Pühapäev, 31. oktoober 2010

Justin Petrone "Minu Eesti"

Ikka on hirmus huvitav teada, mida teised meist arvavad. Anekdoot elevandist tuli kohe meelde. See on muide raamatus ka ära toodud. Justin Petrone arvab "Minu Eestis" päris palju.

Algus hakkas kohe lobedasti jooksma, Soome väliskorrespondentide kursuse tegemiste kirjeldus oli mõnusalt humoorikas. Huumor vahepeal nagu kadus, Eesti pime ja külm talv ning bürokraatia tõid sisse hoopis tõsisemaid noote. Eestlased, kes üksteist ei kallista ja kes ei näita välja mingisuguseid emotsioone. Tänaval vaadatakse üksteist tigedalt või ükskõikselt. "Mis neil viga on?" Seda võiks muidugi ka ise küsida. Ise oled oma ümbruse ja kommetega ju nii harjunud, et ei pane tähelegi, kui midagi on kole või vale või imelik.

Üldjoontes oli lugu siiski ilus ja helge ja õnneliku lõpuga. Kuigi oleksin oodanud ka midagi teravamat. Enamik kirjeldusi olid ikka sellised naiivsed-imestavad kui paikapanevad. Paar krõbedamat kohta oli ka. Näiteks liiga suure tagumikuga külmad eesti naised (tõsi küll, mitte Justini enda sõnade järgi). Esimene kohtumine süldi ja sinepiga. Eesti bürokraatia ja paanika HIV-testi ümber. Justinist hakkas kohati päris kahju. Jäi mulje, et Epp toitis teda ainult tatrapudru ja pelmeenidega. Perekond ei tundunud ka eriti toetav olevat.

Kokkuvõteks - tüüpiline lugu sellest, kuidas poisist kasvab mees.

Tõlkinud Raivo Hool 

Petrone Prindi kogutud lingid

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar