see kõige-kõige välja valida? Täiesti võimatu ülesanne. Kõik need raamatud on mind omamoodi mõjutanud. Mõni on pannud nutma nii, et edasi lugeda ei saa, teised öösiti teki all hirmu tundma, ega mõni koerakoonlane, kodukäija või muidu kuri nõid voodi all ei luura. Olen palju saanud teada võõrastest maadest ja inimestest. Ka ajaloost - kuidas elasid lapsed sada või kakssada aastat tagasi. Muinaslugude abil aga saab veelgi kaugemasse ajalukku tagasi minna. Eelkõige on kõik lapsepõlves loetud raamatud arendanud minu sõnavara. Sest kui leidsin raamatus võõra sõna, käisin alati vanemate juures selle tähendust küsimas. Muinasjutud aga loovad usu, et headus võidab alati ja et haldjad võivad siiski kusagil olemas olla, mis sest et me neid ei näe.